Astu alati esimene samm


Ma olen juba pikemat aega tähele pannud, et meil on kodus varsti 13-aastaseks saav Milka lehm (selguse huvides mainin kohe ära, et siin blogis ma nimetangi teda edaspidi Milkaks, ta on kohe 13 ja ainult Madise, mitte meie ühine tütar. Kuna meie suhted tema emaga ei ole head ning tegu on teismelisega JA seda blogi jälgib kullipilgul suur hulk sugulasi, on nime muutmine ja piltide vältimine ainus viis, kuidas ma saan tsensuurist hoiduda ja teda meie elust mitte päris välja lõigata). Madis muidugi teeb selle sõnapaari peale šokeeritud näo ja kraaksub demonstratiivselt: Sa tuled minu last lehmaks sõimama?! ... aga me mõlemad teame, et just nii see on. Kellel kohe seost ei teki, siis Milka piimašokolaadi telereklaamis jalutas sõbralik lehm tülli läinud paaride vahele ja müksas neid oma koonuga teineteisele lähemale või üksteisel käest kinni võtma. Ja pärast umbes kümnendat korda, kui me samamoodi Madisega oma Milka ees sõbralikult nääklesime ja ta meid füüsiliselt teineteisele lähemale lükkas ja ütles Kuss-kuss, leppige nüüd ära, lõi mul peas tuluke põlema ja hüüdsin neile mõlemale: Tead, sa oled nagu Milka lehm! Muudkui käid ja lepitad meid issiga!. Viimane rahusobitamise näide pärineb naistepäevast.

Ärkasin hommikul mittepuhanult üles (nagu tavaliselt, sest lähen liiga hilja magama ja olen sunnitud koos ühesega juba 7-8 ajal tõusma), lonkisime alla ja avastasin laualt ootuspärase TiSento karbi koos šokolaadiga, pooleksmurtud paberile pastakaga kiiruga kritseldatud Kallis naine, ilusat naistepäeva! ja ... tühja vaasi. Lisaks mitte ühtki liimi, mida palusin Madisel spetsiaalselt eelmisel õhtul Keilast tuua, kui ta suusatama läks ja mina üksi poisse magama pannes nendega koos uinusin. Muidugi oli mu paha tuju kohe platsis ja laual terendavad uued kõrvarõngad ei teinud seda, mida sa eeldad, et üks sajaeurone väljaminek kontolt peaks tegema. Kuigi ma ju tunnen Madist ning tean, et ta polegi hommikul lillekimbuga voodisse kargavat tüüpi, vaid tema üllatused tulevad stiilis iga asi omal ajal ja neid tasub oodata, käitusin üle pika aja hetkeemotsiooni pealt (sest, kurat, mul oli vaja tegelikult juba eile ju need kaardid välja saata ning mitte ühtki liimi tähendab, et need ei jõua ka täna posti!) ja helistasin Madisele. 

Madis (peenikese häälega): Tere hommikust, mu kallis naine, ilusat naistepäeva sulle! Kuidas teil päev algas? 
Mina: Midaiganes kus mu liim on? Mitte ühtki liimipulka polnud Selveris või?
Madis (solvunult): Ee okei, tere hommikust sulle ka. Ei olnud jah seda, millega sa tavaliselt kaarte teed. Sellepärast ma helistasingi sulle, et küsida, kas võtan midagi muud.
Mina (järjest tigedama hääletooniga): Kallis inimene ma ju magasin lastega ammu enne seda, kui sina suusatamast tulid ega kuulnud telefoni! Mis ühtki lillekimpu ka Selveris polnud või? Prisma oli eile tulpe täis, sa tõesti tahad mulle väita, et sul ei jäänud ühtki lilleõit poes teepeale ette või?!
Madis: Okei ilusat päeva sulle ka.
Side lõpp. :D

Miks tüli tegelikult tekkis ja miks ma tegelikult naistepäeva hommikul nii negatiivselt meelestatud olin? Sest me läksime riidu juba eelmisel õhtul, kui Madis töölt tuli. Tema on lihtsalt seda tüüpi, kes andestab ja unustab ruttu. Aga mina ei ole. Kui tüli jääb õhtul lahendamata, võid kihla vedada, et ma astun ka hommikul vasaku jalaga voodist välja. Ja kui keegi mulle kord kandadele astub ja mind kõvasti solvab, ei unusta ma seda tõenäoliselt mitte kunagi, isegi kui vahepeal leebun ja suudan jälle viisakuse tasandil suhelda. Okas jääb aga hinge alatiseks ja lähedast sooja suhet selle inimesega pole enam võimalik taastada. Madis teab seda, ent oma mina ei pea end kellelegi tõestama meelelaadis kipub teinekord unustama neid nippe, kuidas minuga paremini läbi saada. Nii ka tol kolmapäeva õhtul. Tegin parajasti oma ühesega köögis pastasalatit, kui Milka astub tuppa ja teatab pannil praksuvate kikerherneste ja sibula peale, et oi kui hea lõhn, ning järgmisena teatab Madis: Kuule te pidite minema homme pärast Milka kooli sinna Anna juurde pildistama jah? Mul tuli just meelde, et Milkal on kell kolm arst. Ma tahan, et ta läheb sinna. Kas te pärast seda ei saa minna, kell neli? Aa ja tänase koosoleku tõstsime homme kella ühe peale ka. Et paraku pead kahe lapsega sinna tulema.
Mina (suht solvunult ja üritades blokeerida vaimusilmas kerkivat kujutluspilti, millise kaose kaks last suudavad kohvikus tekitada ja millise mulje ma nendega sinna ilmudes meie võimalikule uuele äripartnerile jätan): Te mõlemad teadsite seda arstiaega kuu aega ette ju, aga kummalgi ei tulnud meelde, kui esmaspäeval pildistamist arutasime või? Ringi tõsta ei saa seda? Mul pole mõtet õhtuks minna, Anna pole mingi profifotograaf, tal on päevavalgust vaja, et häid pilte saada! (No offence, Anna. :D)
Madis (järjest ülbema hoiakuga): Ei saa ringi tõsta, uue aja saab alles kuu aja pärast. Ei jäta ära seda. Aga ma võtan Milka kell neli peale ja tuleme siis, ikka on liiga hilja või?
Mina (suht elusolvunult): No ma arvan küll jah, et siis pole enam mõtet tulla. Davai vahet pole, minge ise siis Sandriga sinna miitingule, ma lähen juba lõunast poistega ise Anna juurde.

Õhtu lõppes nii, et kausitäit pastasalatit sõin ma üksi, sest Madis läks Keilasse suusatama, Milka istus vaikselt oma toas ja tegi paar järgmist tundi koolitükke, mina panin poisid ükshaaval kaheksast magama ja jäin suurest väsimusest ise ka Etsu kaissu ning ärkasin 90 cm laias voodis alles kell 23. Ent kui ma olin end hommikul Madise peale välja elanud, lõin pea püsti ja mõtlesin, et fuck it! Täna on ikkagi naistepäev ja meil olid suured plaanid! Nii et käisin pesemas, kaotasin meigi abil oma tumedad silmaalused ära, panin uued kõrvarõngad kõrva ja nii endale kui poistele viisakad riided selga ning saatsin Madisele sõnumi, et saame ta töö juures kokku, ma ikkagi tulen sinna koosolekule. Enne veel hüppasin Etsuga Roccast läbi, et pildistamiseks kaks numbriõhupalli osta ning pärast edukat töölõunat kimasin poistega Anna juurde fotoshuudile. Madis võttis Milka linnast peale ja nad jõudsid Kurtnasse natuke enne kella viite, tegime päeva viimaste valguskiirte saatel pildid ära ning juba enne kuute oli Eskla-Lutteri residentsis õhk jälle puhas. :D










Kui kuskil üheksa-kümne paiku oli ka meil elutoas õhk puhas ehk mu õepere lahkunud, koogijäänused külmkappi tõstetud ja poisid magama pandud, istusime kolmekesi diivanil ja Milka rääkis oma arstikogemusest. Kuidagimoodi sattusime vestluse käigus konfliktide lahendamiseni, mille kohta Milkal olid ette näidata vägagi informatiivsed kuuenda klassi inimeseõpetuse töölehed. Ta ütles muuhulgas, et neile õpetati juba esimeses klassis, et pole oluline, mida sa arvad või mis lahenduseni sa jõudsid, oluline on, MIKS sa sel seisukohal oled ja lahenduskäik ehk KUIDAS sa sinna jõudsid. Võrreldes tavakooliga, kus käisin nii mina kui Madis ja kus õpetati vastupidist ehk et sa pidid alati õige lahenduseni jõudma ning lahenduskäigule nii väga tähelepanu ei pööratud, on see minu ja Madise kui lapsevanemate jaoks tõeline revolutsioon mõtlemises. Madis mäletab siiamaani Milka esimese klassi lapsevanemate koosolekut, kus öeldi: Ärge tehke kunagi oma lapse eest kodutööd ära. Ta ei õpi sellest mitte midagi. Las ta teeb vigu ja eksib. See polegi oluline, et ta vale lahenduseni jõudis. Oluline on, et ta oskaks põhjendada, kuidas ta selleni jõudis ja miks ta nii arvab. Et voilà kargasin diivanilt püsti ja ütlesin Madisele: JUST NIMELT! Põhjendama peab oma arvamust! Sedasama ütles ka Mihkel Raud oma raamatus Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda mõjutamise peatükis: kui sa tahad panna inimesi oma pilli järgi tantsima ja neid mõjutada oma soovitud viisil tegutsema või käituma, siis põhjenda! Raua sõnul on tehtud uuringuid, kuidas inimene trügib järjekorras vahele ning pole vahet, kas ta toob mõjuva põhjuse, miks teised peaksid teda vahele laskma, või on põhjendus täiesti sisutühi. Seni, kuni sa väljendad end viisil Palun laske mind vahele, sellepärast et...(legit reason: mu poeg on kodus haige ja ma pean kiiresti koju jõudma/sisutühi põhjus: mul on lihtsalt praegu väga kiire), siis tulevad inimesed sulle palju parema meelega vastu kui öeldes sama asja ilma põhjenduseta.

Isegi Milka sai aru, mida ma sellega öelda tahtsin ja kargas samuti diivanilt püsti ning järgmiseks vibutasime me juba koos Madise suunas näppu: Ära ole selline diktaator! Madis: Ma ei olegi, ma lihtsalt tean, et minul on õigus! Jah, tegelikult tal oligi  Milkal oligi väga vaja sinna arstile minna ja sellest käigust oli tohutult kasu. Aga kui ta oleks tulnud koju leebema, mitte-diktaatorliku-hoiakuga ja öelnud midagi sellist: Kallis, tead, mul tuli meelde, et Milkal on homme see arstiaeg. Ma ei tahaks seda ära jätta, SEST sel nädalal on nii palju toimunud ja ma näen, et tal on seda vaja. Teeme parem nii, et mine sa poistega ees Anna juurde ja tehke juba poistest pildid ära ning me tuleme Milkaga järgi ja ehk Anna jõuab neist kolmekesi ka ühe klõpsu teha. Ma oleks hetkega leebunud ja laua katnud, mitte hiljem vihaselt üksi omale salatit näost sisse ajanud. Selgitasime seda asja koos Milkaga Madisele mitme erineva külje alt ja tõime hulgaliselt näiteid ning lõpuks ta tunnistas, et jah, olgu  ma proovin edaspidi oma arvamust ja otsuseid rohkem põhjendada. 

Säärane tüli hilisem analüüs rahulikus õhkkonnas polnud meie kolme jaoks tegelikult midagi erilist, ma olen nii mõnegi tüliõuna Madise ja enda vahel sedasi selgeks mõelnud. Ja seda on minu meelest väga vaja  selgitamist, kommunikatsiooni, teineteisemõistmist. Me ei arva kumbki, et tülitsemine on vale. Jah, pidev sõjajalal olemine on väsitav ja pole kindlasti meie kummagi eesmärk, aga väike madistamine every now and then kuulub minu meelest asja juurde. Me oleme ju kaks täiesti erinevat inimest ja abielu ega kooselu ei tähenda, et meist saab järsku ühe paberi allkirjastamise järel üks ja sama inimene. Sel põhjusel ei ole meil ka identseid abielusõrmuseid – Madise oma on plaatinast, minu oma aga valgest kullast (nagu ka kihlasõrmus, mille ta mulle Sandriga 2014. aasta sügisel Ronhilli AW2015 launchil käies pimesi ostis) ning ühist on neil ainult niipalju, et valisime need välja koos ühest Lakeside'i ostukeskuse juveelipoest, kui maikuus Ronhilli SS2018 launchilt tulime. 



Kuulasin hiljuti Will Smithi õnnelik olemise kontseptsiooni ja ma olen temaga täiesti nõus. Kui kaks inimest otsustavad oma edasist eluteed käia koos, langetakse sageli väärarusaama, justkui need kaks varem eraldiseisvat indiviidi koos oma isiklike murede ja rõõmudega sulanduvad üheks. On vale mõelda, et minu mees (või minu naine) peab mind õnnelikuks tegema. Ei pea ja tegelikult ei saagi. Õnn algab ikka sinust enesest ja sinu seest ning kui sa ükskord sellest aru saad, et sina ise  ja mitte keegi teine  vastutad oma õnne eest, oled sa tunduvalt parem inimene, tasakaalukam ema oma lastele ja mõistvam kaaslane partnerile. Madis muidugi teab seda kõike, ent minul on tulnud seda õppida the hard way ja just selliste tarkuseterade kaudu nagu see siin, kus Will Smithi abikaasa Jada räägib oma tütre ja emaga, miks naine peab kõigepealt hoolitsema omaenda õnne eest ning alles seejärel tulevad kõik teised.



Tõtt-öelda tahtsin ma selle postituse pealkirjaks panna How to stay married?, aga iga järgneva tüli käigus olen aru saanud, et ma ei tea, mida tulevik toob ja mis saab 20 aasta pärast. Võib-olla saab mul ühel hetkel Madise peeretavast bokserites tagumikust villand ja võib-olla peab tema ühel hetkel C-korvi olulisemaks kui meie ühiste poegade imetamine ning tahab mu A-korvidest lahutust. Muidugi ma loodan, et seda ei juhtu, aga paraku ei saa ma nii kauge tuleviku kohta sõna võtta. See-eest saan ma välja tuua meie abielus püsimise toimetulekumehhanismid, mis on vähemalt siiani nii palju aidanud, et ma petan Madist vaid oma unenägudes. :D (Vastupidist ei toimu, sest mul on vahel tunne, et mina olen meie suhtes mees ja tema on täiesti seksivõhik. :D)


Esiteks on meil selline vihik nimega Madis ja Gerda Rouhijainen kord kuus väljas söömas, mida hakkasime täitma kohe pärast abiellumist, augustikuus. Tingimused on üpris lõdvad, peamine reegel on, et lapsi ei tohi kaasas olla, sõpru teinekord võib, aga arvesse läheb üritus ainult siis, kui seltskond koosneb täiskasvanutest. :) Püüame alati külastada mõnda uut kohta, kuid kui ei õnnestu, pole hullu. Praeguseks oleme abielus olnud kaheksa kuud ehk et täidetud on kaheksa lehekülge ning kirja on läinud järgmised kohad: F-Hoone Telliskivis, Wicca Laulasmaa spaas (paraku koos kaheksakuusega), Vapiano & Vilde pubi Tartus ning ööbimine Dorpatis (paraku koos üheksakuusega :D), neljandal kuul läks kirja Itaalia restoran koos Ronhill UK tiimiga Manchesteris, sest olime parajasti Madisega AW2018 launchil (seekord saime õnneks oma ligi kümnekuuse vanaemaga jätta), detsembris käisime ülitoreda Keila-Joa seltskonnaga Gurmeeteatris ja sõin (ning esimest korda elus kiitsin taevani!) lammast, Kolm Sibulat Tallinnas, seitsmendale kuule märkisime nii Vigri taimetoidukohviku Pirital koos poistega (sest ei õnnestunud neid maha raputada :D) ning La Dolce Vita Tartus, kus olime küll kahekesi, kuid mille valikut ja sinna 70 euro jätmist kahetsen siiamaani. Kaheksanda kuu lehele märkisime Tartu V Spaa ja hotelli koos tagasiteel Põhjaka mõisa külastusega. Oleme saanud nende kaheksa kuu jooksul väga head toitu ja nii head klienditeenindust (Kolmes Sibulas), et esimest korda elus hakkas piinlik, et meil lihtsalt polnud mitte ühtki eurot jootrahaks jätta, aga ka küsitava väärtusega ja täiesti ülehinnatud toortatraga täidetud kapsarulli (Põhjakas), mistõttu ei kipu enam niipea kuskile kallisse kohta raha kulutama. Aga tegelikult polegi see tähtis, me käime ju väljas hoopis teistel põhjustel ning kui toit, mida me vahelduseks muust kui lastest rääkimise kõrvale sööme, pakub maitseelamust, on see ainult boonus.


Teiseks ma arvan, et pisiasjad on olulised. Tõsi ta on, et don't sweat the small stuff, aga mida kauem sa suhtes oled olnud ja mida etteaimatavamad mingid tähtpäevad ja nende tähistamine on, seda enam peab pingutama, et sädet elus hoida. Üks mu tuttav postitas naistepäeval Instasse pildi eelmise aasta lillekimbust ja kirjutas juurde, et sel aastal ta mehelt hommikul lilli ei saanud ja tõtt-öelda ta isegi ei mäletanud esialgu, mis päevaga tegu, kui autos meest ootas ja too korraga ukse lahti tegi, naisele aurava kohvitassi ulatas ja head naistepäeva soovis. Ta ütles, et kui suhtes on kõik juba etteaimatav, ei ole lilled ja kingid ühel hetkel enam olulised, küll aga teevad südame soojaks sellised väiksed asjad nagu kuum kohv. Ma olen sellega (osaliselt) nõus ja tegelikult ei oska ma isegi lugu pidada muudest lilledest kui valgetest tulpidest, kuigi neistki on rõõmu vaid paariks päevaks, enne kui nad koledaks hakkavad minema. Madis tuli naistepäeva õhtul linnast koju päris mitme lillekimbuga  esimese valge roosiõie kinkis Annale, kui Milka pildistama tõi, järgmiseks hüppasid nad koos Etsuga koduteel mu õe juurest läbi, et Kertule ja ta kahele väiksele naisele lilli kinkida ning koju jõudes saime oma tulbid kätte ka mina ja Milka. Kuigi tulbid olid värvilised, polnud sel mingit tähtsust  tähtis oli, et ta õpetas oma pojale, kuidas naistele lilli kinkida. Ükskõik, kas see naine siis oskab seda hinnata või ei, aga minu meelest on selles midagi ... härrasmehelikku, kui mees naisele tähtpäeval lilli toob. Ja eriti oluline on seda teha siis, kui sa oled isa, sest olgu sul pojad või tütred, vahet pole  poegi õpetad sa naistest lugu pidama ning tütrele ennast väärtustama. Mitte et naise enesehinnang peaks sõltuma talle kingitavate õite arvust, vaid selles on lihtsalt minu meelest midagi tohutult armast, kui isa tütrele lilli kingib. Ja sellepärast ma hommikul Madisega tühja lillevaasi pärast pragasingi, teades samas sisimas, et ta ei jätaks seda tegemata ning ilmselt teeb seda jälle omamoodi ja omal ajal. :) Lilled on lihtsalt üks neist pisiasjadest elus ja ma arvan, et ega Mati Nuude ilmaasjata laulnud Ärge unustage lilli kinkida. Rääkigu feministid ja sooneutraalsuse pooldajad mida tahes, aga ma kavatsen oma poistest kasvatada härrasmehed, mitte matsid. :) 


Kolmandaks  omavahel peab rääkima. Suhtlemine mis tahes muul teemal peale laste ja kodu ja argipäeva muutub väikelastega peres ühel hetkel olulisemaks kui homne ilm (või börsi kõikumine või kuidas kellelegi). Ma sain sellest päriselt aru novembri alguses, kui olime Tallinnast Stanstedi lennanud, poisid Madise ema juurde Romfordi jätnud ning kahekesi neli tundi Manchesteri poole sõitsime. Poisid olid selleks ajaks 2,7 ja ligi 10 kuud ning meil polnud selle kahe ja poole aasta jooksul kunagi nii pikka vestlust vist olnud. Mine sa tea, kas asi oli sobivas hetkes või lihtsalt igavuses, kuid Madis rääkis mulle oma viimase aja tööprojektidest ja investeeringutest  asjadest, millest me tavaliselt kunagi ei räägi. Mul ei olegi vaja, et ta mulle oma tegusid ja käike ette kannaks ning me ei anna üksteisele oma rahaasjade kohta aru, aga et ta mind oma tegemistesse ilma minu pinnimiseta kaasas, tähendas mulle tookord väga palju. Esiteks ma mõistsin teda paremini (ja ühtlasi meie pere hetkelist majanduslikku olukorda :D) ja teiseks see näitas, et ta usaldab mind. Madisega samas valdkonnas tegutsemine on teinekord keeruline ja ma olen tihti öelnud, et kõik, mina ei suuda sinuga rohkem koos töötada. Aga tegelikult on Ronhilli ja Hilly maaletoomine ning Manchesteris uute kollektsioonide launchidel käimine meid tohutult lähendanud ja sidunud. 9. mail lähme jälle ning nii nagu eelmine kord, viime lapsed lennujaamast vanaema hoole alla, kimame neli tundi Manchesteri, viskame asjad hotelli, kiire dušš, riietevahetus ja meik ning läbi linna kontsade klõbisedes Itaalia restorani disainerite ja turundusinimeste kõrvale veini jooma, head toitu sööma ja muljeid vahetama. Kaks ööd kõigi mugavustega (ja most importantly, ilma lasteta :D) hotellitoas ning pärast reedehommikust miitingut Ronhilli brändijuhiga tagasi autosse, et viimased neli tundi lastevaba aega nautida. Kuigi müük ei lähe nii hästi nagu me tahaks ja loobumismõtteid on olnud igasuguseid, ei suuda ma vist lisaks tohutule Ronhilli brändi ja kogu Inglismaa tiimi armastusele (ja juba tehtud töö kuhjale) ka sellepärast loobuda, et see meid Madisega nii palju seob.



Kui ma teada sain, et teist last ootan, tabas mind algul tohutu paanika uuesti sünnitamise ees. Lausa nii hullusti, et pidin käima Pelgu raseduskriisi nõustaja juures. Otseselt sünnitushirmu ta ei leevendanud, see leevenes aja jooksul ja umbes viie ämmaemanda vahetumisel, aga head nõu sain ma tema kabinetist küll. Sünnitamise asemel rääkisime tund aega minu perest, suhtest mehe ja tema tütrega ning kärgpere toimimisest. Nõustaja ütles mulle midagi sellist: Tegelikult pole vahet, mitu last peres on või milline on peremudel, olgu ta traditsiooniline või kärgpere või mingi kolmas variant. Kui paarisuhe on tugev, see tähendab nende kahe inimese vaheline suhe, kes sellele perele on alguse pannud ja kelle najal perekond seisab – kui see on korras, siis on kõik võimalik ja kõik takistused ületatavad. Aga see ei püsi, kui mõlemad pooled selle nimel tööd ei tee. Ning ma tean jah, et kui meestele mainida sõna töö, siis nad tahavad kümne tuule poole joosta, sest tööd nad teevad kaheksast viieni esmaspäevast reedeni ja siis tulevad koju ning naine ütleb, et tuleb seal ka tööd teha. Muigasin selle jutu peale, sest see tundus liigagi tuttav ... aga hoopis teiste suhetest. Madis on kuidagi algusest peale minuga päri olnud (sest sedasama nõustaja juttu olen ma talle tegelikult sellest ajast saati jahunud, kui meie suguvõsas 20 aasta pikkune abielu lahutati). Armumisest saab ajapikku armastus ning nii mõnegi tüli käigus on armastusest vihkamiseni vaid üks samm. Särts ja säde kaob kuskil vahepeal ära ka kõige armunumal paaril, kui nad on 10 või 20 aastat koos olnud. Meie oleme alates sõbrapäevast koos olnud kümme aastat ning selle tähistamiseks (ja leegi toitmiseks) läksime täiesti teadlikult märtsi algul kahekesi Tartu uude V spaasse.

Kui 60-eurose Hotelliveebi vautšeri saime jõulukingiks, siis ülejäänud 100 panin ma ise ja ütlesin, et see on minu kink Madisele meie aastapäevaks. Kuna planeeritud kuupäeva asemel õnnestus meil poisid mu emaga jätta nii kuu aega hiljem, olin hotellituppa jõudes ja kotte maha visates sinna mineku põhjuse täiesti unustanud ning kui Madis meile šampust valades laua peale punase ehtekarbi poetas, ei osanud ma seda tõesti oodata. Ega olnud ka valmis selleks, et ma olin talle andnud umbes viiskümmend seitse vihjet selle kohta, et mul kadus viimased neli aastat kantud Pandora kõrvarõngastest üks Keila ujulas ära ning ma lihtsalt VAJAN uusi, et augud kinni ei kasvaks... aga karpi avades leidsin sealt eest hoopis valgest kullast kaelakee. Kaelakee vastu polnud mul iseenesest midagi, häda oli selles, mis selle küljes rippus  ligi sajaeurone lapergune südamekujuline valgest kullast ripats. No see oli nii kole, et ma ei hakanud isegi stoorit sellest tegema. :D Mul oli kaks valikut, kuidas reageerida, ja ma pidin kiiresti otsustama. Kas valetan, et olen ülirahul ja mulle tohutult meeldib (ning olen siis sunnitud nüüd ja edaspidi seda sajaeurost taaka kaelas kandma ja iga kord head nägu tegema) ... või tunnistan ausalt, kuid leebelt üles. Otsustasin viimase kasuks (sest ma lihtsalt pole kuigi hea valetaja). Madis muidugi tunneb mind ning sai kohe mu dilemmast aru ja ütles solvunult: Sulle ei meeldigi see!. Üritasin olukorrast võitjana väljuda: Ei, asi pole selles. Meeldib küll ja eriti meeldib, et sul oli aega GoldTime'is jalutada ja minu peale mõelda. Lihtsalt et mul pole seda VAJA. Mul on hoopis kõrvarõngaid vaja. Kaelakee tundub nagu ... liigne raiskamine. Madis: Ma tean ja ma isegi vaatasin kõrvarõngaid, kuid mul tuli meelde, et sul ju pole ühtki kaelakeed. No ja minu meelest naisel peaks ikka üks korralik kaelakee olema. Ja ma tahtsin seda sulle kinkida. Mina: Ei ole tõesti, aga tead, ma tunnen praegu, et sa üritad mind muuta. Sa ju tead, et ma pole selline ... bling-bling. Ma olen midagi Anna ja selle sinu kliendi Riina vahepealset. Ma ei vajagi palju ehteid. Madis: Aga sul polegi ju palju ehteid. Ma saan aru, kui sul juba kolm kaelakeed ja viis paari kõrvarõngaid oleks olemas. Aga sul pole ühtki ja ma arvan, et naisel ikka üks võiks olla. See lihtsalt ... rõhutab tema naiselikkust.

No ja muidugi mu süda sulas sellise teadaande peale. Ja sulas veelgi enam, kui ta ei solvunudki mu ma-väljun-sellest-olukorrast-võitjana-mentaliteediga välja käidud ettepaneku peale, et me võiksime homme pärast check-outi Kaubamajas käia ja uue ripatsi valida ning selgitasin, miks see lapergune süda pole päris kindlasti sadat eurot väärt, kuna meenutab mulle üks-ühele teismeliseeas Expressionsist kingituseks saadud odavaid kõrvarõngaid, mis mulle juba toona tegelikult ei meeldinud. :D Nii et tüli ära hoitud, kõlistasime klaase, hüppasime vahu ja roosiõitega täidetud mullivanni ning kui šampus sai otsa ja meil oli juba üsna lõbus olla, panime ujukad selga ja hommikumantlid peale ning sammusime spaasse. Käisime läbi kõik saunad ja istusime kahel saunarituaalil, jõime ära pisut liiga palju mojitosid (nagu järgmisel päeval arvet makstes selgus) ning tundsime end, külm õlu ja siider käes, lastega peredest mööda jalutades ... ÜLIMALT HÄSTI. :D Kuigi vaatasime mõlemat lastebasseini ja üks ütles: Vaata kui ägedad atraktsioonid, Etsule meeldiks siin tohutult ja teine vannipartidega täidetud veejoa peale:  Kujutad ette, kuidas mamma ja papa siin ääre peal istuksid ja Sonniga mängiksid, peakski järgmine kord koos vanavanematega tulema, siis saaks ise saunas käia! ... oli meil siiski hea meel, et seekord ainult kahekesi olime tulnud ning natuke ilma lasteta hinge saime tõmmata. Sest olgem ausad, lastega koos mälestuste loomine on tore ja omamoodi hindamatu väärtusega küll, aga nendega koos pole võimalik ise saunamõnusid nautida. Lastega käidki sa kõikjal laste pärast ja teed asju, mis neile meeldivad ning kui siis lõpuks spaast väljute, oled väsinum kui sinna minnes. Au ja kiitus neile, kes suudavad seejuures ise lõõgastuda. Meie igatahes ei suuda. Istusime Madisega vahepeal kahekesi aroomisaunas ning Madis teatas: Ma tõesti ei saa aru, kuidas lõõgastuvad need, kes tilkagi alkoholi ei joo. Külm õlu pärast kuuma sauna on lihtsalt ... omaette nauding, nagu pärast vihtlemist tulikuumalt lavalt jääkülma vette hüpata! Ja vahel on kohe vaja natuke liiga palju veini juua, et auru välja lasta. Mul on tõesti hea meel, et me oleme sinuga selles osas ühtemoodi. Ma ei kujutaks ette, kui sa seda ei mõistaks.

Nii et nagu näha, siis alkoholi taunivad kampaaniad meile ei mõju ja ma tegelikult ei pea neid õigeks.  Itaalias on normaalne iga lõunase pastaportsjoni kõrvale klaas veini juua ning keegi ei pea veinimõisaid ega nende töötajaid alkoholismi propageerijateks. Võib-olla ei saa ma sellest aru, sest mul pole kunagi ühtki sõltuvust olnud ning Madis pole kunagi kaks päeva järjest joonud (vähemalt mitte meie ajal), aga ma ei leia, et see on kuidagi vale, kui ma mõlema raseduse ajal tundsin kõige enam puudust meie veini- ja juustuõhtutest. Ning eks see on ka üks põhjus, miks me just Itaaliasse oma pulmareisi plaanime ... ning miks minust vähemalt seni, kuni suuremad tervisehädad ei kimbuta, kunagi päris 100% vegan ei saa. :) 

Meie õhtu lõppes tookord pärast kehvavõitu La Dolce Vita toiduelamust ööklubis Maasikas, sest saime hotellist tasuta pääsmed ning kuna mina polnud seal kunagi käinud, tahtsin ära näha, kus Madis oma sõpradega aeg-ajalt Otepääl peatudes klubitamas käib. Jõudsime sinna enne südaööd ning 5 minutit pärast saali astumist tahtsin juba ära minna, sest rahvast polnud ja muusika oli igav ning kerge väsimus hakkas ka juba tekkima. Ent hetk hiljem silmasin baarileti ääres tuttavat nägu, Märt ujus läbi tantsuplatsi meie poole ning things were looking up. :D Ühel hetkel hüppasin ja keksisin koos Märdiga, lood läksid järjest paremaks ning täiesti märkamatult oli klubi rahvast täis vajunud. Vaatasin suures tantsuhoos platsil ringi ning jälgisin, kuidas üksikud tüübid tantsima tulnud sõbrannadele ligi ujuvad (ja ka vastupidi) ning keset suurt rahvamassi peatus mu pilk korraga Madisel. Ta seisis oma valges triiksärgis ja mustades pükstes Märdi töökaaslaste kõrval ja rääkis juttu ning naeris ... ja ma armusin jälle ülepeakaela ära, täpselt nii nagu kunagi kümme aastat tagasi koos mu sõbrannaga kolmekesi ühes Tallinna klubis. Kuigi Märt on täiesti vahva tüüp (ning mu parim finantsalane nõu pärineb just temalt :D) ja ta töökaaslased nägid ka väga viksid ja viisakad ning sportlikud välja, on Madis endiselt ainus mees, kes mind triiksärgi, äraaetud habeme ja oma Hugo Bossi lõhnaga põlvist nõrgaks võtab. :)

Madis vastas mu tüdrukuteõhtuks koostatud küsimustikus, et ta hindab meie suhte juures kõige enam seda, et kirg on tagatoas ikka veel alles. Ma ei kujutaks mehe ja naise vahelist kooselu ilma selleta ette ja ma arvan, et kuni see säde meie vahel on olemas ja me oskame seda hoida ning toita, on meie abieluga kõik korras. Kuigi üks tähtis asi on veel ja selle mõtte talletasin ma meie abielusõrmustesse tänu Tomvari pulmavideole, mida paar kuud enne meie pulmi vaatama sattusin. Soovitan kuulama hakata alates kolmandast minutist ja eriliselt kõrvu kikitada kaheksandal minutil. Pastor Peep räägib seal sellest, kuidas tema 15 aastat paariteraapiasse raha matnud sõber ütles talle ühe mõtte, mida ta sellest kallist kogemusest õppis: ARMASTUS ASTUB ALATI ESIMESE SAMMU. Et sõnas armastus on peidus kaks mõtet: arm ja astus” ning miks need mõlemad on õnneliku kooselu alustalad. Selle mõtte pealt kirjutasin Madisele abieluvande, mida ma aga ei esitanud registreerimisel nagu kombeks, vaid Anna kokku monteeritud videos, sest ma teadsin, et õigel päeval on mul liiga suur klomp kurgus, et peale jah-sõna midagi muud välja öelda, ning et Madis pole eriline sõnasepp ega kirjamees ja ma jätaks ta väga tobedasse olukorda, kui seda teiste ees teeksin. Aga ma tahtsin, et ta teaks, et meie ühisel kokkuleppel tema sõrmusesse graveeritud sõnad Astu alati... ja minu omasse ...esimene samm” tähendavad minu jaoks midagi. Midagi sellist:


„Nagu ütles üks pastor ühes Tomvari pulmavideos, siis armastus astub alati esimese sammu. Ilma tagamõtteta ja soovita midagi vastu saada. Kuni me oleme ise terved ja meie lapsed on terved, pole koos ükski takistus ületamatu. Nii et kallis, mul on sinu naiseks saades sulle anda tegelikult ainult üks lubadus: ma luban, et astun alati esimese sammu. Mitte tingimusel, et siis kui sina tuled mulle poolele teele vastu. Ma luban seda sammu teha, sest ma tean, et sina teed ka. Ja ma luban, et iga kord, kui tahaks sõrmuse sõrmest heita, vaatan ma sinna graveeritud sõnu ja panen selle sõrme tagasi. Mina sinu ja sina minu. Ja üks asi veel: palun ela vähemalt saja-aastaseks. Mul on sind väga vaja ja ma väga armastan sind.”


See Mina sinu ... / ... ja sina minuoli meie esimene mõte, mida sõrmustesse graveerida, enne kui pastor Peebu kõnet kuulsin (aga see poleks pooltki nii deep olnud. :D). Sedasi kirjapandult ei kõlagi mu mõte enam nii loogiliselt nagu tookord seda kõike Madise üllatuseks omamoodi pulmavandena videole jäädvustades, nii et kes tahab, vaatab ise järgi. Tasuta suhtenõu väga laialt seltskonnalt, :D kellele ma olen tõsiselt tänulik, et nad võtsid vaevaks ja panid mind mu tüdrukuteõhtul Kertu, Anna ja Pille ees nutma (seal näitasid nad mulle algset versiooni ilma mu vanaema, poiste ja minu videoklippideta) ... ning andsid mulle midagi, mis on pulmakingiks saadud reisirahast hulga väärtuslikum. Ma olen seda nüüdseks vaadanud oma kümme korda ja ikka iga kord suudan pisardada. :) Madis küll ei nutnud, aga istus tüdrukuteõhtu järgsel hommikul (ja enne oma raju poisteõhtu algust, kus Jaanus, Ahti ja Urmo talle järgi tulid, meie elutoas kokteile segasid ning Madist Borati kostüümis läbi linna jooksmiseks vaimselt ette valmistasid :D) hiirvaikselt arvuti taga, silmad säramas ja süda iga järgneva ekraanile ilmunud näo üle silmnähtavalt sulamas. :) Kui video ükskord läbi sai, vaatas ta veidi aega tühja ekraani, justkui mõtteid kogudes ... ja teatas: Vat see oli küll vägev. Anna on ikka kuradi hea sõber sul. :) 





Kommentaarid

  1. Nii ilusti kirjutad. Alati ausalt ja südamest. Väga meeldib!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, et ütlesid! Means a lot! :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused