12.10.17

Nagu vanaema juures

Tantsi nii, et ma tunneks sinu keha,
muusikat teeb saalinurgas vana kantribänd.
Tund vaid veel, küllap tean siis mida teha,
kui on maised mured meelest läind.



Uskuge või mitte, aga minu Türisalu küla maamaja köögis mängib 25-eurone mustvalge Philipsi raadio Elmarit. Ühel täiesti tavalisel argipäeval, kui Etsul on lasteaiast puhkepäev, teeme poistega köögis süüa ja pärast viisijuppi "Õhus on Eestit, raadio Elmar!" hakkab kostuma Mati Nuude hääl, panen kõvemaks, tõstan Etsu aknalaualt alla, võtan 9-kuuse Tigeda Tikri sülle ja me tantsime ja naerame südamest. See on nii hea tunne! 

Järgmisel hetkel astuvad tuppa Madis ja Mia, viimane kiirustab ruttu üles, sest ta on alles SkyPlussi ja Taylor Swifti eas ega tunnista eestikeelsete laulude olemasolu. Ent Madis, kelle lemmikplaadil on kirjas "Eesti 90-ndad" ning kes sai minult kunagi jõulukingiks Erich Kriegeri plaadi ja pani selle igal suvel Jaanuse sünnipäeval kell 3 öösel üürgama, kirtsutab nüüd nina ja ütleb: "Noh, jälle vanaema juures või? Kamoon kallis, pane see krapp kinni." :D

Aga ma ei pane muidugi, vaid keerutan end pliidi ja kraanikausi vahel edasi ning viskan talle nina peale fakti, et ma palusin tal pool aastat meile kööki raadio vaadata ja läksin ning ostsin siis ühe disainilt ja hinnalt sobiva ise Euronicsist ära: "Süüa tahad? Siis näpud eemale minu raadiost. Kes maksis, valib jaama. Ja mina tahan praegu vanaema juures olla!" :D

Miks vanaema juures? Sest minu kõige helgemad lapsepõlvemälestused algavad pildiga, kus ma tõusen soojal suvehommikul Tamsalus üles, astun kööki, vanaema askeldab pliidi taga ja raadiost kostub Owe Peterselli hääl. Lähen öösärgi väel paljajalu õue koeri ja kasse tervitama ning tunnen, kuidas mustad matid, mis vanaemal kõnniteed tähistasid, on juba suvepäiksest kuumaks köetud ja tulitavad jalge all. Hingan kopsud puhast maaõhku täis ja ... ma poleks osanud unes ka näha, kuidas ma 20 aastat hiljem neid hommikuid meenutan ja hindan. Ma veetsin igal suvel vanaema juures nädalaid (nagu ka paljud teised tema 14 lapselast), kondasin koos koertega mööda metsi, panin koer Rullile kleidi selga ja ronisin temaga vanaisa vana traktori otsa ning mängisin verandal kodu. Kuigi ma olin suurema osa ajast vanaema juures üksi, ei tundnud ma end kunagi üksildasena. Alati oli nii palju teha! 

Kusjuures ma ei mäleta, et vanaema või vanaisa oleksid minuga kunagi ühtki lauamängu mänginud, raamatuid ette lugenud või suures tumbas olnud legolaadsetest klotsidest maju ehitanud. Ma mäletan, et vanaisa vaatas telekast "Vapraid ja ilusaid" ning mina ehitasin neid maju diivanilaua all ise. Ja ma kunagi ei vingunud, et issand kui igav siin on, nagu lapsed tänapäeval seda kipuvad tegema, ega rippunud vanaema kleidisaba küljes, et palun-palun tegele minuga. Selle asemel läksin ma vanaema loal üles (kui veel Janika pere seal ei elanud) ning kolasin vanades kontorikappides (teisel korrusel oli vanasti Tamsalu lubjatehase kontor), uurisin tindipotsikuid ja tuhandeid virna laotud dokumente ning mängisin tähtsat sekretäri. No ja siis kuidas vanaema tegi natuke-liiga-rasvaseid-pannkooke, millele määrisime peale värsket metsmaasikamoosi või kuidas ta tegi makaroni-vorsti-hapukoorerooga, mille järgi mul siiani neelud käivad ja mida ma pole siiani suutnud ise päris sama maitsega teha. Ja raadiost kostus "Õhus on Eestit, raaa-di-ooo Elll-maaar". :) Lapsepõlv!

Nii et erinevalt Madisest ei häbene ma 28-aastasena teistele öelda, et kuulan oma köögis Elmarit, sest see tekitab minus koduse ja sooja tunde. Koristasin paar päeva tagasi Mia tuba ja nägin ta laual paberilipakaid Taylor Swifti uue laulu sõnadega. Mulle meenus, et tegin ise vanasti samamoodi - guugeldasin laulusõnu ja kirjutasin need üles, et paremini meelde jääks. Ning kuigi mulle väga-väga meeldivad välismaised artistid nagu Sam Smith, Adele, Ed Sheeran, isegi Justin Timberlake, Jack Johnson, Sara Bareilles ning kogu "50 Shades of Grey" soundtrack ja autoga sõites ma sageli raadiot ei kuulagi, siis ükski neist ei suuda minus tekitada tunnet, nagu oleksin jälle augusti lõpus vanaema 80-ndal juubelil tema õuel, nüüdseks 9-aastane Bettan Kertu kõhus kasvamas ja vanaema laulab keset õue koos Aigariga "Las mööduvad aastad, las halliks läeb pea, kui tagasi vaatan, näen ainult seal head". Või kuidas veelgi rohkem aastaid tagasi me teiste lastega pimedal augustiõhtul aias ringi jooksime ja peitust mängisime ning suured lõkke ääres vanaema lemmiklaulu - "Mustlase elu" - laulsid ja naersid. Või kuidas vanaema IGA jumala kord köögilaua taga Kallet kallistas ja talle laulis "Kalle-Kusta ostis valge hobuse". See hääl ja need pilgud ja südamest tulev naer kumiseb mul siiani kõrvus, kuigi vanaema on juba viimased kaks aastat hooldekodus ning tema majas käisin ma viimati 2015. aasta veebruaris, kuu aega enne Etsu sündi. Ja veidral kombel said meist Madisega majaomanikud kaks kuud pärast Etsu sündi.

Kui minu lapsed ja lapselapsed kunagi sama soojalt oma lapsepõlve mäletavad, siis olen elanud head elu. :) No ja sinna suunda me Madisega tüürimegi ning kuigi me mõlemad arvame, et see maja ei ole see maja, kus meie lapselapsed kunagi õue peal kilkavad ja üksteist õunapuude vahel taga ajavad, on see viimase kahe aastaga siiski nii kalliks ja omaks saanud, et me ei kavatse siit niipea kuskile minna. Eriti arvestades kõike seda tööd, higi ja pisaraid, mida me siin teinud ja valanud oleme. Näitasin teile eelmises postituses meie ilusat halli-valgesegust maja ja jäin alles hiljem vanu pilte lapates mõtlema, et this is not right - pilt värske värvi ja tutika terrassiga majast ei peegelda pooltki sellest, kui pika tee me oleme maha käinud, et sinnamaani jõuda. Alates vana klaaskasvuhoone maha lõhkumisest ja lastele liivakasti paigaldamisest kuni minu vanemate kohalekutsumiseni, et isa aitaks Madisel garaaži soojustada, voodrilaudu paigaldada ning garaažiaknaid vahetada. Või selleni, kuidas Mia Madisega neid voodrilaudu värvis. Nii et meie uus magamistuba, Etsu tuba, mu töötuba, Mia tuba ja elutuba peavad kõik ootama oma korda. First things first. :)


2016 kevad, kuna terrassiehitust polnud see suvi plaanis, üritasin suvemööbli platsi umbrohust puhtaks teha. Kahjuks tulemus oli lühiajaline ja umbrohi oli õige pea tagasi. :D



Issi väike abiline. :)

Pärast seda, kui Mia maal emadepäeval oma käe taolise kasvuhoone vastu lõhki jooksis, oli selge, et rohkem tomateid ja kurke me selles klirisevas ja logisevas kasvuhoones ei kasvata. Ja no isa rääkis juba aasta otsa, kui halb see kasvuhoone ikka fassaadile on. Nii et mõeldud-tehtud!




















Taustal on näha vana vannitoa jäänused, mis samas kohas ligi aasta otsa mul pinnuks silmas seisid. :D 

Esimene rabarberisöömine.






Projekt "Igale lapsele oma liivakast"! Just kidding. Bauhofis oli allahindlus. :D















Papa tuli appi garaaži soojustama, mamma last lõbustama. :)






















Garaaži voodrilaudade värvimine.







Töömees Ets. :D

Papa ja mamma abis vol 2. :)














Kuidas me endale Kaidolt tasuta lipumasti saime. :D









Riho juba teab, kuidas meile ööbima tulles asjad käivad: enne töö, siis lõbu (loe: suši ja vein...või viis, kuni kella 2-ni välja, et siis kell 6 Madisega tõusta ja tööle põrutada. Ei kadesta neid kunagi, kui beebiga soojas voodis teist külge keeran.). :D





Papa ja mamma abis vol 3: garaažiakende vahetus ja mis-iganes-plekkide paigaldus. :)




Ja kõigest aasta hiljem on nii:







3 kommentaari:

  1. Täiega tublid olete ikka! Respect! Ja ütle Madisele ka edasi, sest ma olen liiga eestlane, et seda laivis ise teha. :D
    Ja ma kõlan nagu katkine makk, aga ülihästi kirjutad ka!
    jehuu, go, Gerdaaaaaa!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No. Tänks noh. :D Madis ütles, et sa oled ka nagu katkine makk, igal pool esimesena kommenteerid ja ainult kiidad, et igav hakkab juba. :D

      Kustuta
  2. Äratundmise rõõm! Minu lapsepõlv möödus samamoodi, seal samas Tamsalu külje all Väike-Maarjas. Kõik suved ja hiljem vaheajad veetsin vanaisa ja vanaema juures, kes samuti andunult Vapraid ja ilusaid vaatasid. Hommikuti äratas mind Elmari asemel Vikerraadio sünnipäeva õnnesoovidega.Vanaema keetis vähemalt kord nädalas mu lemmikut piimajuurvilja suppi ja tegi koogelmoogelit. Naaber majas elasid kaksikutest õed, kellega terve päev sai mängitud, rattaga sõidetud ja mis iganes veel. Natuke vanemast peast tekkisid kampa poisid ja esimene “armastus”. Parimad mälestused igatahes :)

    VastaKustuta