Arm aitab enam kui hirm


25. detsember 2016 maal mamma juures, Ets aka minu väike jõuluingel :) sai järgmisel päeval 1 a 9 k:




Ja 25. detsember 2017, endiselt inglilokkidega Ets 2 a 9 k, väikevend 11 k:











Ma ei ole sedasorti ema, kes ütleks, et lapsed on parim asi, mis minuga kunagi juhtunud on. Muidugi mõnes mõttes tõesti on, aga ma ei taha, et emadus oleks miski, mis mind defineerib. Ma olen alati tahtnud olla midagi rohkemat kui lihtsalt ema. Või kellegi kolleeg. Või kellegi alluv, väike mutter suures süsteemis. Või kellegi tube koristav, pesu pesev ja süüa tegev abikaasa.

Mäletan, kuidas kuskil Bettani-vanusena (ja kes veel ei tea, kes on Bettan, siis mini-me ehk täpselt minu moodi välja nägev ja minu natuke-kohutava-kuid-tegelikult-ikkagi-toreda :D iseloomuga üheksa-aastane õetütar) jalutasin emaga mingil arusaamatul põhjusel ühel õhtul Ebaverre ja tagasi ning rääkisime elust ja tulevikuplaanidest. Mäletan siiamaani oma kirglikult lausutud sõnu: Ma ei tea veel täpselt, kelleks ma saada tahan, aga ma tahan, et see oleks midagi tähendusrikast. Midagi, mis ütleks, et mina olin siin. Et minust jääks märk maha. Kas ma olen siis edukas jurist või hoopis kuulus näitleja või näiteks ... raamatukirjanik. Et kui mind enam ei ole, siis vähemalt ühe raamatu kaanel on minu nimi. Nii umbes 20 aastat hiljem arvan täpselt samamoodi ja suhtun oma töödesse ja tegemistesse sama suure kirega. Raamatukaanele veel saanud ei ole, aga eesnimega Anna kahe viimase raamatu siseküljele küll. Noh, alustuseks hea seegi. :D
    
Võib-olla sel põhjusel, et ma ei ole tavaline vanemapuhkusel ema ja mu aju tegeleb päeval lisaks kahe lapsega majandamisele sajaühe tööasjaga, tunnen ma ka vahel suuri süümepiinu, et ma ei ole kogu aeg kohal. Et ma istun telefonis ja üritan oma sääre küljes rippuva 11-kuuse jorina saatel Madise saadetud jooksuriiete tellimusse süveneda ja seda Inglismaale edastada. Et ma jään Annaga Facebookis lobisema ja nalja viskama, kui peaksin tegelikult täie tähelepanuga raamatuid sirvima, mis kahene mu nina ette tassib ja ootab, et ma teda kiidaksin, kui ta sealt ise loomi nimetab. Et ma võtan endale Etsu lasteaiapäevadel ebareaalseid tööalaseid eesmärke mõni tõlge ära lõpetada ja tunnen siis frustratsiooni, kui 11-kuune just sel päeval iga natukese aja tagant lõunaunest ärkab ning üleval olles ainult süles tahab olla. Et ma unustan ära, kui kiiresti lapsed kasvavad ega teadusta endale, et see päev, millal nad ei vaja ega taha enam minu lähedust ja kallistusi, jõuab kätte varem, kui oskan oodata. Et ma pole tähelegi pannud, kuidas minu 3,7-kilosest krimpsus ja kortsus konnajalgadega abitust imikust sai 14-kilone ligi kolmeaastane lasteaialaps. Et ma hädaldan, et ei jõua enam kahe lapse kõrvalt Madisega üldse välja, sest lihtsam on teineteisele lapsehoidjat mängida kui ühte vaba õhtupoolikut kuu aega ette planeerida. 

Ilmselt nende süümepiinade tõttu kõnetas mind väga ühe ema ingliskeelne postitus, mida tänu oma kursaõele Kadrile lugema sattusin. Lugesin läbi ja ütlesin talle kohe, et tead, ma tõlgin selle ära. Ja panen natuke juurde. Sest oled sa tavaline või mittetavaline, töötav või kodune ema  seda meeldetuletust on meil kõigil aeg-ajalt vaja. Oleksin tahtnud seda enne jõule meelde tuletada ühele emale, kellest Roccas mööda jalutasin ja kes parajasti oma umbes-viieaastaste-poistega pragas, kuidas ta ei jaksa enam neile nende lemmikjäätist otsida, kuna maailmas lihtsalt pole ühtki jäätist, mis neile sobiks. Ilmselgelt oli see ema väsinud. Ilmselgelt lapsed jonnisid ja olid ema viimase piirini viinud. Aga sel hetkel, mil neist mööda astusin, vaatasid kaks väikest süütut näolappi oma emale otsa ja nad näisid mulle nii ... kaitsetud. Ma ei oska seda seletada, aga ma tunnen alati mingit sõnulseletamatut soovi lapsi kaitsta, kui ma näen, et suuremad teevad ülekohut. Võimutsevad oma suuruse, vanuse ja autoriteediga lihtsalt sellepärast, et nemad on, noh, suuremad. Ja vanemad. Et nemad on lapsevanemad. Aga lapsevanemaks olemine ei tähenda, et sul on alati õigus. Et laps peab sõna kuulama lihtsalt sellepärast, et tema on laps. 

Minu isa on mind väiksest peale selles vaimus üles kasvatanud ja ma olen täiesti kindel, et just sellepärast ma olengi eluaeg kartnud esineda ning põhikoolis, gümnaasiumis, bakas ja isegi magistris lugenud eneseabiraamatuid ja kirjutanud üles näpunäiteid, kuidas esinemishirmust võitu saada. Kuigi probleem on olnud alati palju sügavam ja väljendunud juba loengusaalis vaikimisena, sest miks peaks siin minu arvamus midagi lugema või tähendama, kui see juba kodus midagi ei tähendanud. Ja võib-olla just sel põhjusel kipun ma olema kirjutades väga sõnakas ja kohati ka sõjakas ning suudan siis öelda kõike seda, mida ma inimesele näost näkku ei julgeks kunagi öelda. 

Oleme Madisega kokku leppinud, et meie kodus saavad lapsed alati sõna. Et kodus peab julgema oma arvamust välja öelda ning isegi, kui me sellega nõus pole, ei tee me seda kunagi esimese asjana maha. Enda eest tuleb seista ja seda peab õppima tegema juba kodus. Meil oli just hiljuti suur tüli majas ning kui järgmine päev seda klattisime ja kolmekesi koos Miaga elutoa diivanil istusime, ütlesime Madisega nagu ühest suust, et tüdruk  sa pead õppima oma arvamust avaldama. Muidugi järgmisel hetkel sõitsime Madisega autos ja rääkisime seda olukorda teise nurga alt ning ma ütlesin Madisele, et tead, muidugi on hea, kui laps julgeb enda eest seista, aga teisalt võime ühel päeval seda vastu hakkamise ja arvamuse avaldamise julgustamist väga kahetseda, kui ta sellega üle võlli läheb ja hormoonide möllus uksed tagurpidi paugutab. Madis ütles, et ta teab, aga arvab ikkagi, et parem kõik tunded endast välja lasta kui neid sissepoole koguda, nii et meil pole õrna aimugi, mis tema peas tegelikult toimub. Selles tõlgitud loos on ka üks lause selle kohta, miks see tegelikult hea on, kui su tütar sulle vastu vaidleb  see tähendab, et ta on piisavalt enesekindel ja julgeb enda eest seista. 

Ma ei arvustanud seda väsinud ja lastega üle kaubanduskeskuse vaidlevat ning neile ülekohut tegevat ema mitte ühestki otsast. Sest ma olen ju ise täpselt samas olukorras olnud ja seda mitte viiesega, kes oskab sulle vastu rääkida ja arutada, vaid kahesega, kes ei tea, mida mõistlikkus tähendabki ning kelle jonnituju peab valla pääsema täpselt siis, kui tema heaks arvab. Lapsevanemaks olemine on igal tasandil kõige raskem asi, mida ma olen oma 28 ja poole aasta jooksul teinud. Aga see pole teps mitte sõnakõlks, et ka ühtlasi kõige tasuvam. 



Nii et nendel hetkedel, mil ma olen ülekohtune ... või Madis on ülekohtune ... või sina oled ülekohtune, sest olgem ausad, me kõik oleme oma lastega aeg-ajalt ülekohtused, tulevad mulle meelde Olav Ehala laulusõnad:
Kas me teame, kas me teame lahke sõna võimu?
Sageli me kuulma peame kärkimist ja sõimu.
Ja ma ütlen Madisele, et ära riidle lapsega. Ta on veel väike ega tee meelega pahandust, tema jaoks on lihtsalt kõik uus ja huvitav ning ta ju ei tea palliga vastu telerit visates, et telekas võib katki minna ja midagi halba võib juhtuda, ta ei mõtlegi midagi muud, vaid ta lihtsalt tahab palli visata. Enamasti Madis saab aru ja tõmbab mitu tooni tagasi ning läheb ja kallistab Etsut, et palun vabandust kallis poja, issi vahepeal unustab ära, et sa meil veel väike ja totu oled. :) No ja minuga? Minul tuleb lihtsalt klomp kurku, kui raadiost Nukitsamehe viisijuppi kuulen. Mina olen väiksena ühe korra vitsa saanud. Ja ma ei luba sel põhjusel Madisel meie lapsi isegi mitte kõige suurema jonnihoo ajal vitsaga hirmutada, veel vähem seda hirmutamiseks ahju otsa panna. Ma olen täiesti veendunud, et kõik lapsed peaksidki kasvama vitsata, sest ükski laps pole loomuomaselt halb ega taha meelega pahandust teha. Ning et arm aitab ALATI enam kui hirm. 

Siin see tõlkelugu on, kuid otsetõlget ei maksa otsida. Ma tahaks öelda, et luuletasin pool teksti juurde, kuid tegelikult ma luuletada ei oska ja kõik on elust enesest. :) Ja kuigi ma ei ole alati selline happy hipi nagu Anna ütleb Pääreni kohta :D ega suuda näha sõna otseses mõttes sitta olukorda läbi roosade prillide ja mõelda öösel 10-ndat korda beebi nutu peale tõustes, et oh ma olen nüüd nii tänulik, et ta ärkas, sest see tähendab, et ta hingab ja on elus, siis võta korraks oma sarkasmi kaitsemüür maha ning loe ja näe asju ja olukordi kas või korraks teise pilgu alt. Kui mitte midagi muud, siis ehk aitab see sul teinekord oma igapäevaolukordi väikse huumoriga võtta. :)

Ma olen tänulik oma elus valitseva kaose üle. Ma olen tänulik, ometi ohkan raskelt mitu korda päevas. Ma tahaksin öelda, et harjutan mingisugust sügava hingamise tehnikat või meditatsioonivormi, kuid enamasti mõtlen samal ajal: okei, kolm tundi laste uneajani. Kolm tundi veel! I've got this!

Kaks väikest last, abikaasa, täiskohaga töö, õigemini iseenda tööandjaks olemise tõttu mitmel rindel rabamine, maja, koer ja veel mustmiljon pisiasja, mis mu tähelepanu vajavad – seda on palju. See on üks suur kaos, suur segadus ja suur väsimus. Ent kõiges selles kaoses on ka palju ilu. Väga palju ilu. Ja kui ma teinekord sellele mõtlen, mida mu elus valitsev kaos tegelikult tähendab, võtab see mind hingetuks. Teeb tänulikuks. Ja korraga ma mõistan, kui palju on mu elus sellist, mille üle tänulik olla.

Ma olen tänulik korvitäie väikeste rohuplekiliste pükste eest, sest see tähendab, et mu lapsed mängivad looduses.

Ma olen tänulik päeva lõpus kraanikausis ootavate mustade nõude kuhja üle, sest see tähendab, et meil on toitu, mida süüa, ja me ei tunne nälga.

Ma olen tänulik selle üle, et pean mitu korda päevas taksojuhti mängima ning sõitma marsruudil kool-kodu-huviringid, sest see tähendab, et mu lapsed saavad omandada haridust ja avardada oma silmaringi.

Ma olen tänulik kohvi eest. VÄGA tänulik. :) ☕️

Ma olen tänulik lõputute miks-küsimuste eest, sest see tähendab, et mu lapsed on kirglikud ja teadmishimulised.

Ma olen tänulik arstivisiitide eest, sest see tähendab, et meil on juurdepääs meditsiinilisele abile.

Ma olen tänulik, et pean mitu korda päevas üllatunud nägu tegema ja Vau, kui tubli! ütlema, kui mu lapsed mulle oma joonistusi või legodest laotud torni nina ette suruvad, sest see näitab, et nad tahavad, et saaksin nende elust osa.

Ma olen tänulik, et kui mõnel õhtul lastele söögiks võileibu või piimaga krõbinaid pakun, siis nad naeravad koos minuga ja söövad kõhud täis ega ütle mulle, et ma olen laisk ema.

Ma olen tänulik, et mu abikaasa ei pane tähele, kui olen juuksuris käinud, sest ta arvab, et ma olen niigi ilus.

Ma olen tänulik, et tunnen end külmetushaigusega voodis lebades sandisti, sest see tähendab, et kui ma pole külmetunud, tunnen end hästi ja tervena.

Ma olen tänulik tähtaegade ja koosolekute ja tööst põhjustatud stressi eest, sest see tähendab, et ma saan teha tööd, mida armastan, ja see on mulle väga tähtis.

Ma olen tänulik, et mul on külmadel talvepäevadel kapist võtta soojad kampsunid ja villased sokid.

Ma olen tänulik, et maja on pidevalt segamini ja asjad on laiali, sest see tähendab, et meil on rohkem, kui me vajame, ja mitte vähem.

Ma olen tänulik ka selle eest, et pean vähemalt kord nädalas terve suure maja ära koristama, sest see tähendab, et mul on kodu. 🏠

Ma olen tänulik, et päevas pole kunagi piisavalt tunde, sest see tähendab, et mu elu on täidetud tööde ja tegemistega.

Ma olen tänulik, et tunnen mõnikord oma sõpradest puudust või süümepiinu, et pole nende jaoks aega leidnud, sest see tähendab, et mul on elus häid suhteid, mille üle kurvastada, ja inimesi, kellest puudust tunda.

Ma olen tänulik nende kordade eest, mil mu tütar mulle vastu vaidleb, sest see näitab, et ta on piisavalt enesekindel ja julgeb enda eest seista. 

Ma olen tänulik nende kordade eest, mil mu kahene nõuab, et talle 74 korda enne toast väljumist musi teeksin  ja seda alati just siis, kui olen juba niigi hiljaks jäänud, sest ... sest see tähendab kõike. :)

Ma olen tänulik nende kordade eest, mil mu kõige pisem minust kahe käega tugevasti kinni haarab, oma pisikese pea minu õlale toetab, näo mu kaela vastu surub ega luba mul end maha panna, sest see tähendab, et ta tunneb end minuga turvaliselt.

Ma olen tänulik, et mu mees on pahur, kui me ei veeda piisavalt aega koos, sest see näitab, et ta armastab mind.❤️

Ma olen tänulik, kui ma näen, millist pahameeletormi põhjustavad maailmas toimuvad negatiivsed sündmused, sest see tähendab, et ma elan ühiskonnas, kus inimesed ikka veel hoolivad üksteisest.

Ma olen tänulik selle eest, kui mu isa helistab mulle ühel nädalavahetusel kolm korda lihtsalt selleks, et mulle meelde tuletada, et pidin minema gripisüsti tegema, sest see näitab, et mu vanemad hoolivad minust.

Ma olen tänulik oma koera eest, sest ta on lihtsalt nii paganama armas. 🐶 :)

Ma olen tänulik pideva sisemise võitluse eest, mis tekitab minus süümepiinu liigse telefoni kasutamise pärast, sest see tähendab, et mul on juurdepääs informatsioonile ja tehnoloogiale.

Ma olen tänulik, kui mu lapsed on issi kojutuleku üle palju rõõmsamad kui minu, sest see tähendab, et ma valisin neile maailma parima isa.

Ma olen tänulik laste uneaja, punase veini, ahjus praksuva tule ja juustu eest. 🍷

Ma olen tänulik totaalse väsimuse eest, mida ma õhtul voodisse heites tunnen, sest see tähendab, et ma olen ELANUD. 

Ma olen tänulik pisikeste käekeste ja heledate häälte eest, mis mind igal hommikul pisut liiga vara äratavad, sest ma võin küll olla väsinud ja magamata, aga ma ei kujuta sellegipoolest paremat äratust ette.

Ma olen tänulik iseendale, et õpin nägema kaoses ilu. Sest minu elus on palju kaost ... aga sealsamas ka palju ilu.

Ma olen tänulik ühe järjekordse aasta eest, mille olen saanud veeta koos oma perega. See on olnud aasta täis kahese jonnituure; beebi gaasivalu ja hambavalu ja jumal teab mis muu valu pärast öösel poolkinniste silmadega ühest toanurgast teise tammumist ja tema kussutamist; püüdmist jääda heatujuliseks ja mõistvaks ka siis, kui sa ei suuda unistada muust kui paarist tunnist segamatust unest; pidevat nuputamist, kuidas ühel pirtsakal sööjal kõht täis saada; majatäis segadust; hommikust õhtuni huugavat auruaparaati ning Emmeeee, (v)enna lõhu(b) minu (r)ongi äla!.

Sest see oli ühtlasi aasta, mil meie perre sündis väikevend ja minust sai kahe poisi ema, lubasime Madisega oma laste ja perede ees üksteist nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses toetada ning pidasime Ruhes maha kaks pulmapidu. Aasta, mil mina vahetasin kõik dokumendid välja, aga kirjutan ka pool aastat hiljem ankeetidele esimese hooga Gerda Noorlind. Mil me värvisime maja halliks ja ehitasime terrassi ja aeda. Mil Ets hakkas lasteaias käima ning mina sain isadepäeva- ja jõulukontserdil nina varrukasse pühkida ja pisaraid peita, sest ma olen oma väikse mehe üle lihtsalt nii paganama uhke! Aasta, mil ma olen küll Etsuga umbes miljon korda praganud ja ülekohtune olnud, aga sealsamas miljon ükssada korda teda oma embusse haaranud, musitanud ja kallistanud ning talle öelnud: Kas sa tead ka, kui kihvt poiss sa oled ja kas sa tead ka, kui palju emme armastab sind?!. Ja selle peale on Ets vastanud: Jaa, emme ammastab kuuni gagasi, issi ammastab päikes(eni) gagasi. Mina ole emme poja. Issi poja ole ka, issi ka ammasta mind, emme luba(b) issil ammastada!” 

Ma olen tänulik, sest see tähendab, et ma olen kõige õnnelikum ema maailmas ja mul on elus väga vedanud. 
*Ohkab sügavalt. :)




Kommentaarid

  1. Anonüümne7/1/18 15:06

    Aitäh sulle nii hea blogi eest!!
    Seda postitust oli mul just nüüd vaja. Mulle nii meeldib kuidas sa räägid nii nagu on.
    Ma eile olin nii suures masenduses, et lihtsalt istusin ja vaatasin tühja. Kõik tundus nii halb ja nägin kõiges ainult negatiivsust. Oma peas ma ju teadsin, et see kõik on tingitud magamatusest ja oma aja puudumisest ja ma teadsin, et see raske periood läheb mööda aga ka see ei rõõmustanud mind.
    Kujutad ette :D mees pani beebi riidesse, siis minu ja tahtis meid välja sööma viia. Okei, üritasin siis asjast positiivsust näha, läksime. Aga ooteaeg oli peaaegu tund ja isegi mu lemmik söök oli otsas, kahjuks oleks söögi kätte saades beebi juba nii väsinud olnud, et söömisest oleks saanud vaid unistada. Ja vot siis ma murdusin, tundsin et kõik lähebki ainult halvasti. Isegi siis kui üritan ennast sellest sitast välja tuua, lükatakse jõuga mind tagasi.
    Aga täna on juba parem ja see postitus aitas natukenegi reaalsemaid mõtteid tuua.
    Aitäh!!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused