Sibulasokid



See pilt on tehtud 9. mail, päev enne minu 29-ndat sünnipäeva. Lendasime Inglismaale ja kuigi lastega reisimine on minu arvates kõike muud kui lust ja lillepidu, olin siiski ülielevil – nagu ikka iga kord oma lemmikriiki külastades. Ent ma mäletan väga selgelt, et minus puudus sel päeval enesekindlus ja rahulolu iseendaga. Jagasin seda pilti Insta stooris ja põdesin oma kollaste hammaste pärast. Oleks ma vaid teadnud, et viis kuud hiljem põen midagi palju suuremat ja mu niigi napist enesekindlusest ei jää enam raasugi alles. 

Akne on hirmus asi ja see pole küll mu kodus elava 13-aastase suhtes ilus, aga mind ei lohuta isegi teadmine, et erinevalt temast ei pea ma oma punetava lauba ja valutavate kulmudega koolis käima. Lisame siia juurde karjäärikriisi ehk täieliku eesmärgi puudumise tööalases elus (mida ei saa isegi kunagi tekkida, kui ma olen üle päeva ühe või teise lapsega nohu või köha või mõlemaga kodus) ja ongi tee depressioonini rajatud.


See kõik kõlab väga halvasti, ma tean, aga tegelikult ei tulnud ma siia sugugi ennast haletsema. Sest ühel sellisel enesehaletsuse hetkel tuli mul meelde, kuidas pärast Keio surma tundus, et minu valu on maailma suurim ja ainult meie perel on luukered kapis. Vale puha. Sain sel hetkel tuge nii sugulastelt kui võõrastelt, kes minu kaotust leevendada püüdes mulle oma eluraskustest rääkisid – ja mingil veidral kombel see tõesti aitas. 

Seisin ükskord enne matuseid ihuüksi kaubanduskeskuse liftis ja mäletan, kuidas süda valutas sees ja klomp tuli kurku – nagu ikka mul sel perioodil pahatihti juhtus. Aga korraga läksid uksed lahti ja lift täitus inimestega ... ning alles sel hetkel sain päriselt aru, mida see gümnaasiumi lõpukirjandi jaoks pähetuubitud Remarque'i tsitaat "Inimene on alati – ja mitte iial – üksi" tähendab. 

Vaatasin enda ümber ringi ja mõtlesin, milline võiks olla minu kõrval seisvate inimeste mure ja südamevalu, millest avalikult ei räägita. Sest meil kõigil on oma pagas – mõnel suurem, teisel väiksem, kuid keegi meist pole 100% enesekindel ja edukas. Me lihtsalt vaikime oma ebakindlused ja mured maha. Ja siis tunnemegi end nii pagana üksinda.

Ma lubasin Madisele, et püüan täna oma koomast ja koopast välja tulla. Ma olen seda tahtnud teha juba pikemat aega, aga ei suuda end kuidagi kätte võtta ja minu puhul ei käi kunagi nii, et täna mõtlen – homme teen. Oi ei. Ma pean konkreetselt maha istuma ja märkmikusse tegevuskava kirjutama. No ja nüüd on see mul olemas, sest ma pole siin maailmas üksi – mu kaks ja pool last :) vajavad paremat ema ja Madis on väärt paremat naist. Nii et tuleb end kokku võtta.

Alustuseks hakkan teadlikult rohkem vett jooma (sest mõnel päeval ei joo ma tilkagi – ma lihtsalt funktsioneerin sedasi ega tunne janu) ja pressin igal hommikul klaasitäie vee sisse terve sidruni. Värskelt pressitud apelsinimahla teen ka nii endale kui lastele – õnneks see neile maitseb ja me pole juba teab mis ajast poest ühtki pakimahla ostnud. Lisaks on mul plaanis iga päev koos koeraga värskes õhus liikuda – tänu Ronhilli oktoobrikuu väljakutsele #RunEveryDay polegi teist võimalust. Esmaspäeval jooksin üksinda 5 kilti, teisipäeval läbisin koos oma jooksurattal kimava Etsuga 26 minutiga 3,3 kilti ja kolmapäeva õhtul jooksin kell 21 pärast Madise ujumistrennist saabumist ja poiste magamapanekut koos koeraga läbi pilkase pimeduse ja paduvihma poe juurde ja tagasi ehk kokku 2,5 kilti. Tundub vähe, aga ma olen kolme päevaga läbinud 10 kilomeetrit, mida on juba rohkem kui terve septembrikuu jooksul kokku. Nii et asi seegi. :)

Aga mis mul loodetavasti aknega võidelda aitab, on juustu jm piimatoodete nagu kohukeste tarbimisest loobumine. Mis saab olema tõeline väljakutse, sest juust (ja punane vein!) on minu jaoks üks elu suurtest naudingutest. :) Ma olen kunagi tõlkinud mitu artiklit (ja lugenud hulgaliselt muid) koos rohkete viidetega selle kohta, kuidas piim sisaldab lehmadele sissesöödetud hormoonide ja antibiootikumide jääke ning tean seda kõike juba pikalt, aga ega ikka enne ei usu, kui endal häda käes pole. Lehmapiim on ka lapseea kroonilise nohu peasüüdlane – mistõttu söövad meie poisid juba viimased kaks aastat krõbinaid ja müslit mitte lehma-, vaid hoopis kaera-, mandli-, riisi- jm taimsete piimadega. 

Meie pooleteiseaastane muud elu ei teagi, aga Ets küll – ning õnneks talle maitsevad mõlemad. Ja kuna me oleme talle ära selgitanud, miks tema joob lasteaias toidu kõrvale vett, mitte tasuta koolipiima, siis pole sellest kunagi probleemi tekkinud ei lapse ega tema õpetajatega. Ma pole isegi pidanud kellelegi allergoloogi tõendit esitama (kuigi meil on see olemas), sest Etsu põskedel on siiani (ja ilmselt on ka veel täiskasvanueas) näha armid mädastest vinnidest, mis tekkisid sinna ajapikku alates aastaseks saamisest, kui ta hakkas iga päev saama topsijogurteid, moosiga pooleks segatud kohupiimasid ja paljast lehmapiima – mis talle maitses ja maitseb siiani, kuid mida me lubame tal tarbida ainult maal, kui mamma teeb tema lemmikut piimasuppi. (Võiks muidugi teha nt sojapiimaga, aga ma lihtsalt ei taha oma emaga tülli minna.) 

Ets oli minu esimene laps ja tubli noore lapsevanemana tegin kõike, mida perearst mulle soovitas – hakkasin ka veiseliha talle püree hulka lisama 6. elukuul teelusikatäie päevas ning suurendasin seda siis supilusikatäiele alates 9. kuust, mil vereproov näitas rauavaegust. Ühel hetkel polnud aga enam toitu püreestada vaja ning kuna mina sain vahepeal toitumise teemal targemaks (saades muuhulgas teada, et punane liha on kantud lõpuks ka WHO kantserogeensete ehk vähki tekitavate ainete nimekirja – üheskoos asbesti ja tubakaga – ning see rajab teed südame- ja veresoonkonnahaiguste tekkeks (mis on ei midagi muud kui USA-s surmapõhjus nr 1), ei pidanud ma ka enam põdema, kas laps ikka saab toidust kõik vajalikud ained kätte. 

Ma pole tal kunagi ühtki toiduainet keelanud süüa (ning lasteaias on tal sama menüü nagu teistelgi, miinus klaasitäis piima) – me lihtsalt teeme oma kodus teadlikumaid toiduvalikuid, ostame magusa asemel laua peale palju puuvilja, vahepalaks pähkleid-rosinaid (Etsu lemmikud on mandlid!) ega paku lastele kõikvõimalikke E- ja säilitusaineid täis tuubitud vorsti ega viinerit – ning üldjuhul nad ka kunagi ei küsi seda. Madis ei suuda lihast loobuda ja ma pole tal seda kunagi palunudki teha, kuid oleme kokku leppinud, et kalapulgad, kotletid, pihvid jm poolfabrikaadid jäävad poodi ning toidu kõrvale valmistame vaid puhast sea-, veise-, kana- või kalaliha. Iseasi kui puhas seegi on, aga nagu üks taimetoitlasest arst mulle ütles – parem ikka kui lisaaineid täis tuubitud poolfabrikaat.

Ma tean, et paljudel on raske seda uskuda, sest ma näen ju endiselt toidupoe kassajärjekorras seistes nii võõraste kui tuttavate lapsevanemate ostukorvis piimapakke ja kilode kaupa viinereid. Ma tean ka seda, et keegi ei taha oma lastele teadlikult halba, mistõttu tuleneb see usk piima ja liha vajalikkusesse ja headusesse ei millestki muust kui teadmatusest. Ning selleks, et mitte kellegagi riidu kiskuda ja häid suhteid lähedastega kaotada, ei hakka ma siin toitumisnõustajaks ega jaga soovitusi, mida keegi peaks või ei peaks tarbima. Ma lihtsalt ütlen, mida mina teen selleks, et oma aknega võidelda ja tagada enda lastele hea tervis. 

Mis puutub rauavaegusse, siis Ets on viimase 2 aasta jooksul söönud vähem liha kui 6.–12. elukuuni kokku – ning tema rauatase on normis. Oli normis ka meie väikevennal, kellega tegin väikestviisi eksperimenti. Erinevalt Etsust ei keetnud ma talle ei 6., 7., 8. ega 9. elukuul ühtki veiselihatükki, küll aga andsin aeg-ajalt Põnni veiselihapüreed, kui olime sunnitud väljas sööma (ja eks mul hing ikka natuke kripeldas sees, kas see on ikka päris õige eksperiment). Läksime 9. kuul vereproovi andma nagu kord ja kohus ning tulemusi teada saades lõi mu armas perearst käsi kokku ja teatas, et oleme tublisti liha söönud – lapse rauatase igati korras! Muigasin laialt, noogutasin kaasa ning lahkusin sealt kabinetist täiesti rahuliku südamega. :) 

Ma ei ütle siinkohal, et ärge sööge liha. Madis sööb ja enamik mu tuttavaid ja pereliikmeid samuti. Isegi mina söön väikse tüki, kui seda külas olles pakutakse – sest ma ei taha olla ebaviisakas ja pererahvast solvata. Ma ütlen lihtsalt seda, et mu lemmiksöögikoht Eestis on Vigri taimetoidukohvik Pirital ning minu süda on mu valikute pärast rahulik. Kui sinu oma samuti ja sulle maitseb üks korralik jõulupraad ning kruusitäis lehmapiima sama palju kui Madisele, siis väga hea. Peaasi, et inimene ise oma elu ja tervise ja toidulauaga rahul on.

Laste tervisest on natuke hirmutav rääkida, sest ma soovin iga kord silla alt läbi sõites või kui kell on nt 13:13, et nad oleksid just seda – terved. Nii et ma sülitan seda kirjutades kolm korda üle vasaku õla ja puudutan lauda, aga olgu öeldud, et Ets läks eelmine sügis 2,5-selt esimest aastat lasteaeda – ja ta oli kogu sügise ja talve terve. Kusjuures mina olin väikevennaga kodus ja ka talle ei tassitud suurt miskit kaasa. (Kui välja arvata aastavahetuse RS-viirus, mis ei saanud aga tulla lasteaiast, sest Ets oli selleks ajaks juba pool kuud jõuluvaheaega nautinud.) Etsul on üldse tugevam tervis kui väikevennal ja ma süüdistan selles iseennast, sest kui oma elust seoseid otsida, siis tuleb tunnistada, et kõik mu tõlgitud artiklid selle kohta, kuidas lapse hea tervis saab alguse emaüsast, on tõesti tõsi. 

Esimest korda olin ma tõeliselt eeskujulik rase, sest sõnn nagu ma olen, võtan kõiki uusi asju ette põhjalikult ja sügavuti. Ma tarvitasin foolhapet alates päevast, mil beebipillid ära jätsin, ning laadisin oma telefoni 4,99 € eest rakenduse Deliciously Ella, mille järgi valmistasin endale hommikusöögiks kookosrasva, banaani, kaneeli ja meega kaerahelbeputru. Kusjuures ma tegin seda vee ja ISE TEHTUD mandlipiimaga, mille valmistamiseks vaatasin Ella YouTube'i videot ja tellisin endale Amazonist spetsiaalsed marlilapid, mille sees üle öö leotatud, kooritud ja blendris purustatud mandleid kurnata. Ma külastasin Pärnu maanteel mingit tervisepoodi, mille nime ma enam ei mäleta, ja soetasin sealt endale Ella soovituste järgi päris mitmekümne euro eest superfoode ehk nn supertoite nagu spirulina, maca, toorkakao ja kanepiseemne pulber. 

Mäletan, kuidas hommikul endale läbi raskuste Goji-marju ja üleöö külmkapis seisnud Chia seemne pudingut sisse üritasin ajada. Ja nii Madisel kui Milkal käivad siiamaani külmavärinad üle keha, kui nad meenutavad, kuidas ma pimedatel talvehommikutel enne loengusse minekut terve blendritäie mõnda neist supertoitudega varustatud Ella smuutit kaasa tegin – ja neidki maitsma sundisin. :D Okei, mõned olid isegi head, aga tegelikult on Ella täistaimsete ja VÄGA mitmekülgsete uute maitsetega harjumine omaette väljakutse. Mina aga olin rase nüüd ja kohe ning mu telefonis olnud teine rakendus – baby app – oli minu piibel. Kui seal oli kirjas, et sel nädalal areneb väiksel kiivil mu kõhus aju ja see vajab hädasti häid toitaineid, olin ma nagu üks rase naine missioonil – what my baby needs my baby gets. :D

Ma suutsin tubli olla täpselt senikaua, kuni jälle 20 kilo kergem olin, ning teise raseduse ajaks unustasin ära sellegi, kui tähtis on foolhape. Ma ei joonud vist nende 9 kuu jooksul ära ühtki isetehtud smuutit ning mul on seda häbi tunnistada, aga ma sõin esimestel raseduskuudel ära nii mõnegi rohelise Laysi paki, sest kartulikrõpsud olid ainus "toit", mille peale ma öökima ei hakanud. Kui Madis julges kas või iitsatada, et äkki teeks õhtusöögiks Caesari salatit (või mõnda muud rohelist kraami sisaldavat toitu), jooksin juba vannitoa poole. Mul oli tõesti väga pikalt halb olla ja aastasele Etsule juurviljapüreede keetmine oli minu jaoks tõsine väljakutse. Ma arvan, et ainuke peaaegu tervislik asi, mida ma sõin, oli raseduse viimasel kahel kuul sissekaanitud jõhvikamahl, mis aitas mul 7. kuul alanud ja lõpuni välja kestnud põiepõletikku kontrolli all hoida. 


Tulemuseks on see, et täna on meil kodus kaks väga erineva tervisega poissi – terve kui purikas ning seejuures täielikult vaktsineeritud kolme-ja-poolene Ets, kes pole elus ühtki antibiootikumi, kõrva- ega kopsupõletikku näinud ... ning kõiksugu okse- ja kõhuviiruseid külge võttev ja kergesti külmetuv aasta-ja-kaheksakuune, kellega ma veetsin neli ööd enne tema aastast sünnipäeva lastehaiglas. 

Pärast sealt saadud šokki selles osas, kui kergekäeliselt määratakse pisikestele kange antibiootikumiravi – mida sa ju lubad oma lapsele iga kell teha, sest lähed 1. jaanuari hommikul haiglasse abi otsima ainult viimases hädas, mitte arstiga võimalikke ravimeetodeid kaaluma –, suhtun ma igasugustesse medikamentidesse äärmise ettevaatlikkusega. Meie aastane kirjutati haiglasse sisse algava kõrva- ja kopsupõletiku kahtlusega ning kuna ta hapnikutase oli mitu ööd ja päeva köhimisest madal, sai ta lisahapnikku ja pandi tilguti alla. Juba järgmisel päeval saabusid röntgeni tulemused ning käisime samas majas kõrvaarsti vastuvõtul – meil polnud ühtki neist põletikest, mida valvearst kahtlustas. Ent see ei takistanud arste jätkamast sissekirjutamise hetkest alanud antibiootikumiravi, mida manustati kolm korda päevas OTSE VEENI. Küsisin meid külastanud kopsuarstilt kaks korda talle otse silma vaadates, et kui meil tuvastati RS-viirus – ning viiruseid ei ravita nende endi sõnul antibiootikumidega –, siis miks te ravi jätkate. Ma ei saanud oma küsimusele vastust, vaid lahkusin viiendal päeval, suukaudse antibiootikumi retsept näpus. 

RS-viirus on ülemiste hingamisteede äge infektsioon, mis tekitab lapsele tõsised köhahood ja mida ravitakse kindlate intervallide tagant kompressor-inhalaatoriga, kuhu manustatakse vaheldumisi kahte spetsiaalset ravimit. Auru tehakse iga 4 h järel ja kuna aparaat müriseb kell kaks öösel nagu traktor, ärkas mu niigi kehvasti maganud haige laps selle peale üles, mistõttu võtsin ta sülle, hoidsin ühe käega nutval lapsel maski ees ja teise käega hüpitasin teda, et ta natukegi rahuneks. Mul pidid käed otsast kukkuma, aga kuna ma füüsiliselt nägin, kuidas see tema köhahooge leevendas ja tal magada aitas, võtsin end kokku ja kannatasin ära. Emad on tõepoolest kõikvõimsad, sest kui meid välja kirjutati, andsin lapse Madisele ja sammusin ise üle tee traumapunkti, et enda kopsudest röntgen lasta teha – sain sama viiruse ja köhisin lõpus hullemini kui laps. Kolm tundi hiljem sain teada, et kopsupõletikku mul õnneks ei olnud ning arsti väljakirjutatud rögalahtisti ostmise asemel läksin koju ja tegin endale sama auru, mida lapselegi. 

Ma ei hakka meie meditsiinisüsteemi ja arste siin kiruma, sest mis kasu sellest on. Ma lihtsalt loodan, et ühel ilusal päeval töötavad meie lastehaiglas kopsuarstid, kes mitte lihtsalt ei maini haiget last süles hoidvale emale ükskõikselt, et "Oi-oi, ema tundub haigem kui laps ise!", vaid kasutavad seda aparaati, millega nad just lapse kopsud üle kuulasid, täie raha eest ja kuulavad sealsamas ka ema kopsud üle – ning suunavad ta vajadusel SEALSAMAS MAJAS asuvasse röntgenisse, mitte ei soovita tal väljakirjutamise päeval üle tee traumapunkti kõndida. Minu meelest on täiesti masendav, et see pole väljamõeldud anekdoot või lõik telesaatest "Võimalik vaid Venemaal". Selline on olukord siinsamas Eestis. Asi pole arsti ametinimetuses. Asi on inimlikkuse puudumises.

Kõige selle tagajärjel oli meil keset jaanuarikuud kodus üheaastane, kes kaanis lutipudelite kaupa vett – kokku ligi poolteist liitrit IGAL ÖÖL ja nii kuu aega järjest. Poolteist liitrit! Vahetasin tal neli korda öösel mähet, sest see lihtsalt lasi läbi. Ta ei teinud muud kui jõi ja pissis ja nuttis. Loomulikult olin ma mures ega osanud seda kuidagi äsja läbitud antibiotsikuuriga seostada. Läksime perearsti vastuvõtule ning tegime ära kõikvõimalikud vereproovid, et välistada diabeet, raua- ja B12-vitamiini puudus. Tal ei olnud mitte midagi viga ning kui ma kõike seda teada saades perearsti kabinetis seisin, talle pisarsilmil otsa vaatasin ja samal ajal oma täiesti rahutut ja virilat üheaastast puusal hüpitasin, soovitas arst mul anda lapsele enne magamaminekut ibuprofeeni. "Noh, lihtsalt prooviks, et äkki see siis vaigistab ta valu ja ema saab end välja puhata," lisas ta kiiruga, nähes ilmselt mu segaduses näoilmet. 

Ma olingi segaduses – ei, õigem oleks öelda täiesti hämmingus, kuidas arstiharidusega inimene mulle midagi nii lolli saab soovitada. Kogusin end pisut ja küsisin otse: "Kas ma kuulsin praegu õigesti, et te tahate, et ma annaksin oma niigi keemiat täis tuubitud üheaastasele veel täiendavat keemiat, et vaigistada tema ... valu? Mis valu? Me pole selgeks teinud, mis tema rahutust ja kõhulahtisust põhjustab, aga te tahate profülaktika korras tema "valu" vaigistada? Umbes samamoodi nagu lastehaiglas teda antibiotse täis pumbati? Vabandust, aga seda ma päris kindlasti ei tee."

Kahmasin oma lapse kaenlasse, läksin minema, lasin kokkulepitud vaktsineerimisaja üle (sest otse loomulikult polnud see mingi põhjus üks väike MMR-i sutsakas edasi lükata) ning ptüi-ptüi-ptüi, aga minu suureks õnneks pole mul sinna kabinetti juba viimased 10 kuud rohkem asja olnud. Üks mu tuttav arst on tabavalt öelnud – suhtu antibiootikumidesse kui kergesse keemiaravisse. Ja nüüd ma tean, et täpselt sellega tegu ongi. Nädal aega ravikuuri ja lapsel kulus kuu aega, purgitäis Biolatte probiootikume ja mitukümmend liitrit vett, et oma keha mürkidest puhastada ja seedimine taas korda saada. Lasin Madisel endale tuua Rahva Raamatust Terje Tähe "Pereema käsiraamatu", ostsin ise Vigri kohvikust teosed "Kuulikindlad lapsed – tagage oma lapsele haigusteta elu" ja "Kuidas kasvatada tervet last oma arsti kiuste?" ning püüan nüüd ja edaspidi lapsi võimalikult looduslike vahenditega ravida. 


See ei tähenda, et kui asi on tõsine, seisan ma, käed puusas, lastehaigla ees ega luba Madisel haiget last sinna viia. Küll aga tähendab see seda, et me kumbki ei luba oma lastele manustada ühtki antibiootikumi enne, kui pole veendunud selle vajalikkuses. Ja see tähendab seda, et meil on koduses apteegis olemas paratsetamooli küünlad ja vana valge beebibodi, millega viinakompressi teha, aga meil ei ole seal ibuprofeeni sisaldavat Nurofeni ning ma ei ravi laste nohu Zyrteciga. Mitte kunagi. Loomulikult on nad aeg-ajalt nohus ja köhas – alles hiljuti olid ja seda kordamööda. Õnneks on mul võimalik jätta mõlemad iga väiksemagi köhahoo korral koju ning kui minu ema ravis oma kolmel lapsel valusat kurku mee ja sibula kompressiga, siis paraku pole ma veel leiutanud ühtki nippi, mis aitaks ühe- ja kolmeaastast salliga voodisse saada. 

Ent pärast Terje Tähe loengus käimist tean, et polegi vaja – piisab ka sibulasokkidest. Teen seda poistele iga nohu ja köha alguses esimesed paar-kolm ööd ning käsi südamel, see aitab. Ets köhis meeletult pühapäeva öösel, jäi esmaspäeval minuga koju, panime õhtul sibulad sokkidesse ning ta ei köhinud terve öö kordagi. Teisel ööl tegime veel ja kolmapäeval ehk täna läks ta juba aeda – ilma igasuguse nohu ja köhata. Kõlab uskumatult, aga ma tõesti usun, et see toimib. 

Kuidas teha? Viilutad pool sibulat ühe (tavalise puuvillase) soki sisse ja teise poole pistad teise sisse, ise samal ajal kõva häälega rääkides, et see teeb lapse terveks, ajad need läbi nutu last süles hoides talle jalga, patsutad sibula talla all laiali, paned ruttu villased sokid peale, mudid natuke ja voila – nutt jääb järgi. Ets küsib juba ise iga kord köhatades, et kas täna sibulasokke teeme, ja kuigi ta siiamaani iga kord nutab neid jalga pannes (sest olen ka endale teinud ning tõesti on ebameeldiv tunne), käib samas ringi ja räägib kõigile, kuidas sibul teeb ta "TEVVEKS". :) Haiseb kohutavalt ja kõik voodiriided haisevad pärast ka, aga see on seda väärt.


Ahjaa – kui tead, et kavatsed lapsele õhtul sibulasokke teha, võta see sibul juba hommikul külmkapist tuppa soojenema. Külma sibulat kasutades on pool ööd tunne nagu talla all oleks jääkuubikud, mitte sibulaviilud. Proovi omal nahal ära – no ei ole meeldiv. :)

Ahjaa 2: meil on tegelikult üks apteegist ostetud looduslik kreem ka, mida määrime nohu-köha korral talla alla ja rinnale ning kaelale – Hustagil balsam. Selles olevad eeterlikud õlid on üsna vänge rohulõhnaga ning mulle tundub, et see aitab nina lahti teha. Ja loomulikult on meil kapis Hummer ja Quixx ehk meresoolalahus. Ja endiselt tatipump, kuigi see aasta-ja-kaheksakuune õppis hiljaaegu nuuskamise ära. :)

Olge terved!


Kommentaarid

Populaarsed postitused