22.10.17

Seal, kus kured tantsivad

Madis sai paar päeva tagasi 33.


Ja ma jäin mõtlema, et. Mulle on tihti öeldud, et vau - milline mees ja milline perekond. Milline mina ise. Mu üks meestuttav ütles isegi, et tema naise jaoks oleme me musterpere, ideaal, mille poole ta tahab püüelda ja keda endale eeskujuks võtta. Kuigi seda kõike on alati väga südantsoojendav kuulda ja lugeda, mõtlen alati samal ajal ise: tegelt? Kas inimesed on tõesti nii sinisilmsed? Heausklikud? Et ilusate piltide taga, kus mees kallistab naist, on kindlasti pilvitu taevas? Me ju ka tülitseme. Vihastame. Solvume ja pettume. Päris kindlasti pole me mingi musterpere.

Kertu, mu õde, ütles pärast mu viimatist kodupostitust mulle ühed kõige südamlikumad sõnad. Et ta on nii paganama uhke meie üle ja kui vahva tal on kõrvalt jälgida minu kasvamist ja arenemist inimese, ema ja naisena. Muidugi see tegi südame soojaks ja ma olen väga tänulik talle toetuse eest, et ta meie jaoks alati olemas on. Aga ta ütles ka midagi sellist, mille pärast ma ilmselt seda blogi pean ja nii avalikult ja avameelselt oma elust kirjutan. Ta oli lisaks minu blogile lugenud ka Meie Käopesa, kus teine noor ema jagab oma pere lugu. Nad said hiljuti kahele armsale piigale täienduse väikevenna näol ning igast pildist ja sõnast õhkab suurt armastust, kodusoojust ja tundeid. Et see pere tundub ka nii südamlik ja ehe, kus mees armastab ja hoiab ning naine hindab. Mitte, et ma selles kahtleksin, aga muidugi õhkab sealt beebi- ja piimauimast armastust! Ja muidugi me jagame maailmaga neid õndsaid pilte, kus kõik on korraks õnnelikud. 

Aga uskuge mind, ka kõige õnnelikemate piltide taga on nördimus väljaviimata prügikoti, ostmata jäetud avokaado, pikaleveninud tööpäeva või kas või näiteks sellepärast, et naine on liiga pikalt kahe lapsega kahe seina vahel olnud ja vajab tähelepanu. Või pisut tuulutamist. Või hoopis üht korralikku peapesu päris šampooni ja palsamiga (mitte kuivšampooniga). Või klaasitäit veini (või pudelit). :D

Madis ei ole ideaalne mees ega äripartner ega isa. Ta on kohati väga isekas, terava keele ja "kiire-kiire-kiire" suhtumisega. Aga täpselt samamoodi oskan mina enda eest seista, tühjast-tähjast solvuda ning pikka viha pidada. Ma arvan, et meie kummagagi ei ole kerge koos elada. Ometi oleme seda teinud juba viimased kaheksa aastat, mis näitab, et see on tehtav. Sest sama palju, kui on Madises isekust, on ta ka hooliv, tähelepanelik ja suudab igas olukorras lapse vajadused ja soovid enda omadest kõrgemale seada. Ma ei oleks ju temaga koos, kui ma ei leiaks, et head küljed kaaluvad kõik negatiivse üles. Ja ma ei oleks temaga kunagi kahte last saanud, kui ma poleks näinud, milline suure algustähega Isa on ta Miale. 

Mul on hea meel, kui ma suudan oma kirjatükkide ja piltidega kedagi inspireerida paremat püüdlema ja rohkem tegema. Väikse eelarvega kodu renoveerima, ilma 1500-eurose Bugaboo vankri ja 120-euroste POP-i kombekateta lapsi kasvatama, kärgpere toimima panema või julgema sõprade ja suure suguvõsata abielluda. Aga veel suurem rõõm on mul siis, kui sa klõpsad mu blogiakna kinni, lähed istud diivanile oma elukaaslase kõrvale, vaatad talle silma ja mõtled, et teiste elu võib küll näida ilus, aga sinu oma on veel ilusam. Sest see on päris ja see on sinu oma. Ja kui sul on juba lapsed ja nad silkavad toas ringi, tehes natuke liiga palju kära ja ajades toa äratundmatuseni segamini ning sul on pea juba kolmandat päeva pesemata, suudad korraks sellelt söögitegemise-kodukoristamise-pesupesemise rongilt maha astuda ja tunda suurt tänutunnet, et nad sul olemas on ja et nad on terved. 

Ilusad pildid ajakirjas ja teiste blogides on küll silmale ilus vaadata, aga teate, mis on päriselt ilus? Päris elu. See, kuidas ühel täiesti tavalisel neljapäeval saab su mees 33 ja täiesti ootamatult sajab pool tema suguvõsa su toauksest sisse ning kogu maja täitub nalja ja naeru, poolikute veinipudelite, tordilusikate, küpsisepuruga kaetud põranda ja lilli täis vaasidega, mida pole korraga kuskile panna. Ja sa istud selles jutuvada täis toas, üks laps ühe onu ja teine teise tädi süles ning tunned, kuidas süda on rahul. Armastust täis. Ühtki pilti ei teinud, aga sellised õhtud jäävad nagunii eluks ajaks meelde. Või kuidas su Londonist nädalaks ajaks Eestisse lennanud ämm jääb järgmisel päeval koos oma elukaaslasega lastevalvesse ja sa sõidad lõunal marsaga linna oma vaba päeva nautima ja oled üle pika aja eesootava päeva pärast nii elevil, et ei märkagi, kuidas marsas haiseb ja sa tegelikult ühistransporti ei salli. :D

Või kuidas su ämm saadab sulle Viberisse vahepeal paar pilti sellest, kuidas Kieran lastega põrandal istub ja MÄNGIB. Hüpitab 9-kuust beebit ja ehitab 2,5-sega Legodest rongi. 50-aastane mees, kel pole seaduse silmis ühtki last ega lapselast, aga kes sellegipoolest lendab kaks korda aastas Eestisse, 20-kilone kohver viiele Mare lapselapsele mänguasju ja riideid täis. Ja su süda läheb uhkusest lõhki, et su lastel on selline mittebioloogiline Vanaisa, nagu mõni bioloogiline ei oska kunagi olla. Lapsed ei vaja tegelikult palju ega oota suuri kinke. Natuke tähelepanu, talla alt kõditamist ja huvi tundmist nende tegevuste vastu ja usaldus ongi võidetud. Kieran oli teist päeva meil ja Ets ärkas reede hommikul õhinaga üles, jooksis teise tuppa ja hüüdis maas madratsil magavale tekihunnikule oma kõige kiledama häälega "TELE OMMIKST KILEN!". Kui teda all vannitoas suurele potile aitasin ja ootasin, et ta ära pissiks, teatas ta "Emme, Kilen aitas MIND alla. Jaa, sealt. Aitas alla. Kilen minu sõbe on!". :) Ja muidugi mu süda sulas. Jälle. :) Happens a million times a day. :) 

Mu süda sulas tegelikult ka sellel neljapäeva õhtul, kui Mart ja Diana ehk Madise onu ja tädi meile tulid. Me polnud neid üle aasta kindlasti näinud ja kui Mia ülevalt alla tuli ning nägi, et Mart laua taga istub, siis ta praktiliselt hüppas ühel kohal üles-alla, et Mart vestluse lõpetaks ja teda märkaks, endal suunurgad kõrvuni ja süda tahtis rinnust välja karata. Mart on alati osanud lastega sõbraks saada ja nad naerust rõkkama panna ning ta on Miat väiksest peale sülle võtnud ja õhku visanud. Aga kui sa näed, kuidas üks 12-aastane varateismeline läheb ühe onu ja tädi küllatulekust nii õhevile, siis see on lihtsalt. Äge. :) Vat need on need hetked, mis piltidele ei mahu ja mida, ma usun, on igas perekonnas. Need tuleb lihtsalt igaühel endal üles leida ja tähele panna. Aga seni, kuni sa elad illusioonides, justkui kellegi teise pere oleks parem ja mees hoolivam ja lapsed tänulikumad, siis ei saagi kunagi neid oma elu ilusaid hetki märgata.

Ma ei teinud ühtki pilti ka reedel, kuigi teadsin juba kell kaks öösel taksoga koju jõudes ja pärast rinnapumba abil piimapaisu leevendamist beebi ja Madise kõrvale magama heites, et see oli päev, mille najal olen ma järgmised 365 päeva väga õnnelik. No olgu, kas just terve aasta, aga väga pikalt kindlasti. :) Pärast Kristiine keskuse ees marsalt maha tulemist vantsisin Madise töö juurde, käisime lõunal, istusin kaks tundi Erkiga kontorilaua taga, tema tegi arveid ja mina alustasin planeeritud tõlgete asemel seda postitust ning kell pool neli sõitsime Viimsisse 18+ spaasse. Ja tundsime end järgmised 3 tundi nagu viimast kaheksat aastat polekski olnud ja me oleks jälle noored armunud. :D Enne autost välja astumist panin käe Madise õlale ja ütlesin: "Kuuled? Vaikus. Ühtki last pole vaja turvatoolist välja aidata. I LOVE THIS DAY." :D Istusime kahekesi esimeses saunas ja hüplesin ühe koha peal nagu Mia eelmisel õhtul Marti nähes. Kolm tundi kahekesi spaas ja pärast seda veiniõhtu Sandri ja Kadi juures. Ma isegi ei oska seda tunnet sõnadesse panna. Ma armastan oma lapsi, aga üks täiskasvanute õhtu ilma nendeta....üle väga-väga-väga pika aja. Heaven!

Naersime basseinis Madisega, et meie olemegi see paar, kelle kohta teised ütlevad "Get a room people!". No ja kui oleks saanud, oleksime võtnud ka. Ma ei kujuta ette, kas teistel on ka nii või kas 20 aasta pärast on meil endiselt nii, aga mingi keemia ja füüsiline tõmme on siiamaani täpselt samasugune nagu üheksa aastat tagasi tutvudes. Jäin seal basseinis korraks mõtlema ühele anonüümsele kommentaatorile, kes siin veidi aega tagasi minu käekäigu pärast muretses ja kartis, et kuna Madis mind meie suhte alguses maha jättis, siis on kindlasti tegemist valeliku türanniga, kelle nime ma võtsin ka kahtlemata sellepärast, et kartsin tema pahameelt. Kui esiti tegi see mulle nalja ja Madis sai Erkiga kontorilaua taga selle üle hea kõhutäie naerda, siis nüüd on mul lihtsalt kahju. Selline arvamusavaldus näitab, et inimene kas on armastuses pettunud või pole kunagi nii suuri tundeid tundnud. Ma ei saa öelda, et ei kujuta sellist elu ette. Kindlasti saab ka ilma kire ja leegita. Aga elu koos kire ja leegiga on ikka kordades etem.

Madis vastas mu tüdrukuteõhtuks koostatud küsimustikus, et ta hindab meie suhte juures kõige enam seda, et kirg on tagatoas ikka alles. Ja mina loodan, et see ei kao kunagi kuskile. Võib-olla sellepärast mind köitiski Eco tapeet "Dancing cranes", kus on peal Rootsi kunstniku Emma von Brömsseni joonistatud kured ja mis praegu meie magamistoa seinu katab. Kured on Aasia mütoloogias õnne ja igavese nooruse sümbol ning nad tantsivad, kui on elevil, ärritunud, üleliigse energia vabastamiseks või, mõistagi, paaritumiseks. Sookurgede kevadisest tantsupeost on hästi kirjutatud siin: http://www.ohtuleht.ee/197564/sookurgede-kevadine-tantsupidu. Noored kured harjutavad ja lihvivad oma tantsu aastaid enne kaaslase valimist ... ning valivad selle üldjuhul kogu eluks. Mis on minu meelest väga sümboolne mõte, millega ühe "vanemate magamistoa" seinu ehtida. :)

Tantsivad valgekured. Eestis pesitsevad sookured on hallid.


Emma von Brömssen in action.

Ja valmis tapeedinäidis.

Ideid Pinterestist.





Niisiis, tere tulemast sinna, kus kured tantsivad, kus on juba kaks beebit maganud, kus ma olen öötundidel mõlemat imetanud ning keda me oleme hammaste tuleku ajal või päris alguses gaasivalude korral kordamööda toa ühest nurgast teise tammudes kussutanud. Kus me oleme aknast täiskuud imetlenud (sest see paistab otse aknast põrandale), kus ma olen tõlkinud ja teed joonud ja jõulukinke pakkinud. Mäletan, kuidas meie esimestel jõuludel siin majas tuli Madise pere 25. detsembril kokku ja kuidas Mare, Kieran ja Marika korraldasid meie magamistoa põrandal enne jõululauda istumist päkapikkude töökoja, kuhu lastel oli keelatud tulla. Kogu põrand oli täis pakkepabereid ja teibirulle, Kieran kirjutas kaarte ning Mare ja Marika küsisid üksteiselt kordamööda, kus käärid on. :) Ja Märt (või oli see Mart? :D) astus tuppa ja rääkis juttu. Ja kuidas ma selle aasta 5. jaanuari õhtul kell 22 tatsasin, käterätik jalge vahel, mööda sedasama põrandat ringi ning Madis paigaldas kardinapuud, mis, ma tundsin, oli see final touch, mida beebi tulekuks vajas. Ja kuidas ma järgmise päeva lõunal sealsamas akna all uute kardinate vahel seisvast ja väikevenda süles hoidvast Miast pilti tegin ja uudist Instagramis jagasin. 
Oleme siin elanud kõigest kaks aastat, aga loonud juba nii palju mälestusi. :)



Alustame projektidest Saagu Valgus ja Kollane Tapeet Maha ja Vahesein Üles. Viimasega aitas Andrus, kogu ülejäänu autor on Madis. :) Ets oli aasta-poolteist.



Suvi 2016



























Ja garderoobiehitus. Nägin Pinterestis seda pilti ja näitasin Madisele ja oligi otsustatud. :)

















Ja detsembri algul läbis Anna ämmaemanda baaskursuse ning käisime taaskord üle lahe Ikeas, sest minul oli vaja garderoobi valgeid karpe, kummuteid ja vaipa ning temal...noh, miljon ja üks muud tarvilikku asja.  Õnneks beebi ootas kenasti oma aega ja Anna ei pidanud oma käsi valgeks (või punaseks?) tegema. :D











Enne jõule või midagi sellist, 2016 lõpp igatahes. :)









Ja tõestus, et ei ole ideaalpere ja ideaalsed lapsed. :) Meie omad nutavad ka. :D







Jõulude ajal 2016 tapeetis Kieran meie magamistoa ühe päevaga ära! Otsisin neid pilte tükk aega taga, sest mäletan hästi, et olin lõpurase ja külitasin oma suure kõhuga ühe kannikaga voodinurga peal ja klõpsisin, Mare samamoodi oma mitterasedakõhuga :D voodi otsas ohkamas, kui ilus tapeet see ikka on. :) Lisaks leidsin üles, kuidas Madis Kristeriga lükandukse/peegli garderoobi ette paigaldas. Ja nagu piltidelt näha, siis peagi pärast seda, kui Viimane Viies oli meie perega liitunud.




















Ja siis ükspäev võtsin end kätte ja mõtlesin kõigi nende käputäie inimeste peale, kes on maininud, et nad võib-olla hästi natuke tahaksid näha, milline see "vanemate magamistuba" praegu välja näeb...ning tegin paar pilti. Või 43. Who's counting. :D








































Ja kuna minu 9-kuune ei oska magama jääda mujal kui liikuvas vankris, aga meie kodutänavatel valitseb 20-21 ajal pilkane pimedus, panen teda iga õhtu 5-minutilise jalutuskäigu asemel toas tund aega magama. TUND! Proovin teda hoida oma voodis, võtan enda kaissu tissi otsa, tõusen püsti ja tammun mööda tuba ning lõpuks kiigun ta magama. Ma reaalselt ostsin deko.ee-st alumisel pildil oleva kiiktooli selleks. Whatever works lihtsalt. Nii megaväsitav. Ets jäi esimesed aasta ja kaks kuud iga jumala lõuna- ja ööuni tissi otsas magama, nii et ma ei olnud selliseks energiakuluks valmis. Aa ja oleks, et kannatad magamaminekutralli ära ja siis ta magab. Kus sa sellega. Nii kui alla jõuan ja arvuti avan või töölaua taga maha istun ja sulepea tindipotsikusse kastan, hakkab üks oma toas nuttu tihkuma. Tõsiselt väsitav ja ma päris tõsiselt lähima kümne (või kaheksakümne) aasta jooksul ühegi beebi peale ei mõtle. Ma isegi ei jaksa enam nendesse vestlustesse langeda "küll sa kümne aasta pärast mõtled teisiti". Arghhhh!










Need pildid klõpsisin poistest täna hommikul, 22.10.2017. Madis magas kõrvaltoas peatäit välja, sest tähistas eelmisel õhtul koos endiste naabrimeestega Laulasmaa saunas (ja mõistagi mõnes Tallinna lokaalis) oma 33-ndat. Ei, ma ei olnud pahane, sest ma ju tean ja tunnen teda ning olin arvestanud sellega, et laupäeva õhtul kella 18-st kuni pühapäeva lõunani pean poistega ise hakkama saama. Aga ma ei arvestanud sellega, et minu planeeritud "panen mõlemad suure surmaga magama ja luban endale siis klaasi veini ja juustu" plaan kukub kolinal läbi ning pean iga natukese aja tagant üles tormama ja nutvat beebit kussutama ning muidu õhtust hommikuni magav Ets arvab, et kell kolm öösel oleks õige aeg hüüda kõva häälega üle kogu maja "KUS MINU EMME ON?!". :) Nii et totaalselt väsinud täna. Vähemalt päike paistab ja ma sain selle postituse üles. Ilusat pühapäeva kõigile! :)






24 kommentaari:

  1. Isegi su “päriselu” postitus on imeliselt helesinine 😍

    VastaKustuta
  2. Mina küsin hoopis, kust (st millisest poest) on pärit magamistoa aknalaual olev ringikujuline taim? Rootsis on see hästi tavaline, aga Eestis ei ole leidnud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tere!

      Kahjuks on kunsttaim ja kahjuks või õnneks Ikea toodang. :) Ma ka pole Eestist leidnud. :)

      Kustuta
    2. Mõned aastad tagasi leidsin luuderohu sellisel kujul enne jõule Bauhausist. Ei oska kahjuks öelda, kas nad müüvad neid igal aastal.

      Kustuta
  3. Anonüümne23/10/17 10:25

    Tere Gerda,

    Olen su blogi ning instagrami jälginud juba mõnda aega, kuigi ma sind isiklikult ei tunne on see postitus pelgalt sellest, millise kuvandi sa internetivahendusel endast mulle kui eemaleseisvale inimesele oled jätnud. Ehk et juhul kui see sinu kuvand on sajaprotsendiliselt tõest kaugel, ei tekita sinus ühtki äratundmispunkti ning ei pane sind korrakski mõtlema, et hmm äkki tõesti, siis vaatamata sellele peaksid sa äkki mõtlema sellele, et millise kuvandi sa endast oma juttudega internetis jätad. Samas ei süüdista ma sind kui sa seda ei tee, eks igaüks kirjutab täpselt nii nagu ta tahab, aga ma lihtsalt tahtsin tagasisidet anda, et millise mulje sa kõigi oma postitustega jätnud oled, sest teatav muster ja sarnasus kumab IGAST su postitusest läbi.

    Esiteks..mulle meeldib su blogi lugeda, sa kirjutad põnevalt ja hästi, seega ei tule siit traditsiooniline „vihkan-kõike-mida-sa-teed“ anonüümse heiteri postitus. Küll aga häirib mind tohutult see, kuidas sa püüad jätta endast ja oma perest mulje, et Teil on justkui mingite standardite kohaselt (me pole miljonärid, oleme kärgpere jnejne) nii-nii-raske, olete nii ebatäiuslikud aga ometi ometi teineteisele kõik nii kallid ja super õnnelikud ja eluga rahul. Mul on küsimus, et kui kõik on sul hästi, sa armastad oma peret ja meest, miks üldse alustada lauset, et ME POLE IDEAALSED, me oleme vigu täis, me remontisime maja odavalt, me pole miljonärid AGA.........(lisa siia suvaline nartsissistlik ennast-kiitmast-ma-ei-väsi 20 realine kirjeldus). Mul on tunne, et sa tahad jätta endast sellist pisut „kannatajarollis“ naise muljet, kes saatuse raskuste kiuste on ikkagi kõigega tublisti hakkama saanud. Sa räägid ja võrdled pidevalt, et meil ei ole x brändi kombekat või x brändi seda ja toda, et me ei teeni tuhandeid, tegime remondi säästlikult jne..kulla inimene sa elad Tallinna lähistel oma majas, ma küll ei tea mis standarditega sa end võrdled, aga mina vaatan su maja pilte ja näen, et kõik on ülivõrdes (v.a see et kõik on hall-valge-must, aga no..mis teha kui mingi hetk mingi mustvalge hullustus peale tuleb, isegi sedavõrd suur, et oma lapse värviline mänguasi- auto vms mustvalge vastu välja vahetada, sest stiililiselt sobib see korterisse paremini)- kallis inimene, need kellel on päriselt raske ja kellel PÄRISELT on limiteeritud pere eelarve, need inimesed ei tee selliseid asju..nende inimeste kodu ei ole selline nagu sinu oma. Ehk et selleasemel et igat jumala postitust alustada sellise pisut „räägin elust nii nagu on täiesti ausalt ja ilustamata, aga siis pikin ikka ridade vahele ära meeletu meeletu enesekiituse ja eputamise“ lihtsalt jäta see „ohvri mängimine vahepealt ära“. Igaüks armastab oma peret, see on loomulik ja miks mitte kiita ja kirjutada kui tänulik sa oled nende eest, et oled nii õnnelik, et ei tee teatud hetkedel piltegi, et hetke nautida (v.a paar instastooryt)- aga palun, PALUN ära tee enda olukorda kehvemaks kui see on, ära räägi et vaatamata kõigele oleme me nii tublid ja kõik asjad saavutanud jne, TE OLETEGI TUBLID ja oletegi palju saavutanud, aga öelda, et teie stardipakk on kuidagi kehvem kui teistel on ALATU. Jah, kuskil postituses sa rääkisid, et oi näed su mehe sõpradega võrreldes olete kõige vaesemad jne, sa lõpeta see teistega võrdlemine ära ükskord, Lasnamäe korteris elav inimene vaatab su OMA MAJA pilte ja mõtleb joppantoonio..unistuste elu.

    Seega ära ole feik ohver ja eneseimetleja ühes kombos, see jätab veidra mulje, lõpetan ka välismaiselt, nii nagu sulle meeldib: PEACE OUT!

    PS: tean, et sul on komme osasid kommentaare mitte avalikustada, oleksin väga tänulik, kui sellele kommentaarile siiski vastad, äkki mõistan siis sind ja su kavatsusi paremini.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tere, Anonüümne!

      Esmalt mul on kahju, et sa ei raatsinud lisada oma eesnime, et saaksin sinu poole samuti nimeliselt pöörduda, kui me juba nii isiklikul tasandil suhtleme.

      Teiseks on mul ainult rõõm kuulda, et oled selle blogi otsast lõpuni läbi lapanud ja lugenud. Oleksid ju võinud vabalt iga kell blogiakna kinni klõpsida, kuid selle asemel võtsid aega ja kirjutasid sisuka kommentaari. Võib-olla sa seda ei tahtnud ega kavatsenud, aga minu kui autori jaoks on see suur tunnustus, et mu tekst on sind kinni hoidnud ja kõnetanud.

      Ma ei kirjuta kindlasti mitte selleks, et kellelegi meeldida. Kõigile ei saa ega peagi meeldima ja see pole kunagi mu eesmärk olnud. Mul kumiseb selle peale kõrvus kusjuures juba teismelisena ühte märkmikusse kritseldatud Bill Cosby tsitaat "Ma ei tea edukuse valemit, ent läbikukkumise valem on soov olla kõigile meelepärane". Ja sealtmaalt ma polegi üritanud vist. :)
      Enne sind kirjutas mulle üks teine Preili Anonüümne ja pakkus, et kui oleksin õigel ajal õiges kohas olnud, oleksin praegu sama kuulus kui Mallukas. Vabandust, aga mu elueesmärk pole saada Mallukaks.

      Blogi pole minu jaoks tähelepanu otsimise koht, vaid oma kirjatükkide jagamise võimalus. Ma kirjutan selleks, et mingi teema enda jaoks lahti harutada ja selgeks mõelda ning täiesti häbitult ütlen, et tunnen alati suurt ja seletamatut rahulolu, kui järjekordse sisuka tekstiga hakkama saan.

      Miks ma kirjutan ainult isiklikust elust? Sest sain juba kooliajal selgeks, et kõige paremad kirjatükid sünnivad mul elust enesest ning oma isiklikke kogemusi ja läbielamisi analüüsides ja reflekteerides. Lisaks on sel juures mingi psühholoogiline aspekt, nii et ma olen väga rahul, et olen leidnud blogi näol väljundi, mis võimaldab mul enda jaoks asjad selgeks mõelda ja end hästi tunda.

      Ma jagan pilte oma elust, mehest ja lastest Instagramis selle pärast, et olen nende üle nii paganama uhke ja õnnelik, mitte selleks, et nendega teiste ees kelkida. Pigem paneb mind jutte ja pilte jagama suur rõõm, mida ma ei suuda ega taha ainult endale hoida.

      Ma ei tee mitte midagi selleks, et teiste heakskiitu otsida. Ainus inimene, kelle heakskiitu ma vajan, aga ei pea seda otsima, on Madis, sest oma elust kirjutades jagan killukesi ka tema omast. Ta ei käi siin just tihti ega ole pooligi postitusi lugenud, aga kui ta hiljuti mu neli viimast teksti läbi luges ja kaks tundi siin veetis ning selle peale ohkas "Tuleb tunnistada, et sul tuleb päris hästi välja see värk. See kirjutamise värk," siis see ongi suurim tunnustus ja heakskiit, mida ma taotlen. Ülejäänu (mida tuleb tegelikult ka väga palju ja ootamatutest allikatest) on ainult boonus.
      ...//...

      Kustuta
    2. ...//...
      Aafrikas on ka lapsed nälgas ning tõsi, Lasnamäe paneelmajades elavad ka inimesed. Olen isegi ühes sellises aastakese elanud, Katusepapi tänaval, Sikupilli taga. Ma olen ka elanud aastakese Mustamäel Akadeemia teel. Aga ma olen ka käinud paaris Kakumäe majas, kus hoovi peal seisab Porsche või 1,3-milline Audi. Need on Madise ja mu õemehe kliendid ning ühtlasi head sõbrad. Mitte, et automark oleks mingi näitaja ja päris kindlasti pole ka selline elu minu eesmärk, aga ma tahan sellega näidata, et mu kirjatükke loevad väga erineva majandusliku taustaga inimesed ning ma ei saa kontrollida seda, mida keegi siit välja loeb ja endaga kaasa võtab. Ilmselgelt kui inimene on siia lugema tulles negatiivselt meelestatud, ei tea mind ega mu tausta, siis on suur tõenäosus, et ta loebki mu tekstidest välja mingeid uhkustamise ja kelkimise noote. Aga ma tean ka, et on inimesi, kes tulevad ja loevad “vana maamaja Tallinna ääres, odav remont, odavad autod ja päevinäinud külmkapp ning olematu köögimööbel, kuidas nii saab üldse elada?!”.

      Kuid kas sinu vanemad ei õpetanud sulle, et unistama peab suurelt ja eesmärgid peavad näima kättesaamatud? Et impossible is nothing, dream big and all that? Elada ei saa mõttega, et “ma pean nüüd olema hirmus tänulik, sest on inimesi, kel läheb minust kehvemini”. Elama peab ikka mõttega “ma olengi tänulik ja mul lähebki hästi, kuid alati saab minna veel paremini”.

      Nii et kõik oleneb suhtumisest, kui oled ette negatiivselt meelestatud, siis loedki ridade vahelt välja just seda, mis sulle parajasti sobib. Ometi ei tea ma ühtki sõpra-tuttavat-sugulast, kes tuleks siia kirjutama, kui pettunud ta minus on ja kui “feik” ma ikka tema meelest olen. Vastupidi. Mu suurimad toetajad on tuttavate tuttavad, mu suur suguvõsa ja onud-tädid, endised koolikaaslased ja kolleegid. Teisisõnu inimesed, kes mind ja mu elu isiklikult teavad. Kui ma oma emotsioone ja elu-olu teeskleksin või siin maad ja ilmad kokku valetaksin, siis nad ei käiks ega laigiks ega elaks ju mulle kaasa. Kuna kirjutan oma elust, pean justnimelt üdini aus olema. Nii et sinu solvangul ei olnud nii suurt mõjuvõimu nagu sa võib-olla lootsid. Ma võin olla palju asju, aga kindlasti mitte feik, ebaaus või alatu.

      Ja viimaks paar sõna kommentaaride avaldamise või mitteavaldamise kohta. Esiteks olen valinud kommentaaride ülevaatuse sellepärast, et nii tuleb iga uus postitus mulle meilile ja mul on parem ülevaade neist, lisaks tean sedasi rutem anda inimestele tagasisidet, kust see või too kardin nt pärit on. Sest mul on alati hea meel, kui inimestele meeldib, ja ma ei tee sellest saladust, kust asjad soetanud olen. Ma pole sisekujundaja, kes küsib sellise info eest konsultatsioonitasu. :) Ma nimelt külastan ise oma blogi ainult siis, kui hakkan uut postitust kirjutama, mida ei juhtu teinekord mitu kuud jutti.

      Aga teiseks - mul on absoluutne õigus kommentaare mitte avalikustada (eriti anonüümseid!), sest see blogi on minu kodu ja kui ma ei taha, et keegi minu kodu seinale joonistab, siis ma ei pea seda lubama. Eriti kui mu maja uksele kritseldatakse suurelt ja punaselt “FEIK JA ALATU PERSOON ELAB SIIN, KEEP OUT!”. Iga normaalne inimene võtaks švammi ja ämbri seebiveega ja küüriks selle kiirelt maha. ;)

      Ma pole kunagi üheski postituses kasutanud väljendit peace out. Pigem kirjutaks siia: keep out!

      Kustuta
  4. Anonüümne23/10/17 16:17

    Lugesin Su postituse otsast lõpuni läbi ja nõustun täielikult, et see, mida kuvatakse internetis, on hoopis teine, mis tegelik elu. Tahan endale kogu aeg sisendada, et kedagi ei tohi kadestada ning iga inimene on oma saatuse sepp.

    Ma ei taha tunduda kui sala-stalker, et kõiki su postitusi olen lugenud, aga üks postitus, kus rääkisid tervisest ja vähist jäi eriti tugevalt hinge... Peale seda olen päris pikalt käinud arstide vastuvõttudel (mu isa suri vähki, kui olin 7-aastane), et tagada mingisugunegi südamerahu. Aga oleks see vaid nii lihtne... Sest siis ilmuvadki need "musterpered" instagramis ilusa kodu ja lastega, kes tekitavad minus viimase luuseri tunde... Just tund aega tagasi tulin arstilt, kus sain teate, et rasedus on peetunud.. ja siis ma mõtlen, et ma ei suuda 24 aastasena nii lihtsa asjaga hakkama saada? Ja miks minu kodu ei võiks olla nii suur ja ilus kui teistel ja miks minu kodus ei sibla pisikesed lapsed ringi.

    Nüüd, kui kõik halb ära öeldud, hakkas kuidagi kergem :D. Ma ei tea miks ma oma tujul nii alla lasin minna, sest tegelikult on kõik veel hästi :). Mul on tore ja hooliv mees, meil on oma kodu (pisike, aga siiski oma), auto ja koer - kõik, mis eluks vaja! Peab õnnelik olema selle üle, mis on olemas ning ei saa taga nukrutseda seda, mis on teistel :).

    Btw: Sul on väga ilus kodu, armsad lapsed ja üleüldse ilus instagrami feed, mis tähendab, et mul on mille poole püüelda :D.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hei, Anonüümne!

      Mulle väga meeldiks, kui inimesed jätaks kas või eesnime, et mitte olla anonüümne. Ja et ma saaks inimese poole nimeliselt pöörduda.

      Ma ütlen vaid üht - inimesed ja nende maailmanägemused on sama erinevad nagu öö ja päev. Mõni aeg tagasi kirjutas mulle üks teine Preili Anonüümne ning ütles, et appi, 28, abielus, kahe lapse ema - mis sul viga on?! Et elu on nagu ette planeeritud ja üleüldse miks naised end sellesse abieluikkesse suruvad ja sünnitamismasinateks hakkavad. Her words, not mine. :)

      No ja siis tuled sina, 24-aastane, samuti mehe ja kodu ja autoga ja ütled, et pingutad kõigest väest, et esimene laps saada. :)

      Mul on üks sugulane, täditütar, kes elas oma elukaaslasega vist lausa 10 aastat koos, sellest viimased 2 aastat kunstlikku viljastamist katsetades ja no mida ei tulnud, oli laps. Üle 30-aastased! Ent tänaseks on nad siiani koos ja ühe imearmsa üheaastase tirtsu vanemad. Nii et näed, sinul võib olla palju plaane, kuid elul on sinuga hoopis teistsugused plaanid. Sa oled alles 24! Pea püsti ja selg sirgu, on täiesti okei, kui need lapsed alles 5 või miks ka mitte 10 aasta pärast tulevad. :) Ega nad tulemata jää. Masendus oleks normaalne tunne, kui sa oleksid kümme aastat vanem ja bioloogiline kell n-ö tiksuks. Kahe väikelapse emana ütlen sulle hoopis, et nukrutsemise asemel NAUDI õhtust hommikuni magamist, sõpradega väljas käimist, vaid kahekesi olemise hetki. Seda muretut aega, kus sa ei vastuta ühegi väikse pambu elus hoidmise eest.

      Vähk ei ole naljaasi ning ma ei tee nalja, et see on üks mu suurimaid hirme. See hirm ilmselt panebki mind hindama oma igapäeva ning siia kirjutama sellest, kui väga on vaja panna tähele, märgata ja kalliks pidada neid igapäevahetki. Kunagi ei tea, mis homne päev toob.

      Loodan, et suutsin natukenegi lohutada ja rõõmu tekitada. Küll kõik läheb hästi, peab minema! :)

      Gerda

      Kustuta
  5. Anonüümne23/10/17 19:33

    Many people don´t know this, but it´s possible to read something you don´t agree with on the internet and simply move on with your life.

    VastaKustuta
  6. Sa oled minu jaoks täiesti vööras inimene aga ometi leidsin ma kuidagi sinu blogi ja olen seda lugenud vist sellest hetkest peale, kui sa ootasid oma esimest poega. Mingihetk hakkasin ka instagramis sind jälgima. Aga sellest hetkest peale kui leidsin su blogi, lugesin selle algusest löpuni läbi, ja ootan kogu aeg uusi postitusi. Mulle väga meeldib su kirjutamise stiil ja su kodu on töesti väga ilus. Tänaseks päevaks olen ka ise 3,5-kuuse tütre ema, seega oli huvitav (ja tegelikult ka hirmutav) lugeda sinu sünnituslugusid ning pilte ja postitusi laste asjadest :).
    Mind ajendas sulle kirjutama see anonüümne kommenteerija. Esiteks ma ei saa aru miks ta loeb sinu blogi, kui talle ei meeldi sinu blogi, kirjutamisstiil, must-valge-hall jne. Ja teiseks, kui ta tahab nii väga, et sa selle kommentaari kindlasti avaldaksid, siis vöiks samamoodi tema avaldada oma nime, mitte anonüümselt lahmida.
    Mötlesin, et kirjutaks ühe positiivse kommentaari ka sulle, kuna mulle töesti meeldib sinu postitusi lugeda.
    Mina soovin sinu perele kyll palju ilusaid hetki ja sulle edu sinu tegemistes :)!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tere, Alice!

      Aitäh, et oma nime alt kirjutad. :) Ja aitäh heade sõnade eest, need on väga vajalikud ja väga hinnatud! Palju õnne sulle pisitütre puhul ning soovin teilegi palju-palju ilusaid õnne täis hetki! :)

      Kustuta
  7. Haters gonna hate, potatoes gonna potate!
    Tubli oled!

    VastaKustuta
  8. Vaatan siin tühja "Sisesta kommentaar..." kasti ja tahaks korraga nii palju kirjutada. Ei suuda kuidagi oma mõtteid kokku koguda, et adekvaatne jutt välja tuleks.
    Alustan sellest, et palun ära pane oma blogi ja instagrami kinni. Ma tean, Sa kirjutasid, et Sul pole see plaanis. Väga tore! Ma olen ka täiesti võõras inimene Sinu jaoks. Tavaliselt ei kirjuta kuskile kommentaare, vaid anonüümselt jälgin, loen, võiks öelda ka, et stalgin :D Aga praegu tundsin, et lisaks teistele, võiksin samuti jagada oma toetust Sulle. Oma nimega.
    Tahtsin vist lihtsalt teada anda, et Sinu postitused on inspireerivad. Sattusin siia kunagi, kui ilmus artikkel, et keegi ostis kellelegi maja. Ja siis lugesin terve blogi läbi. :D Nagu iga blogi või kirjutisega, minu puhul vähemalt, osade asjadega ma samastun ja teiste asjadega (arvamuste või mis iganes) mitte, aga ma ei tule ette heitma inimestele seda, et meil on erinevad arvamused, ideaalid, maitsed. Mulle muide väga meeldib Sinu kodu. Ja see, et Sa oled näidanud mulle, kuidas sellist kodu saavutada, on imeline.
    See, et Sa oma pere õnnelikke hetki jagad, on minu jaoks ainult positiivne. Need pildid või story-d teevad minul just tuju heaks. Et on olemas õnnelikke hetki, tuleb lihtsalt neid märgata. Ja kui teistel läheb nii hästi ja õnnelikult, siis minul läheb kindlasti see halb tuju (mis mul võib-olla parasjagu peal on) üle, sest tegelikult läheb minul ka täiega hästi. Näe, jälle inspiratsioon :D
    Sa räägid, et tegelikult olete täiesti tavalised inimesed ja ka tülitsete, solvute jne. Päriselt jah?! :D Aga miks peaksidki tahtma neid hetki internetti üles postitada?! Ma ju ei pane endast nutust pilti instagrami, kus ma võitlen iseenda tunnetega, paanikaga, stressiga, või oma isikliku tüli postitust blogisse (mul pole blogi, aga lihtsalt näiteks). Miks arvavad inimesed, et kui selliseid postitusi ei ole, siis blogija peab ennast uhkeks või siinkohal kasutati sõna feik?!
    Minul on ka n-ö kärgpere. Täpsemalt elukaaslane ja kasupoeg. Aga see, kuidas Sina kirjutad ainult julgustab mind paremuse poole pürgima.
    Nüüd jätsin mulje, et Su blogi on elu. Sorri, ei ole, mul on oma elu ka :D Aga Su blogi ja instagrami postitused on täiega toredad! Neid võiks veel rohkem olla.
    Ole tubli ja ära lase teistel enda tuju alla tõmmata! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga õige, pluss maailmas on niigi palju halba, kurjust ja õnnetust, et miks ma peaks sinna juurde panustama, see ei vii ju edasi ega aita kedagi. Positiivsus viib elus ju edasi ning parem keskenduda sellele, kui raisata enda ja teiste aega halvast rääkimisele. Kuigi tõsi, ka see on elu osa ning ma üritan ikkagi jääda tõele truuks (siit ka väide, et me ju ka tülitseme ja solvume ja pettume), mitte liigselt õnnelikke hetki üle forsseerida. Aga eks see oleneb ka sellest, kuidas keegi maailma näeb ja endale aru annab, et Insta-pildid on küll ilusad, aga need pole päris elu. Neid tulebki võtta sellena, milleks nad on mõeldud: inspireerimiseks ja innustamiseks, aga mitte mõtlemiseks, et vau - imeilus feed, must be a beautiful person inside and out. :D

      Aitäh kirjutamast ja aega võtmast, ma väga hindan seda! :)

      Kustuta
  9. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  10. Anonüümne28/10/17 12:17

    Tere, väga mõnus ja soojalt kirjutatud blogi. mul jäi sellest postitusest üks lause silma ja mõtlesin nõu küsida, nimelt see lause: "Ets jäi esimesed aasta ja kaks kuud iga jumala lõuna- ja ööuni tissi otsas magama". kuidas peale aastat ja kahte kuud ta magama jäi? ise olen praegu samas seisus ja ei oska kuidagi seda mustrit muuta, et sama vana laps muudmoodi magama jääks.

    Toredat laupäeva
    Liina :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tere!

      Ma ei tea, kas julgen avalikult kirjutada siin, muidu saan varsti rongaema tiitli ka külge. :D Igatahes aasta ja kaks kuud imetamist oli mulle viimastel kuudel väga kurnav, eriti kuna viimased kuu-kaks ta sõi ainult öösel ja mida aeg edasi, seda enam tundsin, et see kurnab nii mind kui teda ja me kumbki ei puhka välja, kui ta iga natukese aja tagant mul tissi otsas ripub. Ma nägin, et ta ei vaja seda söögiks-joogiks, vaid mingiks lohutuseks vms. Ning see põhjustas ju mulle mitu x öösel ärkamist, nii et olin hommikul veel väsinum kui õhtul voodisse heites. Ühesõnaga. Lugesin netist laste magamise kohta ja sattusin unekooli peale. Päris hirmus tundus algul, aga leidsin enda jaoks ühe teose, kus oli toodud tabel sellega alustamiseks, üritasin praegu ka leida seda, aga no meelde ei tule. Igatahes seal rääkis sellest, kuidas laps vajab ka tegelikult seda õhtust hommikuni magamist, et välja puhata ning andis kindlust, et mu mõte jookseb õiges suunas ja see pole lapse piinamine. Kuigi no ausalt öeldes eks ta algul ole mõlema piinamine, nii lapsevanema kui lapse. Aga. Kuna minuga seostus Etsul piim ja imemine, siis oli asi otsustatud ja magama hakkas teda panema isa. Teine muutus: oma võrevoodisse, mitte emme-issi kaissu. Skeem oli vist selline, et teed õhtused rituaalid ära ehk pepupesu-pidžaama jne, siis voodisse, paitad pisut ja tekk peale ja pikali ja et head ööd, issi on teises toas jää tuttu. Lähed toast välja, ofc laps on kraps võrekas püsti ja röögib nagu ratta peal. Esialgu lähed minuti pärast tagasi, ise ootad kõrvaltoas hing sees värisemas kuniks see elu pikim minut täis saab. :D Siis lähed tuppa lapse juurde, ise rahustava ja kinnitava olekuga, et tubli poiss kõik on hästi issi siin, uneaeg on lapsel, paned ta pikali tagasi, natuke paitad ja kordad tegevust. Seekord oled juba 2 minutit ära ja nii pikendad seda aega, seal raamatus oli minu meelest natuke teine minutite vahe, a la 2, siis 4, siis 7 minutit jne. Mis kõige tähtsam, seda tegema hakates ei tohi last võrekast välja võtta, tal peab jääma arusaam, et ta uinubki nüüd üksi oma voodis, et vanem on tema juures ja ta on turvalises keskkonnas, aga tema jääb ikkagi oma pesas, mitte kaisus magama. Ja teine asi, sellega ei tohi pooleli jätta või veel hullem alla anda, nii et ema tormab alt üles last päästma. Ma üks õhtu, kui juba asi toimis, aga natuke ikkagi algul veel nuttis, läksingi nt kinno kell 22 õhtul. Aga ma häguselt mäletan ka, et meil ikkagi mingi nohu-köhaperiood vms tuli vahele vist ja kuna siis ma ei tahtnud, et ta end hingetuks nuttes oma niigi tatise nina veel rohkem tatti täis karjub, siis tegime ikkagi pausi ühel hetkel ja edaspidi mu meelest Madis pani teda magama tema juures olles. Aga samas ma ei ütleks, et see unekooliga katsetamine vale oli, sest sedasi sain ta tissi otsast lahti ja kuidagi pead ju alustama. Eks igaüks leiab endale sobiva viisi ja kindlasti see ei sobi kõigile. Aga kui mees on nõus proovima, siis go for it. Ja oleneb ju ka lapsest! Mõni jääb imelihtsalt nt issi kaisus, siis ongi ok ju ega pea lapsele traumat tekitama toast välja jalutamisega. Aga Ets ei olnud kuidagi nõus, ta oli ju kogu oma senise elu iga jumala õhtu minuga magama läinud ja just tissi otsas, nii et tahtis issi kaisust minema põgeneda ja niisama oma voodisse teda tõstes ajas käed taeva poole ja nuttis Madisele otsa vaadates. Nii et sedasorti unekool sai meid vähemalt nii kaugele, et Madis tohtis ta võrekasse tõsta ning siis tema kõrval voodis pikutada ja oodata, kuni Ets magama jäi. Ma isegi mäletan, et ta ärkas endiselt öösel üles, aga järjest harvem ja ülihästi oli, kui aint ühe korra tõusis. Siis Madis tegi pai, teinekord võttis ikkagi sülle ja kallistas ning pani siis tagasi pikali. Ja jäi magama! Totaalne ime ma ütlen. :D Aga nii kui nägi mind voodis liigutamas, oli kõik ja pidime ta meie vahele võtma. :) Aga samas, vähemalt ei nõudnud ta siis minu kaissu pugedes enam tissi (kuigi see tissifetiš kestis tal ikka pikalt ja nii kui minu vastas oli, rändas üks käsi AUTOMAATSELT mu rinna peale puhkama). :D :D :D

      Kustuta
    2. Ühesõnaga jah, proovige ja katsetage ja leidke endale ja oma perele sobiv tee. :) Muud ma ei oska soovitada ega öelda, kui ainult seda, et kui on selline tissilaps nagu Ets oli, siis ainus viis tissist priiks saada on, et isa hakkab vähemalt alguses võõrutusperioodil ise last magama panema. Sest sinuga seostub tal kohe imemine ning siis on nagu raske selgeks teha ühesele, et eile veel said tissi, täna enam ei saa.

      Edu ja kannatlikku meelt! :)

      Kustuta
    3. Mul oli sama, et laps alates 1. a saades tahtis öösiti iga natukese aja tagant rinda. Mõtlesin ka võõrutamise peale, aga reaalsus oli see, et unesegasena andsin talle ikka selle tissi nagu ta tahtis... ja nii 1 a 4 kuuni, kuni ta loobus... ISE. Kõigepealt hakkas tahtma rinda ainult kord öö jooksul (päeval ei saanudki enam), seejärel üle öö kuni rinnast hakkas piim otsa lõppema ning sellega ka lapse igasugune huvi. Ning see kõik toimus ca 1,5 nädala jooksul. Ta loobumine oli nii kindel, et ma isegi sain teda õrritada "tissi tahad?" ja ta ei võtnud seda suu sissegi.
      Igatahes... mul on ääretult hea meel, et see nii läks. Loomulikult ja valutult. Kuigi nüüd, kus saab öö läbi magada, võib tagantjärele öelda küll, et see rind lapse suus magamine ikka kurnas korralikult.

      Kustuta