Good enough



Natuke irooniline, et ma kirjutan praegu kuni jaanipäevani igal õhtul medaliomanikele kutseid presidendi vastuvõtule – ja olen tõsimeeli siiralt uhke nende tublide noorte üle –, aga tean juba ette, et oma lastele ma neid kutseid ilmselt kunagi ei kirjuta. Mitte sellepärast, et ma neisse ei usuks, vaid me lihtsalt kasvatame neid Madisega hoopis teises vaimus. Ma tahan, et nad käiksid koolis mitte viisi saamas (või siis Milka puhul kaheksaid :), vaid silmaringi laiendamas ja suhteid loomas. Jah, nad peavad õppima elus pingutama ja andma endast alati parima, aga kui see parim ei ole juhtumisi viis või kaheksa, siis ma tahan, et nad teaksid, et ei minu ega nende maailm ei kuku veel sellepärast kokku. 

Inimesed arenevad ja omandavad teadmisi väga erineval kiirusel – ning väga tore, kui mõni kõike linnulennult haarab. Teised (nagu näiteks mina ja Madis), saavutavad kõik raske tööga. Mul oli ajalugu alati viis ning hilisemates klassides olin päris kindel, et õpetaja Püvi ei lugenud mu äärest ääreni täis kirjutatud töid läbigi, vaid pani juba nime ja vastuste pikkuse järgi viie ära, aga ma mäletan siiamaani, kuidas kohusetundlikult neid maailmasõdu ja poliitsündmusi pähe tuupisin ja enne igat tunnikontrolli põdesin. Täna ei mäleta ma mitte ühtki ajaloolist fakti, nii et õpetaja Püvi oleks mu üle ilmselt kõike muud kui uhke. See, et mul ajalugu viis oli, ei näidanud mu suurepäraseid teadmisi ja lahtist pead. See näitas hoopis mu suurepärast tuupimisoskust.

Matemaatika oli mul aga alati neli ja ma tänan õnne, et just meie lõpetamisaastal matemaatika riigieksam valikuliseks muudeti, sest ma kas poleks tänu sellele gümnaasiumit kunagi ära lõpetanud või oleksin selle saanud maailma kõige nõrgema nelja nagu põhikooli lõpus, kus õpetaja Reinart teatas, et "Gerda, kullake, sina said nelja, aga et sa teaksid, siis see oli üks väga kokkuotsitud neli – me pidime neid punkte ikka tikutulega taga ajama su töös". Need sõnad ja see tunne – appi kui loll ma olen, Grete sai ju viie ja mina äärepealt kolme – on mul siiani selgelt meeles. Täna ma õnneks tean, et mitte ükski neli ega kolm matemaatikas ei tee sind vähem väärtuslikuks kui su eakaaslased –  see teeb sind lihtsalt nõrgaks reaalainetes. Ja see on täiesti okei, sest kirg inglise keele ja kultuuri vastu ning referent-toimetaja bakas puhtalt läbitud eesti keele ortograafia tööd ja gümnaasiumi kunstitundidest saadud kalligraafiapisik tähendab, et sinu valdkond on hoopis humanitaar. Kõiges ei saa ega peagi parim olema – või noh, saab, nagu 1300 üld- ja kõrghariduskoolide medaliomanikku seda tõestavad –, aga ma pakun, et neid helgeid päid on tegelikult maailmas vähe ning enamik saavutab maksimumi raske tööga. 

Kool on väga väike osa inimese elust ning vaatamata sellele, et õpetajad üritavad vastupidist väita, pole ei keemia tunnikontrolli ega isegi mitte bioloogia riigieksami tulemusel pärastises elus kõige vähimatki kaalu. Kuigi nüüd ma söön natuke oma sõnu, sest mu tubli tuupimise tulemusel kutsuti mind koos Kairiga Rakverre Lääne-Viru maavanema vastuvõtule ning samal ajal, kui Barbi Pilvre mind magistriõppe sisseastumisveslusel usutles (ja mulle tundus järjest enam, et vastu nad mind küll mingi ime läbi ei võta, sest mul polnud vähimatki soovi ajakirjanikuks saada ja ma ei teinud sellest saladust), tegi Mart Raudsaar Google'is väikest taustauuringut ja teatas siis, et "Ohoo, te olete tubli õppur – Lääne-Viru maavanema vastuvõtulgi käinud ja puha!". Nii et kuna ma olen päris kindel, et see kutse oli minu pilet magistriõppesse, siis ilmselt on nii mõnigi uks, mida kutse presidendi vastuvõtule medaliomaniku jaoks avab. Seega ma ei üritagi väita, et tuupimisel ja tubli olemisel pole mingit mõtet. Kindlasti on. Aga kui see tuupimine ei too soovitud tulemust ja maksimumsooritust, vaid näiteks kolme, ei peaks me oma lastega liiga karmid olema. Kuni ta ained läbib – ja isegi kui kukub läbi, õpib kõvemini ja parandab ära – ning seejuures pingutab, on ta ju tegelikult tubli ka siis, kui tema parim kvalifitseerus õpetaja hindamiskriteeriumite järgi vaid keskpäraseks. 

Elus on pahatihti nii, et edukad ettevõtjad või lihtsalt ettevõtlikud inimesed saavad pigem just neist klassikalistest kolmemeestest ning nende tublidest klassiõdedest – palgatöötajad. Nii Madis kui mina oleme selle elav tõestus – Madis jäi Etsu sünni järel oma elektritarvete kaupluse juhataja kohalt isapuhkusele ning mõtles välja, kuidas teha kõike seda, mida ta juba niigi tegi, iseenda peremehena. Täna on tal Tallinnas oma pisike kontoriruum, kaks äripartnerit ja võimalus oma aega ja käike sedasi seada, et kui mul on vaja, et ta mind poistega arsti juures aitab, on ta kohal – ega pea selleks kelleltki luba küsima või kellelegi aru andma. Madise gümnaasiumi lõputunnistusel oli rohkem kolmesid kui nelju ning kõrgharidust on ta saanud Mainoris vaid esimese kursuse jagu – mind seevastu lahutas medalist üks üleliigne neli ning mu riiulis koguvad tolmu referent-toimetaja bakalaureuse- ning meediakommunikatsiooni ja ajakirjanduse magistriõppe lõputunnistused. Ja täna? 

Täna suudab Madis iseenda peremehena ära toita kolm last, naise ja iseenda, maksta majalaenu ja kahte liisingut ning Andrusele esikulaienduse eest palka ja TigerWoodist uut köögimööblit tellida. Mina seevastu töötasin enne Etsut Seewaldi kohvikus pannkoogimeistrina, Sportlandis klienditeenindajana ja tõlkebüroos nooremtõlkijana. Ma ei kahetse ühtki neist töökohtadest, aga tõele au andes pole ma täna kahe lapse emana karjääri ja finantsvabaduse mõistes kaugemale jõudnud. Jah, ma täidan öösiti kaardi- ja kalligraafiatellimusi, kirjutan presidendi vastuvõtule kutseid ja aeg-ajalt ka tõlgin ning aitan Madist ja Sandrit jooksuriiete maaletoomisega, kuid ettevõtte arvele vaikselt kogunevate kopikate eest saan laiata vaid Tigeris, Kunstis&Hobis ja Zelluloosi paberipoes – kedagi ma nende kulutatud öötundide eest ära ei majanda ja ühtki arvet maksta ei suuda. (Kui ma poleks Madisele läbi mitte kunagi ununevate põrgupiinade kahte tervet poega sünnitanud, neile tema kohutavalt pikka ja lohisevat nime andnud ja isegi selle võtnud, :D tunneks ma end ausalt öeldes siin majas totaalse muiduleivasööjana. Aga ma ei tunne, sest et. Kümme ja viis tundi sünnitusvalusid tähendavad, et ta ongi mulle kogu elu sees ja peabki mind kätel kandma. :D Ning ühegi põrandavahetuse ega köögikapi eest ei peagi mina maksma. Meestel pole õrna aimugi, palju maksavad kõik need H&M Home'i pleedid ja padjakatted ja Hemtexi küünlajalad ja küünlad nende jalgade sisse ehk kõik need väiksed detailid, mis teevad kodust kodu. :D) 

Nii et, kallid õpetajad ja lapsevanemad,  mille nimel me neid viisi ja kaheksaid oma laste tunnistustel taga ajame ja kelle jaoks need tegelikult olulised on?

Ma ei arva, et kõigist peaks saama ettevõtjad – oma äri ajamine tähendab, et pastakas ei kuku kell viis, vaid sa oled 24/7 valmis probleemidega tegelema. Ka meie juulikuisel pulmareisil kallistab Madis poole ajast minu asemel oma Mäkki, sest kui ta seda ei teeks, poleks tal kaks nädalat hiljem enam kontorit, kliente ega tellimusi, mille juurde naasta. Selline töömentaliteet ei sobigi kõigile. Ma arvan hoopis seda, et last peaks õpetama maast madalast õppima mitte õpetaja ega ema-isa jaoks, vaid iseendale. Et ta pingutaks ja annaks endast parima, kuid teeks seda teadmisega, et läbikukkumine mõnes aines ei tähenda läbikukkumist isiksusena. Ma nägin kunagi üht TED-talki sarnast loengut YouTube'is, kus üks noor Eesti mees rääkis õpilastele, et tal on hirm nende noorte pärast, kes õpivad viitele, sest see tähendab, et nad pole oma senise elu – ligi 20 aasta jooksul – kogenud kordagi läbikukkumist. Aga kooli mõte on valmistada noori ette edasiseks eluks, ning selles elus, täiskasvanuelus, päris maailmas, kogeb iga inimene ebaõnnestumist. See on normaalne elu osa. Ja kui üks noor pole õppinud koolis eksima, püsti tõusma ja uuesti proovima, võib esimene ebaõnnestumine elus (näiteks luhtaläinud töövestlus, koondamisteade, investeeringute kaotamine või ettevõtte pankrotistumine – või isegi midagi nii lihtsat nagu nurjunud suhe oma tüdruksõbraga) olla päris valus kukkumine. 

Mul on siiamaani meeles see tunne, kui ma tulin kolmanda klassi õpilasena vahetunnis algkoolimaja treppidest üles ning nägin õpetajate toa ees oma ema ja mu klassijuhatajat vestlemas, suur klassipäevik nende vahel. Korrutustabel oli minu jaoks müstika ja ma olin viimased tunnikontrollid läbi kukkunud ega julenud seda emale tunnistada. Kuidas ta reageeris, kui kuulis seda mitte oma tütrelt, vaid kolleegilt? Ilmselgelt sain korraliku peapesu. :D Järgmised õhtud valasin köögilaua taga pisaraid ning ema ja isa üritasid vaheldumisi mind korrutama õpetada, aga nende jutt jooksis mul lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. See on mu esimene mälestus hetkest, kus ma tean, et pean kuulama ja keskenduma, aga ei suuda tegelikult mõtetes kohal olla. Halb omadus, aga ma pole suutnud seda siiamaani muuta ning harrastan seda ka tänasel päeval väga edukalt nii oma õe kui Madise peal. :D

Mul on hästi meeles ka üks viienda klassi matemaatika kolm – ma pole mitte kunagi nii kõvasti soovinud, et koolipäev eal ei lõppeks. Viimase tunni kellahelin kõlas mu kõrvus kui surmaotsus ja täiesti hämmastav, aga ma mäletan siiamaani seda rasket tunnet oma jalgades, kui üle statka kodu poole sammusin. Miks? Sest õpetaja tütar ei saa ju kolmesid! :D Kusjuures ma ei mäleta ühtki korda, kui ema oleks öelnud, et ma pean viitele õppima. Ma isegi ei mäleta, et ta oleks mu peale karjunud, kui ma selle kolmega koju läksin. Ma lihtsalt teadsin, et ta OOTAB minust rohkemat. Ma pole siiamaani aru saanud, kuidas ta seda tegi, aga kõik, mis ma olen haridusalaselt oma elus saavutanud, on tulnud tänu soovile anda emale põhjust minu üle uhke olla. Ema ei öelnud kunagi, et ma PEAN muusikakooli pärast neljanda aasta lõpueksamit jätkama. Ma õppisin kolm aastat veel, sest teadsin, et see on õige tegu, kuigi minu klarnetimäng tähendas 1% andekust ja 99% rasket tööd ning pärast seitset aastat oskasin vaid noodist mängida, aga mitte kunagi improviseerida. Muidugi ma ei kahetse oma valikuid, kuid ma ei saa kunagi teada, kas oleksin neid teinud ka siis, kui mind poleks kannustanud soov ema rõõmustada ... ning kas ma oleksin pärast 9. klassi teistesse koolidesse sisseastumiskatseid teinud, läbinud gümnaasiumi lõpus TOEFL-testi nagu plaanisin ning hoopis mõnda Inglismaa ülikooli edasi õppima läinud. 


Milka tunnistusel polnud kõik kaheksad – olid hoopis seitsmed ja kuued, seega ühelegi oivikute ekskursioonile ega vallavanema vastuvõtule nagu mind omal ajal teda ei saadetud ega kutsutud. Aga kuna ma tean, et ta on terve õppeaasta igal jumala kooliõhtul oma toas laua taga istunud ning kõik rühmatööd ja referaadid iseseisvalt NING õigeks ajaks ära teinud, siis ma leian, et sellest piisab. Kuue aasta pärast presidendilossi roosiaeda ilmselt ei saa, aga kui ta õpib selle aja jooksul iseennast ja oma tugevusi tundma ning leiab üles kas või ühe valdkonna, mis ta silmad särama paneb ja mida ta endas edasi arendada tahab, oleme me Madisega rohkem kui rahul. :) Nii et see Hispaaniast tellitud Secuoia käekell pole sugugi mitte preemia tubli kooliaasta eest – see seisis mul juba aprillikuust saati kapis. See on hoopis väike üllatus lõõgastava ja vägagi vajaliku suvepuhkuse alguse puhul. :)


Kiri kaardil:

Congrats!
Another painful (I mean SUCCESSFUL) school year done – only 6 more to go. 
#YAY #NOTREALLY
Oh, what time is it, you ask? Time to relax and not think about your annoying (I mean WONDERFUL) classmates for 3 whole months. Well, almost.
Your dad, your Gerda & your brothers from another mother.
(Can you tell I've been dying to say that!? :D)








Kommentaarid

Populaarsed postitused