The kids are all right!

See postitus oli originaalkujul üleval kaks päeva ning jõudis selle jooksul koguda 881 külastust. Kahe päevaga! Mu mõni vähem populaarne postitus saab nii palju vaatamisi aasta, mitte kahe päeva peale. See näitab, kui aktuaalne vaktsineerimise teema hetkel ühiskonnas on. Tulihingelised pooldajad raiuvad kinnisilmi, et kui vaktsiinid ära kaotada, läheksime tagasi koopasse (tsiteerides Kadri Kõusaart) ning väidavad, et kui üks kolmekuustest kaksikutest pärast viisikvaktsiini DTaP-IPV-Hib 1 + RV 2 vaat et ära sureb, siis see ei näita vastureaktsiooni ja lapsevanem võiks (ning peakski) südamerahuga ja ilma kaks korda mõtlemata immuniseerimiskavaga jätkama. Seda väitis mu tuttavale ka perearst Marje Oona, kui nad temaga pärast sellist šokki konsulteerisid. Ent loogika ütleb midagi muud. Ema süda ütleb midagi muud. Ja ka üks viiest konsulteeritud perearstide-immunoloogide ekspertidest tõdes, et tema teeks edaspidi vaktsiine ainult haiglas järelvalve all (kui üldse). Muidugi nad ei jätkanud kummagi kaksiku vaktsineerimist, mina ka poleks jätkanud. Miks? Sest laste ema ja isa on nii vaktsineerimise kui ka haiguste kohta omal käel end palju harinud. Sest mina olen lugenud Eestis kasutusel olevate vaktsiinide infolehti (loe sina ka: http://www.vaktsineeri.ee/immuniseerimiskava-vaktsiinid.html). Väljavõte nimetatud viisikvaktsiini infolehest (punkt 4.4).
  1. Kui pärast eelmist teetanuse toksoidi sisaldanud vaktsiini manustamist tekkis patsiendil Guillain-Barre sündroom või õlavarre neuriit, tuleb teetanuse toksoidi sisaldava vaktsiini edasist kasutamist hoolikalt kaaluda võttes arvesse kasu/riski suhet. Vaktsineerimine teostatakse tavaliselt imikutel, kellel ei ole esmast vaktsineerimist täielikult läbi viidud (nt manustatud on vähem kui 3 annust). 
  1. Kui vaktsineerimise järgselt on ilmnenud ükskõik milline järgnevatest nähtustest, tuleb läkaköha komponente sisaldava vaktsiini võimalik järgmine manustamine hoolikalt läbi kaaluda:
    • palavik ≥40o 48 tunni jooksul vaktsineerimisest, kui sellele ei ole muud selget põhjendust,
    • kollaps või šokilaadne seisund (hüpotooniline-hüporeaktiivne episood) 48 tunni jooksul
      vaktsineerimisest,
    • kestev lohutamatu nutt kestvusega ≥3 tunni 48 tunni jooksul vaktsineerimisest,
    • krambid palavikuga või ilma 3 päeva jooksul vaktsineerimisest. 
Ma ei tea, ju ma olen siis loll nagu lauajalg ja elementaarne lugemisoskus puudub nagu vaktsineerimise tulihingelised pooldajad väidavad, aga minu loogika kohaselt see infolehe tekst ütleb, et vaktsineerimise järel kolmekuusel tekkinud kõrge palaviku, krampide ja šokilaadse seisundi korral ON tegemist vastureaktsiooniga. See EI ole juhuste kokkulangemine ja "selle väitmiseks tuleks seoseid uurida", vaid infolehel ON sulaselgelt kirjas, et neid juba ON uuritud! Ma olen sellest nii palju Madisega rääkinud ja ka tema jagab minu seisukohta, et elus ei saa käia ringi, klapid peas, ja kinnisilmi uskuda, et mida rohkem ma antibiootikume sisse söön, seda parem see mu tervisele on. Mida rohkemate haiguste vastu ma end või last vaktsineerin, seda tervem ma olen. Ühelgi eestlasel ei tule mõttessegi, et last oleks vaja tuulerõugete vastu vaktsineerida. Vastupidi, seda võetakse sama tavalise haigusena nagu lasteaiast koju tassitavat nohu-köha, natuke rohelisi täppe ja ongi korras, immuunsus kogu eluks. Ent USA-s on see üks laste immuniseerimiskava, sealjuures pane nüüd tähele: KOHUSTUSLIKU immuniseerimiskava vaktsiine. Ja mitte ükski tänapäeval kasutusel olevatest vaktsiinidest ei anna eluaegset immuunsust.
    
Ets on praegu 2,8-aastane ja saanud kõik riikliku immuniseerimiskava vaktsiinid alates sünnitusmajas süstitud K-vitamiinist lõpetades 2. eluaastal tehtud DTaP-IPV-Hib 4 süstiga. Selle kohta võib öelda, et mängisime oma teadmatuse tõttu lapse tervisega Vene ruletti ja meil läks õnneks. Ta on terve, elav ja energiline ning iga päevaga järjest rohkem teadmisi omandav krutskeid täis poiss. Minu 11-kuune on samuti siiamaani täielikult vaktsineeritud ja terve. Meie ainus vastureaktsioon oli pärast 3. kuu viisikvaktsiini, kus beebi põsed, küünarnukid ja põlved läksid hästi karedaks, kahtlustasime atoopilist dermatiiti ja kreemitasime teda iga päev. Õnneks ta kasvas sellest välja. Kas ma ka edaspidi teda vaktsineerin, ma tõesti ei tea. Kuid kas ma Miale HPV-vaktsiini soovitan? Päris kindlasti mitte.

Kuna minu eelnev postitus sisaldas palju toetavat materjali ühelt Eesti arstilt, kellele ma tõlgin populaarteaduslikke artikleid sellistelt lehtedelt nagu naturalnews.com ja greenmedinfo.com, siis võtsin need maha, sest leidub väga tulihingelisi oma sõna levitajaid, kes ei aktsepteeri teist maailmavaadet ning teevad kõik selleks, et oma tõde kuulutada. Seejuures kõiki teisitimõtlejaid, kahtlejaid ja küsijaid oma teel põrmustades. Ja ma ei taha kellelegi probleeme tekitada, küll aga arvan, et vaba mõttelend blogis enda nime alt on igati lubatud. Kui sina näed maailma mustvalgelt ja arvad, et mida rohkem vaktsiine ühe väikse inimese kehasse pumbata, seda parem, siis ausalt, mul pole kahju, kui sa selle akna siin kinni klõpsad, kogu oma viha ja pahameele minu suunas koondad ning siia kunagi enam tagasi ei tule. Mulle ei maksa siin kirjutamise eest keegi, nii et mina sellest ei kaota, küll aga sina, sest viha on sama suur ja tugev tunne nagu armastus, ent erinevalt tuju tõstvast ja elurõõmu andvast armastusest viha sööb ja hävitab sind elusast peast. 

Üks disclaimer veel enne jutu juurde minemist: ma kirjutan allpool taimetoitlusest. See ei ole propaganda ega oh lugesin just internetist, kui halvasti loomafarmides loomi koheldakse ja võtsin nüüd pähe ja hakkasin ainult kurki sööma nagu arvas mu enda ahjulihalembene tädi. Ütlesin talle, et see, kui ma kajastan blogis oma nägemust, on minu õigus ja vaba maailma tunnus, mitte propaganda. Samasugune õigus on sinul iga hetk lugemine pooleli jätta, kui tunned, et see sind ei kõneta või oled veendunud, et ma eksin. Ära raiska oma aega vihaste sõnumite jätmisele, sest ma kustutan need südamerahuga ja ilma süvenemata ära, sest nii nagu sinul on oma ajaga midagi targemat teha kui end minu peal välja elada, ei soovi ka mina end kulutada sinu ümberveenmisele. 

Ma ei ole hetkel ei vaktsiinipooldaja ega -vastane. Küll aga olen ma kõikides laste tervist puudutavates küsimustes kaasa mõtlev ema. Sel põhjusel olen ma ka suur taimetoiduentusiast ja vean Miat Piritale Vigri kohvikusse filmiõhtutele (just eelmisel nädalal käisime vaatamas filmi Food choices ja sõime taimseid burgereid, mille isegi suur lihasööja Mia heaks kiitis) ning kuigi hetkel näib see nagu hane selga vesi, sest Mia määrib endiselt südamerahuga saiale paksult võid ja laob 10 vorstiviilu peale ning kugistab selle alla, nii et silm ka ei pilgu, ei jäta ma jonni ja jätkan talle artiklite ette söötmist ja filmide näitamist. Sest ma tahan, et ta saaks aru, et kõik, mis ta teeb, teeb ta iseendale. Et ta õpiks toidusse suhtuma kui ravimisse, millel on võime teha sind terveks või haigeks, sõltuvalt sellest, mida sa omale suhu paned. Et diabeet, kõrgvererõhktõbi ja kõrge kolesterool pole põhjus ravimeid kõrist alla kugistada, vaid oma elustiili ja toidulauda muuta, sest kõik kolm on toiduga väljaravitavad. Et ta ei ütleks pärast kooli Hessi või Mäkki suunduvatele sõbrannadele kurvastusega Ei, ma ei saa, mu vanemad ei luba rämpstoitu süüa, vaid teataks julgelt Mina küll seda rämpsu endale sisse ei söö!

Mia on 12, Ets 2 ja beebi saab varsti 1. Ma tahan, et mul oleksid terved lapsed ja meil Madisega oleks õnne ja tervist kunagi nende lapsi näha ja hoida. Et Madis ei saaks 30-40-aastaselt pärast järjekordset rasvast nõretavat steiki või kärssama läinud šašlõkki või peekoni ja omletiportsu insulti või infarkti, mis teda eluks ajaks sandistaks. Kui sina veel ei teadnud, et toit võib kõike seda teha, siis nüüd tead. Kunagi ei ole liiga hilja oma mõttemaailma muuta ja end toitumise teemal harida. Kui sa ei tea, kust alustada, siis allpool on toodud mõned lingid artiklitega, mida olen ise tõlkinud. Miks ma oma vabast ajast arvutis istun ja neid tõlgin?  Sest mul on olnud tööalaselt õnne  kui ma varem pidin end füüsiliselt sundima kontorilaua taga istuma ning tõlkima kõike alates Exceli ja Wordi käskudest (sest minu endine tööandja on üks suurimaid Microsofti programmide eestistajaid) kuni Lego komplektide müügitekstideni ja Apple'i koduleheni välja (viimane oli küll ainus asi, mille vastu ma suurt kirge tundsin), siis nüüd ei jõua ma ära oodata, et mul tekiks laste kõrvalt reaalne võimalus süveneda oma postkastis ootavatesse artiklitesse ning videotesse. Töö on muutunud minu jaoks huvitavaks ja saanud lõpuks ometi mõtte – ma ei tee seda enam ainult raha pärast, vaid tunnen, et saan samal ajal iseennast harida ja teha edaspidi targemaid ja teadlikumaid valikuid. 



Niisiis, toitumise teema olen ma enda jaoks juba ammu mitmekümne sellise artikli, teaduspublikatsiooni ja uuringutulemuste kokkuvõtete tõlkimise ja filmide vaatamise kaudu selgeks teinud ning minu jaoks pole küsimustki, kas leiva peale säilitus- ja sünteetilisi lisaaineid täis tuubitud vorstiviilu asemel üks avokaado kahvliga ära purustada, sidrunipipraga maitsestada ning koos poolitatud kirsstomatitega nahka pista. Samuti pole ei minul ega Madisel küsimustki, kas Etsu põskedel alates aastaseks saamisest olevad punnid on piimatoodete tarbimise tagajärg  ma teadsin seda juba enne allergoloogi juures käimist. Kusjuures allergoloog ei leidnud laktoositalumatust, kuid erinevalt meie lastearstist nentis, et allergia avaldub igas organismis erinevalt ning üks toidutalumatuse väljendusviis on näiteks akne, mille kinnitamiseks polegi vaja testi, vaid piisab sellest, kui mina emana näen lapse nahal toimuvat reaktsiooni pärast lehmapiima joomist. Sama näen ma ka endal pärast 100 g piimašokolaadi sisse vitsutamist või veini ja juustuga patustamist. Olen üritanud see kuu mõlemat vältida (sest need on juba aasta otsa ainsad piimatooted, mida ma olen tarbinud) ning kuigi see on raske ja ma vahel murdun (sest, šokolaad!), näen ma ka enda näonahalt tulemusi. 
    
Kõik see ei tähenda, et meie pere oleks 100% taimetoidul, küll aga on nii meie kui laste toidulaud läinud hulga värvilisemaks ja me ostame koju laua peale küpsiste-kommide asemel apelsine-pirne-mandariine-kiivit-banaani ja pähkleid-rosinaid. Kui Ets on lastekast kodus ja tõuseb lõunaunest, kuid ma pole veel jõudnud süüa teha, annan talle nälja kustutamiseks ühe kooritud porgandi või puhastatud mandariini. Ja ta ei küsigi enam küpsist, sest ma ei paku ega hoia seda tema silme all. Laps sööb tegelikult seda, mida sa talle pakud. Kui sa ise pakud friikartuleid ja viinereid, ei hakkagi ta kunagi muud sööma. Aga kui jääd endale kindlaks ja ta seisab silmitsi juba viiendat korda õhtusöögilauast tühja kõhuga lahkumisega, küll ta siis sööma hakkab. :)

Madis teab kõike mida minagi, alates sellest, kuidas diabeet on elustiilihaigus ja täistaimse toiduga ravitav kuni selleni, et inimese keha ei vaja lihast saadavat heemset rauda, vaid omastab mitteheemset rauda taimedest ning mitmekülgse taimse toitumise korral sellest täiesti piisab, kuni ka selleni, kuidas suurfarmidest tulnud lehmapiim sisaldab tänapäeval antibiootikumide ja pestitsiidide jääke ning inimese keha pole võimeline – ega loodudki  omastama vasikale mõeldud piimast kaltsiumi. Ta teab ega vala enam Miale toidu kõrvale klaasitäit piima. Ja kuigi me ostame Etsule taimset kaera-, riisi-, mandli- või kookospiima, leidub meie külmkapis endiselt ka hapukoort, lehmapiima, Eesti juustu, Talleggi kanamune ja Rakvere suitsuvorsti. Sest Madis ütleb selle peale: Jah, ma tean, Gerda, et see pole mulle kasulik. Aga saa aru, MULLE MAITSEB. :D Ja ma ei suru oma arvamust peale. Kuigi ma ei saa sellest aru, sest liha ja vorstid ja singid pole mulle maitsenud juba teismeeast saadik ning ma isegi ei tunne, et jätaksin oma maitsemeeli millestki heast ilma, kui neid enam teadlikult ei söö. Kuid ma pole ka päris nii entusiastlik, et julgeksin oma vanematekodus teema üles võtta ja ema hoole ja armastusega tehtud lihaprae demonstratiivselt prügikasti valada. Lihtsam on see ahjukana koos kartulitega ära süüa, kui poleemitsema hakata. Nii saab ka Ets mamma juures lehmapiimast ohtra soola ja suhkruga keedetud piimasuppi, sest ma olen liiga chicken, et emaga vaidlema hakata. 

Ma olen õnnelik sellegi üle, et erinevalt nii paljudest teistest meestest on Madis kõige uue ja uudse suhtes avatud ning oli nõus minema minu õhutusel Miaga Kumusse Eesti Vegan Seltsi kinoõhtule dokumentaalfilmi What the Health! vaatama, Etsule lehmapiima asemel 5 korda kallimat taimset piima poest tooma ja minuga arutama teemal, kas ikka jätkata beebi vaktsineerimist või pigem mitte. Ma näitan talle enda meilile tulnud infot, arutan temaga loetud artikleid ja saadud teavet. Ning ta ei ütle, et ma olen lollakas puukallistaja ja arstid teavad paremini. Kuigi ka tema ei tea, mis siis kokkuvõttes õigem on  vaktsineerida või mitte, ütleb ta hoopis: Sa oled nii tubli, kallis, et viitsid end kurssi viia ja lugeda nendel teemadel. Mina ei viitsiks süvenedagi ja teeks lihtsalt seda, mida arstid ütlevad. No nagu Annagi. :D Miks ta mind siis puukallistajaks ja skeptikuks ei pea? Sest ma pole neid ideid maast üles korjanud, näinud netis mõnel ebausaldusväärsel lehel mõnda kaheldava väärtusega artiklit ja võtnud pähe, et arstid ei tea tuhkagi. Minu teadmised tulenevad mu tööst, mida saadab mulle juba aasta otsa arst, kes erinevalt enamikust Eesti pere- ja lastearstidest on nii toitumise kui vaktsineerimise temaatikat omal käel põhjalikult uurinud. Lausa mitu aastat uurinud. Üks murelik meditsiini õppinud lugeja vaidles mulle kommentaariumis vastu, kui siin kirjutasin, et arstid ei õpi meditsiinikoolis toitumist. Ta parandas mind ja ütles, et oi, aga õpime ju küll, tervelt kaks semestrit 8 EAP ulatuses. Vabandust, aga kui kõrvutada see maht arstikvalifikatsiooni kättesaamisele kuluva ajaga, siis kas te tõesti arvate, et sellest piisab? See ainult kinnitab, et arste koolitatakse välja haiguseid ravima, mitte ennetama. Teisisõnu tegelema probleemi tagajärgedega, mitte tekkepõhjusega. 

Üks parim soovitus, mida olen tervise ja toitumise teemal saanud: vaata endale nõu andva inimese tervislikku seisundit. Kui ta on ülekaalus, hambad katki ja nägu hall, teisisõnu ei pakata just tervisest, siis vaevalt, et ta tervislikust toitumisest suurt midagi teab. No ja nii ma noogutan täie tõsidusega kaasa, kui meie lastearst küsib, kas laps ikka liha ja juustu ja muna sööb iga päev ning kas ma beebile ikka supilusikatäie veiseliha keedan püree hulka. Tegelikult tegin aga vaikselt väikestviisi eksperimenti. Nimelt Etsu beebieas ei teadnud ma taimetoitlusest veel tuhkagi ja nii kuulasingi arsti soovitusi ja andsin talle alates 6. elukuust IGA JUMALA PÄEV koos juurviljapüreega teelusikatäie keedetud ja purustatud veiseliha. Mis oli selle tulemus? 9. kuu vereproov näitas lapsel tugevat rauapuudust ja arst soovitas koguseid suurendada. Ent teise lapsega olin juba targem ega läinud lastearsti soovitusel 5. kuul temaga beebide toitumisest rääkima. Milleks? Et kuulata, kuidas oma erialakirjandust mittelugenud inimene mulle moraalitseb, kuidas lapsel on vaja lihast rauda? Lihast, mille WHO on paigutanud kantserogeensete (ehk vähkitekitavate) ainete 1. klassi – teisisõnu ühte patta asbesti ja tubakaga? Ei, aitäh. No ja minu eksperiment seisnes selles, et ma pole oma teisele beebile mitte kordagi liha juurviljapüree sisse keetnud. Ta saab kohe 11-kuuseks ehk siis oleksin pidanud seda tegema juba viimased 5 kuud. Tõsi küll, kuna ma polnud päris kindel, kui teadlikult ja targalt ma rauarikkaid juur- ja puuvilju tema toidu hulka lisan, oleme aeg-ajalt maal käies (kui ma ei viitsi pottide ja pannidega möllata ja lihtsam on Põnni ökoloogilisi püreesid anda) talle Põnni köögiviljapüreed veiselihaga sisse söötnud, aga need on tõesti vaid loetud korrad. Mis te arvate, mida 9. kuu vereproov näitas? Rauatase NORMIS. Nii et eat this, lugupeetud lastearst! :D
    
Sellesama lapsel on vaja lihast rauda saada jutuga tekitas üks mu tuttav perearst mu teise tuttava kaksikutele aneemia. Kuna kaksikud olid beebieas tihtilugu haiged, tehti rutiinne vereproov, mis näitas rauapuudust ja perearst soovitas aga rohkem liha süüa. Sõidki, 2 kuud, tehti uued proovid ja kuna neil oli õnne, sattusid kaksikute vereproovid Rakvere laboris nende tuttava arsti silme alla ja nad said kiire kõne teatega – lastel on algav aneemia, neil on ruttu rauapreparaati vaja! Nii palju siis jutust inimene omastab rauda ainult lihast. Tõesti, pediaatrid ja perearstid, kas tõesti?
Ühel õhtul oma imevahvat inglilokkidega marakratti magama pannes pugesin talle pärast unejutu lugemist kaissu, tegime nosu-nosu (hõõrume ninasid kokku) ja mängisime mängu Emme, ole palu nüüd kulb” – Ets keerab mulle selja ja mina pean natuke nuttu tihkuma ja ütlema Ma olen nii kurb, et laps mulle mopsu ja kalli ei tee, palun tee! Siis Ets keerab end itsitades ringi ja mopsutab ja kallistab mind ja küsib Mis emme nüüd on? Ja kuna me oleme seda mängu juba nii kaua mänginud, küsin ise tema käest: No aga mis ma siis olen nüüd? Ja Ets teatab: Eee..emme on ÕNNLIK! Ja mina kaisutan teda kõvasti ja ütlen „Muidugi emme on õnnelik, kui laps tema juures on!” :) No ja umbes sel hetkel maandus mu käsi tema kaelal sellesse kohta, kus minul endal on paar palpeeritavat ehk tuntavat muna naha all. Ehmatasin nii ära ja süda vajus saapasäärde  see ei ole võimalik! Minu terve, energiline ja elav poiss! Süda tagus metsikult ja kutsusin ruttu Madise üles, ta katsus ja tundis neid samuti. Varisesin lihtsalt kokku ja Madis üritas mind rahustada ning kuigi ma Etsu pärast kogusingi end kiiresti, valdas mind sellest päevast peale metsik hirm. Miks? Sest KÕIK need lood vähki haigestunud lastest algavad sedasi: „See ei ole tõenäoliselt mitte midagi, aga kontrollime igaks juhuks üle”. 

Kuna mina oma kaelal olevate mitmeaastaste munadega käisin hiljuti UH-s ja sain diagnoosiks „süljenäärme tsüstid, sain saatekirja endokrinoloogi juurde. No ja seal ma eelmisel teisipäeval koos Etsuga käisingi. Arst katsus kõigepealt lapse kaela, minul süda sees tagumas nii kõvasti, et ma olen päris kindel  nii õde kui arst kuulsid seda. Kirurg katsus ja ütles, et ei tunne midagi, pluss nii väikestel lastel on igasugused lümfisõlmede suurenemised ja muud paised/munad normaalsed ja lahenevad ise. Kindluse mõttes teeme perearsti juures vereproovi, kuid ta oli täiesti kindel, et Etsuga on kõik korras. Istusin siis tema spetsiaalsesse tooli, valmis oma kurba saatust kuulma, kuid ta katsus ja mudis ja teatas: mis tsüst, siin pole mitte midagi palpeeritavat! Viskas kummikindad käest, uuris arvutist UH-uuringu kokkuvõtet ja teatas: paneme teile kindluse mõttes tomograafia aja, aga teate, ma vaatan teile peale ja ütlen täiesti veendunult, et teiega on kõik korras ja muretsemiseks pole mingit põhjust. Muidugi mul langes kivi südamelt. Aga samas nagu ei langenud ka. Sest tema ei tundnud, kuid mina tunnen, Madis tunneb ning kaks perearsti ja kaks UH-arsti on samuti kombanud ja tundnud. 14. detsembril on uuring ja 16. detsembril saan telefoni teel vastuse. Mõnes mõttes on süda rahul, et saab kindlama vastuse kui pelgalt näpuga kompamine, kuid teisalt kumisevad mul kõrvus Meredith Grey sõnad: 
They say ignorance is bliss. Because once you know about the tumor or the prognosis, you can't go back. Will you be strong or will you fall apart? It's hard to predict. So don't worry about it. Enjoy the time you have before the news comes. Yep, ignorance is bliss”.



Nii et selleks, et mitte suurest murest ja südamevalust ning hirmust teadmatuse ees hulluks minna, klõpsangi ma kõiksugu vähijutud igal pool kinni ega süvene. Ma ei saa endale seda lihtsalt lubada. Selle asemel vaatan oma terveid poisse, lõikan neile pirni ja koorin mandariini ning sisestan endale: The kids are ALL RIGHT.  They simply have to be. And so are we”.



PS1. 
Filmid vaktsineerimise teemal:

 Vaktsineerida?!
 Vaxxed

PS2.
Artiklid vaktsiinide teemal.

   
PS3.
Kui oled tulihingeline lihasööja, palun sul enne minu sõimamist tutvuda raamatuga Kuulikindlad lapsed. See ilmus just nüüd detsembris ja kavatsen selle kaanest kaaneni läbi lugeda.

PS4.
Taimetoiduretsepte olen katsetanud siiani Sandra Vungi lehelt. Kavatsen sel aastal tema kurikuulsaid taimseid verivorste teha!



Kommentaarid

  1. Julgen soovitada sellist lehekülge, nagu minimalist baker, kust leiab ülihäid retseptenii soolasele, kui ka magusale :) aitäh julguse eest! Inspireeriv lugemine!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Super, aitäh! Küllap sõimu hakkab alles tulema siia. :D Aga las tuleb. Ma ei pea seda avaldama, kui ei taha. :)

      Kustuta
  2. Anonüümne2/12/17 17:45

    Aitäh selle postituse eest! Siiamaani olen lapsele teinud kõik vaktsiinid, aga mul on selline tunne, et rohkem ei tee ka. Siiamaani pole küll erilisi kõrvaltoimeid olnud, aga mine sa tea, mida iga järgmine vaktsiin põhjustada võib. Järgmine vaktsiin peakski meil olema leetrid/mumps/ punetised. Sain ma õigesti aru, et teine laps on sul vaktsineerimata? Uurin, et kuidas sul perearst sellesse suhtus?
    Ja mind ajas ka tõsiselt marru see väide, et autismi ei ole praegusel ajal rohkem. Töötan ise haridussüsteemis ja olen vägagi palju kokku puutunud autismi jms. Ja minule küll tundub, et autismi on rohkem kui muidu, rääkimata aktiivsus-ja tähelepanuhäirest. Rääkides vanemate kolleegidega ,siis nad täheldavad sama asja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh sulle vastuse eest! :)
      Meil on ka ees ootamas MMR, poiss saab nüüd 6. dets 11-kuuseks ja jaanuaris juba aasta. Siiani on kõik vaktsiinid saanud, viimane oli vist 6-kuuselt, ma ei mäletagi. Aga siis juba süda värises sees, kuid tegemata ka ei julenud jätta, siis ma polnud veel ühtki filmi nt ära vaadanud. Nüüd (ilmselt) jätan aastase tegemata. Tahan veel natuke nende haiguste kohta uurida ja lugeda, kuid mida enam uurin ja loen, seda kindlam olen, et MMR on niivõrd süütud haigused, eriti kui Ants ise ütleb, et Gerda - ära tee, et tema on leetreid põdenud nagu paljud tema põlvkonnast ja terve kui purikas. See on raske otsus, seda oleks palju lihtsam teha, kui oleks olnud korra selline šokeeriv kogemus nagu mu kaksikute emast tuttaval pärast tüdruku 3. kuu vaktsiini, siis ma ei pilgutaks silma ka, kui ükski perearst hakkab mind ümber keelitama. Meie perearstikeskus on väga tugevalt vaktsineerimise poolt ja võib-olla teengi nii, et jätan minemata sinna aastasesse visiiti, kui just pole vajadust. Sest ükskord ma küsisin oma arstilt tema seisukohta vaktsineerimise ja mittevaktsineerimise suhtes ja et mis ta siis teeb, kui vanem teatab, et ei vaktsineeri. Mingit paberite allkirjastamist ta küll ei maininud, ütles lihtsalt, et ta ei hakka kedagi ümber veenama, kuid küsib viisakalt, kas selleks on vanematel kindel põhjus või millele nende otsus tugineb. Aga et vanemad, kes nii ütlevad, on üldjuhul oma peas juba kindlale seisukohale jõudnud ja neid ümber rääkida on üpris võimatu. No ja küllap ma sellise "state of mind"-iga peangi minema sinna. :D Tegelikult olen mõelnud, et kui ka hakkab keegi mulle ajupesu perearstikeskuses tegema, ütlen, et olen nõus diskuteerima sel teemal pärast seda, kui arst on vaadanud filme "Vaxxed" ja "Vaktsineerida?! - sest sina otsustad" ning kui ta suudab mulle tuua tugevaid vastuargumente ka pärast seda, lisaks kõikidele teaduspublikatsioonidele, kus uurijad on leidnud, et vaktsiini adjuvandina kasutatav alumiinium võib korduval manustamisel alla kaheaastasele põhjustada autismi (just hetkel tõlgin sellist 24 uuringust koosnevat alumiiniumi kokkuvõtvat teksti), et vot siis olen nõus maha istuma ja oma mittevaktsineerimise motiive temaga arutama. :)

      Kustuta
    2. Anonüümne3/12/17 10:53

      Kui sa ükskord seal visiidil ära oled käinud, siis anna teada, kuidas sul läks (loe: mul on vaja julgustust). Minu perearst on ka tugevalt vaktsineerimise pooldaja ja ausalt öeldes ma kardan, et olen tema silmis nagu kurjategija :) aga oma lapse heaolu nimel olen valmis talle vastu astuma!

      Kustuta
    3. Anonüümne3/12/17 12:29

      Minu kogemus 10 aastat tagasi perearsti kabinetis. Istusin kui häbipostis, arst ja õde mulle haigustest loengut pidamas ja haiguste infolehti kaasa pakkimas. Kuigi ta oli ju minu lapse arst ja teadis väga hästi, mis muredega me maadlesime. Aga kirjutasin rahulikult paberile alla ja otsisin mõistvama perearsti.

      Kustuta
    4. Ma olen mõelnud selle üle, et lapsevanem peaks samuti nõudma paberi allkirjastamist vaktsiini süstivalt arstilt - et okei, kui te olete 100% kindlad, et see on ohutu ega tee mu lapsest autisti, siis palun, pange ka teie allkiri, et kui lapsel peaks vaktsineerimise järel kujunema välja neuroloogiline kahjustus, siis vastutate, toetate, aitate ja kasvatate teie. Ma olen päris kindel, et kui asi läheb selleni, siis nii ma oma perearstikeskuses ütlengi. Ja olen ka päris kindel, et ükski arst ei julgeks sellist paberit allkirjastada. Mis näitabki kõike!

      Kustuta
    5. Anonüümne14/12/17 20:56

      Autistmi on rohkem osalt ka sellepärast, et sellest räägitakse avalikult (st lapsi ei saadeta ära kuhugi luku taha peitu) ning diagnostika on muutunud paremaks ja varasemaks. Sealjuures on oluline ära mainida, et tüdrukutel esinev autism on teistsugune kui poistel. Tüdrukud meenutavad pigem halvasti käituvat (eakohase arenguga) poissi kui keskmist autisti (kelle sümptomid on, üllatus-üllatus, poiste pealt üldistatud). Ja kindlasti on osa süüd ka keskkonnas! (Töötan samuti haridusvaldkonnas ning autistidega)

      Kustuta
  3. Ma tahaks natukene vaielda, mina olen õppinud küll hambaarstiks, aga siiski tartu ülikoolis arstiteaduskonnas ja see, et arstidele 0 tundi toitumist õpetatakse on alatu vale, biokeemias käsitletakse toitumist läbi kahe semestri ja minu mäletamist mööda 8 EAP eest. Teiseks ei ole ma veel näinud, et keegi kuskil tahaks mind ära osta ja mulle lisaraha maksta, et ma räägiks patsientidele midagi, mida ma õigeks ei pea. Tõsi ma ei ole perearst, aga siiski. Ma siiralt arvan, et enamik arste on valinud oma eriala, et inimesi aidata ja nad tegutsevad tahtes oma patsiente aidata, mitte neid rohkem haigeks teha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kaks semestrit ja 8 EAP-d ... mitme aasta peale? Kas see iseenesest juba ei ütle sulle, kuivõrd alahinnatud on peavoolumeditsiinis toitumise temaatika, selle haigusi ennetav ja raviv mõjuvõime?
      Uuri natuke meditsiini ja ravimitööstuse tagamaid USA-s. Kuidas seal on ravimireklaamitööstus eraldi tööstusharu! Kuidas ravimifirmad lennutavad nende tooteid kõige enam müünud meedikuid Kariibidele all-in puhkusreisidele. Väikses Eestis väikest asja ajades tundub võib-olla jah maailm must-valge ja üdini hea. Tegelikkus on aga midagi hoopis muud.
      Ma täitsa usun, et arst tahab aidata. Aga ma ka tean, kuidas paljudel neist ei jätku tahtmist ega aega oma autoriteetide seatud raamidest välja vaadata ja end järjest peale tulevate teaduspublikatsioonidega kursis hoida, vaid praktiseerivad meditsiini samamoodi nagu nad seda viimased 30 aastat teinud on. Seetõttu on suur osa pediaatreid seisukohal, et rauavaeguse korral tuleb rohkem liha süüa. Ilmselgelt söövad nad vorstileiba ise ka südamerahuga.

      Kustuta
  4. Anonüümne3/12/17 11:59

    Võin Sulle julgustuseks öelda - ära kunagi alahinda oma sisetunnet! Kas see on siis terviseteema või mingi muu, aga mõtle kas su sisetunne näiteks laste osas on sind kunagi alt vedanud? Mina seda oma esimese laspega ei teinud ja sain oma vitsad. Õnneks ärkasin suhteliselt kiirelt ja arvatavasti jätkates oleksin ikka väga kõrget hinda maksnud. Mu lapsel pole praeguseks ühtegi diagnoosi, ammugi ei tunnistatud ega registreeritud lapse vaktsiinikahjustust. Olen võidelnud üksi, tüüpiliselt neil lastel meditsiini süsteemis polegi justkui miskit viga. Aga tegelikult on palju asju, mis on ka 10 aastat hiljem ikka veel paigast ära. Ma ei hakka sellest siin kirjutama, läheb liiga pikaks :)
    Olen üsna põhjalikult vaktsiiniteemat uurinud ja mida rohkem süüvid, seda enam see pilt selgeks saab. Jah, teatud olukordades on võibolla vajalik see, aga hoopis teistes olukordades. Kindlustunne tulebki sellest uurimistööst - mis haigused need on, nende ajalugu, kuidas ravida jne. Kahjuks on info taaskord vastandlik, aga minu jaoks tuleb mängu siin loogika ja ebaloogika. Muide, mujal ju vaktsineeritakse juba ka tuulerõugete vastu. Usas on selle haiguse asemele tulnud nüüd uus ja hullem - vöötohatis. Tegelikult on ka uuringuid, kus on leitud, et nende lastehaiguste (tuulerõuged, leetrid jne ) läbipõdemine annab meile teatud antikehad ja on võib olla oluline meie täiskasvanueas. Minu arvamus on selline, et haigused jäävad ikka ringi käima. Kuidas me siis neist võimalikult kergelt üle saame - kas oma loomulikult tugeva immuunsüsteemiga näiteks?
    Nii suur teema ja igaühe oma otsus. Aga ilma pilku heitmata sellele natuke põhjalikumalt ja sisetunnet eirates tundub minule väga vale. Väike vihje haiguste ravimise osas - uuri C-vitamiini kasutamise kohta. Mida räägivad Suzanne Humphries ja paljud teised teadlased. Miskipärast on ka selles teemas vastandlikku infot, põhjustele pole raske tulla. Oma kogemused näitavad.

    Kindlat meelt ja raamidest väljavaatamist soovides :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See ongi veider, et vanema poisiga ei tekkinud mul ühegi süsti hetkel kõhklust ega kahtlust ka. Aga nooremaga on mul see kahtlus olnud algusest peale, sest ta on oma käitumiselt kuidagi täiesti teistsugune laps. Muidu nagu igati normaalne ja eale vastava arenguga, aga kui ta vahepeal pät-pät diivani juurde käputab ja hakkab end edasi-tagasi kiigutama ja pead vastu diivanit taguma, või ka süles olles end vibusse ajab ja taob end seljaga vastu mu rinda, käib korra mingi imelik jutt südame alt läbi. Olen üritanud seda ignoreerida, aga mida rohkem autismi ja kõiksugu neuroloogiliste häirete kohta loen, seda tulisemaks see jutt läheb. Nii et MMR-i jätan südamerahuga tegemata, eriti vaadates filmi Vaxxed ja lugedes NII paljude, sh Eesti emade kogemusi, kuidas nad ignoreerisid mingeid märke ja pärast arvatavat alumiiniumi adjuvantide kogunemist kehas ja ajus tekivad pöördumatud kahjustused ja ongi tagajärg käes. Autism ei ole midagi, millega ma oleksin nõus riskima. Ühes filmis, ma enam ei mäletagi, millises, rääkis mustanahaline ema oma kaksikutest, kuidas ta viis nad vaktsiini saama nagu hea ema muiste ja tüdruk hakkas kabinetti astudes juba röökima nagu ratta peal. Õel olid süstid juba laua peal valmis - 3 tüdrukule ja 3 poisile. Oli suur segadus, tüdruk karjus ja poissi vaktsineeriti ja korraga ema pani tähele, et laua pealt on kadunud nii poisi kui tüdruku portsude seast üks süstal, ema küsis õelt, kes võpatas ja ütles, et oih- tegin kogemata poisile kaks MMR-süsti. Ehk siis ta sai topelt doosi MMR-i. Kuna nüüd röökisid mõlemad, kargas see ema püsti, krahmas oma kaksikud kaenlasse ja marssis tagasi vaatamata uksest välja, nii et tüdruk ei saanudki kunagi oma vaktsiine. Poisil tekkis kõrge palavik (nagu kõigis neis lugudes) ja pärast sellest välja tulemist polnud laps enam kunagi endine. Praeguseks on tüdruk 17-aastane ülimalt tubli õppur ja andekas pianist, ent 17-aastane poiss ei oska ikka veel ilma täiskasvanu abita teed ületada. Seal ei ole vaja isegi teha mingeid teadusuuringuid, et näpuga näidata, miks ühest tervest kaksikust sai autist ja teine arenes normaalselt. Mida enam neid lugusid kuulen ja loen, seda selgemaks see saab, ja samas seda enam kasvab minus raev arstide nagu Marje Oona ja Karmen Joller vastu, kes ei pea pärast elumuutva süsti manustamist selle autistliku lapsega tegelema.

      C-vitamiini kohta kuulsin ühest S. Humphriesi loengust natuke, tema pikemat loengut pole jõudnud veel vaadata, aga teen seda kindlasti. :)

      Kustuta
    2. Anonüümne3/12/17 12:39

      Olen seda videot näinud nagu paljusid teisigi Vaxxed kanali omasid. Üks muster jookseb läbi pea kõikidest lugudest. Jah, kindlasti mõni mõtleb miks neid videosid vaadata, aga see ongi ju reaalne elu. Kahjuks suur osa meditsiinitöötajaid ei usu seda ja raiuvad vastupidist. Olen ise kõike seda tunda saanud. Keegi ei süvene põhjustesse ja siis ei jäägi muud üle kui ise muudkui uurida ja olla oma lapsele perearst. Tänu nendele lugudele olen jõudnud ka oma lapse osas paljude asjade põhjusteni. Senini arvasin, et ju mul on teistsugune laps ja kasvatus jne. Meie lugu on üks nendest ja kui kogemust poleks, oleks raske uskuda ja arvatavasti ei süveneks ka teemasse, kahjuks.
      Sinu poisi tundemärgid on vägagi tüüpilised, ise ka kindlasti ei laseks teda süstida. Arstile on leebem öelda, et lükkad edasi ja vaatad mis tulevik toob ;)

      Kustuta
    3. Aitäh, et arutasid ja kaasa mõtlesid, nii on ka endal lihtsam otsustele jõuda ja kindlustunnet saada. ♡

      Kustuta
    4. Anonüümne8/12/17 11:47

      Tuline postitus :)! Olen nõus, et vaktsineerimine on teema, mille üle võiks pooldajatel ja vastastel sisukat arutelu tunduvalt rohkem olla. Täna küll justkui toimub diskussioon, aga minu meelest on mõlemad pooled seda tehes üsna äärmuslike seisukohtadega ja see on üsna paha alus päriselt töötavaks ja edasiviivaks aruteluks. Sest tegelikult on ju mõlema poole soov ja huvi seista laste hea tervise eest ja poolt ja vastu argumente ja kogemusi on mõlemal, kõik pole ainult halb. Kuid miski pärast käib suuresti ainult vägikaikavedu kellel üheselt õigus on.
      Minu kogemus: olen 6-se ja 8-se lapse ema, mõlemad lapsed on vaktsineeritud ja see on olnud väga teadlik valik mitte nö massiga kaasa minek. Niisiis, esimene laps oli 1a 11 kuune kui jäi haigeks ja ravisime bronhiiti, mis algas kõriturse ja kiirabi külastusega öösel, ta oli just lasteaias hakanud käima. Lõpuks kirjutati välja antibiootikum, kuna olukord läks järjest hullemaks. Olin ise sel hetkel 7ndat kuud rase. Lapse olukord ei paranenud, öösel olid köhahood, kus laps oli näost sinine ja ma reaalselt kartsin, et ta lämbub ära. Õudne. Perearst võttis proovi ja selgus, et tegemist on läkaköhaga. Selleks hetkeks, kui tuli lapse diagnoos, olin ka mina köhima hakanud ja mul olid pidevad ninaverejooksud, ka minult võeti proov ja diagnoos sama - läkaköha. Täna ütlen väga kahe jalaga ja ilma emotsioonita, olles ise läkaköha kogenud, et meil väga vedas, et meie laps ellu jäi, sest olen ise kogenud, kui lähedal selle haiguse puhul on lämbumine. Läkaköhale rohtu ei ole, keha peab sellega ise hakkama saama ja see võtab aega kuni 6 kuud. Kujutate ette iga öö lämbuvat last, lisaks päevased läkastamised? Võtsin ühendust oma naistearstiga, sest mul oli suur mure kõhubeebi pärast, ma ei kujutanud ette, et kopse välja köhides ja poolenisti öösiti lämbudes raseduse lõpuni suudan kanda, rääkimata muudest kahjustustest, mis lapsele sellega seoses tekkida saavad. Pealegi, kuidas sünnitada sellise köhaga? Arst konsulteeris pulmonoloogiga ja otsustati, et pean siiski ravikuuri läbi tegema, mida ma ka tegin. 1a 11k lapsele lahendust polnud, vähemalt esialgu mitte. Kuniks elu söötis ette tuttava homöopaadi ja teradega saime väga kiiresti läkaköhast lahti. Kuigi ise olin sünnitades juba terve, siis sündinud laps oli sünnist alates väga spastiline ja läbi suure töö ja vaeva läks õnneks kuidagi 1a6k siiski kõndima. Spasmidega oleme hädas olnud ka hiljem, aga kuna tavameditsiin meile lahendust pole pakkunud, kuigi nö igaks juhuks oleme neuroloogid, logopeedid, füsiotrapeudid ükshaaval läbi käinud, siis õnneks töötavad terad sel puhul väga hästi. Minuga käib aga kaasas see teadmine, et olin rasedana läkaköhas ja see pole rasedale "sobiv" haigus.
      Minu jutu mõte on see, et meil igalühel on oma kogemused ja lähtume otsuste tegemisel nendest, nendest kogemustest (või teiste omadest mis meile korda lähevad) tekib meie nö kõhutunne, mida soovitangi usaldada ja jälgida. Seda võiks jälgida nii emaks olemisel kui ka söögilaua valikute tegemisel, kõigile samad valikud ei sobi. Üks väga tark naine on mulle kunagi öelnud, et kui näed või saad osa inimesest või olukorrast, mis sinu arusaamadega ei ühti, siis vaata, teadvusta ja ütle "ahahh" ja mine edasi olles iseendast ja oma arusaamadest paremini teadlik. Ja kui näed midagi või kedagi, mis inspireerib, siis vaata, teadvusta ja võta endaga kaasa, pane kõrvataha. Minu meelest parim nõuanne tolerantsiks, sest just see on minu meelest täna puudu, kui räägime vaktsiini, veganluse jm taoliste teemade pooldajatest ja vastastest. Rohkem tolerantsi üksteise arvamuste ja arusaamade suhtes! Ah jaa, nii palju veel, et see antibiootikum, mida tol korral oma esimesele lapsele andsin, on jäänud meie peres siiani ka viimaseks, oleme alternatiivse meditsiiniga siiani väga hästi hakkama saanud. Ehk et oleme kuskil kahe poole vahepeal ja tolereerime mõlemat suunda ja teeme endale sobivad valikud kedagi õigeks- või hukkamõistmata.

      Kustuta
    5. Aitäh pika ja sisuka vastuse eest! Olen diskussiooni, tolerantsuse ja teineteisemõistmise poolt kahe käega. Ma loodan, et see polnud kirjutatud siia stiilis "ole mõistvam", ma arvan, et ma olengi mõistev ega ole isegi pärast kõikide tõlgitud artiklite ja videote järel hakanud kardinaalseks "mina ei vaktsineeri ja poest vorsti ei osta". Postitus sündis ilmselt sellest, et olen teadlik nii ühe kui teise poole argumentidest ning olen ise täpselt keskel, ei teagi enam, keda uskuda ja mis siis ikkagi õige teha on. Ma absoluutselt ei arva, et läkaköha ja nt lastehalvatus oleksid haigused, millega naljalt riskida, muidugi mitte. Kuid vaktsiinide ohutuse ja vastureaktsioonide teema ei ole ka kindlasti päris puhas ning must-valge. Samuti ma ei arva, et homöopaatia oleks mingi puukallistajate ühing, kindlasti on sellest abi ja kasu, kui tead, mida teed. Samuti kahtlemata on olukordi, kus ilma antibiootikumideta ei saa, kuid päris kindlasti kirjutatakse seda ka liiga kergekäeliselt täna igasugu hädade korral välja.
      Kui kirjutad, et su lapsed on vaktsineeritud ja ometi haigestusid väga tõsisesse läkaköha vormi, siis see iseenesest ju näitab, et vaktsiinid ei toimi 100%, kusjuures olen tõlkinud hulgaliselt artikleid, mis väidavad, et nad lausa enamikel juhtudel ei toimi, ja et vaktsineeritus ei taga mitte haigestumist. Pooldajad ütlevad siinkohal, et no aga isegi kui haigestud, põed vähemalt kergemal kujul läbi ... ja nagu sinu kogemus ütleb, siis tuhkagi!
      Ma arvan, et ega selles teemas midagi ei muutu ja jääb ikka nii, et arutavad, kahtlevad ja kaasa mõtlevad lapsevanemad, keda lapse vaktsineerimistühistus on väga lähedalt puudutanud. Kellel on läinud õnneks, see ei hakkagi kunagi kahtlema - miks ta peakski. Mina ka ju tegelikult ei peaks, siiamaani oleme me ju kõik vaktsineeritud ja kõik justkui terved. Ent töö on selline, et ei saa silmi maailma pahupoole ees kinni pigistada...ja iseloom on vist ka selline üle mõtleja ja üle muretseja ning kogu maailma valu tundja. :)

      Ühesõnaga, ma ei tea, mis on täpselt õige, aga ma arvan, et see ei tohiks olla tabuteema. Peaks olema normaalne julgeda arutada ja kahelda ja küsida. Seda ma selle postitusega tegingi. Praegu on aga ühiskonnas nii, et kui tahad oma sotsiaalset võrgustikku säilitada, aga oled ühel või teisel põhjusel teinud teadliku otsuse mitte vaktsineerida, hoiad suu kinni, et mitte sõpradest-sugulastest-tuttavatest-lapse lasteaiakaaslaste vanematest ilma jääda. Aga see ka ju õige pole!

      Võib-olla oli ka vale, et ühendasin ühes postituses vaktsineerimise ja tervisliku toitumise teema, sest need on kaks täiesti erinevat maailma ja kui esimesele mõtlemine ajab mul pea halliks, sest ma pole keemik ja tunnen, et see on teema, mis tuleks teadlastel ja keemikutel omavahel ära lahendada, ükski tavainimene ei saagi vaktsiinide koostisosade ja toime kohta täit teadmist omada, siis toitumine on minu meelest küll päris mustvalgelt selge. See on ju ka loogiline, et kõik roheline (tegelikult vikerkaarevärviline) ja taimne on kehale kasulik, kuid kõik poolfabrikaadid ning sünteetilisi lisandeid täis topitud viinerid nt kehale mitte ühestki otsast kasulikud pole. Aga see teadmine ei tähenda, et ma ise ei libastuks, ka mulle maitseb traditsiooniline verivorst, ja ma ei lähe tujust ära, kui sõbrannale külla minnes laual singivõileibu näen. :) See on absoluutselt igaühe vaba voli otsustada, kas ta tahab terve olla või mitte ja selle nimel pingutada ning oma menüüd korrigeerida või minna lihtsama vastupanu teed, tuleviku pärast mitte muretseda ja rahumeeli kokat ja krõpse edasi mugida. Siin pole isegi mõtet diskuteerida minuga, sest kuniks on inimesed nagu Mimi Kirk (http://banaanisaar.ee/mimi-kirk-seksikas-toortoidul-ja-75/), on selge, mida toit meie kehaga teha suudab. :)

      Kustuta
  5. Anonüümne15/1/18 12:41

    Ma olen küll täiesti võõras inimene su jaoks, aga ma loodan, et sa oled vastu võtnud otsuse oma lapsi rohkem mitte vaktsineerida! Minu laps on saanud ka osad vaktsiinid, aga nüüdseks olen jõudnud kindlale veendumusele, et ma ei lase oma lapsele ühtegi enam teha.
    Soovitan liituda kõhkluste korral facebookis sellise grupiga nagu “Vestlused vaktsineerimata lapsevanemate vahel”. Lihtsalt mine ja loe. Mina olen saanud sealt nii palju julgust juurde ja olen rohkem hakanud mōistma haiguste põhjuseid, immuunsüsteemi toimimist jms.
    Alustuseks soovitan sul kindlasti hankida Terje Tähe “Pereema raviraamat”, see raamat peaks olema lausa kohustuslik. Kardinaalselt muutis see minu mõistmist haigustesse, ravisse ja tervisesse. “Kuulikindlad lapsed” ka väärt teos, samuti Madleen Simsoni raamat “Toidu mõju lapse arengule, ajule ja käitumisele”.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused