Minu Madis


Kui ma saaks mündi iga kord, kui keegi mulle ütleb Vau, kui vapper sa oled, et sedasi oma elu avalikult jagad, siis ma poleks küll päris miljonär, aga poolel teel sinna päris kindlasti. Irooniline selle juures on aga see, et ma olen kõike muud kui vapper. Madala enesehinnanguga – jaa, igas sammus endas kahtleja – igatahes, enesehaletseja – igal teisel päeval. Mina olen see tüdruk, kes ei julenud ei põhikoolis ega magistrantuuris klassitäie inimeste ees kõnet pidada. Siiamaani ei julge. Nii et isiklikust vaprusest on asi kaugel. 

Ma julgen kirjutada sel lihtsal põhjusel, et olen leidnud enda kõrvale inimese, kes pole mitte kunagi hoolinud sellest, mida teised temast arvavad. Sest tema ise teab, et tal on süda õige koha peal. Mina ei ole veel nii vapper, aga tänu Madisele liigun sinnapoole. Ja tänu temale olen saanud jagada meie elust paljusid aspekte, mis nii mõnegi pead vangutama paneb. Tõsi küll, tasakaalu leidmine on raske ja ma alles õpin, kust läheb piir, et mitte pahaaimamatult kellelegi haiget teha. Sest sisimas ma tean, et ka minul on süda õige koha peal ja ma ei teeks kunagi kellelegi meelega halba. 

Ma olen Milkaga nii palju diskuteerinud sel teemal, miks ma kirjutan avalikult, mitte näiteks oma sahtlipõhja. Ja ma vist lõpuks tean sellele vastust. Sest kusagil seal on üks 19-aastane Gerda, kes vajab kinnitust, et see kõik on seda väärt – ja et ta pole üksi. Ma küll pole depressiooni tundnud, aga mul on aimdus, et see tuleneb suuresti sellest samast ma-olen-oma-muredega-nii-üksi tundest. Ei ole.


Nii et andke mulle andeks, kui ma lähen mõnikord üle piiri – või vähemasti andke teada, et see on see koht, kus tuleks näha laiemat pilti, mitte maailma oma mätta otsast vaadata. Aga ma ei saa vabandust paluda kõikide nende kordade eest, mil see 19-aastane Gerda – või 29-aastane Malle või 39-aastane Kalle  – on mulle öelnud aitäh selle tunde tekitamise eest, et ta pole oma muredes üksi. Mu kaks 29-aastast klassivenda ütlesid mulle äsja kooli kokkutulekul, et ka nemad loevad. Ja mõnikord tõesti vangutavad pead. Aga siis mõtlevad oma suhte peale ja näevad suuremat pilti ja saavad oma naisest paremini aru. Ma ei oska isegi sõnadesse panna seda tunnet, mis see minus tekitas – aga ma tean, et just sellepärast ma kirjutangi. Ja julgengi. Ja katsun vapper olla. :)

Täna on Madise sünnipäev ja ma tunnen, et sõnadest Palju õnne, kallis ja Ma armastan sind jääb väheks. Ma arvan, et tal pole õrna aimu ka, kui palju ma teda hindan ja tegelikult armastan. Ja kuna ma lugesin äsja Hedvig Hansoni arvamuslugu meeste ja naiste suhetest, lahkuminekust, perekonna hoidmisest ja üksikvanemaks olemisest, siis ma sain aru, et ma olen vist üks vähestest naistest Eestis, kes teab, milline suure algustähega Isa ja Mees üks mees tegelikult olla võib.

Ma ei ole seda poolt Madisest kunagi iseenesest mõistetavana võtnud. Minul ei olnud üles kasvades sellist isa, nagu seda on Madis – siiamaani ei ole. Ma küll armastan oma isa ega heida talle midagi ette, sest ma arvan, et ta lihtsalt ei oska paremini – ei osanud juba meiega, kui mina, Kertu ja Keio olime väiksed, ega oska praegugi oma lastelastega. Ma tean, et ta armastab meid – ta lihtsalt teeb seda omamoodi. Aga ma olen käinud maha väga pika tee, et selle teadmiseni jõuda. On olnud aegu, kus ma olen olnud temas pettunud, hingepõhjani solvunud ja vihane – umbes nii nagu Keiogagi, kui ma tundsin, et ma pole talle oluline ja et ta pigem häbeneb oma väikest õde, mitte ei ole minu üle uhke. Ma võiks ilmselt siiamaani jätta psühholoogi või mõne nõustaja kabinetti terve varanduse oma lapsepõlve lahates.

Varandust mul paraku ei ole, aga elu tahab elamist – ning viha, vimm ja valu hävitavad nii mind ennast kui ka minu suhteid kõigi lähedastega. Sestap olen teinud endaga ise tööd ja mõelnud oma mineviku selgeks – et mu olevik oleks rahulikum ja tulevik tuleks helgem. Täna ma tean, et kõik minu ebakindlused tulenevad kodust. Ma tean, et kartsin nii põhikooli kui gümnaasiumi tundides ning nii baka kui magistri loengutes oma klassi- ja kursakaaslaste ees arvamust avaldada (või mis tahes teemal sõna sekka öelda), sest mu isa on kasvatanud mind stiilis laps räägib siis, kui kana pissib. Kui minu arvamus polnud juba kodus oluline, miks peaks see siis koolis midagi lugema? Isal on siiamaani imeline oskus sind pihuks ja põrmuks teha, kui sa suu lahti teed. Vahe teismelise kodus elava Gerda ja täiskasvanud Madisega koos elava Gerda vahel seisneb lihtsalt selles, et vanasti tegi see mulle haiget ning mõjutas minu minapilti – nüüd ma lihtsalt muigan omaette ega tee sellest välja. Isa on ikka isa, koos kogu oma negatiivsuse ja pessimistliku eluhoiakuga. Aga mina pole enam see väike tüdruk.

Ma tean seda kõike – ja ka seda, et ükski eneseabiõpik ei aita mul avaliku esinemise hirmust üle saada (tried and tested – doesn't work) –, aga olen nii enda kui isaga sellegipoolest rahu teinud. Ja seda võib-olla just suuresti tänu Madisele. Kui mina olen igal teisel päeval oma isa tütar ehk näen maailma läbi mustade prillide ning mu klaas on alati pooltühi, siis Madis on nii minu kui mu isa täielik vastand. Ja see on üks suur põhjus, miks ma teda armastan. (See kõlab võib-olla veidralt, aga Anna – kui sa seda praegu loed, siis tea, et just sellepärast armastan ma sind ka. Please don't ever change! :) Oma positiivse eluhoiaku ja muretu suhtumisega süstib ta ka minusse rõõmsameelsust ning lootust ja usku paremasse homsesse. Aga et see ei kõlaks nagu sõnakõlks ja kulunud klišee, toon kohe paar ilmekat näidet.

Kui me 2015. aasta maikuus majja kolisime, valasin ma esimestel nädalatel kuumi pisaraid kodukeemiaga vanu köögikappe ja äädikalahusega Madise kümme aastat maal keldris seisnud külmkappi pestes. Mul puudus igasugune usk sellesse, et me suudame sellest pimedast vanast majast teha helge ja heleda oma kodu. Ei aidanud eriti ka see, kui Madise kasuisa meil algul abis käis ja raskelt ohkas: Noh, võib-olla nii 20 aasta pärast saate valmis. Kui hästi läheb. Ent Madis võttis pintsli kätte ja võõpas kõik seinad ja laed valgeks – ning juba aasta pärast sissekolimist oli kogu maja äratundmatuseni muutunud. Tänaseks oleme siin elanud kolm aastat ning meil on uus vannituba, uus esik ja kohe-kohe ka uus köök, elutoas on uus tapeet ja kogu teine korrus on läbinud totaalse muutumise. Rääkimata uuest terrassist ja aiast ning korda tehtud hoovist. Kui keegi oleks mulle tol maikuul öelnud, et kolm aastat hiljem on meil kõik see – ning kolm tervet last – poleks ma teda uskunud. Ja kui ma oleks 2012. aasta suvel Keila-Joa üürikorterisse kolides teadnud, et meist saavad kolm aastat hiljem majaomanikud – ja minust ema – poleks ma ka seda uskunud. Ent Madis räägib juba praegu seda maja vaadates – millest mina oma arust kolin välja vaid hooldekodusse –, et küll me ühel päeval ehitame täiesti uue maja, teeme nullist uue küttesüsteemi ja nii sirged seinad, et lood ka imestab (sest need on kaks suurt asja, mida me siin majas muuta ei saa). Ja teades Madist ma üldse ei imestaks, kui meil viie või kümne aasta pärast uus aadress on. :)

Ma ei mäleta mitte ühtki korda, kus isa oleks mulle või Kertule või Keiole raamatut ette lugenud. Aga ma mäletan väga hästi, kuidas ma meie Katusepapi kahetoalises üürikorteris magamistoa ukselävel seisin ja suu ammuli vaatasin, kuidas Madis nelja-aastasele Milkale unejuttu luges. Ja luges ka veel viis aastat hiljem Keila-Joa üürikorteris ning istus igal koolihommikul Milka voodiservale, tõmbas tal teki pealt ja ise samal ajal laulis: Tere-tere-tere-tere hommikust, Tiit tõi saia tammikust, tere Tiit, tere Kai, maailm suur ja lai!, oma pika ja sihvaka üheksa-aastase sülle krahmas ja ta vannituppa silmi pesema viis. Ma istun mõnikord siiamaani ukse taga maas ja kuulan, kuidas Madis meie poistele unejuttu loeb. Ma ei võta seda kunagi iseenesest mõistetavana, et üks 34-aastane 80-kilone mees 90 cm laias voodis lebab, kolmene tema kõrval ja ühene süles, ning neile jutustab, kuidas tiiger, Puhh ja Iiah lumesõda mängisid. 

Kui Milka käis lasteaias, punus Madis talle õhtul rätikumärgadesse juustesse patsid pähe ja kammis hommikul lahti, et laps saaks lasteaeda lokkidega minna. Ta viis teda sageli Kadrioru parki mänguväljakule, et koos kiikuda ja Milkal taskud tammetõrusid täis korjata. Ning kui õhtujutt oli loetud, pani talle teki peale ja lausus: Head und, mu hõbelõng, issi armastab sind!. Ja kui ta mõnel õhtul hoopis oma ema juures uinus, helistas ja küsis, kuidas päev läks ning lõpetas iga kõne sõnadega: Ole siis tubli tüdruk, eks, issi armastab sind!. Milka on 13 ja Madis lõpetab endiselt iga kõne nende sõnadega. :) Ja kuigi ma 19-aastaselt seda ei mõistnud, siis nüüd ma armastan Madist kuuni ja tagasi selle eest, et ta tookord oma väikse lapse esikohale asetas ning oli valmis minust loobuma, kui talle tundus, et mina ei suuda tema tütart aktsepteerida. Muidugi mul oli valus, aga ilma nende lahkuminekuteta poleks me täna siin – ja meie armastus ega perekond poleks nii tugevad nagu nad seda on. 

Hedvig Hanson ütles oma artiklis, et tema meelest peaks lapsel olema üks kodu. Ma olen täna nii paganama uhke Madise üle, et ta ei teinud seda, mida Hansoni sõnul paljud isad teevad – astunud kõrvale ja lasknud lapse emal oma tahtmist saada. Milkal poleks täna sellist isa ja neil poleks nii tugevat isa ja tütre suhet, kui Madis oleks temast loobunud ja kõrvale astunud. Jah, ta ei tahtnud 18-aastaselt isaks saada – aga milline 18-aastane noormees seda tahab? Kas seda saab ühele abituriendile pahaks panna, et ta ei tahagi iseenda ja maailma avastamise asemel otse koolipingist kodu mängima hakata? Ent täpselt seda Madis tegigi, kui Milka sündis. Ta võttis end kokku ja mitte ei saanud, vaid hakkas isaks – ja veel väga heaks isaks. 

10. novembril 2010 saatsin ma sarnase mõtteavalduse Star FM-i toimetusele (vt postituse lõppu), sest neil käis parajasti isadepäeva mäng ning kuulajatel paluti kirjeldada, miks just sinu isa või mees peaks endale Sikupilli keskuse 1000-kroonise kinkekaardi võitma. Ma mäletan siiamaani, kuidas ma ühel pimedal novembriõhtul Saaraga Kadrioru pargis jalutades Liis Lusmäe kõne ootasin – ma olin täiesti veendunud, et ta helistab just mulle ja teatab, et minu Madis võitis. Sest ma olin ise veendunud, et teist sellist suure algustähega Isa Eestis pole ... ning ühtlasi sellepärast, et Madisel oli hädasti uut talvejopet vaja, aga ma teadsin, et ta ei raatsi seda ise endale osta. Kõne tuli ja kinkekaardi eest Rademarist ostetud 1000-kroonine Nike'i sulejope ripub meil siiamaani kapis. :)

Ma võiks loetleda veel umbes kümme põhjust või rohkemgi, miks ma täna just Madisega koos elan. Aga õhtu lõpuks taandub kõik sellele, et me mõlemad oleme tegelikult lihtsad inimesed ja ootame teineteiselt lihtsaid asju. Mina ei vaja kalleid kinke, vaid tahan, et ta tuleks koju, võtaks mul ümbert kinni, vaataks sügavale silma ja kallistaks mind nii kõvasti ja nii pikalt, et sõnu polegi vaja. Ja ka Madist pole tegelikult raske rõõmustada. Ma ei pea käima kodus ringi täismeigis ja võrksukkades ... aga samas ma tean, et talle väga meeldib, kui me välja lähme ja ma pisut pingutan ning end üles löön.  Madis pole kõige kõvem komplimendimeister ja ma olen nii mõnigi kord selle peale solvunud, et ta mu uut seelikut või soengut ei taipa kiita. Viimati oli mul uus seelik seljas laupäeval kooli kokkutulekul ja kui ma talt järgmisel hommikul küsisin, mis ta sellest arvas, vaatas ta mind nagu pooletoobist.

Madis (ilmselgelt hämmingus): Ee seelik ... mis seelik? Aa SEE seelik või? Ma ei tea, ilus oli. Või mis ma arvama pidin?
Mina (üritades teha nägu, nagu ma üldse ei pressiks mingit komplimenti praegu välja): No et kas sulle meeldis? Sa ei öelnud midagi mulle eile.
Madis (korraga taibates, mis psühholoogilisi mänge ta pohmellis aju peab kaasa mängima): Ahaa sa tahtsid teada, et kas ma arvasin, et sa nägid eile hea välja? Muidugi nägid, kallis, sa näed alati hea välja, ükskõik, mis sul seljas on. Sa ju tead seda.
Mina: Ee ... ei tea, tegelikult. Ma ei arva kunagi peeglisse vaadates, et ma olen ilus. Mulle väga meeldiks, kui sa seda mulle ütleks. Mina ei tea ju, mis su peas toimub.
Madis: Muidugi ma arvan, et sa oled ilus. Mul ongi ilus naine. (Ja siis ainult Madisele omaselt muiates:) ega ma siis muidu temaga poleks abiellunud! :)

Ma ei ole kindel, et ta sellest vestlusest aru sai, mida ma talt edaspidi ootan, aga noh, loota ju võib. :)

Tee Madise südamesse käib 80% kõhu kaudu. Ta hindab üle kõige seda, et kui palub mul teha endale paar võileiba või lasta eelmise päeva toit soojaks, kui ta juhtumisi tööpäeval kodust mööda sõidab ning tahab kiiruga midagi ampsata ... siis ma seda ka teen. Ta on mulle öelnud, et see ei tähenda tema jaoks, et mees nipsutab sõrme ja naine teenigu – see väike vastutulek näitab, et sa hoolid. Ja just seda ta kõige enam oma viimases suhtes enda sõnul igatses. Või et ma kodu korras hoian, seda sisustan ja kaunistan ... ega esita talle selle eest arveid. Madis ütleb, et ma loon kodutunde – ning mina ütlen, et tema ongi minu kodu. Ja mu kindlus ja mu turvatunne. 


Ma ei hakka valetama – kõige enam armastan ma Madist ilmselt selle eest, mis toimub meie magamistoas. Aga midagi las jääda ainult meie kahe vahele ka. :)

Ma soovin, et pärast 34 tuleks veel vähemalt 66. Ma soovin, et Madisel oleks tugev tervis ning natuke õnne tööalases elus. Aga üle kõige soovin ma talle erakordselt ja ebanormaalselt pikka iga, sest ma ei suuda ega tahagi suuta oma elu ilma temata ette kujutada. Ja kui sa seda praegu loed, siis ma soovin, et ka sinu elus oleks keegi, keda sa armastad sama palju kui mina Madist. Ja kui teda täna veel ei ole, siis ma tõesti loodan, et ühel päeval tuleb. Jah, ma usun, et ka üksi on võimalik väga edukalt hakkama saada ja isegi õnnelik olla. Aga ma olen veendunud, et kui sa oled kord seda suurt ja sügavat armastust tundnud, siis tead, et koos sellega on ikka hulga etem. Isegi kui teoreetiliselt saab ka ilma. Elu on lihtsalt kordades rikkam, kui sul on keegi, kellega seda jagada. 


Ma ei teinud Madisele tänaseks kaarti, aga käisin eile õhtul oma õe juures talle toorjuustukooki küpsetamas (sest esiteks Kertu oma on ta lemmikkook maailmas ja teiseks – meil pole IKKA VEEL kööki), läksin natuke hulluks ja ostsin Prismast 34 tumeda šokolaadi tahvlit, ühe Montoni sinise sooja salli (sest alles paar päeva tagasi tuli ta varem töölt koju ja kurtis kaelavalu) ... ning täna õhtul istume koos Kertu, Kristeri, Kaido ja Kristi, Erki ja Merruga kell seitse Rakvere teatri saalis ja pärast etendust Aqva hotelli restoranis. Ning üks üllatus on mul talle veel, aga kuna ma loodan, et osana oma sünnipäevakingist leiab ta mahti täna seda postitust lugeda, siis ma ei saa seda veel avaldada. :)

Kui ma aga oleks teinud kaardi – mis oleks tõenäoliselt rännanud juba järgmisel hommikul ühte suurde karpi, kust leiab juba umbes kakskümmend sünnipäeva-, jõulu- ja sõbrapäevakaarti minult Madisele –, oleks ma kirjutanud sinna sisse järgmise luuletuse. Leidsin selle ükskord ammu netis kolades ja juba esimesi ridu lugedes mõtlesin Madise peale. :) Panen selle kirja täpselt selliselt, nagu autor seda mõelnud on – ühe mõnusa ja sujuva voona.

Palju õnne, mu kallis!
Sinu naine.



nagu vesi voolab vette
sujub minu pihk su kätte
nagu oru täidab udu
leian mina sinus kodu

kas on vaja üldse sõnu
pikki lühikesi ridu
tavatu ja tavaline
kahekesi on meil pidu

iga päev ma soovin ühte
ollagi koos sinuga
silmitseda sama tähte
kuhu minna puhkama

teeme ilmsi maise reisi
näeme päikest näeme kuud
kohal olen enne teisi
sest ma tunnen sinu suud

nagu vesi voolab vette
nagu udu embab maad
loen need salmid sulle ette
kingid pärastpoole saad
















































































































Pildid: Kristina Kaiva, 07.07.2017.

Ja minu kiri Star FM-i aastal 2010, mil ma abielust, oma majast ja kolmest lapsest undki ei osanud näha. Praegu päris vahva lugeda. :) 

Lapsevanemaks võib saada igaüks, kuid mitte kõik ei oska endale laste näol antud õnne vääriliselt hinnata. Öeldakse, et tõeline õnn on ise armastada ja olla armastatud. Mina lisaksin siia veel nii lapsevanemaks olemise kui ka lapsevanema omamise, kuna hea ja hooliva isa või ema olemasolu polegi igale lapsele nii enesestmõistetav nagu arvata võiks. Samas jällegi – kes ütleb, milline on hea isa? Kas see, kes teeb hommikust õhtuni tööd, tagades küll perele kõik hüved ja enamgi veel, kuid kaotab seeläbi võimaluse lastega aega veeta, neile toeks olla ja nende kasvamist jälgida? Või isa, kes ei osta pojale kõige suuremaid ja kallimaid mänguasju ega kingi tütrele koolilõpetamise puhul autot, kuid see-eest ei puudu üheltki lasteaia isadepäevakontserdilt, sünnipäevapeolt, spordivõistluselt, muusikakooliaktuselt? 

Ka minu isa oli alalõpmata tööl ega tegelenud väga kasvatusküsimustega, kuid laps ei saa omale vanemaid valida ning vaatamata kõigele armastan ja austan oma isa väga. Ent elu on mind kokku viinud inimesega, kes andis mulle võimaluse näha tõelist, suure algustähega Isa, kes oma rolli naudib ja keda iga laps endale ihkaks, kui ta vaid teaks, mida soovida. See tõeline isa, kes tunnustust väärib, kuid seda ise ei arva ega sellega ei kiitle, on minu 25-aastane elukaaslane Madis. Tal on viieaastane tütar, keda kasvatab lapse emaga – oma eksnaisega – kahepeale. Kuna nende vahel hea läbisaamine puudub, siis on lapse jagamine ja tema kasvatamine tihti üsna närvesööv ning raskem kui kooselavatel paaridel. Lahutatud/lahku läinud lapsevanemate suhted on pahatihti keerulised ning jätavad jälje ka väikse lapse südamesse ja hingeellu. Seetõttu on kurb kõrvalt vaadata, kui isal oma tütrega kohtuda keelatakse. Nii uskumatu, kui see ka pole – sest ühiskond on harjunud pigem hea ema rolliga ja isad on need, kes lasevad jalga, ei hooli ega aita –, siis on selles suhtes isa see, kes suudab oma isiklikud probleemid kõrvale lükata ja käituda oma tütre huvides. 

Olenemata sellest, kui tihti või harva Madis tütart näeb, on ta iga koosveedetud nädalavahetuse ja minuti üle õnnelik. Ta vaatab lapsega koos multikaid, teeb talle hommikusöögiks omletti, haarab lapse söögitegemisse kaasa – ja õpetab teda muuseas kurki lõigates hoolikalt nuga kasutama, koristab tube ning õpetab ka last puhtust pidama, lastes tal enda asjad ise ära panna, käib tütre ja koeraga pargis ning mere ääres jalutamas, peseb ja kammib tema juukseid ning loeb igal õhtul enne magamajäämist muinasjuttu. Asi polegi vast selles, mida Madis lapsega ette võtab ja koos teeb, vaid pigem kuidas ta seda teeb. Ta näeb, mida tütar vajab, räägib ja arutleb temaga ning mitte lihtsalt ei tiri ega tassi teda endaga igale poole kaasa, vaid muudab kõik käigud ka lapse jaoks huvitavaks. Kuna minu enda suhe isaga ei ole nii soe, siis oskan Madist isana väärtustada. Olen ise alles noor ega mõtle veel lastesaamise peale, ent olen kindel, et kui ühel päeval selleks valmis olen ja emaks soovin saada, siis on tema just see inimene, keda ma oma laste isaks tahaksin. 

Lõpetuseks ütleksin, et isadepäeval väärib tunnustust tõenäoliselt iga hooliv ja oma lapsi armastav isa ning ka mina saadan oma isale sel päeval tervitusi ja sooje soove. Aga kui oleks võimalus ühte isa eriliselt tunnustada, siis üllataksin ma Star FM-i kingitusega Madist. Läheksin koos temaga Sikupilli keskusesse (mis, muide, asub meie kodust vaid paariminutilise jalutuskäigu kaugusel) ja mitte ei aitaks tal valida, vaid veenduksin selles, et ta ostab selle summa eest midagi ainult endale, olgu selleks kas või kindad, sall ja paar kampsunit. Valimisega saab ta väga hästi isegi hakkama, kuna tal on hea maitse ja stiilitunnetus, kuid raha ta enda peale naljalt ei kuluta, vaid pigem ostab selle eest koju süüa, tütrele uued talveriided või midagi kolmandat, kuigi ise ikka külmetab. Seega oleks üks kinkekaart suureks abiks. :)




Kommentaarid

Populaarsed postitused