27.09.17

Elu viie halli varjundiga majas

Oled sa maja- või korteriinimene? 


Oma vaimusilmas olen olnud majainimene alates seitsmendast eluaastast, mil mu vanemad ostsid Ärina külla oma maja. Päris majainimeseks sain aga alles Türisalu külas ja 26-selt, mil Madis tegi teoks mu ligi 20 aastat kestnud unistuse - elada päris oma majas ja, mis veel parem, oma toas. Kolmelapselisest perest pärit inimesele, kus kolmetoalises korteris oli lastele eraldatud üks tuba, näis see nagu helesinine unistus. Paraku oli asi helesinisest unistusest vähemalt esialgu valgusaastate kaugusel, sest see päris oma maja, mida ma pea kaks aastakümmet igatsenud olin, nägi välja selline:


Remonti vajavast sisemusest, ajale jalgu jäänud mööblist ning mädamunahaisusest veest ärme hakka üldse rääkimagi. Aga kuna ühegi majaga kaasa saadud õunapuu otsas raha ei kasva ja me pole siiamaani Madisega jooksuriiete müügiga varandust kokku suutnud ajada, tuli käised üles käärida ning teha jõudumööda kõik ise korda. Mis tähendab seda, et viimased kaks aastat olen mina panustanud lapsehoidmisega (sest majja kolisime kahekuuse Etsuga ja tänaseks on talle lisandunud kaheksakuune venna) ning Madis on värvinud kõike alates lagedest ja seintest lõpetades köögikappide, trepi ja tellingutel turnides voodrilaudadega. 

Viimne kui üks mu penn on läinud sisekujunduse peale (sest see on mu suur kirg ja hukatus) ning kui mina olen ostnud diivani, kardinad, vaibad ja tapeedid, voodipesu ja peeglid ning miljon muud "hädavajalikku asja", siis Madise rahakotis haigutab sügav auk, kuhu on kukkunud kõik kruvid, värvipotsikud, pintslid, valgustid ja segistid, mullahunnikud ning aiamaterjal. Pluss töömees Andruse higi ja pisarad, mida ta on jätnud oma kätega välja lõhutud ning üles ehitatud vannituppa, teise korruse vaheseintesse, terrassi prussidesse ja millimeetri täpsusega parajaks lõigatud aialippidesse. Meil on käinud palju abilisi, alates Madise vennast Antsust, Kalevist, Rihost, Orgla Priidust ja Madise endisest Espaki kollegist Kristjanist lõpetades mu isa, õemehe Kristeri ning naabrimeeste Erki ja Jüriga. 

Viimased kaks aastat on olnud tõsine proovikivi meie suhtele, juba ainuüksi sellepärast, et natuke enne majaomanikeks saamist said meist ka noored lapsevanemad. Tõsi küll, Madis oli seda juba varem, kuid seda, mida magamata ööd ja väsimusest tingitud tülid ning südamevalu tegelikult tähendab, ei teadnud ma enne, kui sain ise emaks. Ent kõigele sellele vaatamata oleme siiani koos, viimased kaks kuud ka abielus ning saanud vahepeal teise poja veel. Suurem osa vabadest õhtutest ja nädalavahetustest on läinud selle nahka, et mina tegelen lastega ning Madis majaga - ehk siis värvib, ehitab mulle garderoobi, paneb terrassivalgusteid üles, lööb Riho või mu isaga garaaži külge voodrilaudu või peseb autot või on jooksu-, ratta- või ujumistrennis. Aga on ka helgemaid õhtuid, mil Madis tuleb koju, vaatab mu väsinud halli nägu ja teatab, et jätab täna trenni vahele ja annab mulle vaba õhtu. Mõnikord harva, kui ma olen viimse piirini väsinud, tähendab see paar tundi õndsat segamatut und, enamasti aga koos läpaka või paberihunnikuga töötuppa sulgumist, et tõlkeid vihtuda ja kaarte vorpida. Ja no mõnel haruharval hetkel, kui vajadus enese tuulutamise järele saab südametunnistust piinavast töökoormast võitu, sõidan Roccasse Prismasse odavat Iittalat šoppama, lähen üksinda kella 22-sele kinoseansile või võtan hoopis suuna Kiisale ning lähen Annale ja ta vanaisale külla, et Anna õmblustoas käised üles käärida ning poole ööni öökullide jaoks liimiriiet lõigates elu ja meeste ja laste üle filosofeerida.

Kui ma Etsu beebieas sisustasin kodu magistriõpingute kõrvalt, siis pärast teise lapse sündi olen kõikvõimalike jõulu-, pulma- ja õnnitluskaartide ning kalligraafiatellimustega vähemalt kogu oma kodukontori sisustuse tasa teeninud. Lisaks teen ma iga kuu ühele Eesti silmakirurgile terviseteemalisi tõlkeid, mille eest olen ma maksnud pulmafotograafile, Rocca parklas põhjustatud plekimõlkimise eest omavastutust ning teeninud firmakaardile kopsaka summa raha. Kõik see tähendab aga seda, et sellist sõna nagu igavus ei ole ma viimased 2+ aastat tundnud ning ühtki sellist hommikut, et ärkad üles ja mõtled, mis teeks ja kuhu läheks, mul kunagi pole. Aga kuna ma teadsin juba enne Etsu sündi ühes Tallinna parimas tõlkebüroos ametit maha pannes, et ühelegi suvalisele ettevõttele minust palgatöötajat enam kunagi ei saa, siis pole muud varianti kui praegu pingutada, et Madise vanemapalga lõppedes ei peaks ma nullist alustama. 

Kõrvalt vaatajale võib see näida tohutult väsitav ... ja ma tunnistan, et mõnikord on ka. Aga kuna mulle tohutult meeldib see, mida ma teen - kirjutada tähendusrikkaid tõlkeid ja luua paberihunnikust kunsti - siis ei loe ma kunagi tunde nagu vanasti tõlkebüroos Excelit eestindades või Sportlandis hinnapüstolit vibutades. Mul pole õrna aimugi, kui kaua ma keskmiselt üht artiklit tõlgin või õnnitluskaarti teen - teinekord kulub üheainsa jaoks kogu õhtu ja pool ööd veel peale ka. Minu tööpäev algab nii 21-22 ajal kohvivee keema panemise ja šokolaadi kaussi murdmisega ning lõpeb teinekord kell 2 öösel tõlget manusesse lisades ja Send-nuppu vajutades või viies allkorrusele pakitud kaarti koos kirjaga "Kallis, palun pane hommikul esimese asjana posti. Aitäh!". Viimasel ajal muidugi nii idülliliselt ei lähe ja teen mitu korda töösse pausi, et hambavalus beebit tissiga lohutada ning asi lõpeb sellega, et vajun juba kell 23 tema kaissu magama ja kõik tööd ja tellimused jäävad ootele. Teinekord kuhjub neid lausa nii palju, et ei aita muu, kui Madis pakib lapsed ja kotid autosse ning sõidab nädalavahetuseks maale, et saaksin rahus tööd teha. No ja lisaks sellele, et ma vähendan sellise produktiivsuspuhanguga oma meeletuid süüme- ja kohusetundepiinu klientide ees, annab päev või paar lastest eemal olekut mulle nii palju uut hingamist, et oskan jälle oma meest, lapsi, tööd ja seda maja hinnata. 


Kõik see toob mind tagasi loo alguses püstitatud küsimuse juurde: oled sa maja- või korteriinimene? Kokkuvõttes pole ju vahet, peaasi, et oled oma eluga rahul. Mulle meeldib, et ma saan vaikses suvilarajoonis käruga lapse lõunaunne jalutada ja ta OMA aeda akna alla magama jätta. Et ma võin suvel teda öösärgis magama tagasi kussutama tõtata ega pea muretsema, et trepikojas oma avara dekolteega naabrimehest möödun. :D Et ma saan õunakoogi või beebile püree tegemiseks aeda lipata ja need õunad maast noppida. Et kord nädalas tuleb muru niita, aga kuna see võtab aega vähem kui tund, on see nauditav liikumisviis, mitte tüütu kohustus. Ent ma tean ka palju neid, kes hoiavad meid külastades kahe käega peast kinni ja ütlevad: "Hullud!", sest neile meeldib mugav korterielu ja see, et õhtud on vabad mille iganes tegemiseks, aga mitte maja kallal nokitsemiseks. Ja see on täiesti okei! Inimesed on erinevad ja tahavad elult erinevaid asju. Samamoodi nagu lapsed ja nende vanemad on erinevad ning kui on üks asi, mida ma olen kahe lapse emana õppinud, on see järgmine: ära kunagi arvusta teist lapsevanemat. Sina ei ela tema elu ega käi tema kingades.

Mis toob mind omakorda lasteaia temaatika juurde. Kes minu Instagrami pilte ja stoorisid jälgib, teab, et Ets käib viimased kuu aega lasteaias - ja ilmselt sai sellest teada ka üks Pere&Kodu ajakirjanik, kes koostab (ilmselt igasügist) lugu teemal "Kas viia vanem laps lasteaeda, kui ema on beebiga kodune?". Vast mitte päris selles sõnastuses, aga loo point jääb samaks. Nagu ma aru sain, on tal olemas ema, kes on otsustanud vanema lapse koju jätta ning tahab nüüd küsida minu käest, mis jäine süda mul sees küll on, et oma 2,5-se südamerahuga sõimerühma saadan, samal ajal ise beebiga diivanil "Terevisiooni" vaadates. Saadangi südamerahuga kusjuures, vähemalt viimased kaks nädalat küll. Kuna me oleme Tallinnasse sisse kirjutatud ja Madis käib seal iga päev tööl, tundus loogiline panna Ets linna, mitte näiteks Laulasmaa lasteaeda. Ja kuna Õismäele sõidab meie juurest kõigest 25 minutit ilma igasugustes Rocca ja muudes ummikutes istumiseta, viib Madis Etsu hommikul tööle minnes lasteaeda ja võtab ta õhtul koju tulles peale. Paar korda on ta juba olnud lastekas esimene ja ühe korra ka viimane, aga alati heas tujus ning Madis helistab mulle hommikul, kui lasteaiast auto poole vantsib ja ütleb: "Eino temal on kiire, paneb ise sandaalid ruttu-ruttu jalga ja jookseb juba teise tuppa ja hüüab "Kus lapsed on?", ma hõikan järgi, et kas issile kalli ja mopsu ka teed, siis tuleb kiiruga annab ja juba tõttab tagasi mängima." :D 

Muidugi esimesed paar nädalat jäi ta nutuga, mis läks kiiresti üle ja mina läksin talle beebiga juba lõunaks järgi, aga nüüd oleme saanud nii kaugele, et ta käib isegi neli korda nädalas ja kolmapäeval teeme puhkepäeva. Tuleb õhtul Madisega koju, astub üle ukseläve ja hõikab "Tele, emme, mina tulin! Käis issiga lasteaedas! Mina suu poiss olen!" ... ja mu süda sulab, kui ma näen, KUI heas tujus ta õhtul kell 17 on. Ta laulab kodus uusi laule ja kui puhkepäeval tema kaissu poen, et ta lõunaunne jääks, loeb koos käeliigutustega vaikselt liisusalmi, mida nad hommikuringis õpivad: "Patsi-patsi leivapätsi, silu-salu saiapätsi, veere-veere kakku, veere-veere kakku, viska ahju hops, puhu peale, söö ära".

Ma tunnistan ausalt, et ma pole sedasorti ema, kes lapsega koos hommikust õhtuni vooliks ja maaliks ja meisterdaks ning õpiks laule ja liisusalme. Nii et ma olen päris kindel, et ta areneb lasteaias kordades rohkem ja kiiremini, kui mina teda kodus beebi ja oma tööde kõrvalt suudaksin arendada. Tal on toredad noored õpetajad Mari-Liis ja Kristiina ning vahvad rühmakaaslased Troel, Paula, Joonas, Rebeka ja paljud teised. Nii et jah, ma saadan ta täieliku südamerahuga lasteaeda ja oleksin saatnud vähemalt kord-paar nädalas juba jaanuaris, mil ta oli aasta ja üheksakuune, kui väikevend sündis ja ta sai korraga suureks ja asjalikuks ning ma nägin, et lapsel on kodus lihtsalt igav. Aga ma ei tee päris kindlasti maha emasid, kes on veendunud, et alla kolmeaastase lapse koht ei ole lasteaias ega hakka neile tooma statistikat Inglismaalt, kus lapsed viiakse nurserysse juba nii vara kui kuuekuuselt .. ning mitte paaril päeval nädalas, vaid full-time. Rääkimata USA-st, kus hea, kui saad lapsega kuu aega kodus olla. Ja ka nendes riikides kasvavad lastest korralikud inimesed! 

Inimesed on erinevad ja parim, mida me saame teha, on püüda mõista, mitte hukka mõista. Minule sobib oma maja, kärgpere, töötamine kodust laste uneajal ja öösiti, sobis lihtne pulmakleit Espritist ja mu kaks aastat vanad Vagabondi valged sandaalid ning kõige lihtsam valgest kullast sõrmus. Ja mulle sobib 2,5-se lasteaeda saatmine neljal päeval nädalas, et ma saaksin beebiga kodus olles tõlkida ja kaarte teha ... nii palju, kui töötegemine ühe hammaste tulekuga kimpus oleva kaheksakuuse kõrvalt üldse võimalik on. :) Aga kindlasti mitte ei sobi see mugavust ja traditsioone hindavale korteriinimesele, kellele meeldib tema palgatöö ja kogu see suurte ja uhkete pulmade ümber käiv tants ja trall. Inimesed ON erinevad. :)

Seekord näitan pilte maja värvimisest, järgmises luban teil piiluda meie magamistuppa (mida lubasin teha juba aasta tagasi, my bad!), seejärel näitan, kuidas me suure vahetoa Etsu toaks ja minu töötoaks eraldasime, värskeid ülesvõtteid Mia toast ning natuke uues kuues elutoast ka. Stay tuned!


Terrassiehitus. Andrus in action. 



Ja Ets in action.

Terrassilaudade õlitamine (ja ennäe imet, ongi olemas hall terrassiõli!) enne Madise sugulaste võõrustamist.

Ühel ilusal suveõhtul meie tutikal terrassil.


Veits tuli külalisi. :D

Ja samal päeval sai punasest garaažiuksest valge (õigemini helehelehall)...puhtalt minu kätetöö! :)


Aia ehitus, Andrus in action again. :)


Madis hõõrub käsi soojaks, et pintsel kätte haarata.


Madis tegi endale nädal aega puhkust, et maja värvida ning see päev, mil Anna kiddodega külla tuli, oli neist ainus mitte-paduvihmane-päev. :D



Anna ja põlv ja poisid. :)













Praegu lehvitab ja naerab, aga natukese aja pärast nihkus tellingutega paremale, taevas läks tumedaks ja terrass vihmaga libedaks...ning Madis sadas tellingutelt alla. Luud ja kondid jäid terveks, aga sääremari valutas mitu päeva. :)










See "imekena" roosa maja alläär on Madisel plaanis kiviga katta ning majaservad pluss sissesõidutee killustikuga katta, aga noh. One day. :D











Madis plaanib aiaalust maad mullaga tõsta, et see naaskel välja ei saaks...ning Maarjas keevitatud väravad tõi ta üleeile koju. Nüüd ootame Antsu, kes need külge keevitab, et siis oodata Andrust, kes neile aialipid peale saeb ja kinnitab. Üks majaomanike rõõmudest ongi vist pidev ootamine, et järgmine asi saaks valmis. :) 




19 kommentaari:

  1. Ma pidin ju magama minema. :D
    Aga väga hästi kirjutatud as always!
    Ja kotkas on ülitubli (kuigi mitte always, haha, okei-okei, see oli nali).
    Täiega - go, girl - et postituse ära tegid!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :D Ma ei teagi, mida vastata selle peale. Kotkas lendas sel suvel päris kõrgelt jah. :D

      Kustuta
  2. Nii tore postitus! Teil on nii mõnusa vaibiga kodu, et ma koliks kohe sisse. :D Jõudu ja jaksu!

    VastaKustuta
  3. Anonüümne27/9/17 09:49

    Mul ei ole lapsi.... aga ma pole kunagi aru saanud mõttest, et lihtsalt seetõttu, et ema on beebiga kodune, peaks ka teine (väikelapse eas) laps olema emaga kodune. Eriti kui on näha, et suuremale lapsele lasteaias meeldib ja tal on seal hea käia (st ei viida teda sinna nutu ja jonniga, siis oleks teine asi). Et... kas teised emad-isad siis tõesti ei mäleta kui raske võib ühe beebiealise inimesega olla, kes tahabki, et temaga kogu aeg tegeletaks? Et emaks olemine tähendab seda, et sorry - nüüd lihtsalt kannata kuni see aeg üle läheb?

    Ma leian, et kui lahendus on olemas ja sobib nii lapsele endale kui ka emale, siis miks mitte kasutada.

    Ja endiselt leian, et peaksin vist tulema kodustiilinippe küsima (või kunagi oma kodu ostmisel sisustusteenust Sinult ostma) - nii ilus lihtsalt!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No samad sõnad, ühinen kogu jutuga. :) Ning muidugi oleks teine asi, kui ta vastumeelselt läheks. Teisipäeval ehk eile ta ei läinudki, sest hakkas hommikul nutma, kui mainisin, et täna on lasteaias ujumine ... ja pärast suvist basseini kukkumist kardab ta vett nagu tuld, nii et ei saanudki teda uksest välja ja jäi tänase asemel hoopis eile koju. Nii et ikka lapse pealt vaatame, millal ja kuidas talle sobib minna. Praegu vähemalt üldjuhul sobib ning ma absoluutselt ei muretse, kui ta pika päeva ära on, sest esiteks mina saan kodus nii palju rohkem tehtud ning teiseks ma ju TEAN, et tal on seal tore. :)

      Aga aitäh ja aitan alati hea meelega, kui vähegi oskan. :)

      Kustuta
  4. Oeh. Tead ma alles päris hiljuti avastisin sinu blogi, aga noo nii väga meeldib see kuidas sa mõtled ja selle kirja paned. Suhestun täielikult :)
    Jube suur kiusatus oleks tuttavaks saada.( no worries ei ole mingi maniakk :D) Ootan juba uusi postitusi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :D No ma üritan mitte karta siis. :D Aga aitäh, nii hea kuulda seda. :) Ja postitused tulevad, järgmisel nädalal juba! :)

      Kustuta
  5. Anonüümne30/9/17 14:44

    Avastasin ka alles hiljuti selle blogi ja pean ütlema, et sina ja su blogi ja pere tundub ikka väga sümpaatne, armas ja hästitoimiv! ����palju edu kõigis tegemistes ����������

    PS! Kodu on imeilus!

    Kertu

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu õe nimi on ka Kertu, aga kuna tema teab seda blogi aegade algusest peale, siis vist on keegi teine Kertu. :) Aitäh sulle! :)

      Kustuta
  6. Anonüümne1/10/17 13:09

    Tere tubli noor!

    Blogi tekitab sõltuvust:)
    Esiteks see jagatud majaomaniku mure-õnn ja pildiseeria. Kuna olen ise 5 aastat sama asjaga tegevuses, siis saan blogist ainult indu ja jõudu juurde.
    Teiseks köidab mind kindlasti teema käsitlus ilustamata lapsevanemaks olemisest. Kuigi seda õnne veel ei ole ja samas ka muret ning natuke valutavat südant, on see siiski väga hea ettevalmistus, sisemise hirmu eemalepeletaja ning just ämmaemanda, kliiniku ja arsti valikul minu jaoks oluline informatsiooni allikas.
    Kolmandaks paarisuhte käsitlus ilustamata, varjamata ning kõigest ausalt ja vahetult. See blogi on parem kui kui psühholoog-terapeut, poelettidel ilutsev klantsajakiri või teadusartikkel.
    Olen tänulik, et jagad, annad kaudselt häid mõtteid/ideid ning seda kõike vahetult, ausalt ja ilustamata!

    Aitäh, et jaksad!

    P.S omanimelisel kodusisustussalongil oleks kindlasti minekut! ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tere!
      ..ongi ainus vastus, mis oskan sellise sisuka jutu peale kosta. :) Pärast aastatagust kodupostitust ja negatiivsete kommentaaride laviini loen nüüd igat uut kommentaari läbi kahe käe sõrmede piiludes, nii et alles lõppu jõudes vajuvad käed näo eest ära. :D
      Aitäh sulle, et ütlesid! Seda kõike on väga südantsoojendav teada, eriti kuna näpistan igasuguste postituste kirjutamiseks aega oma tööajast, mil peaksin nt tõlkeid tegema, mitte tasuta kirjatükke trükkima ja teinekord mõtlen ikka, miks ma seda teen. Eks eelkõige ikka enda pärast, sest miski sunnib kirjutama ja tahab välja saada, aga kui ma siis loen ja näen, et see kellelegi päriselt ka korda läheb, siis. Üle mõistuse hea meel. Aitäh! :)

      Kustuta
  7. Anonüümne2/10/17 13:54

    Lugesin täna hommikul erinevaid blogiseid, lahe millised armsad ja erinevad elud inimestel on. Sa oled ka tubli, aga kas sa ei arva et said lapsed natuke liiga vara? Ma mõtlen, et naised ei ole ainult sünnitamismasinad, ka naistel peaks elus muudki olema kui köök, lapsed ja mehe poputamine. Ja tihti just naine loovutab abielludes oma perenime, kas naise perenimi on siis halvem kui mehe?�� kas Sinu perenimi oli halvem kui su mehe? Või sa pelgasid, et tekib suur tüli kui jätad oma perenime alles..? See näitab et armastus pole tingimusteta.
    Lugesin just ka üht artiklit, kus naine pani lapsele enda perenime ja mees keeras seepeale täitsa ära, täielikult, viis kõik beebiasjad ära ja hakkas terroriseerima. Meest peab ikka hoolikalt valima, ainult me-oleme-hingesugulased kõlksust ei piisa.
    Aga edu ja ma loodan et naised muutuvad järjest enesekindlamateks ja julgevad elada nii nagu tahavad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tere, Anonüümne!
      Esmalt tahan sind tänada, et oled mu blogis üksjagu oma kallist aega veetnud ja mitmele postitusele kommentaari kirjutanud. Ma väga hindan seda, kui inimene võtab vaevaks jutu läbi lugeda ja, kui talle midagi väga meeldib, ei pea paljuks pisut aega kulutada ja sellest kommentaarides märku anda.
      Aga ma ei saa pidada normaalseks seda, kui võõras inimene tuleb mind ja mu pereliikmeid teadmata minu elu ja valikuid maha tegema. Pole just eriti viisakas või mis?
      Ma ei peaks seda tegelikult tegema - oma aega kulutama selleks, et enda valikuid ühe sellise võhivõõra ees kaitsta ja õigustada. Aga ma olen juba paraku selline lõviema, et kui asi läheb minust kaugemale ja puudutab mu lapsi, õigemini sinu sõnastuses - miks otsustasin sellise türanniga kaks last saada ja sünnitamismasinaks hakata - siis vabandust, kulla võhivõõras, aga you just went one step too far.
      Esiteks, ma ei ole KA tubli, vaid ma olengi tubli. Ma olen 28-aastane, mul on kärgpere, kus kasvab mu mehe teismeline tütar ja meie kaks ühist poega, kelle ma olen ISE sünnitanud (ja kui sa oleksid kunagi sünnitanud, siis teaksid, milline saavutus see tegelikult on), ma olen väikeettevõtja, teen käsitöökaarte, kalligraafiat, tõlgin terviseteemalisi artikleid ja toon jooksuriideid maale ning ma olen viimased kaks kuud abielus. Ma OLENGI tubli.

      Kustuta
    2. Minu lapsed tulid täpselt siis, kui nad tulema pidid. Planeerisin esimest rasedust kokku kaks aastat ehk et laps oli vägagi oodatud. Aga isegi kui lapsesaamise otsus oleks tulnud alles pärast rasedustestil kahe triibu nägemist, mis siis sellest? See, kuidas ja millal lapsed saada, on igaühe individuaalne otsus ja mitte kellelgi pole õigust seda kommenteerida või üleüldse mingit arvamust teiste inimese pereloomise kohta omada, veel vähem avaldada. Sinu lastevaenulikust kommentaarist loen välja, et sul ei ole veel lapsi - ja parem ongi, sest selline seisukoht näitab, et sa pole nende jaoks veel valmis.
      See, kui inimene otsustab saada lapsed - otsustab saada lapsevanemaks, ei tähenda, et ta otsustab saada sünnitamismasinaks. Kullakene, me ei ela 18-ndal sajandil, lapse saamine on naise teadlik valik, mitte paratamatus. See, et ma otsustan saada lapse, ei tähenda, et ma neid kümnete kaupa tootma hakkan. Mina sain kaks ega kavatse rohkem saada. Panin spiraali ja puha. Tahad, annan sulle oma günekoloogi numbri, saad järgi uurida, kuidas see käib?
      Ma ei loovutanud oma perekonnanime. Ma võtsin uue nime teadlikult ja täiesti vabatahtlikult. Kui oleksin soovinud jätta alles oma neiupõlvenime, poleks mu mehel selle vastu midagi olnud. Otsus panna lastele mehe perekonnanimi tuli samuti minult, kuna mu mehe tütrel on ema nimi ja tema ei andnud Madisele võimalustki. See on loomulik ja inimlik, et mehe jaoks on natuke väikestviisi auasi see, et lapsed oleksid tema nimel. Ja mina tahtsin talle seda anda, seda tunnet, et näe - minu lapsed. Miks? Sest ma armastan teda ja arvan, et nii on õige. Mitte sellepärast, et ma oleksin tema reaktsiooni kartnud. Kui sa mind natukenegi tunneksid, teaksid, kui sõjakas ja iseseisev ma võin olla ning ma ei elaks kunagi koos türanniga ... ega saaks ka sellise mehega lapsi. Kindlasti selliseid naisi on, aga mina pole üks neist.
      Meie armastus on 101% tingimusteta ja minu perekonnanimi oli ilmselt ilusamgi kui mu mehe oma. Ent ma olen selles suhtes traditsionaalne, et minu jaoks tekitab ühine nimi ka ühtse tunde, perekonnatunde. Minu vanematel ja kõigil kolmel lapsel oli ka sama nimi. Nii et nime oleks ma vahetanud igal juhul, ükskõik, mis mu tulevase abikaasa nimi oleks olnud. Sel pole mingit tähtsust.
      See artikkel, mida sa lugesid - selliseid inimesi ja mehi on kindlasti palju. See pole normaalne käitumine, aga see kindlasti mitte ei tähenda, et kõik mehed ongi nüüd sellised. Väga kurb, et sa nii arvad! See näitab, et sinu elus ei ole tõelist armastust mõistva, toetava ja armastava mehega. Soovin sulle kõike kõige paremat ning üle kõige soovin, et ühel päeval satub see armastus sinu teele ... ning sa pole selleks ajaks veel nii kibestunud, et ei oskaks seda ära tunda. Ja üle kõige loodan, et saad ükskord emaks ... sest siis loksuvad paljud asjad maailmas paika ning mõistad viimaks, mis elus tegelikult oluline on ... ja leiad oma ajale paremat kasutust kui võõraste inimeste ja nende elude arvustamine.
      Edu sullegi ja täpselt sama loodan minagi!

      Kustuta
    3. Anonüümne2/10/17 21:44

      Tere

      On päris ehmatav lugeda pärast oma pühapäevast postitust Anonüümse alt kus loetlesin oma kolm põhjust, miks see blogi super, teise Anonüümse postitust sünnitusmasinast. Selle peale ei oska muud öelda kui et kui ikka mõnele pole antud, pole midagi teha kui ainult kaasa tunda...
      Ja kui sellise ägeda, tubli ja kokkuhoidva pere kohta ei suuda midagi mõistlikku öelda, võiks lihtsalt mõnikord ütlemata jätta!

      P.S Ootan põnevusega järgmist postitust, et kohvitassi taga tugitoolis lugeda ja nautida ühe ägeda noore elust ning tegemistest!

      Kustuta
    4. Anonüümne2/10/17 21:50

      Tere

      Tahtsin selle sünnitusmasina anonüümiku kohta öelda, et mulle tundub olema inimene ikka vanemaealisem, kes oleks tahtnud elada ise teistsugust elu kui välja kukkus ja osaks sai...

      Kustuta
  8. Kust see äge kanister, "there is no place like home" kirjaga, pärineb, kui küsida tohib? :) Ja jumaluke, halasta palun ja give us a new post pleeeeeeeasssseeeee :)))

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :D Postituse andsin, aga infot ei oska topsi päritolu kohta anda. Saime selle soolaleivakingiks 2 a tagasi. :)

      Kustuta