Ci vediamo!*


Selleks, ajaks, kui te neid ridu loete, istume Madisega tõenäoliselt juba lennujaamas, meil on esimest korda elus aega peatuda ühes neist imearmsatest väikestest kohvikutest, millest alati lastega mööda tormame ja omaette mõtleme, kui tore oleks siin puhkuse alguse puhul klaasike veini juua. Mõne hetke pärast astume lennukisse, minu üks käsi Madise pihus ja teine tema põlve pigistamas (sest piinlik küll, aga mul on täiesti irratsionaalne hirm lendamise ees ... aga no kuna ma tean, et Mihkel Raual on ka, siis on natuke vähem piinlik :D), vaatame üksteisele otsa ja ... 

Bullshit. Tegelikult olen ma enam kui kindel, et Madis teeb viimase hetkeni tööd, vastab kõnedele ja sadadele meilidele ja prindib mingeid hinnapakkumisi ja saatelehti välja. Ning mina pesen-triigin-ja-pakin mitu päeva nii meie kui laste kohvreid, sõidan neljapäeva lõunal kaks tundi maale, et Milka oma vanaema ja poisid mamma juurde viia, uhan siis kaks tundi tagasi, viskan kleidid kohvrisse ja üritan jooksu pealt kodu enam-vähem normaalseks kraamida, et Madise onu vahepeal meil ööbides šokki ei saaks. Ning me tormame turvakontrollist läbi täpselt sama kiiresti nagu lastega reisides ja jõuame enne tabloolt "boarding now" silti lugedes vaevu vetsus käia.

Ma ei tea, kuidas teiega, aga minul läheb alati meel mõrudaks, kui ma kas Instast või Facebookist teiste reisipilte või teateid stiilis "Meelis just checked into Tallinn Airport" või "Maali is travelling to Cairo, Egypt from Tallinn, Estonia" näen. No teeb ikka kadedaks küll, kui Eestis samal ajal sitt suusailm on (eriti juuli alguses!)! Ja sina samal ajal pesu masinasse laed, kui teised seal kuskil elevante põrnitsevad. Nii et kuna ma tean, et meist jääb täna Eestisse maha palju armsaid kaasmaalasi, kes ei saa 12 päevaks päikest ja veini ja pastat ja pitsat nautima sõita, siis ma ei hakka üldse asja ilustama.

Me oleme mõlemad paar viimast nädalat tööd rabanud sedasi, et tajume üksteise olemasolu ähmaselt vaid öösel samas voodis lebades. Kui ma presidendi vastuvõtu kutsed juuni lõpus tehtud sain, siis terve see nädal olen öösiti kas tõlkinud või kella kolmeni kaarte vihtunud. Madis on väsinud ja mina olen väsinud. Ja kui te vaid teaks, mis draama sellele tantsuvideole eelnes. :D Me võtame küll mõlemad oma läpakad kaasa, sest minul jäi üks subtiitrite tõlge lõpetamata ja Madise töö ei saa kunagi otsa, kuid oleme kokku leppinud, et järgmise pooleteise nädala jooksul võtame teadlikult üksteise jaoks aega ja kasutame telefoni vaid selleks, et tööd teha ja aeg-ajalt lastele helistada. Ent kõik sõbrad, sugulased ja tuttavad peavad ootama oma korda. After all – me oleme PULMAreisil. Mis on igati väljateenitud ja vägagi vajalik ... aga sugugi mitte kadestamist väärt, sest see on üks väga teadlik probleemide ja murede ja väsimusest tingitud tülide selja taha jätmine. :)

Ahjaa, kuhu me siis lähme?
Esimese öö veedame Bergamo Orio al Serio lennujaama hotellis, hommikul alustame sõitu mööda rannikut La Spezia suunas ning teeme peatused mereäärsetes linnades Forte dei Marmi ja Viareggio. Laupäeva hommikul – oma esimese pulma-aastapäeva hommikul – sõidame rongiga Cinque Terre esimesse külakesse ning veedame terve päeva mööda rannajoont kulgeval 12 km pikkusel matkarajal. Seejärel sõidame neljaks ööks väiksesse veiniistandusse San Casciano in Val di Pesa, et käia ühel päeval ära Sienas ja otsida seal üles kohalik ülikool Universitá per Stranieri di Siena, kus ma 7 aastat tagasi terve septembrikuu veetsin. Teine päev jalutame Firenzes ning otsime üles kõik need pitsaahjud ja tänavakohvikud, millest ma vaese tudengina viis kuud mööda jalutasin, ning kaks ülejäänud päeva külastame Chianti veinimõisaid nagu Castello di Brolio, kuhu Kadri ja Mati mind tookord viisid. :) Kusjuures sealt ostetud postkaart on mul siiani alles, taga kiri "Gerda käis siin 10. septembril 2010. Era bellissima!", ja selle panime koos Etsuga mamma juures külmkapi peale, et ta saaks vaadata, kus emme ja issi nii kaua on. :)
Seejärel sõidame tagasi üles ja peatume kolm ööd Valpolicella veinipiirkonnas, taaskord väikses veiniistanduses, ning külastame Veronat ja Garda järve äärseid kohti. Ja kaks viimast ööd peatume Garda rannikuäärsel poolsaarel Sirmione, et veel viimast korda vett ja tuult ja päikest ning veinist läbiimbunud õhtusööke nautida, enne kui igatsus laste järgi tapvaks muutub ja lendame tagasi täielikus veendumuses, et nemad igatsevad meid ka – ega lase meid ilmselt terve ülejäänud suvi hetkekski silmist. :) 

Arrivederci!

* Ci vediamo = so long!






Kommentaarid

Populaarsed postitused