Uus esik ehk tere tulemast meie koju!


Ma pole kunagi aru saanud, miks elulooraamatuid kirjutatakse. Õigemini miks neid kirjutatakse nii, et kirjeldatakse vaid inimese elu enne edu ehk lapsepõlves ning seejärel tema töid ja tegemisi siis, kui ta juba on edukas. Aga üheski raamatus ei räägita, mida see inimene tegi selleks, et jõuda sinna, kus ta täna on. Step by step. Muidugi meeldib ka mulle Kodu&Aeda või Diivanit sirvida ning sealt ilusaid pilte vaadata. Aga ükski neist piltidest pole ju tulnud sedasi, et lihtsalt on ilus ja nii ongi. Kui Kadi Jair hakkab uut objekti planeerima jõuab ta võib-olla ajakirjakaane tulemuseni alles 2 aasta pärast. Sinna vahele jääb aga hulk higi ja pisaraid, mida keegi ei jäädvusta ja hiljem ei mäletagi.

Madis ütles mulle ühel õhtul, kui kahekesi täidetud tortillasid sõime, et see ehitus läks sel suvel ikka üle mõistuse kalliks maksma. Ma siis küsisin, et ütle number. Madis: "Sa ei taha teada. Usu mind, sa ei taha teada." Mina: "Tahan küll, ma olen su abikaasa. Mul on seaduslik õigus seda teada. Ütle." No ja kui ta siis ütles, pidin toolilt alla kukkuma. Jah, sinna sisse jäi köök koos esiku juurdeehituse, mõlema ruumi põrandakütte ning ülejäänud tubadesse radikate paigaldusega ja selle tarbeks katlamaja ehitamisega garaaži. Aga ikkagi tundus sel hetkel, et kuidas ometi nii palju. Köögifirma võttis kogu summast heal juhul vaid ühe neljandiku. Ent otsisin selle postituse jaoks vanad pildid välja ja sain aru, kuhu koer on maetud. Korraga tuli mulle meelde kõik see higi ja pisarad, mida Andrus siin terve suvi otsa valas (ning kuidas ma mõnel Andruse raskemal päeval elutoas, pöidlad pihus, lootsin, et köögist iga natukese aja tagant kostuvad hüüded "No kurat küll, no kuidas nii, no ei ole võimalik!" mu kõike järgi korrutavale kolmesele ja ühesele külge ei hakka :D). 

Köögi pikaleveninud valmimise ootusest räägin järgmises postituses, kuna pilte sai ühe postituse jaoks liiga palju. Ent ma ei tahtnud ühtki välja ka jätta, sest minu meelest on need pildid olulised. Sest kui täna meie tutikas põrandakütte ja plaaditud põrandaga esikus käia, võib hõlpsasti jääda mulje, et nii ongi kogu aeg olnud – harjud selle iluga ära ja see saab uueks normaalsuseks. Aga tegelikult ei ole see alati nii olnud. Tegelikult ma unistasin 3 pikka talve – mille moodustasid enamus ajast sitt suusailm ja porised jalanõud –, et meie uberikus esikus poleks sama külm kui õues ja ma ei peaks põrandate pesemiseks jopet selga panema. Et talvesaapaid ei peaks hoidma köögis, sest vastasel juhul paned hommikul jääkuubikud jalga ja sul on külm juba enne, kui saabas lund puudutab.

Need mustrilised justkui-disainplaadid maas (tegelikult ei ole kallid disainplaadid, vastupidi – 14,99 €/ruutmeeter Peterburi maantee Hansas plaadipoest, aga minu jaoks näevad need välja sama head kui analoogsed pärisdisainikad Pärnu maantee Balti plaadikaubanduse poes ... 200 ja enamgi eurot ruutmeeter :D), millele on soe palja jalaga peale astuda, ja maailmatuma suur garderoob, kuhu mahuvad ära viie inimese joped ja saapad ning ka üks paar minu ainsaid kontsakingi – see pole minu jaoks sugugi mitte iseenesest mõistetav. Ma olen selle üle pagana rõõmus ja uhke ning tänulik nii töömees Andrusele, kes mu pidevat pärimist ning lõputut ümberdisainimist välja kannatas :D ning sellele vaatamata kõik minu soovide järgi teostas, kui ka oma abikaasa Madisele, kes selle muusika tellis ja kinni maksis. Sest olgem ausad – mina võin sisekujundada oma küünalde ja tulede ja linnumajadega mida tahes, aga töömehele kolm kuud palka maksta ei suudaks ma ilmselt kunagi.

Ja see on ka põhjus, miks pildid valmis esikust sisaldavad palju detaile – ja miks ma ei palunud seda pildistama näiteks Annat või mõnda muud professionaali. Sest nemad ei tea, mida üks või teine nurk sellest ruumist minu jaoks tähendab – või milliseid poognaid ma pidin ühe või teise detaili saavutamiseks tegema. Nii et need pildid on tegelikult eelkõige minu jaoks, et ma ei unustaks ära. Et ma ei unustaks iseenda väärtust ära. Jah, ma ei suuda ilmselt kunagi ühegi esiku juurdeehitust kinni maksta. Aga ma suudan sinna sisse osta Ikea valged puidust riidepuud, majakujulise võtmenagi, jõulutuled, pingi, loorberipuu ja küünlalaterna. Ehk et mina panustan ka ning me oleme üks pere – ja meie majaehitus ning kodu rajamine on tiimitöö. 

Madis ei ole mu dilemmast kunagi aru saanud ning seda tiimitöö juttu sisestab ta mulle alates ajast, mil jäin emapuhkusele – ega olnud enam suuteline kommunaalarveid pooleks maksma nagu vanasti (sest ametlikult jäi vanemapuhkusele hoopis Madis ja mina sain iga kuu temalt vaid miinimumpalga suurust elamisraha) ja olen end tundnud kergelt öeldes tühja kohana. Ma pole kunagi tahtnud olla lihtsalt kodune ema – ja veel vähem ühestki mehest sõltuda. Töömentaliteet ja soov iseseisvalt hakkama saada on alati olnud suur osa minust. Ent korraga sõltusin ma 110% Madisest ja tema sissetulekutest – ning olgem ausad, sõltun paraku siiani. Ma teenisin enne Etsu tulekut tõlkebüroos sandikopikaid – mäletan, kuidas ühel juulikuul rabasin nii, et näpud verel, ja sain kätte 720€ (ma tundsin end maailma rikkaima inimesena ... ja tuleb tunnistada, et see on siiani suurim summa, mida ma kuus oma kontole teeninud olen!), hiljem oli 600€ mu helesinine unistus ning viimastel raseduskuudel oli hea kuu see, kui mu pangaarvele kanti 3-400€ – ma pole kindel, kas me minu palgast isegi kahetoalist üürikorterit endale lubada oleks saanud. Majaostu kindlasti mitte. Nii et sellepärast pean ma endale teinekord musta masendusse langedes kõva häälega ütlema, et ei, Gerda, sa pole tühi koht. Sa teenid ka raha, mis sest, et hiljem arveid välja saates läheb see X kontole, mida ma saan kasutada vaid paberipoes ja pakendikeskuses. Ühtki Iittala taldrikut ega piparkoogipakki selle eest ma osta ei saa. Ning minu väljasaadetavad arved on Madise omadega võrreldes naljanumber. 

Ma alustasin selle postituse kirjutamist ajal, mil mul oli Galligaardi ettevõtte mõistes aasta kiireim aeg. Mul tuli detsembri algul kirjutada üle 700 kutse Tartu jõulugalale ja ma tegin seda kaks ööd jutti – päeval unelesin diivanil ja magasin oma ühesega lõunaund ning kui Madis õhtul tuli, hakkasin pihta ja pakkisin viimase portsu ära kell 7 hommikul, kui Madise äratuskell käis. Seejärel magasin ühe öö ning siis istusin taas paar ööd hommikuni üleval, et ühe ettevõtte jõulupeole 120 külalist kutsuda ehk kirjutada 120 valmis kaardi taha täistekst. See kõlab võib-olla lihtsalt – esimene läkski enam-vähem sedasi, sest kirjutada tuli vaid nimed ning töö edenes kiiresti ja ma kuulasin kõrvaklappidest vaheldumisi jõululaule ja YouTube'ist terviseteemalisi loenguid. 

Ent teisega sain esimest korda elus aru, mida Madis mulle kogu aeg jahub – et ma tõepoolest ei oska ise oma tööd hinnata ja küsin selle eest liiga vähe raha. Ma kirjutasin üht täistekstiga kutset 6 minutit, seega poole tunniga 5 kutset, tunniga 10. Ma tahaks öelda, et 120 kutset valmis 12 tunniga, kuid mul kulus selleks kaks ööd ja terve tööpäev (kahe lapsega kodus olles) pealekauba, sest vahepeal käisin all söömas, vahepeal teed joomas, vahepeal raputasin kätt ja vahepeal tantsisin lihtsalt 4 minutit järjest ning karjusin koos Taylor Swiftiga endale motivational quotese nagu näiteks "SHAKE IT OFF!" (Nali. Lapsed ju magasid, kui ma kirjutasin. Aga sosistades saab ka laulda. :D) Kuigi ma tean, et küsisin vähe, olin hinnapakkumist tehes ja tööd endale võites iseenda üle pagana uhke. On suur õnn, kui saad hobi ja kirge tööks nimetada ... ning maailmas leidub inimesi, kes on selle eest nõus maksma. :)

Kui kalligraafiatrall sai läbi, täitsin ära viis sünnipäeva- ja viis jõulukaarditellimust, aitasin meie väikevenna sõimerühma vahvaid õpetajaid ning pakkisin ühel ööl ära 17 värviraamatut ... õigemini kirjutasin pakkidele peale nimed, mida jõuluvana välja ei dešifreerinud :D ja kahel järgneval ööl kirjutasin 24 paberist kotile pühadetervitusi, et Madis saaks klientidele stiilselt veini jagada. :D Lõpuks võtsin end kokku ja toimetasin ära 150 lehekülge enda tehtud raamatutõlget, et vanad võlad enne aasta lõppu ära klaarida ... ning ühtki meie pere pildiga jõulukaarti ma teha ega välja saata enne pühi ei jõudnudki. Saatsin isegi Madise poistega 22. detsembril maale ning jäin üksi koju, et Kaubamajja Iittala kruuside ja Roccasse maitsekohvi järgi sõita, tulin siis koju tagasi ning alustasin kell 20 Madise ja enda pere kinkide pakkimist ... ja lõpetasin kell pool 5 hommikul, et kell 11 taas alustada ja kell 15 täistuubitud pagassiga sõitu Kurtnasse ja seejärel Väike-Maarjasse alustada (ning Anna, you ass, pole siiamaani oma kingipakki avanud. You ass! :D) 

Ma tean, et see nimekiri pole midagi erilist – iga töötava ema detsembrikuu nimekiri on sama pikk, ainult tööaeg on tavaliselt teine ja hõlmab rohkem valgeid kui pimedaid tunde. :) Ja no Anna nimekirjaga ei hakka ma end üldse võrdlema – tema lõputute tööde ja tegemisteni ei küündi vist küll ükski surelik. :D Aga minu jaoks on oluline endale vahepeal meelde tuletada, et ma pole sugugi mitte muiduleivasööja nagu ma end teinekord tunnen, vaid ma päriselt teen ka midagi. Ja palgatöö polegi ju tegelikult see, millest ma unistan – ega kujutaks ausalt öeldes ettegi, kuidas seda üldse ühe aastase ja kolmese kõrvalt täiskohaga teha õnnestuks, kui lapsed on tihti nohus ja köhas. Meie ühene oligi novembri lõpus / detsembri algul kaks nädalat minuga kodune, kuna pärast 4 päeva järjest 8 korda palaviku kunstlikku alandamist pakkisin ta 38 kraadiga autosse ja veetsin järgmised 6 tundi lastehaiglas ... lihtsalt selleks, et saada teada, et ta põletikunäit oli 110, ent kopsupilt, pissiproov, gripiproov, kõrvad ja kurk olid puhtad. 

Nädal aega antibiotse ning põletikunäit langes alla 5. Lisanädal kodus probiootikumide, C-vitamiini ja põldmurakasiirupiga immuunsuse turgutamist ning nii kui tema oli valmis lasteaeda naasma, jäi Ets köha ja nohuga koju. Käimas oli kolmas nädal, mille lõpus oli Etsu rühma jõulupidu, pärast mida löödi nende rühm viimaseks pühade-eelseks nädalaks mööda maja laiali ... ning kuna Ets langes rühma, kus tema ei tundnud praktiliselt kedagi ja tädid ei tundunud minule toredad, jäid mõlemad poisid jõuluvaheajale. Nii et terve detsembri ehk minu jaoks aasta kiireima kuu istusin ma tegelikult lastega kodus. Ja suutsin oma öötööga teenida firmakaardile vägagi korraliku kuupalga – poole rohkem kui mu parimal kuul tõlkebüroos. Aga kuna ma tegin seda öösiti, mil keegi ei näe, ning päeval lebotasin lastega diivanil, tundsin end aeg-ajalt ikka muiduleivasööjana. Sest fekaali- ja prügivedu maksab ju endiselt Madis, mitte mina. 

Seega ega ma päris täpselt ise ka täna ei tea, kes ma olen. Midagi freelance-tõlkija, kalligraafi ja koduse ema vahepealset. Nii et "olude sunnil" on Madis see, kes ostab uude esikusse 300-euroseid välisuksi ja nende külge 200-euroseid ukselukke, mina aga 20-euroseid võtmenagisid ja 40-euroseid pinke. Tasakaal. :D

Mis sest, et minu peas on tasakaalu asemel suur ebakõla, aga ... õnneks olen ma abielus Madisega, mitte näiteks iseenda meessoost versiooniga. Viimane piitsutaks mind nii, et ma ei julgeks päeval kaks tundi lõunaundki magada, esimene aga sisestab minusse eneseusku ja ütleb mulle igal teisel päeval, kui uhke ta minu üle on. Ma olen küll viie kuu pärast 30, ent vajan seda kiitust sama palju kui väike laps. Mida see minu kohta ütleb? Eks ikka seda, et ma abiellusin õige mehega. :D


Esik juunis:















Esik juulis:
















Esik augustis:
































Esik septembris:

Andrus paigaldas uue ukse, Madis uue ukselingi ja -luku.



Lasteaeda!




Ja köögis juba parkett maas. Uus lasteaia hommik. :)
















Esik oktoobris ja novembris:

Madis planeerib garderoobi. :D


Lasteaia hommik.



Käisime Annaga Ikeas. Laadisin keskööl pagassi esikusse tühjaks, Madis viskas pilgu peale ja ütles: "Ma lähen magama". :D

Isadepäevapeo hommik. :)



Väikevenna on pealaest jalatallani uutes nr 92 Zara kids riietes (sokid Lindexist), Etsul uus H&M-i dressikas. Pidi ju pilti tegema, enne kui lasteaias kõik ära mäkerdavad. :)






Ja meie brand new esik ehk uus normaalsus detsembris:









































Ukselink on mul endiselt valimata ja vahetamata, aga noh. Küll jõuab. :)



Ja siit saab aimu, millest järgmine piltpostitus räägib. :) Sellest, kuidas mina ostsin Villeroy&Bochi valamu, uued lõikelauad, Iittala taldrikud, teed ja kohvi ning kaks Fiskarsi Hard Face panni (ja tundsin end nagu big shot :D), Madis aga arveldas köögifirmaga. Ja Andrusega. Ja tõi K-Rautast parketi ära. Nagu ma ütlesin – tasakaal. :D




Kommentaarid

Populaarsed postitused