08.11.17

So they remember

   Pigem peaks vist pealkirjaks ja märksõnaks olema So I remember, sest ma tahan ise mäletada, et olla kunagi parem ema ja parem vanaema. Parem ämm. Kokkuvõttes lihtsalt parem naine. Sest mul on tunne, et ma totaalselt feilin oma rollis.


Me oleme Madisega viimased paar päeva sigapalju tülitsenud. Miks? Sest ma olen väsinud. Sest tema on väsinud. Sest ta pole viimased kuu aega regulaarselt trenni jõudnud ja on kogunud mõne hea lisakilo, mis teda nüüd häirivad. Sest ma pole väga ammu saanud kaarte teha. Sest mul on mitu tõlketööd kuhjunud ja see süsteem, et panen lapsed magama, keedan kohvi ja avan arvuti ei toimi enam, kuna ma näen kella 21-ks välja nagu aneemiahaige. Ja kui ma ükskord võidan selle võitluse pealkirjaga Kumb täna varem alla annab, minu närvid või 10-kuuse kopsumaht?” ja maja on lõpuks ometi vaikne ning kui ma ühel õhtul seitsmest ei ole endalegi üllatuseks veel surmväsinud, siis ma tean ikkagi, et targem on magama minna. Sest pärast mitu korda öösel imetamist on äratus ikka kell 7 ja ühtki kosutavat lõunaund ei ole ega tule, kuna minu beebi lihtsalt ei maga toas. 


Muidugi ma mõtlen käruga kodutänavatel jalutades (kaks korda päevas ja iga ilmaga, sadagu või taevast kartuleid) ja värsket õhku hingates, et kõik on ju tegelikult hästi ja muidugi ma tean, et tegelikult on mul vedanud. Et tegelikult on palju emasid, kes vahetaks oma sigasuure mure iga kell minu sigaväsimuse vastu ja läheks rõõmust keksides kaks korda päevas last magama jalutama ja tänaks jumalat, kui peaks iga jumala õhtu magamistoas kurja vaeva nägema, et laps magama saada, selle asemel, et jõuetult haiglas vähihaige lapse voodi kõrval istuda. (Mustemat stsenaariumit ei tule mul lihtsalt hetkel pähe.) Muidugi ma tean kõike seda ja muidugi ma kallistan oma vibutava ja jonniva beebi pisarsilmil pooleks, kui igal hommikul ETV saates Kutsuge ämmaemand mõnda järjekordset halvasti lõppenud sünnitust näen. Korraks sellistele asjadele mõtlemine aitabki. Aga see on korraks. Sigaväsimus ja sigapikk tegemata tööde nimekiri on ju ikka alles.


Ma pole esimest korda viimase 10 kuu jooksul sellises augus. Seepärast ma tean, et mu metafooriline päike tuleb taas välja (sest täna oli päris päike ja selle kasutegur oli minu jaoks null), me lepime ära, Madis saab jälle regulaarselt jooksmas käia ja minu tööd saavad tehtud. Ja see pole ka esimene kord, mil ma mõtlen, et nii, praegu ongi see hetk, mida ma tahan kirja panna, et ma ei unustaks ära, KUI raske on kahe väikse lapsega. Et ma oskaks oma poegadele ja Miale ükskord toeks olla, kui nad seda minult vajavad, aga ei oska või ei julge abi küsida. Et ma ei hakkaks kõrvalt vaadates, teiste pere hingeelu tundmata ja tagamaid teadmata targutama, kuidas üksteist peab ikka hoidma ja naine ei tohiks mehe kallal näägutada ja võtta, vaid mõistev peab olema. Ma arvan, et ma olengi väga mõistev. 


Anna teab meie pereelu näiteks palju detailsemalt kui mu ema või ämm ning ka temal on kaks last ja elukaaslane, lisaks kõvasti rohkem kasumit teeniv väikeettevõte kui minul. Ning ta on mulle mitu korda öelnud, et tema ei laseks mitte kunagi sellist jura (loe: mees tuleb töölt, viskab koti nurka, üks kiire musi ja juba ongi tal trenniriided seljas ja ta seob esikus tossupaelu ning ilmub tagasi heal juhul tunni, kehvemal kahe pärast) läbi nagu mina. :D Aga ma tean, kui väga Madis vajab oma trenne, nii füüsiliseks kui vaimseks heaoluks. Nii et ma ei ole talle kordagi ja mitte kunagi kätt ette pannud. Ma pigem ootan, et ta saaks aru, mida Brooke mõtles filmis The Break-UpI want you to WANT to do the dishes!. Ma tahan, et ta saaks ise aru, millal on okei mind kahe väiksega pärast pikka ja niigi üksildast päeva üksi jätta. Ja millal ma näen välja nii nagu aknast alla hüppamine näib minu jaoks kiirem ja parem lahendus kui koduse olukorraga tegelemine, nii et targem on täna õhtul lapsed ise ära händeldada ja anda mulle töölaua taga pisut hingamisruumi.


Ma saan mõnel päeval väga hästi aru emadest, kes oma lapsed maha jätavad. Kes langevad sünnitusjärgsesse depressiooni ega taha oma piima järgi lõhnavast ja imepehmest beebist midagi kuulda. Vaimne tervis ei ole mingi naljaasi ja kui sa endaga ei tegele, oma mina ei turguta ega toida, siis on tegelikult väga lihtne end ära kaotada. Nii veider kui see ka pole, aga ma saan nüüd ka Keiost paremini aru. Ma mõtlesin vanasti, et mis pagana depressioon, ärevus ja unehäired, suutmatus voodist tõusta ja kooli või tööle minna – võta end ometi kokku ja ilmu kohale ja tee oma asjad ära ja hakka elama! Mul ei ole ühtki nimetatud haigust. Aga sellegipoolest tean ma nüüd, et need asjad on reaalsed probleemid, mitte väljamõeldised ja vabandused ning ilma õige toeta võidki langeda nii sügavale nagu Keio langes. Ega suudagi sealt kunagi välja tulla.


Madis, kelle vastu mul võib-olla praegu kõige soojemaid tundeid ei ole, :D on minu suurim tugi. Kui tema põhivajadus on rahuldatud (loe: ta on normaalkaalus ja saab vähemalt 4 korda nädalas trennis käia), on ka tema tegelikult väga mõistev ning erinevalt oma emast saab ta väga hästi aru, miks mul on vaja vahepeal lõunani magada. Et uni on väga tähtis ja seda kinnitavad isegi uneuuringud, et ma võin olla kümme tundi järjest voodis, aga kui pean seejuures 5 korda tõusma ja beebit söötma, ei ole võimalik välja puhata. Seda pole küll ammu juhtunud, aga mõnel sellisel pühapäeval tõusen kell 11, Madis on lastega juba aias toimetamas ja beebit magama jalutamas, laual ootavad värsked pannkoogid ning ma joon rahus ja vaikuses kohvi (kui eriti hästi läheb, panen isegi küünla põlema) ja tunnen end korraks maailma kõige õnnelikuma naisena. Ent on juhtunud, et ma lähen kell 11 alla ning kuulen, kuidas Madise ema räägib talle köögis, kuidas ta ikka üldse ei saa aru, miks inimesed päeva maha magavad ja kuidas Diana järgi pidi alati ootama. Ja siis ma mõtlen omaette, et kas see käis nüüd minu pihta? Kas ma peaks end nüüd halvasti tundma, et tunnen end üle pika aja puhanuna? Muidugi see tekitab minu ja Madise vahel pingeid ja tülisid. Muidugi ma võtan isiklikult, kui me väljas süüa tellides midagi omavahel arutame ja meile kõrvalt kommenteeritakse Te olete nagu Mart ja Diana restoranis. No ilmselgelt polnud see kompliment.


Ma tean juba ette, et mul saab ükskord väga raske olema, kui poisid oma pruute koju tassima hakkavad. Ma ei ole just teab mis social butterfly ja ilmselt nii nagu ka Madise ema arvan minagi, et keegi pole minu väikeste printside jaoks kunagi piisavalt hea. :) No nagu iga ema ilmselt arvab. :) (Kuigi ma praegu küsin iga päev Etsult, kui ta lasteaiast tuleb, et noo kas täna Paula ja Rebekka ka olid? Ja naeran südamest, kui ta täiesti lambist sellise arutelu käigus teatab: Emme, Paulal on see-see...ee..sukaPÜKSID! Jaa, punased! Ja Eebekkal oli see-see, ee KLEIT! Jaa .. (teeb hästi armast naerunägu) nii ILUS oli!. :D For reals ma ei oskaks sellist asja välja mõelda, kirjutasin isegi Etsu beebiraamatusse üles meie vestluse. :D) Sestap ma tahan mäletada, et kui neil on ükskord oma lapsed ja minule jääb vanaema roll, siis ma ei hakkaks oma laste pereelu kõrvalt kommenteerima. Et ma saaks aru, et mulle ei pruugi küll paljud asjad meeldida, aga ei ole minu asi kedagi suunata või juhendada. Oma vead tuleb igaühel endal teha, teiste vigadest ei ole võimalik õppida. Ja et minul ei ole alati õigus ja et mu pojad ei pea hoidma mitte minu, vaid oma naise ja laste poole. Et ma ei tekitaks kunagi olukordi, kus nad peaksid üldse pooli valima! Sest ma ei tahaks elada koormaga, et olen oma pahurdamistega teiste väsimusest tingitud tülide hulka suurendanud, ajanud kaks teineteist armastavat inimest lahku ja tekitanud siia maailma veel paar lõhkisest kodust pärit last. Et ma mõtleks iga kord sellele, enne kui midagi ütlen.


Ma olen tõesti sigaväsinud ja tunnen suuri süümepiinu, et pole jaksanud siiani Annale tema peak-seasonil (loe: kikilipsuhooajal) appi minna. Aasta tagasi istusin oma seitsmekuuse palliga kella kolmeni tema elutoas ja pakkisin tellimusi, endal selg juba ammu valutas, aga ei julenud Annale nagu tunnistada ka, et let's call it a night. :D Ma isegi mäletan, kuidas sõitsin uhkes üksinduses läbi paksu lumesaju 50-ga koju ja kuidas Keila ringtee ääres politseinikud autos magasid. :) Nüüd aga vajun magama koos oma raskesti uinuva, vibutava ja voodis aeleva beebiga niipea, kui ta lõpetab minuga võitlemise ja jääb rahulikuks. Ei aita ka fakt, et käisime just Inglismaal, kus Madise ema pani viis päeva teda iga kord ise lõuna- ja ööunne. Toas, kergkärus, natuke kussutamist ja laps magas. Kolmandal päeval proovisin ise ka, et ohoh, nii lihtne ongi või. Minut hiljem astusin toast välja ja andsin alla. Täiesti võimatu tüüp lihtsalt! Minuga vibutab ja möllab end vaat et vankrist välja, aga teeb sama ka süles kussutades ja voodis lihtsalt aeleb ja nutab. Kuna Etsuga polnud mul kunagi sellist muret ja ma sain ta tervelt aasta ja kaks kuud rinna otsas magama, siis praegu tunnen end kergelt öeldes täiesti saamatuna. Nii kui õhtune aeg saabub ja ma end siia muidu nii mõnusasse ja ilusasse magamistuppa sulgen, valdab mind totaalne jõuetus. Ma lihtsalt ei oska temaga midagi peale hakata. No ja kui ma siis terve igaviku olen kõike proovinud ja tuimalt mööda tuba ringi tammun, pistab Madis pea ukse vahelt sisse ja ütleb, et las ta proovib nüüd ise, Ets jäi juba magama. Ja muidugi beebi oli mul just hetk tagasi silmad sulgenud ja rahulikuks jäänud ning olen jälle tagasi alguses.


Ma loodan, et kunagi vanaemana ma jaksan ja tahan oma lapselastega tegeleda. Et ma mäletaks, et nad ei oota suuri väljaminekuid ja kalleid kinke, vaid minu aega. Et ma ei tee oma laste ees nalja Nad on toredad ja armsad küll, aga veel toredam on, kui nad ära lähevad. See lihtsalt pole mitte kuskilt otsast naljakas. Et ma saaks aru, et emad (ja muidugi isad ka!) vajavad vahepeal lastest puhkust. Ja kui mu laps saadab mulle sõnumi ja tunnistab ausalt, et on väsimusest nõrkemas, oleks mul aega, võimalust ja tahtmist kohale tõtata ja päeva päästa. 


Madis ütles mulle eile ühe tüli käigus, et kui mul tööasjad kuhjuvad, siis sellepärast, et ma ei kasuta oma aega targasti ja raiskan seda tõlkimise asemel blogi kirjutamise peale. Muidugi ma ütlesin talle vihahoos, et fain, panen blogi kinni ja edaspidi teen tuimalt tööd ning kui pole enam mingit tööd teha, istun vaikuses ja joon teed. Viis minutit hiljem sain isegi aru, et seda ei juhtu nagunii mitte kunagi. Sest mina vajan kirjutamist sama palju kui tema jooksmist. Jah, tõsi küll:


:D Aga tegelikult on kirjutamine minu viis mingid teemad enda jaoks selgeks mõelda ja läbi elada. Pildid meie kodust ja lastest on küll tore boonus ja eks ma neid panen siia rohkem teie lõbustamiseks, aga mulle lihtsalt meeldib kirjutada ja nii veidralt kui see ka ei kõla, pakub mõne hea poindiga kirjatükiga hakkama saamine mulle tohutut vaimset rahulolu. Mis sest, et ma teen seda tasuta ega ole veel välja mõelnud ühtki viisi, kuidas sellega lastele puuvilju ja mähkmeid osta. Parimad asjad siin elus ongi tasuta. Ja ma arvan, et Madis ainult võidab, mitte ei kaota minu kirjutamisest. Sest pärast eile õhtul Save-nupu vajutamist jäin oma abielusõrmust silmitsema, vaatasin sellesse graveeritud sõnu Astu alati..., lõin läpaka kinni ja läksin alla, istusin Madisele sülle, kallistasin teda kõvasti ja ütlesin, et aitab, ma ei taha rohkem tülitseda. Ning andsin talle andeks, et ta unustas täiesti ära, et eile sai meil neli kuud abielus oldud. :) Madis vaatas mind ja küsis, mis nüüd juhtus. Tõstsin käe üles ja näitasin talle oma sõrmust. Astu alati esimene samm, mäletad?. :) 


Ahjaa. Anna võitis ka. Homme õhtul lähen pärast lasteaia isadepäevakontserti otsejoones Kurtnasse öötööd tegema ehk teie kikilipsutellimusi pakkima (sest olgem ausad, I suck at sewing) ning just praegu buukisin meile järgmiseks laupäevaks ühe kosutava, much-needed Ikea-tripi ära. Ja kuna Anna on vahepeal meie inimsõprade lastele mitu öökullist sõpra õmmelnud, siis mina teen välja ja Madis sponsoreerib kütuse ja mini fämiliväniga. :D Ainult et oma diivanid ja muu pahna pead küll ise välja ostma, Anna. I may be good, but I ain't that good. :D




10 kommentaari:

  1. Anonüümne8/11/17 15:53

    Sa oskad tõesti väga-väga hästi kirjutada ja sul võiks rohkem tülisid olla, mis sind blogisse ennast välja elama kutsuks (Tülide osa on tegelikult nali :D ). Aga tõesti sa võiksid mingi elulise raamatu välja anda, et kuidas näiteks kahe lapse kõrvalt veel armastav naine olla. Sest minul on 3-kuune beebi ja suht raske on aega mehele leida ning tegelikult tahab ju mees ka lähedust ja oma aega naisega.
    Aga beebi tundub nii abitu ja vajab ju palju tähelepanu ning iga piiksu korral torman tema juurde.

    Aga kes see diana on muidu? Mainisid teda mitu korda, aga ei osanud kuidagi seost leida.

    Marju

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nimi las jääda, et ma päris musta pesu pesema ei hakkaks siin. :) Ütleme lihtsalt üks sugulane, kes armastab kaua magada nagu minagi. :)

      Aga aitäh ja ma ei hakka isegi tagasi ajama enam, et ah mis raamat, minust pole kirjutajat. Oleks küll ja küllap ma ükskord ka selle aja leian. Sest pealkiri on mõttes juba valmis ja üks Wordi dokumentki ootab alustamist, aga kes ja kuidas seda kunagi avaldaks ning kas see ka mingit kasumit teeniks, on iseasi küsimus. :) Aga ma mõtlen kindlasti selle peale ja kui ma ükskord lahendan ka küsimuse, kuidas vältida eksnaiste poolt kohtusse kaebamist pärast teose väljaandmist, siis teen ära. :D

      Kustuta
    2. Aga beebi ja mehe ja aja kohta tahtsin öelda, et tead, I've been there, kus sa ei suuda õhtul mõelda muust kui pehmest padjast ja mingid intiimsed hetked tunduvad väljakannatamatud. Mul olid rinnadki imetamisest esimesel korral mitu kuud nii valusad, et ei taha meenutadagi. Aga! See kõik läheb üle! Mees peab olema lihtsalt kannatlik ja ootama paremaid aegu, mil sina tunned taas end naisena, mitte piimapaagina. :) And you will, trust me! Pärast kolme aastat järjest rase olemist ja imetamist (and I mean it, ma tegin seda järjest - 9 kuud rasedust, 1,2 a imetamist, kohe otsa uus rasedus pärast seda ja nüüd 10 kuud imetamist) oleme oma isiklikus suhtes vist isegi paremas punktis hetkel kui enne lapsi. Nii et ära muretse ja tee seda, mis tundub praegusel hetkel õige. Küll kõik omal ajal paika loksub. :)

      Kustuta
    3. Anonüümne12/11/17 22:54

      Oo jaa tundlikud rinnad! Ma ei taha, et mees üldse mu rindadele pihta läheb:D Aga loodan siis selle olukorra paranemisele:)

      Kustuta
  2. Sinu kirjatükid on alati nii head ja "päris".
    Olen äsja oma teise lapse saanud ja kujutan juba ette elu kui mees tagasi tööle läheb.. Hakkab meenutama väga Sinu elu.. Esimene laps magas kõik päevased uned vankris alates sünnist ja tundub et teine poiss teeb sama..seega tean mida tunned.. just need väikesed rõõmuhetked ja iseenda olemised aitavad meil hakkama saada 😊
    Mõne kuu pärast uinub see 10 kuune ise ja tunned ehk vaikselt puudustki sellest et enam õhtul kaissu ei poe 😉

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegelikult on nii, et ei tunne. Ma kaisutan palju parema meelega oma kahe ja poolest, kes poeb SIIANI mõnusalt kaissu ning teda lõuna- või ööunne pannes tuleb mul alati maailma kõige magusam uni. Tegelt ka. Aga beebi möllab ja vähkreb nagu segane ning tema kõrval magan alati nii rahutult ise ka. Ent leidsime vist lahenduse minu kurnatusele ja lapse rahutusele - lutipudel ja Aptamil. Üks õhtu oli vajadus anda, sest mind ei olnud ning mees sai beebi 5 minutiga magama (jõi kogu pudeli tühjaks ja keeras küljelt küljele ja magas...kella 21-st 5ni! that NEVER happens! :D). Ma arvan, et tal vaesekesel on lihtsalt kõht tühi olnud öösiti, sest mu rinnast ei tule enam nii palju piima nagu tema vajab ja seepärast magabki rahutult ja iga natukese aja tagant lutsib tissi. Mina olen kurnatud ja laps on nälgas. Nii et üritan oma guilt tripist üle olla, sest vanem laps sai 4 kuud kauem rinda, kuidas ma siis väiksemat ei suuda ära toita:( ... ja loodan, et edaspidi oleme puhanumad. :)

      Kustuta
  3. Anonüümne9/11/17 21:50

    Tere,

    Avastasin teie blogi täiesti juhuslikult. Ja ausalt, kui saaks siis tuleks appi teile lapsi hoidma :)

    Muidugi, olin vahepeal teie poja rühmas asendusõpetaja, ehk ma natuke teie last tean.
    Blogi on muidu väga kaasahaarav & hea lugeda.

    VastaKustuta
  4. Omg I SO hear ya! Minu esimene laps oli une osas sama, mis teie teine. Teine laps on kohe sündimas ja ei teagi, mis toimuma hakkab. Üks suurimaid väljakutseid on vahel see, et kuidas lihtsalt päev korraga ellu jääda, olematut aega jagada ja mehega aru saada, et ok, me ei lähe lahti, see pole päris tüli, vaid elu on pingeline ja kõikide une, söögi, töö ja muud vajadused peavad mahtuma 24h sisse. Nüüd on laps aasta ja peaaegu 4 kuud, tunnen, et saan natuke hingata ja 3 päeva korraga isegi ette mõelda. Kuu aja pärast sünnib teine laps, raudselt tagasi nullis - tuim pilk ees või närvivapustuste lainel. Oh ja need "vaimukad" kommentaarid, kuidas hea on laste juurest ära minna või oigamine, et eiei laste saamine on noorte inimeste töö, jumal tänatud, et seda enam tegema ei pea. Mul läheb nendele mõeldes hing nii täis ja kõhus keerama,tõesti, ei ole vaimukas, naljakas, lohutav, mida kõike. Annaks elu mulle jõudu ja mõistust tõeks olla oma lähedastele, kui neil väikesed lapsed, et ma mitte iial midagi nii lolli suust välja ei ajaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma räägin, et seda ei ütle sulle keegi, KUI raske laste kasvatamine tegelikult on. (Kuigi, would you really understand before having them?) Et see pole 24/7 ilusate riiete šoppamine ja ökopüreede korvi ladumine ja hommikust õhtuni kallistamine ja musitamine, vaid see on SITAKS raske. Ma ikka endiselt üllatun, kui raske on ema olla ... ja siis mõtlen, et meie emad on vist selle ära unustanud. Või mõtlevad, et kui nemad said ilma igasuguse abita hakkama, sest nende emadel oli 7 last ja 20 lapselast ja nad ei saanud kõigi jaoks olemas olla, et siis igaüks peab ise hakkama saama. Ma tahaks loota, et mõtlen kunagi teisiti ja oskan rohkem olemas olla oma laste ja lapselaste jaoks.

      Sulle soovin JÕUDU ja palju õnne ka, sest tegelt on ju kõik hästi ja kümne sõrme ja varbaga terve beebi on ikka rõõmusündmus. :) Just rääkisin Etsu rühmakaaslase emaga, kel on 1,9-ne poeg ja kuuajane tütar ning sama keiss nagu sinul esimesega, aga väike magab see-eest nagu nukuke, pistab õue vankrisse, vaatab emmele otsa ja vajub neljaks tunniks sügavasse unne ilma ühegi vankriliigutuseta. :) Nii et miracles CAN happen! :)

      Kustuta