Kiirnuudlivaba köök



Audrey Hepburn on öelnud:
I believe in pink. I believe that laughing is the best calorie burner. I believe in kissing, kissing a lot. I believe in being strong when everything seems to be going wrong. I believe that happy girls are the prettiest girls. I believe that tomorrow is another day and I believe in miracles.
Ma usun ka suudlemisse – ja kallistamisse. Ma olen hakanud mõlemat tegema igal hommikul, kui Madis läheb tööle. Varem aitasin lihtsalt poisid riidesse – kombed, mütsid, kindad, saapad, musi-kalli ja Madis tõstis nad ükshaaval autosse ning mina sulgesin viimase järel ukse. Vaid vahel harva tegime põgusa musi ja soovisime üksteisele head päeva. Ent viimasel ajal vaat et üle päeva uudistes kajastatavad laupkokkupõrked on midagi minu sees muutnud. Ma kallistan nii lapsi kui Madist nii kõvasti, nagu käes oleks viimne päev ja me näeksime üksteist viimast korda. Ja ma suudlen Madist, silmad kinni, ning teen need siis lahti ja ütlen talle silma vaadates: "Palun sõida ettevaatlikult. Ma armastan sind."

Ma usun ka positiivsesse mõtlemisse ning mitte muretsemisse, kuigi ma ei oska kumbagi ja mõtlen end sageli suurest murest haigeks. Ma usun kogu südamega, et õnnelikkus teeb ilusaks – mitte lakitud küüned või uus Guessi kleit. Ma märkan seda sära väga sageli naiste silmis, kui nad on näiteks rasedad. Või vaatavad oma beebit. Või meest või teinekord näiteks oma kallist koera. Neil kõigil on midagi ühist ja selleks on armastus. Ma olen ka enda silmis seda sära näinud, kui vanu pilte vaatan. Näiteks siin – koos Madisega. Esimesel oleme Inglismaal liblikate loomaaias, aastal 2010, teisel kolm aastat hiljem Lätis Livu veepargis, kaheksa-aastane Milka kuskil eemal suplemas. Ükskord ka Keilas meie sõprade juures aastavahetust tähistamas, kuigi seal võis seda sära anda ka Martini Asti. :D Ja viimati Teesi tehtud piltidel – kui ootasin Etsut, kui ta oli 11-päevane, siis 6-kuune ja hästi pisut enne aastaseks saamist. Ja pulmapildid! Muidugimõista. :) Kusjuures väikevennaga me fotograafi polegi veel külastanud. Äkki ühel päeval! :)


















Ma arvan, et kui sul on mure ja sa ei tea, mida teha, siis "Sleep on it" ehk "Homme on uus päev" on parim nõuanne. Ja tänu oma poistele ma tõesti usun imedesse – mis sest, et mina olen ju see, kes kogu detsembrikuu nende jaoks maagiliseks muudab, päkapikud elama paneb ning jõuluvanale mõeldud kirju oma sokisahtlis hoiab. (Päriselt ka hoian – mul on seal Milka kiri jõuluvanale, kui ta oli kõigest 4! Kahe kuu pärast saab ta juba 14 ning alles sel aastal näitasime neid kirju talle esimest korda. Ma usun, et tal oli hea meel ... ja kui poisid on kunagi nii vanad, et enam ei kirjuta – ja neil pole erinevalt Milkast väikseid vendi, kelle pärast kaasa mängida ja maagiat säilitada, siis näitan neile ka. :)

Aga roosa värviga on mul täna teistsugused suhted kui näiteks 10 aastat tagasi – mu garderoob on suuresti must-valge-hall, sekka üks heleroosa kampsun, mille alles hiljaaegu (mingis meeltesegaduses) H&M-ist ostsin. :D Aga see-eest märkan ma seda värvi asju peaaegu kõikjal, kuhu lähen. No tõesti, kõikjal – Lindexis poistele riideid valides käin alati ka tüdrukute sektsiooni läbi, lootuses sealt midagi oma õetütardele leida. Alles hiljaaegu jalutasin Rahva Raamatu kingipoes ja märkasin roosat Ted Bakeri märkmikku ja joogipudelit ning tegin n-ö mental note'i, et need sobiks hästi mu õele näiteks sõbrapäevaks. Või emadepäevaks või mis iganes see järgmine tähtpäev parajasti on. :) Kertul oli äsja sünnipäev ning mul õnnestus lõpuks ometi teoks teha oma kauaküpsenud plaan talle roosast nahast Craftory käekott kinkida. Mu mental note'ide nimekirjas on ka Joiki ja Nurme vannipiimad ja -trühvlid, Liisu Arro heleroosad ja -rohelised nõud ning ... midagi oli kindlasti veel. Peaks vist hakkama neid mõtteid üles kirjutama, mitte meelde jätma. :)

Ja kuigi ma arvan, et huumorimeel on üks tähtsamaid isikuomadusi (Madis mind ilmselt just sellega 11 aastat tagasi võluski!) ning kõige esimene luuletus mu teismeliseeas alustatud sünnipäevaõnnitluste märkmikus lõpeb ridadega
"...miks muuta elupäevad halliks,
kui kirkaks naerda võime need!",
siis ma ei usu, et see on parim kaloripõletaja. Ma usun hoopis trenni tegemisse ja seda mitte kalorite põletamise eesmärgil, vaid selleks, et püsida terve. Ma usun, et IGAPÄEVANE liikumine on tervise pant – ja seda igas vanuses. Ent ma olen sellest aru saanud alles hiljaaegu, sest mu selg on hakanud jälle valutama. Nimelt suutsin ma kunagi gümnaasiumiealisena Väike-Maarja rahvamaja rõdu kolmelt trepiastmelt nii õnnetult alla hüpata, et lõin pea vastu uksepiita ja käisin selili maha. Krapsasin muidugi suurest piinlikkusest sealt sama kiiresti püsti tagasi, läksin võtsin klassiruumist oma klarneti ja istusin 2 tundi poole kannikaga orkestriproovis, et siis õhtupimeduses tavapärase 5 minuti asemel pool tundi üle statka koju longata, iga sammu järel peatudes ja suurest valust nuttes. Järgmisel päeval sain autoga Rakvere traumapunkti sedasi, et ema sõber pidi mind autosse lamama suruma, sest istuda ma igatahes ei suutnud ja jalgu kõverdada ammugi mitte. Selgus, et olin kukkunud selgrooga täpselt trepiastmete rauast äärte peale ning see lõi ühe lüli küljest killu lahti. Ja see kuskile lihastesse sattunud imepisike killuke tegigi mulle põrguvalu. Sain koos röntgenpildiga kaasa selja- ja kõhulihaste harjutuslehed, soovituse eluaeg võimelda ning füsioterapeuti külastada. 

Mingi aeg tegingi seda, ent kuna selg oli imehea, muutusin laisaks ja võimlesin vaid paaril järjestikusel päeval siis, kui selg end taas tunda andis. Tegin kaks päeva harjutusi ja jälle mitu kuud hooleta. Ent sel suvel Saaremaal ärkasin kell 5 hommikul seljavalu peale üles ja kuigi uni oli suur, ei lasknud valu enam horisontaalasendis olla. Hiilisin vaikselt allkorrusele ning järgmised pool tundi venitasin selga kõikvõimalikes asendites, mis vähegi pähe tulid. See aitas ning kuna parasjagu oli suvi ja ma käin suvel jooksmas, siis sain selja taas korda ilma igapäevase võimlemiseta. Kõik muutus aga enne aastavahetust. Juba jõuludel tundsin, et kõik pole päris korras, aga kuna magada veel sain, siis ignoreerisin. Ent aasta lõpus sõitsime sõprade ja lastega Otepääle ning juba esimesel ööl sain aru, et nii enam edasi minna ei saa. Hakkasin 31. detsembri hommikul võimlema ning olen seda teinud 20–30 minuti kaupa igal hommikul ... juba terve kuu! Esialgu tegin mõttega, et olen nii kaua tubli, kuni valu jälle ära läheb, aga seekord enam nii naljalt ei lähe. Igal hommikul kõhulihastega alustades ja seljalihastega ning pikkade venitustega lõpetades teeksin seda nagu esimest korda – valus on. Ja valutab just seal alaselja piirkonnas, kus see killuke lahti on. 

Seega uut aastat alustades võtsin esimest korda uusaastalubadusi tõsiselt. Aitab sellest valust valuni võimlemisest! Hakkan võimlema igal hommikul, et selg oleks tugev ja valu enam ei kimbutaks. Ning käin korra nädalas ujumas – ja mitte lihtsalt pool tundi basseinis suplemas, vaid ujumistrennis. Ma käisin umbes 5 aastat tagasi koos Madisega kaks korda nädalas, aasta aega järjest. Õppisin nullist krooli ujuma ning kuigi konn on mul kuidagi alati lihtsalt välja tulnud, siis tegin seda varem, pea veest väljas. Nüüd aga on mul prillid ja müts ning teeme krooli jalgu ja konna käsi, ujume selili ülekandega ja pööretega delfiini ja pimedat. Tähendab – ujusime. Kui jäin Etsut ootama, ei lubanud ämmakas mind vahepeal basseini ja mida suuremaks kõht paisus, seda vähem julgesin rapsida. Ning pärast poiste sündi polnud mul pikalt energiat, et ühegi treeningu peale mõelda – ega ka ideed, kuidas me mõlemad saaks samal ajal trennis käia. Sestap jäigi mulle jooksmine siis, kui Madis oli lastega ... ning tema on kõik see aeg jätkanud nii jooksmist, rattasõitu, suusatamist kui ka kaks korda nädalas treeneri käe all ujumist. Ja kui mu valu mind ei kimbutaks, lööksin ilmselt ka praegu käega, et ah, las ta käib, tema ju treenib võistlusteks. Aga olgem ausad, selline altruistlik mõtteviis ei vii kuhugi mujale kui mandumiseni ja ise oma väärtuse kahandamiseni – mis mina, väike hiireke, las tema teeb, tema treeningud on palju tähtsamad. Kui ma jaanuarikuus kolmandat korda basseini jõudsin, seal tund aega harjutusi tegin ning pärast saunas tundsin, KUI palju parem mu selg on ning kui mõnusa enesetunde liigutamine annab, sain aru, kui rumal ma olen olnud. 

See uus "mina käin ka trennis" mõtteviis on mind saatnud kõigest kuu aega, aga ma tunnen end juba hulga paremini. Ma olen enesekindlam, selg valutab vähem ja mu silmad jälle säravad. Ma õppisin sellest kogemusest seda, et kui sa midagi muuta tahad – või kuhugi jõuda või midagi saavutada, siis kirjuta see mõte üles. Muidu su pea ongi nagu üks suur "tahaks, teeks, peaks, võiks" mõtete kogum ning päriselt tehtud ei saa sa sellest lõputust nimekirjast tegelikult midagi. Ja siis tunnedki, et ei jõua ega saa. Tegelikult jõuad ja saad küll, kui endale eesmärgi sead. Mõtlesin aastaid, et hakkan igal hommikul võimlema ja sidrunivett jooma, ent võtsin end kokku alles pärast seda, kui valu muutus väljakannatamatuks. Panin aasta alguses uude märkmikusse kirja, et edaspidi alustan hommikuid sedasi – ja nüüd teengi nii. Next level oleks tõusta pool tundi enne Madist ja lapsi, kui maja on vaikne ja saan rahulikult oma päeva alustada, aga kuna nii lastele kui mulle meeldib hommikuti kaisutada (ja Ets on IGAKS jumala hommikuks suutnud end minu kaissu nihverdada :D), pluss maja ongi vaikne, kui kõik tööle-kooli-lasteaeda on läinud, siis pole ma sel veel mõtet näinud. 

Lisaks ostsin meile pärast kuute seinakalendrita elamise aastat kodumaiselt kirjastuselt SEIK tegude kalendri, mille riputasime kööki ja kuhu märkisin kõikide sünnipäevad, arstiajad, reisid JA Madise ja minu trennigraafiku. Madis käib esmaspäeval ujumas, mina kolmapäeval. Lisaks saab ta trenni teha teisipäeva, neljapäeva ja reede õhtul – jookseb, suusatab või sõidab ratast. Ja minule jääb nädalavahetus, mis on tegelikult kompromiss, sest Madisele jääb samuti nädalavahetus, kui ta lapsehoidja leiab. :D Üle-eelmisel nädalavahetusel sõitiski ta lastega maale, et laupäeval Kõrvemaal võistelda ning pühapäeval Ebaveres suusatada. Mina sain vaba aja tõlkimiseks ja koeraga jalutamiseks, laste beebialbumite täitmiseks ning kodu koristamiseks ja õhtuti vannis käimiseks ja filmide vaatamiseks, Madis sai kaks õhtut saunas käia ning piiramatus koguses trenni teha, lapsed aga vanaemadega kvaliteetaega veeta. Win-win! :)

Aga üks suur uusaastalubadus on veel meie kalendris kirjas, 1. aprilli kohal: "Algab Gerda & Kertu USA-seiklus!", järgmise 10 päeva peal on kirjas "NY" ning 11. aprillil: "Tagasi koju!". Oleme oma täditütrele Janele juba aastaid lubanud, et lähme talle sinna seitsme maa ja mere taha külla, aga mindud ei saa. Ning alates majja kolimisest on meie töömees Andrus mulle igal suvel oma reisidest pajatanud, kui talle praekartulit olen teinud :) – ning umbes viimased pool aastat on ta mulle pea iga kuu helistanud või sõnumi saatnud, et "Gerda, NÜÜD, traffel.com kiirelt lahti ja osta piletid ära!". :) Nimelt Andrus on meil väikestviisi nomaad – töötab selleks, et kaks korda aastas, seljakott seljas, pikalt reisida. Ta alustas enda sõnul siis, kui kunagi piirid lahti läksid, ning on tänaseks peaaegu kõikjal käinud ja kõike näinud. Ja mõistagi on ta traffel.com-is aastamaksu tasuv kasutaja. Aga kui ma poleks sellest veebilehest lugenud Mihkel Raua raamatust – kuidas tema lennupiletite pealt raha kokku hoiab – ega saanud Andruselt tema paroole piletite ostmiseks, poleks ma seda ilmselt kunagi julenud teha, sest olgem ausad – kes lendab 317 euroga üle Atlandi ookeani ja tagasi?! Ebareaalne hind, aga just selline summa meie kummagi eest Madise krediitkaardilt maha läks. :D Kuidas see kõik aga mu uusaastalubadustega seostub?

Nimelt mul on täna täpselt null eurot New Yorki minekuks. Null. Aga ma tean, et aprilliks olen suutnud kõrvale panna vähemalt 1500, loodetavasti lausa 2000 eurot. (Okei, see on natuke liigagi ambitious plaan, aga ma lähtusin selle märkmikusse kirjutamisel soovitusest unistada suurelt. Seega mu kirjapandud unistus on koguda kokku 2000€, aga kui tuleb "kõigest" 1500, pole ka midagi lahti.) Ja maikuus suudan ära teha sama palju maksva silmaopi KSA-s. (Olgu öeldud me lähme sinna käsipagasiga sightseeingut tegema, lastevaba aega nautima ja sööma, mitte suurte kohvritega šoppama. Ma ei näe sel mingit mõtet, sest A) kohvriga ongi palju tüütum reisida ja B) Eestis on kõik olemas, mida hing ihkab. Ma ei vaja enam ammu kapitäit hilpe, viit paari päikseprille ja kolme käekella, et end hästi tunda. Ning lastele pool aastat või aasta jalanõusid ette ostma ei hakka ma mitte kunagi.) Säästmiseks ei ole vaja mingit kogumispäevikut, millest Kertu mulle pidevalt jahub, :) sest kui sul on eesmärk millegi jaoks koguda, siis sa lihtsalt ei kuluta. Mitte ühtki senti. Mitte ühtki H&M-i allahinnatud viieeurist dressikat ega Lindexi kolmeeurist sokipaari ei osta – kui tahad koguda, pead väärtustama igat senti, sõna otseses mõttes. Kertu kurtis alles hiljaaegu, et mis see kõrvalepandud 50 euri teda aitab – USSA sellega ei sõida ju. Aga kui sa tahad säästa, tuleb selline mõtlemine ära unustada. Every little helps, nagu Tesco end reklaamib. :) 

Kui me Madisega majja kolisime, võtsin ta tädilt üle 2000 euro laenu, et Ikeast diivan, telekalaud, toolid, Milka kirjutuslaud ja palju-palju muud osta. Maksin seda aasta otsa iga kuu talle 200 euro kaupa tagasi. Madis andis mulle iga kuu alguses 400 eurot, millest maksin lisaks ta tädile ära 90 € suuruse õppelaenu, seega jäi mul elamiseks 110€. Madis aitas mähkmete ja toiduga ning elamiskuludega, aga ma ei ostnud aasta otsa endale mitte ühtki särki, sokki ega jalanõud. Lastele küll, aga enda kappi pigem tühjendasin ning sugugi mitte ei müünud, vaid viisin kotitäite kaupa hilpe Uuskasutuskeskuse ukse taha. Ühel hetkel saatsin sinna ka mänguasju täis tuubitud kaks Ikea suurt kotti (õigemini Madis viis, sest sel ajal oli meil üks auto ning mina Etsuga kodus), sest nägin, et Ets ei mängi nendega ning asju on liiga palju. Kapis tekkis korraga ruumi ning ma ei seisnud seal ees enam kunagi mõttega "Issand kui palju riideid ja ikka pole midagi selga panna". Ja teate – see tunne on vabastav, kui kodu ei meenuta korilase keldrit, vaid iga raamatu, mänguauto ja pehme looma jaoks on oma koht. Lapsed ajavad hetkega toa sassi, aga kui sa tead, kuhu kõik asjad käivad, saab tuba sama kiiresti 1-2-3 korda ka.

Seega ma tean, mida tähendab kokkuhoid ja mida tähendab, kui raha lihtsalt pole. Esimene aasta majaomanikena õpetas mind majanduslikult rohkem kui kõik varasemad kokku. Kui raha pole, siis lihtsalt ei käi poes ja kõik. Ei katseta uusi tervislikke retsepte, vaid teed praekartulit ja kogu pere on söönud. Ega lange seejuures ahastusse, sest sa tead, et see on mööduv nähtus ning raha on valuuta, mida saab alati juurde teenida. Ma tean seda seetõttu, et me oleme olnud Madisega ka seisus, kus tema otsis korteri pealt oma sendid ning mina oma sendid kokku ning jalutasime Prismasse (elasime siis Sikupilli taga Katusepapi tänaval), et kahe peale midagi head poest osta. Ma isegi mäletan, et ostsime mingeid Snickersi-laadseid šokse, mis olid päris Snickersist odavamad. :D Ja me oleme olnud ka olukorras, kus mina käisin päeval ülikoolis bakakraadi omandamas ning nädalavahetuseti Sportlandis tööl ja Madis kaotas samal ajal oma projektijuhi koha, sest ettevõte läks pankrotti. Ta laenas sõpradelt kulude katteks raha ning läks kolmeks kuuks Inglismaale ema maalrist mehe juurde tööle. Jättis kokkuhoiu tõttu suitsetamise maha ning pani iga päev suitsupaki raha kapi otsa purki – ja suutis tänu sellele kolm kuud hiljem Eestis sõpradele võlad tagasi maksta. Ma mäletan siiani, kuidas tol ajal Madisega umbes kaks korda kuus suurt Säästumarketit külastasime, et riisi-, makaroni- ja tatrapakke, purgisuppe ja konserve, frikadelle ja pelmeene ja kalapulki ja suhkurt ja soola ja õli ja palju muud täis tuubitud käruga sealt naasta. Tol ajal ei teinud me mingeid nädalamenüüsid, vaid tegime seda süüa, mida parasjagu kapis leidus. Ning Madis käis lõunal kodus söömas. Ma ei mäletagi, mis ajahetkel see muutus ja me enam Säästumarketit ei külastanud. Aga see polegi oluline. Oluline on see, et nälga keegi ei tundnud ja ahastusse ka ei langenud. Ning läks paremaks. 

Paremaks ja õigemini kergemaks läks ka pärast seda esimest rasket aastat majas. Kui Madis õppis säästma Inglismaal suitsupaki raha kõrvale pannes, et esialgu sõpradele tagasi maksta – hiljem aga näiteks majalaenu sissemakset teha –, siis mina pole seda siiamaani päris käppa saanud. Majja kolides kogusin raha täpselt nii palju, et saaks mõne uue diivanipadja või kardina või küünlajala koju osta. Ülejäänu kulutasin nt poistele uute Bredeni mütside või mille iganes muu ostmiseks. Aga ma polnud toona ahastuses ega ole ka täna, sest kui kuskile on vaja minna või midagi teha, siis ma tean, et saan sellega hakkama. Ja kui on vaja USA jaoks raha kõrvale panna, siis ma sel perioodil ühtki uut kleiti endale ei osta. Ja teadvustan endale, et jah, H&M-is on praegu suured allahindlused ning poistele saaks sealt hea hinnaga uusi dressikaid, aga teen siis nende kummutisahtlid lahti ja näen, et need juba on dressikaid täis. Ja pükse ja särke ja sokke. 

Mul oli vahepeal juba silmaopi raha kapi otsas koos, aga ma ausalt öeldes ei teagi, mis sellega juhtus. Ilmselt tulid jõulud. Ja mõned sünnipäevakingid. Ning ahjaa, novembris käisime Annaga Soomes Ikeas. :D Aga ilmselt ma pole oma plaanide potentsiaalse nurjumise pärast paanikas seetõttu, et kuskil ajusopis on mul meeles Madise lubadus panna pool ehk kinkida mulle mu 30-ndaks sünnipäevaks ühe silma opp...teise pean ise kinni maksma. :D Ning selle teise jaoks ma pole veel matnud lootust välja mõelda, kuidas seda oma firma kontole kogutud rahaga maksta... äkki ikka enne maikuud mõtlen välja ka. :D (Tõenäoliselt mitte, aga lootus sureb viimasena.)

Muidugi on mu eesmärk jõuda punkti, kus ma ei pane ühtki asja ostes – olgu selleks reis või silmaopp või riided või jumal teab, mis – selle peale oma viimaseid sääste magama. Et ma kulutan alati ainult nii palju, et kontole (või kapi otsa) jääks alles vähemalt sama suur summa kui see, mida kavatsen kulutada. Et ma ei ela palgapäevast palgapäevani. Ja et sinna jõuda, tuleb millestki alustada – ning kui sinu jaoks aitab seda algust teha Miiunaatori kogumispäevik, siis jumala eest – go for it! Mind ei motiveeri paraku "meelelahutuse säästukuu", sest ma ei käigi iga kuu kinos. Lapsed ka ei käi. Teatris ammugi mitte – piinlik tunnistada, aga ma käisin palju rohkem teatris siis, kui Väike-Maarjas elasin. Spaas käime heal juhul kord kvartalis kui sedagi ning mitte kokkuhoiu, vaid selle pärast, et see on minu jaoks kolme lapsega lihtsalt tohutu ettevõtmine. Ja kahel kolmest on sageli nohu või köha, nii et mis basseinis külmetamisest me räägime. Pealegi käib meie väikevenna kord ning Ets kaks korda nädalas lasteaias ujumas, seega ma arvan, et nad basseinist just puudust ei tunne. 

Aga kui mul on eesmärk käia korra nädalas oma tervise pärast ujumas, siis ma ei hoia selle pealt kokku, vaid lähen ostan trikoo ja mütsi ning ujulapääsme. Pärast välja sööma ei lähe, vaid tulen koju ja teen siin, oma uues köögis.
Meil on ka Madisega eesmärk minna suvel uuesti Itaaliasse – ja minu väljaütlemata ja märkmikusse kirja panemata unistus on see, et saaksime igal aastal oma pulma-aastapäeva just seal tähistada. (Vähemalt seni, kuni hing saab nii palju Itaaliat täis, et vahelduseks tahaks hoopis näiteks Ruhesse õhtust sööma ja oma pulmapäeva meenutama minna.) Selle saavutamiseks hoiame kokku üksteise sünnipäeva- ja jõulukinkide pealt ning jätame sõbrapäeval, oma suhte alguse aastapäeval, öö spaas veetmata, kuigi Madis lubas mind ühe aastataguse lörriläinud Läti-tripi eest Hedon spaasse viia ja ma ootan seda siiani pikisilmi. :) Ent kui ma pean valima, kas üks öö spaas või kümme Itaalias, siis ma võtan iga kell viimase. Ja hoiame kokku. :) Ega solvu! Madis on siiani üpris kahtleval seisukohal, kas tal tõesti õnnestub edaspidi igal naistepäeval, sünnipäeval ja sõbrapäeval kergemalt pääseda, kui mind nende kõikide tähtpäevade asemel kord aastas Itaaliasse viib. Ja kui ma ei mäletaks, kui ägedad meie esimesed 12 päeva seal olid ning kui elevil ma olin igas kohvikus itaalia keeles cappuccinot ja croissanti küsides, siis ... võib-olla ma ei usuks seda isegi. :D Aga that's the plan!

Ma usun, et praeguseks oled sa üsna segaduses ja mõtled, miks ma postituse pealkirjas kööki mainin, kuigi köögini pole jutt veel jõudnud ja näib, et ei jõuagi. :) See pealkiri seisab mul ootel juba viimased pool aastat, sest umbes nii kaua me uut kööki ootasime ja kiirnuudleid sõime. Ning mida aeg edasi, seda mahlakamalt ma plaanisin seda köögifirmat ja selle omanikku Indrekut siin sajatada. Aga postitust kirjutama hakates alustasin 2018. aasta kokkuvõttest (millest poole moodustabki köögiootus) ning sain aru, et meil on nii palju, mille üle rõõmustada ja tänulik olla ... ja ma ei taha, et üks lontrus nimega Indrek ja tema olematu suhtlusoskus ning mannetu asjaajamine meie ilusat aastat varjutama jäävad. Seega ma ei pühenda seda postitust talle. Mis sest, et köök on juba kolm kuud valmis ja kasutusel olnud, kuid me ootame siiani üht viimast kapiust (sest kohapeal selgus, et see telliti vales mõõdus ning tuli uus teha), aga iga kord, kui Madis Indrekule helistab, ta kas A) ei võta vastu, B) saadab sõnumi, et helistab tagasi, C) ei helistagi kunagi tagasi või D) helistab ja ajab järjekordset pläma ning lubab, et kahe nädala pärast on töö tehtud. Ja siis kahe nädala pärast Madis helistab ning algab sama jama otsast pihta. Viimased kolm kuud!

SELLEST HOOLIMATA ma ei lähe närvi ja Madis ei lähe närvi, sest meil on ilus uus köök (ühe mitteplaneeritud avatud riiuliga :D ), ilus soe kodu ja terved lapsed. Ning ükski Indrek ei suuda mu meelerahu kõigutada. ZEN! :D

Ma võtan all meie möödunud aasta põgusalt kokku, lihtsalt iseenda jaoks. Hakkasin asju kirja panema juba aasta lõpus ning kui mul varem oli tunne, et ah, üks tavaline aasta oli ju ja midagi erilist nagu ei teinudki, siis ükshaaval kuude kaupa meenutama hakates selgus, et jõudsime selle aastaga ikka väga palju, nii tööalaselt kui majaehituse kui laste arengu ja oma suhtesse panustamise osas. Ja kuna ma alles äsja kartsin, et mul on Etsu beebipildid kõik kadunud (õnneks hiljem selgus, et need on Madise arvutis – minule ostsime läpaka magistritöö kirjutamiseks, kui Ets hakkas aastaseks juba saama) ... ja leidsin siis siit blogist oma vanad postitused, kus kõik pildid kuude kaupa alles, olin ühtäkki nii uhke enda üle, et selle aja võtsin ning need postitused tegin. Praegu on nii kihvt neid pilte vaadata ja lugeda, mida ma sel ajahetkel elust arvasin. Seega ma loodan, et juba aasta-paari pärast olen ma palju parem rahaga majandaja ning loen ja meenutan, kuidas ma olematute säästudega USA-s ära käisin ning raha kõrvale panema ja kokku hoidma õppisin. :)

So, here goes. Aasta 2018.

Jaanuar
Aasta algas lastehaiglas. Pidime sõitma aastavahetuseks Otepääle, aga kuna meie pisipoja jäi palavikku, veetsime aasta viimase päeva kodus teleri ees. Mäletan, et viisin veel Milka 31. detsembri õhtul Piritale klassiõe juurde ning Madis läks 1. jaanuari hommikul poistega lastehaiglasse kontrolli. Mõne aja pärast sõitsin neile järgi ja jäin kohe-aastasega neljaks päevaks sisse. Kogu kuu möödus tema pärast muretsedes. Käisin perearstil kõikvõimalikke teste tegemas, et välistada diabeet ning toitainetepuudus. Testid olid korras, aga laps ei olnud – ta oli rahutu, viril ning kaanis endiselt meeletult vett, nii et vahetasin öösel 4 x mähet ja see lasi ikka läbi. (Piimasegu jäigi sealtmaalt ära, sest ta oksendas seda välja nagu annaksin talle mürki. Aga vett võis kaanida pudelite kaupa.) Tagantjärgi arvame, et lapse organism oligi mürke täis ja ta lihtsalt uhus meeletute veekogustega välja need. Ta joob siiamaani palju vett ja just lutipudelist – ning ma ilmselt ei võõrutagi teda sellest ennem, kui ta ise loobub, sest tänu sellele olin iga järgmise kõrge palaviku korral tunduvalt rahulikum, sest ta jõi sealt hooga nii vett kui kummeliteed. 
Jaanuar oli üks suur must auk ka sellepärast, et ootasin kõnet endokrinoloogilt, kes pidi mulle teatama MRT-uuringu tulemused. Kui see kõne siis tuli ja ta ütles nagu muuseas, et need süljenäärme tsüstid mu kaelal pole midagi märkimisväärset, langes mu südamelt meeletu kivi. Olin viimased kaks kuud lapsi magama pannes kallistanud neid nii, nagu oleks see mu viimane kord seda teha. Nii et see kõne oli nagu mu teine sünnipäev. Õigemini kolmas – teine on mul igal sügisel, sest baka 1. aastal jooksin hommikul loengusse tormates Kaubsi ja Viru vahel auto alla ning maandusin õhusaltoga pea ees asfaldile. :)

Veebruar
Käisime Madisega Vigris taimse toitumise loengul. (Yep you could say I'm brainwashing the guy. :D) Ja tähistasime Madisega oma suhte 10. aastapäeva ning läksime kahekesi üheks ööks V-Spaasse. Ilma lasteta. Jõime mojitot ja õlut ja veini ja käisime söömas ja hüpersupertore oli. :)

Märtsi 
algul tegin Etsust, Sonnist ja Milkast pildid ära Anna juures – poisid said 1 ja 3 ning Milka 13, ajalooline hetk. :) Pidasime mängutoas sõpradega pidu. 

Aprilli
sündmuste kohta puuduvad mul mälestused, aga olen märkmikusse kirjutanud nii:
"Püüan saada hommikuinimeseks. Hommikuti endale aega võtta. Hommikutrenn? 
Rohkem raamatuid lugeda. Paremini toituda. Rohkem rohelist. Hommikuti sidrunivett. Sidrunipress!"
Sellest loetelust olen suutnud maha tõmmata vaid kaks: teen hommikuti trenni ja ostsin sidrunipressi, millega teen sidrunivett. Ja oh well, that's about it. :D

Mais
sain 29 ja läksime kogu perega viimast korda Inglismaale, lapsed vanaemale külla ja meie Madisega Manchesteri Ronhilli uue kollektsiooni launchile. Kui Manchesterist tagasi sõitsime, haigestusid poisid kõhuviirusse, järgmisel ööl haigestus nende onu ja ülejärgmisel mina. Pidime öösel kell 3 ärkama, et lennujaama sõita, aga mina kallistasin sel kellaajal veel väga kõvasti vetsupotti ning lasime piletid üle. Madis ostis meile pärastlõunal uued piletid ja lendasime esimest korda Ryanairi ja Stanstedi asemel Gatwickist EasyJetiga tagasi ning vahe oli super. Eestikeelne tekst pardakõlaritest ja meeldivalt puhaste vormidega teenindajad ja mugavad toolid. Luks! Ainult et lennukis jõudis kõhuviirus lõpuks ka Milkani ning ta vaeseke oksendas ka veel Tallinnas, kui taksoga pesulasse sõitsime ja sealt Madise auto võtsime. See oli nii kohutav, et mõtlesin juba kõikvõimalikele viisidele, kuidas edaspidi lastega Inglismaale rohkem mitte minna, aga siis juhtus nii, et vanaema kolis Eestisse ja meil polegi rohkem sellist trippi võimalik teha. :) 

Juuni
Ets jäi juba mai keskel suvepuhkusele, mis tähendas, et mul terendas ees kolm pikka ja üksildast kuud koos poistega, sest Madis oli iga päev kella kuueni tööl ning seejärel pikkades ratta- ja jooksutrennides. Ma isegi pakkisin kahel nädalal lapsed ja kotid autosse ning sõitsin maale, et vaheldust saada ja ema mul natuke poisse lõbustada aitaks.
Aga juuni oli ühtlasi kuu, mil Haridusministeerium andis mulle mu senise kalligraafikarjääri suurima töö: nimelt kirjutasin kolme juunikuu nädala jooksul presidendi vastuvõtule üle 1300 kutse. Kirjutasin õhtuti ja öösiti ning vahel ka nädalavahetuseti. And I loved it. I love my job! :)

Juuli
algus möödus nii minu kui Madise kui poiste riideid pestes ja kuivatades ja triikides ja neid kotti pakkides, sest 5. juuli hommikul sõitsin maale ja viisin poisid järgmiseks kaheks nädalaks mamma juurde, et siis autosse istudes ja maja eest välja tagurdades neile lehvitada ja pool tagasiteed nutta lahistada. :) Ma polnud neid kunagi sedasi nii kauaks maha jätnud ja kuigi olin meie Itaalia seikluse pärast ülielevil, oli see ikkagi nii kurb kuidagi. :) Jõudsin kuueks koju ning 21.30 istusime Madisega juba lennukis. Ma ei peatu sellele järgnenud 12 päeval praegu pikemalt, sest plaanin neist siin järgmiseks ühe mahuka pildipostituse teha. :)

Augusti
lõpus sai minu vanaema 90 ja selle tähistamiseks tuli kogu meie suur suguvõsa mu vanemate hoovile kokku – ja Aimar tõi vanaema Sääse hooldekodust ratastooliga kohale. :) Enne seda aga olin usin töömesilane ja kirjutasin taas Haridusministeeriumile kutseid, seekord Repsi vastuvõtule ja Aasta Õpetaja Galale.

Septembris
alustas meie pesamuna lasteaiateed samas rühmas, kus Ets alles maikuus lõpetas. Käisin teda kaheksa hommikut harjutamas, siis hakkas Madis viima. Üleminek oli üle ootuste sujuv ja ta nuttis ainult esimestel päevadel umbes viis minutit. Täna läheb ta aeda heal nädalal (st kui kõik on terved) neli päeva nädalas ega tee piuksugi, kuigi plaanisin algul, et hea kui 1–2 päeva kannatab käia. Mina panen poisid hommikul riidesse ja kotid kokku, kombed-saapad selga ning Madis tõstab nad turvatoolidesse ja sõidutab nad linna. Kui neil on kiire ehk et Milka koolitunnid ähvardavad ilma temata alata, siis nad viivad kõigepealt Milka kesklinna kooli ning alles siis teevad lasteaia drop-offi. :) Vahel viivad ennem Etsu, vahel väikevenna, kes võtab kombe seljast, Madis aitab sandaalid jalga, panevad lutu kappi ja juba ta jooksebki teistega mängima või hommikust sööma. :) Ei mingit nuttu ega jauramist, et ei taha minna või tahan koju. Kõige ägedam väikene mees! :) Kui ma kunagi end kätte võtan, siis ma tahan kirjutada sellest, miks ma arvan, et tavalasteaed on tunduvalt parem kui totally overprized erahoid. Õigemini mitte parem, vaid SAMA hea kui see ülemakstud hoiuteenus. Sest päeva lõpus taandub kogu lasteaia või hoiu kogemus sellele, kes on need inimesed, kes su lapsega tegelevad ja aega veedavad. Ning Etsu ja meie väikevenna sõime kogemus on olnud fantast just tänu kahele noorele üliarmsale õpetajale. Kes võiksid vabalt karjääri teha erahoius ja saada ilmselt kõrgemat palkagi, aga kes meie õnneks on valinud töökohaks ühe Tallinna lasteaia.

Ning ma oleks juba peaaegu unustanud – septembri lõpus saime Tartus pulmas käia. Võtsime kolmest lapsest kaasa kaks, kes meie eelduste kohaselt pidid südaööni vastu pidama, aga juhtus ikkagi nii, et kolmveerand 12 magasin Etsu kaisus ning jäin ilma nii koogist kui pruudipärja maha mängimisest. Oh well. Better luck next time. Oh wait, I'm already married! Yay me. :D

Oktoobris
sai Madis 34 ja selleks puhuks ostsin talle ühe sooja salli ning kirjutasin siia armastuskirja. :) Lisaks käisime Joa rahvaga Rakvere teatris ning hiljem Aqva spaas söömas, kus ma sain vist elus esimest korda tõelise toiduelamuse – sõin eelroaks karpe koorekastmes ja see oli tõsiselt parim toit, mida olen kunagi söönud. Meil on Madisega siiani nimekirjas kohtinguõhtu, mis hõlmab klaasi (või pudelit) valget veini ning neid kooreseid karpe. Yumm! Viisime peo restoranist üles meie tuppa, sest öö hotellis oli mu viimane kink Madisele. (Ja ühtlasi mu elu kõige mõttetumalt kulutatud 120 eurot, kuna me reaalselt lihtsalt magasime seal 8 tundi ning sõime hommikust. Noh ... Pärtli talus oleks saanud ka kõike seda teha. Täiesti tasuta. :D)

Novembris
jätsime vahele kutse minna taas Manchesteri, Ronhilli AW2020 launchile ... ja kuigi see oli tol hetkel õige otsus, tegi see mind väga kurvaks. Ronhill on mu hinges nii jooksuriiete kui Inglismaa tiimi pärast, eesotsas brändijuhi Grahamiga, kes toetab meid igatepidi nagu hoolitsev isa. Iga kord, kui Jacki, Jackiet, Dominique'i, Andyt, Oliveri, Michelli, Gabriellat, Joni, Johni ja teisi näen, on see nagu  ... noh, lihtsalt väga tore. :) Kõik tunnevad meid nimepidi ja küsivad, kuidas mu väikemees elab (sest kui meie pesamuna oli 2017. aasta mais 4,5-kuune, võtsime ta kaasa ... ning ta magas oma Quinny Zapp Xtra kergkäru ratastele asetatud turvahällis kõik workshopid kenasti maha). 

Novembris sai ühtlasi valmis meie kauaoodatud kaunike – köök, milleta olime viimased viis kuud hakkama saanud. Ja mis on ka põhjus, miks meie uues köögis ühtki kiirnuudlipakki ei leidu. Meil jäi neist viiest kuust neid terve kotitäis alles – ja nii kui köögimehed oma saed ja pintslid kotti pakkisid, viskasin selle koti välja. Ma tahaks öelda, et viisin need eeskujulikult Toidupanka või andsin lahkelt mõnele kodutule või vähemalt jätsin need prügikasti kõrvale, et keegi saaks need omastada. Aga olgem ausad viis kuud kiirnuudlite peal elades ei suuda sa ette kujutada, et keegi oleks NII näljane, et sellist saasta tahaks süüa. :(

Detsembris
kavatsesin võtta aja maha ja nautida koos oma poistega jõulumaagiat, aga selle asemel hoopis rabasin elu eest. Lõpetasin 150-lehelise raamatutõlke ning kirjutasin ühe ettevõtte jõulupeole 120 kutset ja Tartu jõulugalale üle 700 kutse. Ning tegin seda muidugi taaskord öötundidel, sest meie pesamuna jäi novembri lõpus kõrgesse palavikku ja külastasime pea aastase vahega uuesti lastehaiglat. Viis tundi ootamist ning kõikvõimalikud gripitestid, uriini- ja vereproovid, röntgenipildid ning kõrvaarsti külastused hiljem saime teada, et ta põletikunäit oli 110 ehk väga kõrge, aga kus põletik täpselt kehas asus – müstika. Andsin talle vastumeelselt nädal aega kodus antibiootikumi ning näit langes alla 5 – vähemalt rohi mõjus. Aga see tähendas, et detsembri esimesed nädalad oli ta minuga kodus, siis haigestus Ets ning kaks lasteaia jõulupidu hiljem jäid nad pikale vaheajale. Teisisõnu – tegin taas öövahetusi. :) Aga kui sa oma tööd armastad, siis ei tundu see sugugi mitte töö tegemisena. 

Mis on ka põhjus, miks olen täna siin seda postitust lõpetamas – olen jõudnud ringiga algusse ehk saanud lõpuks ometi aru, mis sihi ja suunaga edasi kapata. Aga selleni jõuan õige pea.

Jõulud möödusid maal perekeskselt ning aastavahetuseks sõitsime Joa rahvaga Otepääle. Käisime lastega kelgutamas, tegime ühiselt boršisuppi ja igal kolmel õhtul toimus saun pluss tünnisaun. Maruvahva oli ... ja seda vahvam oli pärast pikki jõulu- ja aastavahetuse pühi taas oma voodis magada. Isegi poisid nutsid Otepääl mitu korda, et tahavad oma koju. :) 

Tänaseks on käes juba 2019. aasta teine kuu ... aga kuhu see esimene kadus – mul pole ausalt aimugi. Jaanuar on minu jaoks alati üks suur müstika. Kui selle algusse jäänud pidustused ehk meie väikevenna 2. ja Kertu 37. sünnipäev välja arvata, oli see üks suur mure- ja masenduse kuu. Peamiselt mure selle pärast, kas poisid on ikka terved, ning masendus, kuna mul tekkis esimest korda viimase nelja aasta jooksul jõudehetk, kus poisid käisid ilusti lasteaias ning mul oli aega päeval tööd teha ... ainult et ühtki tõlketööd polnud ootel ja kaartide püsitellimused said ka kiiresti täidetud. Ning selle asemel, et võtta seda aega kui võimalust MÕELDA, mida ma edasi teha tahan ... või oma kodulehte värskendada või midagi uut siia kirjutada või mõni ettevõtluskoolitus internetiavarustest üles otsida, vaatasin iga päev ETV-st Downton Abbeyt ning lihtsalt ... olin augus.

Läks aega terve kuu, et see negatiivne laeng positiivseks pöörata (mõni ime, et jaanuari peetakse aasta masendavamaks kuuks!), aga ma ujusin pinnale. Pidime selleks kogu perega köha-nohu-kõhuviiruse läbi põdema (praegu on 37-palavik-ja-kõik-kohad-valutavad-olekus Madis, Milka pole veel oksendanud ... aga nagu ajalugu on näidanud, siis ta haigestubki viimasena, seega ma tema asemel ei kilkaks:D), et mul läheks nii füüsiline kui vaimne olek helgemaks. Ning ma saaks lõpuks ometi aru, et ainus asi, mis takistab mind seda hobikorras-kaarditegu päris ettevõtteks muutmast, on minu sisemised ebakindlused. Mitte klientide või töökogemuse või oskuste puudumine – vastupidi. Kogemusi on mul nende aastate jooksul kogunenud juba kamaluga – ning kliente nii eraisikuid kui suurkorporatsioone, kelle töötajatele teen ja postitan igal kuul õnnitluskaarte. Seega ma peaaegu tean, mida teen :) ning nüüd on vaja lihtsalt tegevuspinda laiendada, sest mul on lõpuks ometi selleks aega.  Esialgu alustaks turundusplaanist või äriplaanist või näiteks .... ettevõtluskoolitusest. Või töötukassast ja galligaardi registreerimisest päris ettevõtteks. Ma päris täpselt ei tea, milline neist esimesena võiks tulla, aga ma tunnen iga keharakuga, et olen ometigi kord õigel teel. Ja see – koos Kertu&Gerda USA-tripiga aprillis, silmaopiga mais ning pulmareis vol2 Itaaliasse juulis – on mu märksõna 2019. aastaks. :) 

Aga nüüd – meie köögiremont. Alustan lammutus- ja ehitusprotsessist ning lõpetan valmis produktiga. Head vaatamist! :)


Lammutus algas – juuni 2018.











Põrand valatud!





No more mice underneath my toes, hallelujah! :)







Fotoshuut poistega 20. augustil 2018, kui nende Briti aktsendiga vanaisa oli äsja köögi ära tapeetinud.  :) Ning jah – ta kleepis seinale poiste nimed ... ning Etsu oma on nüüd näha, kui prügikasti sahtel lahti tõmmata. :) Eluarmas mälestus mu meelest.
















Algas parketipanek.

 Andrus in action. :)







Ja juhhei – põrand on valatud ja parketiga kaetud, seinad tapeeditud ... köögimööbel, uu?? Selline vaatepilt avanes meil umbes kaks kuud. :D








 Üks maailma pikim paigaldusprotsess on alanud. Ka see vaatepilt püsis meil ... noh, liiga kaua, ütleme nii. :) Üks nädal tuli karkass, siis tulid tasapinnad. Lõpuks saime ka uksed. Ühte pole siiamaani saanud. :D Ning jah – meil oli külmkapp keset tuba. Nädal aega. :D






















Ikea sahtlisisu ja Fiskarsi käärid – ühed Helsinki Iittala poest, teised (suured) Väike-Maarja Grossi II korruselt. :D Match made in heaven. :)





My name is Boss. Hugo Boss. :D














Tassisin ülevalt meie magamistoa põrandalt seal viis kuud seisnud köögiasjad alla. Päev sisustatud. :D


Madis hakkas lakkima. Pidime algul töötasapinna taha Kasparilt köögiklaasi tellima, aga saime siis aru, et see pole võib-olla parim idee, kuna mingis meeltesegaduses lasime Andrusel selle vasakpoolse seina ära krohvida (teistes seinades on kips), mistõttu on tapeedialune krobeline ja klaasi ei saaks päris hermeetiliselt paigaldada. Seega kuulasime mitmelt poolt tulnud soovitust tapeet ära lakkida ning mõtlesime, et the hell with it – kui lähebki kunagi koledaks, saame alati valged kalasabamustri plaadid panna. :)



 Ja siit tuleb terve hunnik lõpptulemuse pilte. Sest ma lihtsalt ei suutnud valida. :)























































 Tellisin poistele söömiseks alusmatid – jänes ja karu (linki ei leidnud, ju siis poest otsas), mis kaitsevad tammepuitu ... ja olgem ausad on ka väga kenad vaadata. :) 

























Ja lõpetan selle pildipommi pühapäevase pannkoogihommikuga. Meisterkokk Madis ja tema õpipoisid. :)



Kui sul on küsimusi meie köögiehituse või -tehnika või kas või näiteks kohvipurgi kohta, siis jäta julgelt kommentaar ja luban sellele vastata nii kiiresti kui vähegi saan! :)





Kommentaarid

Populaarsed postitused