No one ever made a difference by being like everyone else


Teate seda filmi The Family Stone? See on üks mu kõigi aegade lemmikuid jõulufilme, mida igal aastal pühade ajal vaatan. Sel aastal ei jõudnudki vaadata ja juhtus nii, et filmist sai päriselu ning sain omal nahal kogeda, mida võis tunda õnnetu Sarah Jessica Parker ehk Meredith, kui Everetti pere teda tõrjus. Mul oli hullumeelne aasta lõpp. Detsembris oli meie peres kolm väga suurt tüli  üks seoses ühe inimese eksiga, teine maa korteriga ja kolmas sai alguse konkreetselt minu varasemast blogipostitusest. Sest nagu ikka  iga inimene loeb kirja pandud mõtetest välja täpselt seda, mida tema soovib seal näha. Üks solvus hingepõhjani, teine võttis tuld, kolmas ähvardas kohtuga  mis siis, et olen teadlikult inimeste päris nimesid vältinud. Ja mis siis, et kirjutasin magistritöö Kaur Kenderi Untitled 12 ümber puhkenud meediaskandaali teemal ja leidsin, et jah – see skandaal aitas tal raamatuid müüa. Vabandust, aga kui Kender võib sellist paska avaldada (kui oled Untitled 12 esimest lehekülge lugenud, siis tead, et selle kohta ei leidu eesti keeles leebemat vastet), siis ma arvan, et ka mina võin ilma tsensuurita oma isiklikust elust kirjutada. 
    
Mulle heideti ette, et ma olen rumal, naiivne, mu tekstidest õhkub ebakindlust ja soovi näidata kõigile, kui raske mu elu on. Et ma pesen avalikult musta pesu. Et ma ei oska kirjutada. Et ma elan teiste elu ja raiskan oma aega teiste mustamise peale. Et ma lahmin ja kirjutan emotsioonide pealt. Et ma ei oska hinnata seda, kui hea elu mul on. Mille, mõistagi, on mulle võimaldanud 100% minu mees, keda ma samuti ei oska hinnata, sest ega ometi mina lillegi ei liiguta, et endale seda head elu lubada. Et ma üleüldse kirjutan negatiivsest, kui saab ju ka keskenduda ainult heale ja kirjutada vaid toredaid lustakaid lugusid. No ja siis mainiti veel natuke seda valetamist ja lahmimist ja laimamist ja soovitati ikka peeglisse vaadata, ennast analüüsida ja lõpetada see teiste elu elamine.

Ohjah. Ma ei teagi, kust otsast alustada või kas üldse on mõtet, sest siinkohal peab Madise käibefraas küll paika: mina ei pea end kellegi ees õigustama ja igaüks uskugu seda, mida ise tahab. Ja nagu on öelnud Bill Cosby: Ma ei tea edukuse valemit, ent läbikukkumise valem on soov olla kõigile meelepärane. Ehk siis kõigile ei saa ega peagi meeldima. Ja nagu ma kuulsin äsja üht head mõtet filmis Maailma suurim showmees – mida tasuski vaatama minna ainuüksi selle mõtte pärast –, siis No one ever made a difference by being like everyone else. Aga ma ühe korra selgitan ja õigustan ikkagi, kuigi ma ju tean, et need, kes võiksid sellest aru saada, ei saa nagunii ja see on juba eos sinnasamma kukkunud üritus.


Miks ma üldse otsustasin kirjutada, on üks ligi nelja aasta tagune postitus, mida mulle endalegi üllatuseks on viimastel päevadel mitukümmend korda loetud ja mida ma siis ka ise huvi pärast lugema läksin. Lugesin paar vana postitust veel ära ning see oligi minu jaoks nagu peeglisse vaatamine. Vaatasin ja mõtlesin: kurat võtaks, ma olen jumala hea inimene! Ma panin juba neli aastat tagasi Mia üheksandaks sünnipäevaks talle üllatust tehes terve tööpäeva ja kogumiskontole kogutud 200 eurot magama lihtsalt selleks, et last tema sünnipäeval rõõmustada. And it even ain't my kid! I don't deserve this shit lihtsalt. 

Esiteks, ma mitte kunagi ei lahmi puusalt. Ma pole kunagi tituleerinud end blogijaks ja seda sel lihtsal põhjusel, et mu eesmärk ei ole kord nädalas suvalisi postitusi välja anda. Ma avasin blogi ainult seepärast, et mulle meeldib kirjutada teemadel, mis mind puudutavad, ja see siin on minu loominguline väljund. Ma olen ka õppinud kirjutamist ning võitnud kooliajal nii mõnegi kirjutamisvõistluse ja saanud nii mõnegi viis plussi selle eest, et mu tekstidel on sisu. Seega ma ei kirjuta kunagi lihtsalt kirjutamise pärast, vaid alustan juttu ainult siis, kui ma soovin sellega päriselt midagi öelda. Mõnikord venib loo poindini jõudmine kaunis pikaks ja ma kirjutan üht postitust nädalaid. Päris tõsiselt. Nii et hetkeemotsioonide pealt kirjutamine on minu jaoks täiesti välistatud.
Teiseks, nagu ütles mu õde Kertu, kui temaga seda peredraamat arutasin (sest jah, mul ON endiselt õigus OMA õega OMA elust rääkida, kujutate pilti!), et mismõttes ma elan teiste elu  ma kirjutan siin ju oma isiklikust elust! Kuhu kuuluvadki minu lapsed, abikaasa, tema laps, paraku ka sinu-minu-meie eksid ja sugulased-mugulased, nagu ka nii minu kui Madise sõbrad ja lemmikloomad. Minult on mitu korda küsitud, millal ma ometi kärgpere/väikelaste/kooselu teemal raamatu välja annan. Ja ma olen täpselt sama palju kordi vastanud, et siis, kui suudan lahendada küsimuse, kuidas vältida ekside poolt kohtusse kaebamist, sest ma ju oskan kirjutada vaid oma isiklikest kogemustest ja läbielamistest. Ma poleks osanud uneski näha, et pean siia otsa lisama ka lähisugulased ... elu üllatab! :) Nii et jah, ma ei tunnista pärast oma õega vestlemist ja peeglisse vaatamist, et elan teiste elu, vastupidi, mul on enda omagagi piisavalt palju tegemist. Ning raamatu kavatsen välja anda ükskord niikuinii, sest tean juba praegu, et sellel oleks palju lugejaid. Nii minule kaasa elavaid võõraid kui ka igas sõnas vigu otsivaid sugulasi. :) Aga teistpidi olekski vist elu liiga igav. :)

Kolmandaks  jah, ma tunnistan, et ei kirjuta ainult positiivsest. Miks? Sest elu ei ole üks suur lilleaas, kus päike paistab lakkamatult ja valitseb igavene rahu ja teineteisemõistmine. Ja ma leian, et see on normaalne. Vahepeal peabki mehega tülitsema, lastega vaidlema, töödel kuhjuda laskma ja aknast vihmasadu jälgima, sest nagu öeldakse, siis ilma vihmata pole ka vikerkaart.


Ei ole halba ilma heata ja ilma mõõnadeta ei oska ka tõuse hinnata. Ja nüüdseks ma tean, et see on ka põhjus, miks inimesed siin käivad ja minu tekste loevad  sest need on ehedad ja need on päris elu. Ma olen nõus, et ei ole vaja mustata, laimata, musta pesu pesta ja keskenduda negatiivsele. Elus on niigi palju draamat, kurbust ja kaotust, et seda pole vaja võimendada. Ent elu õppetunnid sünnivad paraku pigem negatiivsetest kogemustest, mitte õnnelikest hetkedest. Jah, tõepoolest, saaks ka ilma, saaks kirjutada ainult nendest kordadest, kus päike sirab kõrgelt. Pikemat aega. Aga ma leian, et see jätaks inimestele vale mulje. Et mu elu ongi üks suur pidu ja pillerkaar ning ma justkui polegi päris inimene koos heade ja halbade päevade ning mustade ja helgete mõtetega. See ju pole päris elu! See on analoog Instagramile, mida sirvides üks kahest: sa kas tunned tohutut motivatsioonilaksu ja energiasööstu olla parem ja teha paremini, sest sa näed seal ainult perfect feede ehk täiuslikke pilte täiuslikest peredest ja inimestest...või langed musta masendusse ja mõtled, et miks minul täna kehv tuju on, miks minu lapsed jonnivad, miks minu mees ise selle peale ei tule, et minust laheda seina taustal ilusaid pilte teha, miks minul kodus Jo Malone'i 65-naelane küünal ei põle ja miks minu vaasis iga päev värskeid lõikelilli ei ole ... mis minul siis viga on? Ja see on vastupidine efekt sellele, mida ma üritan oma tekstidega saavutada. 

Ja viimaks – ma tõepoolest olen mitu korda kirjutanud, et elu kahe väikse lapsega pole mingi meelakkumine. Ent ma sirvisin ka oma vanu postitusi ja leidsin, et see muudatus toimus minus pärast teise lapse sündi. Etsu beebieas tegin kohusetundlikult igal minisünnipäeval kooki ja pidasin siin omamoodi fotopäevikut tema arengust. Ainus negatiivne, millest tol ajal kirjutasin, oli imetamine ... ning andke andeks, aga ma arvan, et kui sa pole seda kunagi teinud või tundnud seda tehes põrguvalu ning näinud pärast iga kahe tunni tagant tund aega järjest imetamist oma rinnal nibulõhet ja lapse suus verd, siis ... you don't get to have an opinion about that! Ma arvan, et kuni minu laste isa loeb ja kiidab heaks ja ütleb, et ta ei saa aru, miks ta ikka veel tööl peab käima, kui ma võiksin lihtsalt mõne bestselleri välja anda, :D siis mul on õigus kirjutada sellest, et kahe väikse lapse kasvatamine on raske. Ma ei tee seda selleks, et end avalikult haletseda ja mingit kaastunnet nuruda. Ma teen seda sellepärast, et MA TÕESTI EI ARVANUD, ET SEE NII RASKE ON. 

Minu Instagramis näen ma üle päeva kontosid nagu @sallyfazeli, @huntersandheels ja nädal aega tagasi teise beebi saanud @hannah.straughan, kes kirjutavad ja õhkavad iga ideaalses poosis magava, piimaplekkideta ja uutes kallites sipukates beebipildi all, kuidas neil on seal totaalne newborn bliss ja all the happy feels ja I wish I could press pause - 'cause life's pretty damn perfect right now. No ja kui sa oled esmakordne ema või sul pole olnud väikse vanusevahega lapsi, siis mõtledki, et wow, it's totally doable! Minu reaalsus oli aga sootuks teine ja ilmselt selliste tekitatud ootuste tõttu oli ka reality check karmim, kui ta oleks võinud olla. Jah, ma imetasin mõlemat poissi üpris kaua  Etsut 1 a 2 k ja teist kokku 10 kuud, kuid ma käisin nende mõlemaga alguskuudel põrgust läbi. Mõlemad olid totaalselt erinevad kogemused. Ets istus iga kahe tunni tagant tund aega järjest mõlema rinna otsas ... ning iga kahe tunni järel tõmbus mu keha valuaistingust krampi, kui tema suu taas mu hellale, punetavale ja kuuendal päeval juba veritsevale nibule lähenes. Ent ma avastasin enda jaoks nibukaitsme, surusin hambad risti ja kannatasin ära. Inimene harjub kõigega ja nii harjus ka mu keha, kuigi valu kadus alles neljandal kuul. NELJANDAL! Neli kuud kümme korda ööpäevas tunni aja kaupa valusat imetamist! Beebi number kaks see-eest kaalus juba sündides 300 grammi rohkem, sai Apgariks kohe 10/10 ning sõi 10 minutiga end mu paremast rinnast oksele. Ta oksendas alguses meeletult, kuid kuna kaal aina tõusis, ei olnud vähemalt seda muret nagu 1,9 aastat varem, mil nutsin köögipõrandal, kui Madis pidi paar korda lutipudelist lisa andma (pikemalt saab lugeda siit). Ja mis veel  tema saigi 10 kuud ainult ühte rinda, kuigi ma üritasin ja möllasin ja külastasin taas Pelgu imetamisnõustajat. Ning jah, mu rinnad ei taastu ilmselt kunagi ning lisaks paari korvi võrra kahanemisele on nad nüüd ka pisut eri suurusega. Ent I fucking did it!

Nii et iga kord, kui keegi, kel kodus a la viieaastase vanusevahega lapsed (ja veel parem, kui tema oma lapsi imetas kokku vaid paar kuud ja sedagi ilma valuta), õhkab seltskonnas, et „Oh kui armas ikka, kuidas nad koos mängivad, ma ütlen sulle Gerda, ainuõige otsus oli sul nad väikse vahega saada. Minu omad on nii suure vahega ja oi kuidas ma kahetsen! ... siis ma tahaks püsti tõusta ja kerge närvivapustuse saada. :D Ent ma ei tee seda mõistagi, vaid muigan ja noogutan kaasa ... sest nii on lihtsalt viisakas. Ja ilmselt ei saaks see ema nagunii aru, mida ma mõtlen. Muidugi on armas ja muidugi ma armastan neid. Kuuni ja tagasi ja kümme miljonit korda ümber maailma ka. Aga täpselt sama palju on see väsitav ning nii mina kui Madis tunneme (vähemalt praegu), et me enam ei jaksa. Madis on mulle igal sammul toeks ning kussutab sageli ise öösel oma une arvelt beebit, kuid mina - mina olen kolm ja pool aastat järjest olnud kas rase või imetanud. KOLM ja pool! Kuidas? 9 kuud rasedust, 1 aasta ja 2 kuud imetamist, selle lõpus algas mul juba uus 9-kuune rasedus ja sellele järgnes 10 kuud imetamist. Enough is enough! Me ei taha viie ega kümne aasta pärast neljakümnestena pesamuna saada, sest nii isekalt kui see ka ei kõla, aga me tahame iseendale ka elada. Käia nii kahekesi kui lastega reisimas ja teha trenni. Meie praegune pesamuna sai 6. jaanuaril aastaseks ... ning meil on tunne, et head ajad on alles ees. Lahedaks alles läheb! Ets on praegu mõni kuu alla kolme ja ma leian, et see on palju ägedam vanus kui beebiiga. Ta räägib NII palju ja nii kihvtilt, et me Madisega kuulame ja vaatame üksteisele otsa ja naerame südamest, kui vahva poeg meil on. :)

Sellised hetked ja need pilgud, mis tähendavad MEIE poeg  äge, eksju! tekitavadki selle õige perekonnatunde ja ühtekuuluvuse. Ja seda ei kõiguta ükski tige tädi ega pahane onu, kauged sugulased ega veel võõramad eksid. Valentinipäeval saab meil Madisega kümme aastat koos oldud ning selle tähistamiseks kasutame ära jõulukingiks saadud Hotelliveebi vautšeri, jätame poisid mamma hoolde ja lähme üheks ööks Tartusse V-spaasse ... ülimalt ülehinnatud, mullivanniga sisustatud ja roosiõitega kaunistatud vannitoaga tuppa, sest otsustasime üksteisele asjade asemel elamust pakkuda. No ja väikelaste vanemate jaoks on paar tundi spaad, mitte ise tehtud õhtusöök ja vaikne öö hotellitoas juba piisavalt ekstreemne elamus. :D Ja pool aastat pärast abiellumist istusime Madisega ühel südaööl diivanil, kulutasime Ryanairi kodulehel ära 270 eurot 2200-eurosest pulmakingifondist ning kirjutasime Google Mapsis vahemaid kalkuleerides minu läpaka märkmetesse üles oma reisiplaani mustandi. 


Seega 5.17. juuli, mina, Madis, rendiauto ja Toskaana veinimõisad. Lisaks Cinque Terre, mida olen juba ammu tahtnud näha ning loodetavasti jõuame ka Rooma, kus ma polegi veel käinud, aga Madis kunagi kooliajal korvpalli mängimas küll. Miks just Itaalia? Sest seitse aastat tagasi elasin ma pool aastat Erasmuse vahetusüliõpilasena Sienas ja Firenzes. Ning ma mäletan siiani seda ilu, aga ka üksildast tunnet, mida Ponte Vecchiol jalutades tundsin, sest hing oli küll rahul, aga süda igatses nii kõvasti Madist. Ja sealtmaalt olen ma unistanud, kuidas seisan Piazzale Michelangelol, kust avaneb imeline vaade kogu Firenzele, ning hüüan Madise käte vahel üle väljaku (ilmselt siiski mitte kõvasti, vaid mõttes :D): DOPO SETTE ANNI SONO TORNATA CON IL MIO AMORE! (Seitse aastat hiljem olen taas siin...koos oma armastusega! Lääge küll, aga Itaalias ei saagi ju teisiti. :D) 
Näide sellest, miks itaalia keel on inglise ja eesti keele järel mu kolmas lemmikkeel maailmas. :) Lihtsalt ilus ja mulle lihtsalt meeldib ja olgugi et hispaania keel on levinum ja kasutatum ja seda oleks mõttekam õppida, siis. Vahel peab tegema mitte seda, mis oleks kasulikum, vaid seda, mis südame kiiremini põksuma paneb. :)

Aga kuna meie reisiplaan on veel lahtine, siis on kõikide Itaalia-huntide soovitused vägagi teretulnud. Nagu ka soovitused selle kohta, kuidas oma magistris B2 tasemele lihvitud italiano taas poiste kõrvalt suhu saada, sest hetkel on mu pea küll nii tühi, et peale kohvikus Un gelato per favore küsimise ja veinimõisasse astudes Buona serata, come sta? lausumise ei tule mul suurt midagi pähe. 


Ja kõige viimaks lisan siia paar klõpsu sellest, kuidas me oma pesamuna esimest sünnipäeva tähistasime  neljakesti koduselt, sest esiteks kadus mul detsembri draamade tõttu igasugune isu mingisugust suguvõsa kokku kutsuda ja kooki küpsetada, nagu me seda Etsuga tegime. Ja teiseks läkski hästi, et seda ei teinud, sest 6. jaanuaril olime veel viimaseid päevi koduses karantiinis ja auruaparaat huugas Ventolini ja Pulmicortiga 6 x ööpäevas, kuna nädala alguses istusime neli päeva RS-viirusega lastehaiglas. 







Madis tõi Rucolast ühe tüki red velvet cake'i ja tähtpäeva jäädvustamiseks panin väikemehele selga sama särgi, milles 26. märtsil 2016 Etsut pildistasime:





Ja kuna vaid paar päeva tagasi sai minu kallis ja ilus õde 36, siis puhusin talle poistega hommikul 36 õhupalli, riputasime need seina, lõime kogu maja läikima ja ootasime sünnipäevalast õhtul koogile. Koogi mõistagi tõi Kertu ise kaasa, sest noh. Minu koogiküpsetamise hiilgeajad jäid laste-eelsesse aega, Kertu see-eest on just vastupidi üle päeva hakanud oma ahju ja oskusi testima. :)






Kommentaarid

  1. Ma pole väga blogide lugeja, kuid pean tunnistama, et käin siin piilumas päris tihti, kas on mõni uus postitus, mida siis koorekohvi ja šokolaadiga nautida beebi magamise ajal. Aitäh, et kirjutad, kaasahaaravalt ja sõnaosavalt ja just täpselt nii nagu elu oma eheduses on. Meenub ka 6-4 aastatagune aeg kaheaastase vanusevahega lastega, ja ilmselt valdasid mindki üsna sarnased tunded koos peaaegu närvivapustustega mõeldes, et KUI raske on kahe väiksega. Läheb lihtsamaks, kuid nii märkamatult, et ei saa arugi tegelikult, kui juba saad mehega kahekesi poes käia, hommikuse kohvi juua lõpuni, kui see veel soegi on ja magada terve öö :D.



    Jään põnevusega ootama edasisi mõtteid,
    H.

    VastaKustuta
  2. Anonüümne21/1/18 21:35

    Sul on õigus vabale eneseteostusele! Väga äge, et seda kasutad! Selg sirgu, see on Sinu elu, Sinu arvamus, Sinu emotsioon, Sinu mõtted ... Olen võhivõõrana nii paganama uhke Sinu üle!

    VastaKustuta
  3. Anonüümne31/1/18 12:12

    :D eks sa teed täpselt samu vigu, mida miljonid naised enne sind on teinud ja ka pärast teevad. Rahu, nii see pereelu lähebki.
    Aga mul on küsimus: Mis sa teed siis kui su mees hakkab kolmandat last tahtma? Kas sa jääd endale kindlaks või oled nagu kõik teised naised, kes annavad meestele järgi ja sünnitavad, kuigi ise ei taha?
    Eks aeg näitab..
    Aga seni ole ikka tugev ja näe laiemat pilti- väga paljud naised Eestis elavad läbi täpselt samu asju mis sina. Nil novi sub sole. Vähe on neid naisi, kes rajavad oma tee. Enamik naisi lähevad ikka sellega kaasa et sünnitavad meestele lapsi ja alles siis saavad varjukülgedest aru.

    VastaKustuta
  4. Anonüümne4/4/18 10:04

    Hei, satun ise ka ikka Sinu blogi lugema, varasemaid postitusi ei ole veel jõudnud lugeda, aga kuna hetkel väikemees tudub (max 30 minutit), siis kohvi kõrvalt ehk jõuan :D... no küll ma jõuan.
    Endal on ka kaks väikese vahega sündinud kukekest - nemad on nüüdseks juba 14 ja 12, aga sellist tissitamise probleemi nagu nüüd nr 3-ga ei ole ma veel enne tundnud... Nüüdseks on nr 3 seitsme elukuuseks saanud ja endiselt rinnalaps, aga aint vasaku rinna :D Topin ikka paremat ka, a no ei taha - vist müre piim vms.
    Igatahes sain samastuda Sinuga - ka neli esimest kuud olin pisarais, kui väikesel kõht tühi oli... ja koguaeg oli tühi :S.
    Sel korral sain teada ka, mis on rinnapõletik, mis tunne on, kui beebil on kusagilt soor tekkinud (enda arvates ju olen/olin kõik õigesti teinud) ja nibus lõhed - aiiiiiiiiii!!!!! Aga valu möödub ja no mis siis, kui hetkel on vasak rind nagu Pammyl ja parem luisukott. Vahel mõtlen küll, et no miks ma ennast lasen lörtsida, aga Ta on ju tegelikult nii nunnu... ja kus hundist räägid - juba hõikab: "Blöö, blöö, hlööö!"

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused