07.06.17

Viimane viies




Käisin umbes kuu aega tagasi naistearsti vastuvõtul. Korraline visiit pärast sünnitust, et valida ... khm, sobiv vahend edaspidise paljunemise vältimiseks. (Sest nagu näha, eelmised ei ole toiminud.) Astusin lõõtsutades kabinetiuksest sisse ja olin juba valmis vabandama viieminutilise hilinemise pärast, kui doktor Arming nähvab oma toolil: "Te pole oma visiiti all registreerinud!". Ma siis vabandavalt selgitan, et just tulin registratuurist, kus mulle öeldi kabineti number, muidu ma poleks teadnud, kuhu tullagi. "No aga mina ei näe, et teie ravikindlustust oleks kontrollitud!" Jätsin igaks juhuks küsimata, milles probleem, vaid lonkisin alla tagasi ja kordasin vabandava näoga sõbralikule registratuuritädile arsti juttu. Tädi küsis üle, kuidas arsti nimi on, ja vaatas mulle kaastundlikult otsa. Ma oleks pidanud sellest pilgust rohkem välja lugema ja kannapealt ringi keerama ning autos ootava Madise ja poiste juurde minema. Aga ei. Selle asemel kuulasin 10 minutit doktori hormoonspiraaliteemalist monoloogi, millele ma pahaaimamatult vahele segasin ja küsimusi esitasin ning mille peale ta oma käe mu näo ette tõstis ja ütles "Vabandage, kumb meist siin arst on? Tehke mulle teene ja püüdke tasa olla, kuni olen oma jutu lõpetanud." Ma isegi ei mõtle seda juttu välja mingi comic effecti jaoks praegu. Lihtsalt istusin seal toolil ja naeratasin ja samal ajal karjusin talle mõttes "Are you kidding me right now?!"

Mõnikord sa lihtsalt tunned kogu ihu ja hingega, et sinu vastas istuv inimene ja tema aura ei sobi sulle. See oli täpselt üks sellistest hetkedest. Nii kui ta oma juttu alustas ja mind tundmata ja minu kohta midagi küsimata minusse üleolevalt suhtus, sain aru, et ma ei taha, et selline jäämurdja midagi minu kehaõõnsustesse sisestab. Esiteks ma hilinesin sellepärast, et käisin just oma kahese ja kolmekuusega lastearstil vaktsiine saamas ning kuna arst tegi rutiinset ülevaatust mõlemaga väga põhjalikult, läks kauem aega ja ma taipasin alles kabinetist väljudes kella vaadata. Ent Madis on hea autojuht ja viis mu kiiresti Õismäelt Pelgusse ning arvestades kogu seda tohuvabohu, mis nii pisikestega kuskile õigeks ajaks jõudmisega kaasas käib, läks isegi hästi, et ainult viis minutit hilinesin. Naistearsti see muidugi ei huvitanud ja ta toonitas mitu korda, et paluks ikka järgmine kord õigel ajal tulla, sest temal on iga patsiendi jaoks ette nähtud 20 minutit. Mis sest, et protseduur pidi aega võtma maksimaalselt paar minutit. No ja teiseks - kui ta mu sünnituslood lahti võttis ja küsis minult edasise pereplaneerimise kohta ning ma vastasin surmtõsiselt, et ma ei plaani rohkem lapsi saada, ("Like never. Ever and ever.") siis ta turtsatas üleolevalt ja ütles: "Te olete alles 27, te ei saa sedasi mõelda!". Mõtlesin korraks, kas hakkan talle selgitama, et mu mehel on 12-aastane tütar ka, seega meil on tegelikult kahe peale kokku kolm last ja ma arvan, et meil on tükk tegu nendegi üles kasvatamisega...aga lõin siis käega ja ütlesin suhete silumiseks, et no mine sa tea tõesti.


Järgmisel hetkel olin Madise autos, näpus 60-eurose hormoonspiraali brošüür, lipik uue visiidiajaga (millel oli alguskellaaeg kaks korda alla kriipsutatud) ja näol täielik hämming. Ma ei oska kunagi õigel ajal reageerida ja vahutan hoopis hiljem Madisele, mida kõike ma oleks tahtnud sellele tädile öelda. Ma olen varem ka sarnases situatsioonis olnud, et keegi vangutab pead, kui ütlen, et ma rohkem lapsi ei plaani saada. Aga tavaliselt on need pea vangutajad ja "ah te noored inimesed, küll viie aasta pärast mõtlete teisiti" ütlejad mõni tädi või onu, kes meid sõbralikult tögab, mitte arst. Ma olin tõsiselt hämmingus, sest see peaks olema minu loogika järgi just tervitatav mõtteviis, et sain noorena kaks last, katsun nendegagi hakkama saada. Selle nimi on ju vastutustundlik käitumine, et ma arvestan oma võimalusi ja tuleviku väljavaateid ja leian, et aitab küll, mitte ei paljune nii nagu jumal juhatab, ei?! Vahutasin oma vahutamised Madisele ära, guugeldasin kodus hormoonspiraali kohta ja tühistasin rasedusaegse akne kordumise hirmus vastuvõtuaja. Mitte sellepärast, et otsustasime tädi soovitusel edasi paljuneda, vaid Kertu soovitas mulle vähe sõbralikumat günekoloogi, kelle vastuvõtul käis ta koos mõnekuuse Brittaga - kusjuures arst oli ise öelnud, et võite beebi protseduurile kaasa võtta, küll me teda kussutame, kui vaja. Ma võin ainult ette kujutada, millised südamerütmihäired ma oleks doktor Armingule põhjustanud, kui oleksin järgmine kord koos beebiga ta ukse taha ilmunud.

Kõige rohkem hämmastas selle visiidi juures mind vist hoopis arsti lause "Oot-oot-oot, see, mida teie ämmaemand teile rääkis, ei ole siin kabinetis üldse oluline, ma arvan, et me mõlemad teame, kumb meist siin targem on, eksole? Ämmaemandal pole sellist ettevalmistust ja haridust nagu minul, eks!" Kuigi jutt käis mu rasedust jälginud ämmaemandast, mitte sellest, kes sünnituse vastu võttis, oli see solvang siiski mõlema pihta. Ja mis sest, et tal võib õigus olla ning naistearst õpib mingeid teemasid põhjalikumalt, on ja jääb ämmaemand minu jaoks pühaks. Doktor Arming ei hoidnud minu kätt, kui valu kätte minestama hakkasin. Ta ei utsitanud mind edasi pingutama ja tugev olema, kui lõpp juba paistis, aga jõudu enam polnud. Ta ei kallistanud mind suurest rõõmust, kui me kolme peale ühe väikse ja terve inimese siia ilma aitasime. Ja ta ei soovinud mulle õnne ega kiitnud mu meest toetuse eest. Mul ei lähe sünnitust vastu võtnud ämmaemanda nägu kunagi meelest, kui ta lapse mu rinnale asetas. Aga doktor Armingu näo kustutasin oma mälust koos tühistatud vastuvõtuajaga. Mul on tema tulevastest patsientidest kahju. Aga kõige enam tunnen kaasa tema kolleegidele. Koostöö sellise inimesega ei saa just lust ja lillepidu olla.

Niisiis, selleks, et mitte unustada beebipillide võtmise vajalikkust, meenutan pisut seda päeva, mil meie väiksest neljaliikmelisest perest sai suurpere ja tõime oma Viimase Viienda liikme koju. :) Sest see käis täpselt nii, et läksime öösel kell 1 kahekesi haiglasse ja 12 tundi hiljem kirjutati meid kolmekesi haiglast välja. 


Kes minu kahe aasta tagust postitust mäletab, teab, et Ets ehmatas meid siia maailma tulles tõsiselt ära ja pärast kümme tundi kestnud põrgupiinu elasin umbes pool minutit teadmisega, et olen sünnitanud surnud lapse. Etsul oli õlgade düstookia, mis tähendab, et tema pea sündis kell 9.18 hommikul ja kui tavaliselt tuleb keha lupsti järgi, siis temal jäi üks õlg kinni, aga tänu arstide kiirele reageerimisele said nad ta keha kaks minutit hiljem välja. Kuna tal oli nabanöör kaks korda sõlmes ja ümber kaela keerdunud ning ta oli kaks minutit sünnitusteedes kinni, ei hakanud ta kopsud kohe tööle ja ta viidi kiirustades teise tuppa lastearsti hoole alla. Aga kuna minule polnud kellelgi aega midagi selgitada, nägi kogu lugu minu silmade läbi välja järgmine: oled kurnatusest pilti tasku viskamas, kui korraga on see jalgpall su jalge vahelt kadunud ja kõht vajub hoobilt alla ning kogu keha valdab mingi meeletu kergendustunne, aga selle asemel, et sinu pingutusi lapse tugeva nutuga autasustataks ja ta sinu sülle antaks, näed oma jalge vahel limast elutut keha, kes viiakse kiirustades teise tuppa ja sa kuuled nagu läbi udu hüüet "Kutsuge ruttu valvearst!". Ei mingit "Kas mees soovib ehk nabanööri läbi lõigata?" ega "Palju õnne, teil on terve ja tugev poisslaps". Nii et minu suur hirm uuesti sünnitamise ees oli igati põhjendatud ja kuna seekord vahetus mu ämmaemand raseduse jooksul neli korda, rääkisin neist igaühega tuttavaks saades seda lugu üha uuesti ja uuesti ning käisin juba raseduse alguses kõik Perekooli eriolukordade loengud läbi.

Mis mind üllatas - ja muidugi ka rahustas -, oli see, et vastupidiselt minu loetud materjalidele kõik ämmaemandad pigem püüdsid panna mind uskuma, et tegemist on erakordselt harva juhusega ning pole mitte mingit põhjust karta, et see kordub. Alles 37. nädalal korralisel visiidil kõhtu mõõtes jäi ämmaemand mõtlema, kas peaks mind igaks juhuks ultrahelisse kontrolli saatma, et lapse eeldatavat sünnikaalu prognoosida. Ja alles seal kabinetis istudes, ultraheli teostava noore arstiga vesteldes, sain ma aru, et tegelikult on ikka hullu küll. Meil läks tookord hästi, aga kui arstid poleks osanud reageerida, oleksin võinud lapse kaotada. Ultraheliarsti sõnul oli mul 30% tõenäosus õlgade düstookia kordumiseks ning kui ma seda paaniliselt kardan, on mul õigus nõuda keisrilõiget. Kuigi lapse eeldatav sünnikaal oli igati normi piires ja mingit kõrgendatud riski justkui polnud, oli ka minu esimene sünnitus muus osas igati normaalne ja laps kaalus 3,7 kilo, seega polnud ka suurt sünnikaalu, mis tavaliselt õlgade düstookiat põhjustab. Kuna ma polnud varem keisri peale isegi mitte mõelnud, ei osanud ma kohe seisukohta võtta, kas tahan ikkagi ise proovida või pigem mitte riskida. Arst soovitas mul järele mõelda ja enda peas otsusele jõuda ning andis mulle 6. jaanuari hommikuks saatekirja sünnitusmajja, et kui laps varem ise tulema ei hakka, teevad mulle seal ultraheli ning otsustame siis koos arstidega, mis kõige targem teha oleks.


Kõik see tähendas aga seda, et läksin maale jõule pidama raske südamega ja veetsin jõulupühad Kertuga tagatoas keisrilõike plusside ja miinuste üle arutledes. Kuna Kertul oli 9 kuud tagasi keiser ja ta oli alles hiljaaegu oma keha tagasi saanud ning rääkis mulle oma haavavalust, jäi mulle mulje, et põhimõtteliselt seisneb valik selles, kas kannatad seda meeletut valu loetud tunnid enne lapse sündi või mitu päeva (või isegi nädalat või kuud) pärast sünnitust. Valus saab olema igal juhul. Ja kuna mul oli kodus sel hetkel 1,9-aastane, kelle süles tassimisest ja minu peal aelemisest poleks ma mingi nipiga pääsenud ning Madis poleks saanud kuu aega kodus istuda ja aidata mul lapsi kantseldada, siis ei tundunud keiser mulle sugugi parema variandina kui kohe see valu vastu võtta ja pärast normaalselt edasi elada. Kuna alates 37. nädalast loetakse rasedus lõpuni kantuks, palusin põhimõtteliselt igal õhtul mingeid kõrgemaid jõude, et sünnitegevus ise pihta hakkaks ja ma ei peakski seda valikut ise tegema. Madis oli sealtmaalt kõik kodused jõuluõhtud ja kliendiüritused kaine, sest mine sa tea, millal minek on. Ka aastavahetuse võtsime esimest korda elus koos lastega kodus vastu ja käisime ilutulestikku Tallinna vanalinnas vaatamas ning olime valmis iga hetk Etsu ja Mia Kertu juurde kupatama. Aga beebit ei tulnud ja nii läksin ma uuele aastale ja 40-ndale rasedusnädalale vastu teadmisega, et ilmselt pean 6. jaanuari hommikul kell 9 ikka laskma end haiglasse sisse kirjutada ja jätma oma saatuse arstide otsustada.

Ma olin küll lugenud kõikvõimalikest foorumitest ja postitustest, kuidas saatekiri toimib justkui sünnituse esilekutsumisena ja naised üldjuhul sünnitavad alati enne haiglassemineku kuupäeva ära. Ja mul oli tegelikult mingisugune sisetunne, mis ütles, et ma ei peagi nii väga seda valikut kartma ja ma ei jõua 6-nda hommikul haiglasse. Aga valmistud ju ikka, sest kunagi ei või teada. Kuna emal oli veel koolivaheaeg, viis Madis Etsu neljapäeva õhtul maale, et saaksin rahuliku südamega reede hommikul haiglasse minna. Sõitsin tol tuisusel neljapäeval Etsu ja Miaga linna, saime Madisega Ülemistes kokku, tõstsime turvatooli ja kotid kiiresti ringi ning nemad alustasid sõitu maale ja mina läksin Ülemistesse viimaseid vajalikke asju varuma (loe: mööda poode kappama ja väga vürtsikaid Chopstixi nuudleid kaasa ostma, sest come on baby, it's now or never!) ning sõitsin 50-ga koju tagasi, sest õues oli meeletu tuisk ja torm. Jõudsin umbes kell kaheksa koju, keerasin ukse lukust lahti, astusin esikusse, panin nuudlikoti maha ... ja tundsin, kuidas mööda säärt midagi alla niriseb. Sees hakkas keerama ja kuigi ma polnud päris kindel, kas ma pissisin just esimest korda elus püksi või on need looteveed, helistasin igaks juhuks Madisele. Ta oli just lastega maale jõudnud ja kuigi ma ütlesin, et ta võtaks rahulikult ja sõidaks ettevaatlikult, sest õues oli tõesti talve suurim tuisk ja nähtavus teedel null, oli ta vähem kui kahe tunni pärast kodus tagasi ja ilmselgelt jälle rohkem närvis kui mina. :D


Kui Madis ja Mia tuppa tulid, ligunesin vannis ja ühtki valusööstu veel polnud ning veedki polnud edasi nirisenud. Ent nii kui vannist välja tulin, ei saanud ilma jalge vahele surutud rätikuta kuskile liikuda, sest iga liigutuse peale midagi jälle natuke nirises. Kuskil kümne-üheteist ajal pani Madis meie äsja tapetseeritud magamistoas kardinapuu üles, sest ma ütlesin, et esiteks meil pole siin muud teha kui oodata ja teiseks, see ongi see final touch ja viimased ettevalmistused, mida beebi tulekuks vajab. "Pluss ma olen rase ja hakkan kohe su kolmandat last endast välja pressima, nii et minu sõna maksab." :D Edasi vaatasime kolmekesi elutoas "Sõprade" kordusi ja mina tegin vaheldumisi kükke ja liikusin edasi-tagasi ringi, to get this party started. Umbes kell 12 helistasin igaks juhuks sünnitusmaja erakorralisele numbrile, et küsida, millal ma haiglasse peaks minema, kui valusid ikka veel pole. Ja umbes 20 minutit hiljem tundsin esimest tuhu, käputasin jälle elutoa põrandal ja algul mõõtsin ise telefoni äpiga vahesid, kuid õige pea palusin Mial starti ja stoppi vajutada ning olin ise maas valust kägaras. Kuna ma seekord teadsin, et see on alles algus, lasin Madisel YouTube'ist Perekooli tugiisiku loengut vaadata, et ta julgustaks mind seda valu seekord üle hingama ega laseks mul alla vanduda ja epiduraali nõuda. No ja õige pea oligi mul tema uu-tamist ja aa-tamist vaja, sest panime riidesse ja Mia veel mõõtis mu viimaseid tuhusid nii, et ühe möödudes sain jope selga, teise möödudes saapad jalga ja enne kolmanda tulekut kallistasin teda kiiresti, ütlesin talle, et "Palun ütle, Mia, et ma saan hakkama ja varsti näeme!" ning juba olingi autos valust kõveras ning terve tee linna Madis uu-tas minuga koos ja ma nõudsin talt "Ütle, et ma saan hakkama. Ütle, et kõik läheb hästi" ja Madis muudkui kordas: "Muidugi sa saad hakkama, kallis. Said eelmine kord ja saad ka seekord. Kõik läheb hästi. Ma olen sinu juures".


Kuskil kell 1 olime Pelgulinna sünnitusmajas ja meid juhatati pärast lühikest läbivaatust ja sissekirjutamist täpselt samasse kuuendasse sünnitustuppa, kus kaks aastat tagasi olime ja mida ma soovisin mitte kunagi enam elus külastada. :D Mäletan, kuidas ütlesin endale mõttes üle ukseläve astudes "Palun tee nii, et seekord läheks teisiti. Palun tee nii, et tuleks terve laps." Ma isegi ei palunud lühemat sünnitust, vaid seda, et õlgade düstookia ei korduks ja muid komplikatsioone ei tuleks. Ja teate, mis? Kõigil neljal ämmaemandal, kes minu rasedust jälgisid ja minusse positiivset mõtlemist süstisid ning vandusid, et ükski sünnitus pole sama, mis eelmine - neil oli õigus. See oligi hoopis teistsugune kogemus. 

Ühest küljest parem, sest ma olin seekord selleks valuks valmis. Eelmine kord tahtsin juba tuhude alguses alla vanduda, aga seekord pidasin lõpuni vastu. Kuigi veed hakkasid ära tulema juba kell 8, ei tundnud ma valusid kuni poole 12ni...ja 5 tundi hiljem anti mulle terve laps rinnale. Eelmine kord algasid tuhud pool tundi pärast seda, kui veed prauhti ühekorraga ära tulid, ja järgmise 10 tunni jooksul läks valu iga tuhuga aina hullemaks. Kui mõnel naisel käivad tuhud vähemalt alguses 15-, 10- ja 5-minutiliste vahedega, nii et saad kahe tuhu vahel pisut hinge tõmmata ja end koguda, siis minul käisid valud mõlemal sünnitusel kohe alguses 1-2-minutiliste vahedega, seega puhkushetke polnud enne, kui laps käes. Ja kuigi seekord kestis sünnitus poole vähem, oli see mitu korda intensiivsem, sest ma olin justkui rohkem kohal - kas siis tänu sellele, et epiduraali ei tehtud või ma polnud veel 10 tundi kestnud valudest kurnatud või ma lihtsalt ei mäletanud enam, KUI rets protsess see kõik ikka on. Inimesigi oli mu ümber seekord poole vähem - kui eelmine kord käskis neli nägu mul pressida, siis seekord oli palatis ainult üks ämmaemand ja hetkel, mil ta mu põrandalt käputamast laua peale käputama ajas, sest kohe-kohe algasid pressid, kutsus ta igaks juhuks lastearsti palatisse, kes oli valmis mind õlgade düstookia korral abistama. Aga nii kui laps oli käes ja minu karjed asendusid ühe väikse inimese tugeva nutuga, muigas ta omaette ja jalutas palatist välja, sest minu suureks õnneks (ja ma usun, et ka arsti enda suureks kergenduseks) ei läinudki tema abi vaja. 

Kuna ma sünnitasin seekord teadlikult käpuli, et õlgade düstookiat vältida, ulatas ämmaemand mulle lapse jalge vahelt ja ma olin korraks üllatunud, et ta mu tudisevaid jalgu ja käsi usaldab ega karda, et ma lapse maha pillan ... aga nii kui ma seda väikest keha oma käte vahel tundsin, haarasin temast tugevasti kinni ega pannud tähelegi, et ta oli alles limane ja pisut verine ning puhastamata, vaid keerasin end istuli ja surusin ta tugevasti oma rinna vastu, justkui tehes kindlaks, et ta on olemas ja ta on elus ja kõik läkski tõepoolest hästi. Mulle tundus, et mida tugevamini ta karjus, seda suurem koorem mu õlgadelt langes. See on kirjeldamatu kergendustunne. Sa tegid selle ära. Sa said hakkama. Sul on uus beebi. Kümne sõrme ja kümne varbaga beebi. See on maailma parim tunne. 

Nii kui ämmaemand oma toimetused ära toimetas ja beebi oli kaalutud-mõõdetud, pani ta tuled hämaraks (kell oli ju ikkagi alles viis hommikul) ja jättis meid järgmiseks 2 tunniks kolmekesi. Beebi hakkas kohe sööma, rahunes automaatselt ning suikus mu kaisus õndsasse unne, Madis lasi meie kõrval kott-toolis silma looja, aga mina ei saanud sõbagi silmale. Vaatasin muudkui seda väikest imet ja Madist ja üha suurem kergendustunne uhas üle minu. Viimane Viies. Ongi kõik. Nüüd tuleb lihtsalt elada ja lapsi kasvatada ja anda endast parim, et neist kasvaksid head inimesed...ning ise seda teekonda nautida. Virgusin vahepeal oma mõtetest, kui kõrvalpalatist karjeid kuulsin, ning ütlesin Madisele, et kas kuuled - vaene naine, tal seisab see valu alles ees. Madis avas silmad, kuulatas korraks ja ohkas siis: "Ma ei suuda praegu kaasa tunda. Mina ei jaksa neid rohkem sünnitada." :D


Kella 8 ajal hommikul juhatati meid perepalatisse, kus mina sain lõpuks pisut magada ja Madis läks poest värskeid saiakesi tooma, sest mul oli metsik nälg ja haigla hommikusööki polnud veel toodud. Kuna saime viimase vaba palati, kus polnud WC-d ega vannituba ja mul oli oma lõhkise ja retsitud alakehaga üpris ebamugav koridori peal ühistualetis käia, siis ei mõelnud me pikalt, kui arst teatas, et kuna meil on teine laps ja tal oli Apgar 10, võivad nad meid juba 6 tundi pärast sünnitust haiglast välja kirjutada. No ja nii me olimegi 12 tundi pärast neljapäeva öösel Mia kallistamist ja talle vahvat "home-alone-time'i" soovimist koos meie Viimase Viienda - ja ühtlasi Mia kolmanda vennaga - reedel kell 13 kodus tagasi. Kuna Ets oli just maale läinud, andis ema meile pisut kohanemisaega ja nad tõid ta isaga pühapäeva lõunal koju tagasi. 

Teate neid lugusid lastest, kes muutuvad väikse õe või venna tulekul hirmus armukadedaks ja isegi vägivaldseks ning emad ei julge teise tuppagi minna ilma, et peaks pidevalt muretsema, ega suurem väiksemale tahtlikult või tahtmata haiget ei tee? Mina kartsin algul ka, et ma ei saa enam kunagi päeval pesema minna, sest dušikardina taga võib kaos vallanduda. Ilmaasjata kartsin. Ets üllatas mind positiivsemalt kui ma oleks julenud loota ja on siiani väga hoolitsev ning abivalmis suur venna. Näiteks üks tavaline hetk meie argipäevas: beebi võtab vannitoa põrandal oma mähkimisalusel õhuvanni, meie toimetame Etsuga köögis ja beebi hakkab jaurama, sest ei taha enam üksi olla. Mina aga laon parajasti leiva peale avokaadoviile ja ütlen Etsule: "Mine tee vennale pai ja ütle, et emme kohe tuleb". Ets tormab vannituppa, viskab end venna kõrvale pikali maha ja ütleb: "Pisipoja, mis on, NO MIS ON, emme tuleb pisipoja". Kui Ets haiget saab ja nutab või on lihtsalt väsinud ja tahab süles olla, aga mina hoian parajasti beebit, ei tule ta venda lööma või eemale lükkama, vaid ütleb ta mulle: "Emme opsi". Mina siis küsin, et aga kuhu ma venna panen, ja tema näitab käega diivani poole ja ütleb "Sinna". 

Alguses oli üsna väljakutsuv Ets lõunal magama saada, sest beebi tahtis ka samal ajal süüa või magada ja siis ma leidsin end sageli olukorrast, kus poole kehaga olen Etsu väikses voodis ja ülakehaga kaisutan teda ning jalaga kiigutan tooli, kus beebi üritab samuti magama jääda. Või toetan ühe käega piima söövat beebit ja teisega paitan Etsu pead. Õnneks läks see aeg üle ning nüüd näeb meie päevagraafik välja selline: tõuseme umbes 9 ajal, mõnikord ärkab Ets varem ja siis jätame beebi üles magama ning lähme ise alla hambaid pesema ja sööma, viimasel ajal on aga vastupidi ning hoopis beebi tõuseb esimesena ja Ets jääb veel tunnikeseks üksi magama. Igatahes kuskil 8-10 vahel me üldjuhul tõuseme, nüüd pigem varem, sest Andrus alustab meie akna all kell 8 tööd ja tuleb välja, et terrassiehitus on üsna lärmakas. Sööme, vahetame mähkmeid, teeme õhukaid ja beebi esimene uni tuleb juba kuskil 11 ajal. Kupatan Etsu esimesena õue, seejärel panen beebi riidesse ja siis lähme natukeseks aiast välja majade vahele jalutama, Ets sõidab oma jooksurattaga ja Saara jookseb meie kõrval. Beebi magab paar tundi, samal ajal meie Etsuga kiigume, teeme liivakooke ja hüppame batuudil. Umbes 14 ajal Ets sööb banaani või võileiba või kui on, siis eilset suppi, mina sätin beebi teleka ette oma tooli istuma ja lähen üles Etsut magama panema. Edasi on paar-kolm tundi rahu ja vaikust, kus ma teen lõunasööki või toimetan arvutis. Viie-kuue ajal tuleb juba Madis, kui mul on vaja tööd teha, võtab ta juhtimise üle ja ma lähen üles korrusele tõlkima või kaarte tegema, ent kui mul töökoormat ees ei oota, saab ta jooksma-ujuma-rattatrenni minna. Beebi läheb ööunne kuskil 22 ajal ja Etsule loeb unejuttu Madis, üldjuhul üsna hilja, sest ta tõuseb ju alles 17-18 ajal lõunaunest.

Ma ei hakka teile valetama - elu kahe väikse lapsega ei ole mingi meelakkumine. Ma teen sageli Etsule ülekohut ja tunnen end koletisena, sest ta ajab mul oma jonnituuride ja pättustega karvad turri ja mõni päev astub ta justkui vale jalaga voodist välja ning siis on kõik halvasti ja iga väiksemgi äpardus ajab teda nutma. Riidessepanemisest ärme hakka üldse rääkimagi, see on ka kõige paremal päeval omaette katsumus. Mul on üks sõbranna, kel samuti kodus kaks väikse vanusevahega poissi ja kes rääkis minu lohutamiseks ühe seiga enda argipäevast, kus ta hakkas poistega maale sõitma ning kui kõik kotid ja lapsed olid lõpuks suure surmaga autosse pakitud, istus ta juhiistmele, helistas oma mehele ja ütles: "Ma saan vist kohe närvivapustuse". :D See oli nii lohutav ja naljakas ühekorraga, sest seda närvivapustuse tunnet olen ma nüüdseks nii mõnigi kord tundnud. Ilmselt see käib lihtsalt lapsevanemaks olemisega kaasas ja õnneks ei tea ma ühtki picture perfect ema, kes oma lastega kunagi ei pahandaks ega oleks neist väsinud. Mina küll olen, mõni päev lausa surmväsinud. Õnneks nendel päevadel tuleb Madis koju, saab aru, et ma olen viimase piirini viidud ning ütleb: "Kallis, ma näen, et sul on puhkust vaja, ma jätan täna trenni vahele ja võtan poisid, mine käi Laulasmaal spaas või kinos või poes või maga natuke, mis sa teha tahad?". Enamasti ei suuda ma nendel hetkedel unistada muust kui voodist ja pehmest padjast ning teinekord lähengi paariks tunniks magama, sageli aga utsitan hoopis Madist trenni minema ning ütlen, et pole midagi. Ega tegelikult ju polegi, aga vahel on lihtsalt pisut puhkust vaja, et jaksaks hinnata seda, mis sul olemas on. Sest tegelikult on kaks tervet väikest poissi, üks suur ja siredasäärne tüdruk, toetav mees ja oma kodu tõeline varandus. 

Kui keegi nüüd loeb ja planeerib peret ja mõtleb, kas ja millal teine laps saada, siis minu soovitus on mitte kuulata sõbrannade või sugulaste arvamust või jumal teab mis ühiskonnast tulevat survet. See on sinu pere ja sinu elu ning mitte ükski arst või muu nõuandja ei pea sinu valikutega elama. Kaks väikse vanusevahega last on tõeline väljakutse, ükskõik kui tragid ja tublid need lapsed ka poleks. Aga see on päris kindlasti kõiki kulutatud närve, unetuid öid ja südamevalu väärt. Lihtsalt ise pead valmis olema selleks, et need närvid kuluvad, vahepeal kaotad ise end selles pepupesu-söötmise-söögitegemise-kodu koristamise-vannitamise-magamamineku trallis ära ning mõnikord näib, et su elu ongi järgmised 567 päeva üks lõputu mähkmevahetus. Tegelikult see muidugi nii ei ole ja mõni väike argipäeva hetk võib korraga kõik raskused üles kaaluda. Näiteks täna olin just beebi magama saanud ning hakkasin vaikselt alla hiilima, aga jäin siis Etsu ukse taga seisma ja kuulasin, kuidas Madis talle "Muna" raamatut luges, näitas talle aknast kuud ja meenutas, kuidas nad käisid kahekesi kastiautoga Laulasmaal onu Kaido juures kruusa toomas ... ma lihtsalt istusin seal ukse taga põrandal maas ja unustasin hetkeks, et pidin minema pesu masinast välja võtma ja köögi ära koristama ja tõlget alustama ja meilidele vastama. Kui ma oma laste üle tunnen mitu korda päevas uhkust, siis sel hetkel tundsin üle pika aja Madise üle tõeliselt uhkust. Sest kui su kõrval on toetav ja mõistev mees, kes tuleb 7. juunil töölt koju, võtab sul ümbert kinni ja sosistab sulle kõrva "Kallis, täpselt kuu aja pärast saab sinust minu abikaasa," on kõik tehtav. :)


Pildid tegi Anna Lutter - peaaegu sama hea kui Teesi Zeemann. :D Kuigi mul oli Teesi juures aeg kokku lepitud, ütlesin selle üles, sest esimesed nädalad polnud mul esiteks ühtki vaba eurot ja teiseks õrna aimugi, kuidas nende kahega kodust välja jõuda. Nii et meie esimene tripp oli alles kolmenädalaselt Anna juurde ja õnneks haaras ta (pärast väikest lunimist) kohe kaamera ka. Ent 2018. aasta jaanuaris lähme Teesi juurde uuele katsele ja püüame oma viisikust värsked, heledad ja helged perepildid seinale saada. :) Nagu Anna ütleb, siis teeb ta inimestest pilte ainult minu sunnil, tegelikult meeldib talle rohkem liikumatuid objekte pildistada. Homme esitlebki ta Viru Keskuse Rahva Raamatus oma uut teost, mille esikaanepilt on tehtud meie kodus. (Väga tähtis info, eks.) Mina olen igatahes kohal ja ostan ühele andunud fännile raamatu ka. Enda koopia loodan mõnes järjekordses kingipakis tasuta saada...mis see järgmine tähtpäev ongi? :D Küll mõni sõbrapäev, sünnipäev, jõulud või "palun need 5 kommipakki ja 20 saiakest on selle eest, et ma su koju Eesti Etno inimesed pildistama tõin" üritus ikka tuleb. :D 

Siin on mõned minu kodused ülesvõtted viimasest viiest kuust.

Ühekuune













Sõbrapäeva hommik














Mia 12, 19.03.2017




Uued toolid Etsu tuppa ei jõudnudki tol õhtul üles, sest Madis pani neid "Viimase võmmi" ajal kokku. :D


Ets 2, 26.03.2017 Tutti-Frutti mängutoas
























Vanaema Mare tuli Eestisse 































Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar