Kuidas läheb su eraelu?


Kui sul on kodus väiksed lapsed ja mees (või naine – I'm not here to judge :D), siis tee endale teene ja vaata peeglisse ning küsi endalt nii nagu Lauri Saatpalu jättis üleeile Tartu vanalinnas Antoniuse õuel küsimata: "Kuidas läheb mu eraelu?".



See pilt on tehtud viis aastat tagasi, Milka oli meil siis umbes kaheksa, Madis sama vana kui mina täna ja mina – mina polnud veel ema. Need olid ikka täiesti teised ajad.

Neli aastat enne seda pilti kolisime (7. juulil 2009) kokku, mina jalutasin iga päev Katusepapi tänavalt Narva maanteele ülikooli ning Madis kaotas peagi oma projektijuhi töö, sest ettevõte läks pankrotti. Võlad tehtud töö eest said sel aastal küll lõplikult likvideeritud, kuid toona oli raha vaja nüüd ja kohe. Häda ajab härja kaevu, Madise aga Inglismaale maalriks. Kolm kuud ema juures elamist ja tema mehega igal hommikul kell viis tööle sõitmist ning uutes korterites põrandate, seinte ja lagede värvimist tähendas, et Madis jättis kokkuhoiupoliitika tõttu suitsetamise maha, läks veelgi paksemaks kui ta juba oli, hakkas tatradieeti tegema ja regulaarselt jooksmas käima ning sai tänu sukasäärde kogutud rahale oma sõpradele võlad tagasi makstud. 

Minu jaoks tähendas see kõik ühelt poolt meeletut igatsust ja öiseid nutukõnesid Madisele, sest ma kartsin (ja kardan siiani) pimedust ja üksindust ning suutsin uinuda alles pärast seda, kui ta oli koos minuga telefoni vahendusel igas toas tuled põlema pannud :D ... aga teisalt mu elu suurima unistuse täitumist ehk esimest lendu Inglismaale. Me olime selleks ajaks lahus olnud poolteist kuud, Madise kehakaal polnud veel väga langenud ja ta oli endiselt keskeltläbi sada kilo meheilu :D, kuid ma mäletan siiani neid liblikaid oma kõhus ja kuuma hingeõhku meie vahel, kui ta töölt tuli, mulle esiti nii muuseas tere ütles ja teistega juttu rääkis, ent mul omavahele jäädes ümbert kinni võttis ja mu vaikselt enda tuppa tagurdas. Seda pikka suudlust ja oma pekslevat südant ja palun-võta-mind-siin-ja-praegu-tunnet seal pimedas pisikeses toas mäletan ma ilmselt ka veel 80-aastaselt.

Ma olin tol märtsikuul Inglismaal kokku kolm nädalat – Madis käis päeval tööl ning mina kirjutasin oma seminaritööd. Kuna ta läks väga vara ja tuli alles õhtuhämaruses, saime koos olla vaid unetundidel, õhtustel Tesco ja Sainsbury külastustel ning nädalavahetuste trippidel Londonisse ja mujale. Ent me pole vist oma suhte jooksul kunagi päris nii koos olnud kui siis – me ei jätnud vahele ühtki ööd täispuhutud õhkmadratsil ega "Ups ainult üks riietuskabiin ongi või, ah mis sest lähme proovime koos siis" hetke...Tesco teisel korrusel, SportsDirecti meesteosakonnas... you name it, võimalusi leidus alati.

Tagasi koju lendasin ma paraku üksi, vahepeal sündisid mu ema juures taksikutsikad ja 2010. aasta mai lõpus läksin koos viieaastase Milkaga Madisele lennujaama vastu. Ma polnud teda kuu aega näinud ja kui ta siis lõpuks nendest väravatest välja tuli, sain füüsiliselt tunda, mida see ütlus "võtab põlvist nõrgaks" tegelikult tähendab. Madis oli 25 kilo saledam ja justkui viis aastat noorem – ma ei tundnud teda algul äragi! Kujuta nüüd ette seda rõõmu, kui sa pole oma väikest last kolm pikka kuud kordagi näinud – ilmselgelt nad kaisutasid ja kallistasid Milkaga päev otsa kuni tema uneajani. Muidugi seda oli armas kõrvalt vaadata, aga teisalt pole ma ühe viiese uneaega kunagi nii pikisilmi oodanud. Ega ole varunud elutuppa tekke ja patju ja kattemadratsit, andmaks Madisele mõista, et ei tasu lapsele unejuttu lugedes ise ka magama jääda. Ma olin umbes kuu aega ette mõelnud, milline see õhtu olema saab, kui ta lõpuks ometi tagasi kodus on, kuid ma ei osanud arvestada sellega, et ta vahepeal oma kabariite muudab ja me nüüd mõlemad kondised oleme... mis tähendab, et meil oli THE most awkward sex of all times.

Kui ma bakas käisin, oli mul natuke vähem aru peas kui praegu ja kõvasti rohkem üleliigset energiat, mistõttu olin ma õhtuti Madiselt "ma täna küll ei jaksa" lauset kuuldes hingepõhjani solvunud ja naljaga pooleks surmkindel, et ta mind petab. Rollid vahetusid siis, kui ma sain emaks ning üritasin hakkama saada vahepeal nii imiku kui õpingute kui tööga ja Madis tögas mind kõrvalt: no kas mäletad seda aega, kui mina olin õhtul väsinum kui sina – nüüd tead, mida see tähendab. Tänaseks on Madis 24/7 töölainel ettevõtja ning mina magistrikraadi ja kahe väikelapsega freelance-tõlkija, kalligraaf ja kaardimeister, mis tähendab, et õhtuti oleme isegi ilma igasuguse tagamõtteta kaisutamiseks liiga väsinud, aga hommikul pole me enam voodis kahekesi. 

Sellest räägitakse palju, et life will never be the same once you have kids. Jah, elu muutub kardinaalselt. Aga paarisuhe muutub lausa äratundmatuseni ning sellest ei räägi mitte keegi. Keegi ei räägi, kõik hoopis lähevad lahku. Ma ei ütlegi, et enda õnn tuleb lapsevanemaks saades tagaplaanile asetada, aga olgem ausad – mitte ükski laps pole kahe kodu vahet joostes ja vanemate vahel valides õnnelik. Vähemalt meie Milka küll pole. Mistõttu ütlesin ma Madisele juba Etsut planeerides, et ühine laps on minu jaoks palju olulisem kui abieluvanne – kui ma temaga kord lapse(d) saan, siis oleme minu mõttes igaveseks laulatatud. Little did I know, et ühel päeval, kui need lapsed on kolm ja üks, tahan sõrmuse sõrmest heita ja oma sõnu süüa.

Jah, ma tean, et tegelikult on mul vedanud – Madis suudab ära majandada kolm last ja naise, koera, kaks autoliisingut ja majalaenu, Andruse kuupalga ning esiku juurdeehituse ja uue köögimööbli. Ja ma tean, et ka mu lastel on vedanud, sest kui alles hiljuti oma pesamunale kolm lasteaiakoha pakkumist saime ja Madiselt küsisin, kas peame tõesti oma aasta ja neljakuuse sügisel sõime panema, luges ta justkui mu mõtteid ja ütles, et küll me hakkama saame. Aga kui ma siis olin hiljuti kaks nädalat üksi hakkama saanud ja mõlemal nädalal igavuse peletamiseks maale sõitsin, et ema aitaks mul natukegi poistega tegeleda, sest Madis oli kas kuueni tööl ja üheksani trennis või näiteks oma viie sõbraga Leedus Arnise sünnipäeva tähistamas, siis mul viskas üle. Ja loomulikult tuli tüli. 

Teisel nädalal pakkisin asjad kokku pärast seda, kui ta töölt tulles rattariietesse hüppas, ma diivanil poolunes pikutasin ning, ise samal ajal sokke jalga tõmmates, mult kutsikasilmadega küsis "Ma vaatan, et sa oled vist natuke väsinud. Kas ma võin ikka trenni minna?". Muidugi ta läks ja muidugi ma käisin poistega üksi Lohusalus kive merre viskamas ja jäätist söömas ning muidugi ma panin nad ise magama, sest kes ikka alla kolme tunni ratast sõidab, eks. :) Uinusin koos ühesega ja ärkasin hommikul enne kaheksat, kui Madis oli juba tööle läinud. Lahendasin järgmised kolm tundi kodusõda ühe ühese ja ühe kolmese vahel, sest meie väikevend on paras terrorist, kes murrab ka kõige kannatlikuma ja hoolivama kolmese ning muudab ta karjuvaks ja tõukavaks ning üldsegi mitte toredaks vennaks. Ja siis helistab Madis ning küsib, miks mul paha tuju on. Seriously?!

Olin selleks hetkeks nii väsinud ja unustasin korraks ära, et meil on kärgpere, mis tähendab topeltstandardeid laste kohtlemise ja kasvatamise osas, ning sain juba järgmisi sõnu välja öeldes aru, kui suure vea ma kohe teen: "Mul on paha tuju, sest ma olen väsinud. Sest sind ei ole kunagi kodus. Sest ma tegin juba Inglismaalt tagasi tulles nimekirja, mida on vaja kodus ära teha, ja me pole ühtki lastega seotud asja sealt suutnud maha tõmmata – isegi liiva pole jõudnud liivakastis vahetada ja see haiseb nii räigelt kassikuse järgi. Sellepärast ma ei võtnudki eile su kõnesid vastu, kui poisid auto peale pakkisin ja Lohusallu mere äärde sõitsime." Madis: "Nojah, aga miks sa Milkat siis kaasa ei kutsunud..?" 

Mõttepaus. 
Kärgpereinimesed, kas te loete praegu? Ainult üks kärgpereema saab praegu aru, millisesse auku on siin võimalik astuda – ja kui hoolikalt tuleb sõnu valida. Minul aga töötas mõte kõike muud kui kiiresti ning läksin pahaaimamatult aususe teed. Täielik algaja.

Ma oleksin võinud öelda midagi sellist: "Sest ta õppis oma toas, uks kinni, ja ma ei tahtnud teda segada." Isegi see oleks parem olnud: "Sest ma arvasin, et tal on palju õppida nagu eelmisel õhtul, mil ta ei taibanud mingil normaalsel ajal nagu näiteks kell seitse pesus ära käia, vaid läks sinna kell pool 11, mil ta väidetavalt alles õppimise lõpetas." 

(Saate nüüd aru, mida tähendavad topeltstandardid? Käisime poistega ühel õhtul Keila ujulas, Madisega ujumistrennis kaasas, ja Milka jäi kolmeks tunniks üksi koju. Jõudsime tagasi kell kümme, mina hüppasin pessu (sest unustasin pesemisasjad koju) ja rõõmsa ja rõõsana kuuma duši alt tulles sain Madiselt pahandada, et end nii kaua seal kreemitasin, sest Milka ootas mu järgi ja ta peab ju hommikul nii vara tõusma. Oma lapsele oleksin ma selle peale leebelt öeldes käratanud, et "Kurat küll, sa olid just kolm tundi üksi kodus ega taibanud varem pesus käia? Ise oled 13 ja tead, et pead kell kuus tõusma! Alles üleeile ütlesid, et sul on koolis nii vähe õppida praegu, aga nüüd väidad, et rabad poole ööni – võib-olla kui sa vahepeal Instas ei scrolliks, saaksid poole kiiremini kodutööd tehtud!" Jah, ma tunnistan, et see polegi aasta ema vastus, aga kell oli pool 11 õhtul ja ma olin väsinud. Ning ma pole aasta ema. Aga kuna Milka pole minu oma ja ma pole teda kümme tundi oma kehaõõnsustest välja pressinud, ei saa ma endale sellist verbaalset plahvatust lubada. Seega lõin silmad maha ja ütlesin hoopis: "Okei, palun vabandust, ma ei teadnud ju, et ta ootab. Minu arust oli vannituba viimased kolm tundi vaba, aga noh." Madis vihaselt: "TA ÕPPIS VIIMASED KOLM TUNDI!". Topeltstandardid? Big time.)

Nii et mu aus vastus sellele, miks ma oma tusatujuhoos poisid autosse pakkisin ja Milka toaust lahti ei lükanud ning küsinud, kas ta tahab tulla mere äärde kive viskama (kuigi ma tean, et 13-aastase eluunistus ongi üksinda oma toas istuda ja Instas scrollida, mitte väikevendi ja merd vahtida): "Sest Milka sõi kõik makaronid hakklihaga ära samal ajal, kui ma 15 minutiks diivanil magama vajusin, ning ärkasin selle peale, et Ets oli lõunaunest tõusnud ja nuttis, et midagi pole süüa. Nii et ma olin Milka peale natuke pahane ja panin uued makaronid keema, Ets sõi kõhu täis ja pistsin nad autosse ja läksime end tuulutama." Madis ei jõudnud mu lauset lõpunigi kuulata, kui juba teiselpool telefonitoru mulle kõrva röökis: "Mismõttes sa oled pahane, et laps sõi kõhu täis, kurat küll ma teadsin, ma teadsin seda! See ei ole normaalne! Ma ei palu sul enam kunagi MINU lapsele süüa teha! Kõik! Edaspidi saan ise hakkama!" 

Meil on viimase kümne aasta jooksul taolisi (leebelt öeldes) kõrgendatud hääletooniga vestlusi ette tulnud nii palju, et sellised süüdistused ei löö mind juba ammu enam rivist välja. Sest erinevalt lõviisa Madisest mina tean, et mitte ükski meievaheline probleem pole kunagi seotud küsimusega, kas ja kui palju ma tema last armastan – nagu ka ilmselgelt ainult mina tean, et oleksin täpselt samamoodi käitunud ka siis, kui need makaronid oleks venna eest nahka pistnud Ets, sest süüa oleksin pidanud otsast peale vaaritama hakkama ikka mina ja mitte keegi muu. Aga Madis ei saa ilmselt siiamaani aru sellest, et probleem polnud üldse mingites makaronides ja nende juurdekeetmises, vaid selles, et IGA JUMALA KODUNE EMA ootab meest pikisilmi koju selle mõttega, et koos on lastega lihtsam. Ja toredam. (Ja ehk pärast seda, kui oled päev otsa pliidi taga kahe põngerja väga erinevaid soove täitnud, võtab nende isa ühe söögikorra päevast enda õlule.) 

Sest ühene küll mitte, kuid kolmene oskab juba lõunaunest tõustes ja taaskord üht- ja sedasama emmet nähes nukralt öelda "Miks issi nii kaua tööl on, ma IGASTAN oma issit!". Aga iga jumala issi, keda mina tean, ei suuda leida tasakaalu töö ja trenni ja pereelu vahel ning arvab, et jõuab kõike samamoodi edasi teha nagu enne lapsi – peab ju jõudma. Ega saa seejuures aru, et kui ta jõuabki (perega koosveedetud aja arvelt mõistagi), siis see tähendab, et tema liigub ringi ja suhtleb väga erinevate inimestega, samal ajal kui ta kallis naine veeretab tunde õhtusse ja päevi nädalatesse ühes ja samas keskkonnas ning samas hommikusöök-lõunasöök-lõunauni-õhtusöök-ööuni rütmis ja vaatab tõtt samade alaealistega ning tema päeva tipphetk ei ole sõpradest äripartneritega objektil killu viskamine või kuu lõpus arvete kirjutamine või mõnel spordivõistlusel isikliku rekordi ületamine, vaid kohalikust külapoest poistele uue lennuki ostmine, et nii nende kui enda päeva millegagi elavdada. (Minu möödunud kolmapäev.)

Ma tahaks öelda, et me oleme selle tasakaalu täna leidnud – ja meie eraeluga on kõik korras. Aga tegelikult ma arvan, et kõigume kuskil väga õhukesel piiril hakkamasaamise ja lahkumineku vahel ning ainus asi, mis meid koos hoiab ja on siiani kõik need aastad hoidnud, on minu pähevõetud mõte, et pärast ühiseid lapsi enam lahku ei minda. Sest jah, tõsi küll – füüsiline tõmme ja keemia on endiselt alles, kuid kui sa pead need tunded normaalse inimese kombel laste juuresolekul alla suruma – ja need lapsed on juures kogu aeg – siis ühel hetkel harjud ka ilma nende tunneteta elama ning see küll kedagi koos ei hoia. Eriti kärgperes, mida ma loodan südamest, et ükski meie kolmest lapsest oma elu jooksul mujal kui siin peres ei koge, sest üks asi ei muutu seal mitte kunagi – sa võid üritada kümme aastat end tõestada ja teha läbimõeldud sünnipäevaüllatusi, -kooke ja jõulukinke, kuid kui sa julged kas või korraks tunnistada, et tühjaks söödud pann sulle tuska tegi, oled lapse mittearmastamises automaatselt ja ilma edasikaebamisvõimaluseta süüdi mõistetud.

(Kärgperetemaatika on nii masendavalt muserdav, et mul on selleteemalise raamatu sissejuhatus juba pikemat aega oma peas valmis:
"Selles teoses on kasutatud palju ingliskeelseid väljendeid, nii et ma vabandan juba ette, kui kellelegi see ei meeldi, ja teen teid kohe esimesega neist tuttavaks: "When life gives you lemons, make lemonade". Otsetõlge antud teose kontekstis: elu andis mulle kärgpere ja mina kirjutasin sellest raamatu.")

Paraku pole mul ühtki ammendavat vastust, kuidas seda tasakaalu saavutada nii, et kõik osapooled oleksid õnnelikud. Ma arvan, et kui tahta maja renoveerida, esikut laiendada, köögipõrand üles võtta ja seal mööblit vahetada – ja sina ise seejuures lastega kodune oled –, siis ei saagi eeldada, et mees on iga päev kell kuus kodus. Või et ta keedaks ja küpsetaks ise õhtuti pliidi ees, kui sulle tegelikult meeldib, et ta on sale ja sportlik ning jookseb, ujub ja sõidab ratast – ma ju tahan, et mu poisid oleksid ka kunagi seda kõike. Aga sellegipoolest ma miskipärast ei usu, et olen ainus naine, kes seejuures mõtleb – kas need uued esiku põrandaplaadid ja -küte on ikka seda väärt, et tunnen end iga päev üksikemana? 

Minu vanemad said majaomanikeks, kui olin seitse, kuigi isafiguuri oma elus kaotasin juba neli aastat enne seda, kui ta hakkas kahe nädala kaupa Soomes katuseid panema, lihtsalt selleks, et üle kahe nädala reedel tulla ja pühapäeval minna. Isa käis Soomes tööl, aga meie ei  käinud mitte kuskil – ning majja kolisid nad alles möödunud jõuludel. Jah, Madis ja mu isa on kardinaalselt erinevad inimesed ning oma kodus oleme kõik saavutanud nii kiiresti tänu sellele, et Madis ei mõõda üheksa korda enne lõikamist ja me kumbki ei aja taga millimeetritäpsust ega täispuitmööblit. Ent kuigi vorm on teine, siis sisu ju tegelikult sama – kui isa veetis kõik õhtud garaažis või talli all autot või traktorit või mõnda järjekordset tööriista putitades, siis Madis kaob meeleldi ProRunneri ühistrenni, sõidab kolm tundi ratast või sureb viis tundi IronManil. Või võtab mu õemehega ilma minuga läbi arutamata vastu tööotsi, mis panevad nad kuni meie pulmareisini iga tööpäeva õhtul ja nädalavahetusel koju saabuma alles südaööl.

Tegelikult polekski selles kõiges ju midagi halba ... kui poisid poleks praegu väiksed. Ja nad poleks nii üürikest aega väiksed. Meie kodus olevat 13-aastast peab väevõimuga toast välja meelitama, et ta pereüritustest ja -väljasõitudest osa võtaks, kuid kui sõbrannad kutsuvad kinno või kohvikusse või linna peale hängima, on ta viie minutiga riides ja marsa peal. Nii et isa, kes tegeleb vabal ajal spordi ja mitte talle kuklasse hingamisega, on ilmselt iga teismelise eluunistus. :) Aga ma tahaks, et Madis näeks, kuidas tema kümme aastat noorem laps jookseb lõunaunest tõustes esimese asjana vaatama, kas issi auto on juba kodus – ning siis pettunult terrassiservale maha potsatab ja kurvalt omaette käsi laiutab: "Issi on IKKA tööl. Ta on KOGU AEG tööl. Ma ei jaksa teda oodata...millal ta tuleb?! Ma IGASTAN issit!". Armas? Jaa, on küll, aga mitte kümnendat korda järjest. Siis hakkab lihtsalt lapsest nii kahju, et ma kallistan ta pooleks ja unustan jälle ära, et vaniljeplombiir ei sisalda ühtki vitamiini ning me jalutame taaskord poodi. Või kuidas sellesama kolmese silmad särama lähevad, kui me räägime, et äkki ühel päeval pole issil nii kiire ja ta saab su tööle kaasa võtta – ning kuidas ta siis oma mänguarvutit otsima tõttab ja suure õhina ja elevusega räägib, et ta istub vaikselt kontoris "issi kõvval ja killutab nagu issi". Madis on juba viimased aasta otsa Etsu maailma naba ja mul on selle üle ainult hea meel. Kui ainult sel maailma nabal oma poiste jaoks rohkem aega oleks...

Ilmselt oleks mul vastused kõikidele nendele probleemidele varrukast võtta siis, kui raatsiksin raha matta nii isiklikku kui paariteraapiasse, millesse ma küll usun, aga mida ma lihtsalt ei saa endale lubada. Nii ma hoopis tulen siia, kirjutan kaks nädalat üht postitust, rahunen maha ja mõtlen enda jaoks asjad selgeks, kuigi ma ju tean, et mõni 17- või 22-aastane (või hoopis 47-ne – never know, kes end millest puudutatuna tunneb) pereliige saadab selle peale Madisele vihaseid sõnumeid ja nõuab vastuseid, miks ma siin avalikult nende pere mustan. Saamata seejuures aru, et esiteks on tegu hoopis minu perega (ja ma olen alati ainult sellest kirjutanud), teiseks ma ei raiska oma aega, energiat ega elu klatši ja laimu peale (sest I'm better than that ja tsiteerides mu kunagise sõbra Andrese sõnu: "Great minds discuss ideas, small minds discuss people"), vaid üritan lahti mõtestada oma elu õppetunde – ega arvagi seejuures, et mõni teismeline suudaks suhestuda probleemidega, millega seisab silmitsi kahe väikelapse, abikaasa ja kärgperega ligi 30-aastane (ega peakski neid üldse lugema, vaid tegelema oma elu elamisega). Ning viimaks ainus inimene, kes midagi võib, saab ja peab lubama, on Madis – ja kui need tekstid ja teemad siin üleval on, siis järelikult ta lubab. 

Madis ütles ükskord Milkale, et ta teab ja tunneb kõiki osapooli ning igaüks näeb asja väga kitsalt ainult oma mätta otsast – Gerda aga näeb maailma hoopis teisiti kui enamik inimesi. Ja ma ei saanud tükk aega aru, mida ta selle all mõtles, kuni küsisin talt otse, kas ta tahab, et panen blogi kinni ja kaotan küll selle ühe asja, mis mul silmad särama paneb, kuid teen meie mõlema elu hulga rahulikumaks. Aga minu suureks üllatuseks ütles ta selle peale, et muidugi mitte, sest teab, mis eesmärgil ma seda teen ja see oleks sama, kui mina keelaksin tal nüüd ja edaspidi trenni minna – üks hoiab mind vaimselt tervena ja teine teda. :) 

Madise õiglustundega on kohati tohutult tüütu koos elada, sest iga kord mõnda probleemi arutades püüab ta mulle seda teise nurga alt näidata ja panna mind olukordi ja inimesi ka nende mätta otsast vaatama. See ajab mul juuksed turri, tõsiselt. Sest vahel tahaks lihsalt, et keegi oleks sinu poolt. Lihtsalt niisama, ilma selle pagana suure pildita. No ja kuna Madis teab, et see tema õiglus mu teinekord kaunis okkaliseks teeb, tuli ta ükskord lagedale omast arust ideaalse lepitusfraasiga, mis kõlab umbes nii: "Ma ei pruugi küll sinuga alati nõustuda, kuid ma olen alati sinu poolt".

Nii et kuigi meie teele visatakse tõenäoliselt ka edaspidi nii suuri kui väikseid kive, siis vähemalt ma tean, et kuni Madis on minu poolt, suudame neist koos üle hüpata. Täpselt nädala pärast oleme seda laveerimiskunsti harrastanud ametlikult aasta otsa ning see tähendab, et saame lõpuks ometi oma kauaoodatud ja pikalt etteplaneeritud pulmareisile minna. Aga sellest juba paari päeva pärast uues postituses, kus luban, et räägin natuke itaalia keelt ning keerutame Madise ja lastega Eros Ramazotti saatel oma kodusel terrassi-tantsupõrandal jalga ka! :)

Kommentaarid

Populaarsed postitused