14.07.17

Tell the world that we finally got it all right!



Meie pulmapäeval tehtud pilte vaadates on lihtne tekitada endale illusioon ideaalsest suhtest ja tülideta armastusest. Perekonnast, kus lapsed käituvad alati hästi ja nende ingellike blondide lokkide taga pole kunagi ühtki kaheaastase jonnihoogu peidus. Kus meik on alati perfektne ja küüned lakitud ja kleidil pole ühtki pooleaastase suust tilkunud piimaplekki. 


Tegelikult ei tea ma ühtki konarlikumat ja käänulisemat teed läbi käinud paari. Üheksa aasta pikkuse suhte alguses läksime kahel korral lahku, hiljem lugematul korral ... oma peas. Elu kärgperes tähendab, et mina polnud 19-aastaselt valmis aktsepteerima n-ö teist naist Madise elus ja tema ei mõistnud, kuidas mina ei saa aru, et laps tuleb alati esimesena. Kui mina olen meeletult armukade, siis Madis ütleb minu süüdistuste peale, miks ta minust kümne küünega kinni ei hoia: "Ära taha, et ma armukadedaks muutuksin. Siis on midagi juba väga valesti kuskil läinud". 


Muidugi on tal õigus ja usaldus on kõige alus. Madis teab, et kui ta kordki väärataks ja mind petaks, ei vaataks ma kunagi tagasi ega annaks ka kunagi andeks. Ja mina tean, et tema teeks samamoodi. Kuigi ma ei arva, et meres on palju kalu  sest minu jaoks on maailmas vaid üks Madis  ei suudaks ma teda enam kunagi usaldada. Ent üheksa aastat hiljem olen viimaks aru saanud, et ta ei lähe mitte kuhugi .. ja vist alles emaks saades jõudis mulle kohale, et lapsed tõepoolest tulevadki esimesena. 


Ma ei ole Miale ema, aga ta on 100% minu pereliige. Me ütleme üksteisele tihti "Ma armastan sind", aga tema teab, et ma ei mõtle temast kui oma tütrest ja tema ei armasta mind nii nagu oma ema. Me oleme sellest rääkinud ja me mõlemad arvame, et see on okei. Normaalne või ebanormaalne, aga meile nii sobib. Kuigi ma mäletan hästi üht õhtut, kui Madis ja Mia tulid mulle Tammsaare ärikeskusse tööle järgi ja me läksime pärast koos toidupoodi. Kõndisime Miaga üksteist kallistades ja kaisutades Selveri ustest sisse ja Madis tögas mind kõrvalt, et mis sa kallistad teda nii kõvasti, ta on minu tütar. Mina siis vastasin, et no on jah, aga ta on ju hästi natuke nagu minu oma ka. Mia kallistas mind veel kõvemini, vaatas siis mulle silma ja ütles: "Aga kui sa mind päriselt armastad, siis ma võin tegelikult üleni ka sinu oma olla." 


Pärast poiste sündi on mul aga käed-jalad ja aju nende riiete-mähkmete-söötmise ja söögiga nii hõivatud olnud, et olen end igasugustest Miaga seotud otsustest tagandanud ning võtan harva sõna vaid selleks, et üht või teist (ja enamasti pigem Miat) toetada. Mulle tundub, et sellega on meie pereelu kõvasti rahulikumaks muutunud ja kõigile sobib nii, et Madis vastutab kasvatusküsimuste eest ja mina olen pigem siin majas Mia liitlane, kelle poole saab pöörduda küsimustega "Kas sul sidemeid on?" või kes natuke noomib ta isa ja tuletab talle aeg-ajalt meelde, et ta tütar on sellises õrnas eas nagu teismeliseiga ning tema tunnetega tuleb rohkem arvestada. Ja kuigi kõik päevad ei ole alati päikselised, on mul tunne, et meie kärgpere lõpuks ometi toimib. Ilmselt kõige parem tunnistus sellest on Mia enda ütlus, kui Madis küsis talt neli päeva enne meie pulmi kahekesi olles, kas ta on ikka nõus sellega, et me abiellume ja kas ta ikka tahab sellest osa saada. Mia ütles kõhklemata: "Muidugi olen, katsuge ainult mind sellest kõrvale jätta! Ma kavatsen ka tulla ja ma kavatsen seal restoranis hästi süüa". :)


Nii et meie koos käidud tee pole olnud alati sirge ja sile, me oleme roppumoodi tülitsenud ja ilmselt mõlemad mõelnud, et miks me seda teeme. Aga päeva lõpuks  isegi kõige mustemate päevade lõpus  ei kujuta ma ette enda kõrvale kedagi teist, kellega ma tahaks koos läbi elu minna, kellega aasta pärast kahekesi pulmareisile minna, kellega koos maja värvida ja lapsi kasvatada. Ma arvan, et maailmas polegi teab mis palju mehi, kes suudleks sind pulmapäeva järel hommikul kahekesi voodis lebades pealaest jalatallani ja paluks vabandust, et ta pulmaööl veinist liiga purju jäi ega jaksanud su punast öösärki vaadata, ja sosistaks siis sulle kõrva, et ta lubab kogu oma edasise elu ainult sind suudelda, et ta tahab koos sinuga vanaks saada ja reisimas käia ja kunagi koos lastelastega Eestimaale tiiru peale teha. 


Ma arvan, et tõelises suhtes ongi tülisid. On usaldust ja usku, aga on ka pisaraid ja valu. Tõelises suhtes on kuumi pilke ja sõbralikke, teineteist toetavaid naeratusi. On südamest tulevat naeru, kui õhtul kahekesi voodis lebate ja üksteist kõditate ja lollide naljade üle lõkerdate (juhtus meiega eile õhtul ja ma tuletasin Madisele meelde, et enne lapsi juhtus seda pidevalt... Madis ütles, et see oli nii ammu, et ta ei mäletagi enam:D). Tõelises suhtes on mõttetuid, rumalaid, täiesti ebavajalikke ja tühjast-tähjast tekkinud vaidlusi. Aga on ka kannatlikkust ja kommunikatsiooni, teineteisemõistmist ja andestamist. Ja mis peamine  tõelises suhtes on armastust. Kuuma, kirglikku, ma-ei-suuda-ilma-sinuta-elada-armastust.


Elu ei ole ideaalne ja pulmaöö ei lähe alati nii nagu plaanitud. Madis oli veinist ikka väga sopsus ja istus oma vendadega (ja imelikul kombel ka minu ema ja õega :D) poole ööni Ruhe terrassil ja vaatas merd ning jahus sellest, kuidas elus polegi muud vaja, kui sellist vaadet ja et elus peab ikka oskama lihtsatest asjadest rõõmu tunda. :D Mina panin samal ajal mõlemad poisid Ruhe teisel korrusel hotellitoas magama ja jäin siis pahurdades ise ka. Needsin Madist mõttes maapõhja ja mõtlesin, mida kõike ma talle hommikul ütlen ja kuidas ma ei kavatse kunagi andestada, et ta meie pulmaöö nahka keeras. Tegelikkuses oli meil aga üle pika aja üks mõnus hommik, sest Madis saatis poisid ükshaaval õue vanaemade-vanaisade juurde ja palus siis kõige armsamal kombel andeks ning ütles kõike seda, mida ma oleksin tahtnud talt pulmavande ajal kuulda...ja mida ta tänu kainele mõistusele ilmselt ka südamest mõtles. 


Madisel oli nädala alguses tööl pisut pingeline aeg ja ta kurtis mulle telefonis, et miks on nii, et mõnele inimesele jooksevad pakkumised ja tööotsad vaat et sülle ja ta ei pea selleks erilist vaeva nägema, aga tema peab end lõhki rebima, et midagi kuskilt natukenegi tuleks. Tal on muidugi õigus, Madise viiest parimast sõbrast on tema  ja seega oleme meie  ilmselt majanduslikult kõige vaesemad. Me elame küll oma majas, aga vanas majas, mille kõik seinad on nii kõverad, et Madis tegi täna õhtul nalja, et kõige sirgemad on need seinad vannitoas, mille Andrus välja lõhkus ja nullist üles ehitas, ning kõige tugevam ja mitteõõtsuvam põrand siin majas on terrass, millele Andrus vundamendi ehitas. :D Meil on küll peres kaks autot, aga meie külmkapp on rohkem tühi kui täis. Ja kuigi ma loodan, et kõigi nende viie sõbra pereelus on sama palju armastust kui meil, tean ma palju teisi paare, kus kooselu ei ole kõige õnnelikum. Nii et ma ütlesin Madisele: "Ma saan aru, et rahamure on suur mure ja ma saan aru, et see on praegu peamiselt sinu õlul. Aga mõtle korraks sellele, et sul on KOLM imeilusat ja tervet last. Kui paljud paarid võitlevad selle eest, et saada kas või üks? Kui paljudel on lapsed tõsiselt haiged või on nad ise haiged? Sellised inimesed annaksid praegu ilmselt kõik, et vahetada oma lahendamatu mure sinu rahamure vastu. Ja kallis, kui paljud inimesed ei tea, mida tähendab tõeline, tingimusteta armastus? Kui sa korraks nii mõtled, kas sa ei tunne siis end maailma rikkaima inimesena?".


Rahamurest rääkides on paslik jutu jätkuks öelda, et homme oleme täpselt nädal aega abielus olnud ... ja selle tähistamiseks kordame õhtusööki Ruhes koos oma parimate sõpradega. Ning jah, ma juba ette tean, et on inimesi, kes võivad siinkohal solvuda, sest oli ka sugulasi, kes sügavalt solvusid, kui teatasime, et kavatseme registreerimisele kutsuda vaid oma emad-isad ja õed-vennad. "No mis see kaks inimest siia-sinna on?/Kolm inimest ei olegi ju saja inimesega pulm!/Me võime ise ka oma õhtusöögi kinni maksta, kui seda kardate!" olid osad kommentaarid, mida Madis oma pere poolt sai. Paraku keegi ei mõistnud, et me tõepoolest soovisimegi oma liitu tunnistama ainult kõige lähedasemad pereliikmed, need, kes meid mõlemaid kõige paremini teavad ja kellega me iga päev suhtleme. Ja sedasi tehes ei olnud ühelgi tädil ega onul otseselt põhjust solvuda ka, ent nii kui oleks ühe tädi ka kutsunud, olekski teine võinud õigusega mõelda, et mille poolest siis tema kehvem on. Kusjuures kogu ürituse kontseptsioon ja selle korraldus oli Madise õlul, mina oleks läinud kahekesi registreerima, aga tema jaoks oli oluline, et meie pered ka tuleksid. Ma ei saanud sellest päriselt aru enne, kui ta tõi mulle ilmeka näite: "Kujuta ette, et Ets võtab ühel päeval naise. Sa ju tahad seda näha ja sel hetkel tema kõrval olla, koos temaga rõõmustada?". No ja muidugi ma tahan. Ja muidugi ma sain aru.





Ja ma olen südamest tänulik talle selle päeva eest. Ma ei olekski muidu teadnud, kui palju mu isale korda läheb, et ta tütar abiellub, kui ma poleks näinud südamest tulevaid pisaraid ta silmis hetkel, mil me Madisega abielutunnistusi allkirjastasime. Ta oli tõesti nii liigutatud ja ma tahaks loota, et õnnelik meie üle. (Mitte kurb, et ma oma ilusa perekonnanime nii pika ja lohiseva vastu vahetasin. :D) Ma vist ütlesin igale lapsele, nii enda kui Pille kui Kertu omadele neid pärast ükshaaval kallistades, kuidas ma neid armastan ja kui uhke ma nende kõigi üle olen. Mul on tõesti hea meel, et kõik tulid ja olid sel päeval meiega. Pärast registreerimist sõitsime otse Õnnepaleest Suurupi randa pildistama ja ka seal oli kõik nagu tellitud  tuult polnud, ühtki kampsunit ega jakki keegi ei vajanud, kõik ahhetasid vaate üle ja küsisid, kuidas me selle paiga leidsime ning fotograaf Kristina Kaiva, keda ma nägin sel päeval esimest korda ja keda Anna mulle soovitas, tegi nii head tööd, et ma tõesti ei saa aru, miks selline inimene raiskab oma talenti kuskil kontoris istudes. Ma olen täiesti veendunud, et ta küsis 1/10 hinda sellest, mida ta tegelikult väärt on ja mida küsivad n-ö päris pulmafotograafid. 


Jätsime umbes kell viis Kristinaga hüvasti, andsime talle tee peale ühe punase veini pudeli kaasa ning sõitsime ülejäänud seltskonnaga Neeme külla  taaskord mere äärde, et Ruhes kõhud heast ja paremast punni süüa. Kuigi restoran on 22-ni avatud, istusime seal veel ka tund aega hiljem. Seejärel kolisime oma veiniklaasidega vaikselt õue terrassile, tegime Madisega telefonist kostuva Maarja "Kuldse põllu" saatel esimese tantsu ja seejärel kogunesid Kertu, Pille, Mare ja ema mu selja taha ning ootasid pruudikimbu viskamist. :D Kusjuures mul polekski olnud, mida visata, kui Madis poleks minult kaks päeva varem küsinud, kas ma tahan, et ta tellib Tarmo tuttavalt floristilt mulle ühe kimbu. Igatahes Kertu napsas selle Pille nina eest ära (sest ma pakun, et minu ema ja Madise ema väga ei pingutanudki) ning lubas Kristeriga pulmapeo fondi avada. :) Kuna Ruhe kõrvalmajas toimus samal õhtul suur pulm, saime südaööl ilutulestikku nautida, nii et ka see oli nagu tellitud. :) Järgmisel päeval käisime kõik koos jalutuskäigu kaugusel asuvas Neeme kohvikus kohvi ja värskeid kaneelikaid (või kes burksi ja pelmeene) söömas, seejärel sõitsid minu vanemad ning Antsu pere maale tagasi, meie aga trippisime Mare, Kierani, Tõnise, Kertu ja Kristeriga ringi ning käisime teletornis ja Umami restoranis söömas. Õhtu lõppes Lohusalu sadama tantsuõhtul ja keerutasime Anne Veesaare saatel jalga. Meil oli tõesti tore ja me polnudki ammu sedasi ringi sõitnud ning ilma ja üritusi nautinud. See laadis akud nii täis, et võib jälle uue energiaga kodus terrassi õlitada ning maja värvimisele mõtlema hakata. :D



Aga üks pidu on alles pidamata ja et keegi minu peale ei solvuks, ütlen kohe ära, et kogu idee tuli Madiselt, sest tema kooliajal tekkinud ja sellest ajast jäänud viis sõpra ütlesid talle juba mitu kuud tagasi, et neil pole vahet, kas pulmapidu tuleb või ei tule  nemad korraldavad Madisele oma peo nii ehk naa. No ja korraldasidki, sellise, kus Madis jooksis Borati kostüümis läbi Tallinna. :D Nii et ta tundis, et peab neid kuidagi tänama selle poissmeesteõhtu eest (ja kuigi mehed seda kunagi ei tunnistaks, siis ma usun, et osati ka selle eest, et nad lihtsalt nii head sõbrad on). Ja kui me juba Madise viis sõpra oma naistega kutsume ja Anna kutsete jaoks meist pilti tegi, siis kuidas ma tema ja Algo kutsumata jätan. Nii me kõlistamegi homme õhtul Jaanuse ja Marise, Urmo ja Helena, Ahti ja Laura, Arnise ja Ene, Heiki ja Kaja ning Anna ja Algoga klaase ... kusjuures ilma lasteta! Party up! :D


Üks asi veel. Anna, mu Sõber suure algustähega, organiseeris minu tüdrukuteõhtuks mulle ühe üllatusvideo, kus Madise ja minu lähedased rääkisid meie kohta mõne naljaka seiga või soovisid lihtsalt armastust ja õnne või kes laulis või hüppas otse Horvaatiast ekraanile, nii nagu Hanna ja Urmas seda tegid. See liigutas mind hingepõhjani ja ma olen südamest tänulik kõigile, kes võtsid aega ja saatsid Annale oma väikse minutilise klipi. Kuna see tuli kokku üpris pikk, ei saa ma seda siia üles laadida, kuigi ma ei kahtlegi, et Anna mõtleb välja võimaluse, kuidas ma ka oma lugejad nutma saan panna. :D Igatahes SUUR AITÄH teile, Pille, Liisa ja Miina, Kertu ja Bettan, Anna, Päären ja Pelle, mu kallis-kallis Jane Ameerikast, Erki ja Merilin, mu üliäge kursavend Kristo Elias, kes "Osooni" võtete vahepeal meile otse metsast tervitusi ja abieluõnne saatis, Christine ja armas väike hiireke Sofie ning viimaks Hanna-Maria ja Urmas, kes usuvad, et "meie abielu saab olema sama soe nagu neil seal Horvaatias". :) Ma tõesti loodan ja usun, et:

lõpuni proovivad,
sest vannutud nii,
annaks, et soovivad,
ka tõepoolest nii,
et kui kunagi viimne paat
üht viib üle jõe,
teiselpool vikerkaart
veel sosistab tões...


Sest ma tõesti ei usu, et sellist armastust iga päev kohtab ja seepärast ma tõesti loodan, et me oskame seda hoida. 



11 kommentaari:

  1. Anonüümne14/7/17 09:43

    Issssand kui ilusad pildid ja inimesed :)

    Nii palju õnne teile!

    VastaKustuta
  2. Mine pekki.. Ma täiega nutan siin seda lugedes :'( sõidame mere äärde ja mõtlesin, et oh ma nüüd loen läbi, sest enne polnud aega. Hea, et mul päikeseprillid ees on, keegi ei saa midagi aru :) :)
    No niiiii ilusti kirjutatud ja teie armastus on niii.. WOW! loen uuesti läbi ja nutan vähe veel ❤️❤️❤️❤️

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No kui sa juba nutad, siis ... I hope they're happy tears. :D Aga aitäh! ♥

      Kustuta
  3. Anonüümne14/7/17 16:15

    Ei tea kas oli sellist õnnetust vaja.
    Võiks ju normaalset saada koos elada. Aga seda on kergem öelda kui teha muidugi. :/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan, et me elamegi väga normaalselt koos ja ma arvan, et abielu nüüd küll kedagi õnnetumaks ei tee. Ikka õnnelikumaks, et ma oma lastega ja mehega ühist perekonnanime jagan. :)

      Kustuta
  4. Anonüümne14/7/17 17:59

    Sa oskad ikka nii hästi kirjutada:) Palju õnnelikke aastaid teile;)

    Kuna mainisid ka perekonnanime teemat, siis küsikski, et kas sa ei mõelnud oma nime alles jätmisele. Mina olen küll mõelnud, et abielludes ei pea ju mehe nime võtma, aga vb laste tulles mõttemaailm muutub. Enda nimest loobudes loobuks nagu natuke iseenda identiteedist ja mehe nimi ei tekitaks rohkem perekonnatunnet.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! ♥

      Mul oli väga kahju ja ma ei suuda siiani Fb-s oma nime ära muuta. Tõesti on võõras. Eriti kuna mu neiupõlvenimi on tõeliselt ilus ja ma olen alati pigem ikka uhke selle üle olnud, aga uus nimi on pikk ja lohisev ja pigem soomepärane.

      Aga that being said, siis ... minu jaoks polnud küsimustki, kas nime muuta või mitte. Mul on kaks poega ja neile isa nime andmine oli täiesti loogiline minu jaoks, eriti kuna mu mehel on ka 12-aastane tütar ja tema kannab ema perekonnanime ja see ema ei andnud Madisele võimalustki. Nii et ma arvan, et see oli Madisele nagu natuke auasi ka, et lapsed oleksid tema nimel.
      Ja kui juba abielluda, siis just selleks, et perekonnanime jagada...minu mees küsiski minult kihlumise hetkel, et kallis, ma tahaksin, et meil oleks ikka ühine perekonnanimi. Minu jaoks see näitab küll ühtsust ja tugevdab perekonnatunnet. Pluss ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes võtavad uue ja jätavad vana alles ning on siis edaspidi kahe nimega...mulle näitab see kuidagi nagu otsustusvõimetust ja tahaks alati nendele inimestele öelda, et issand jumal otsustage ära. :D Aga muidugi see on igaühe enda valik, lihtsalt mina olen alati olnud seda meelt, et kui juba abielluda, siis ikka selleks, et mehe ja lastega nime jagada.
      Laste tulek muudabki inimest ja tema väärtushinnanguid. :)

      Kustuta
  5. Parimaid ja kõige ilusamaid asju maailmas ei saa näha ega isegi puudutada. Neid tuleb tunda südamega.
    Palju õnne Teile!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ♥ ♥ ♥ Aitäh! ♥ ♥ ♥

      Kustuta
  6. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta