Avastame Itaaliat, üks pulmareis korraga: 2018


I don't need to travel the world. Mulle täiesti piisab kolmest riigist – Eestist, Inglismaast ja Itaaliast. Ma ei läheks kunagi Indiasse. Või Taisse. Ma isegi ei taha näha Põhja-Koread ega Hiinat. Minus lihtsalt puudub igasugune ekstreemsus- ja seiklusjanu. Sõna „seiklus“ pigem hirmutab mind. Seljakotiga reisima? Autoga Euroopasse trippima? Nalja teete või? Kus ma hambaid pesen? Kus ma ööbin? Kus ma söön ja pead pesen? Mõtleme käigu pealt välja? Not in my world. Me käisime hiljuti Kertuga New Yorgis Janel külas ja see oli juba minu jaoks piisavalt ekstreemne kogemus. :D

Minu vend Keio oli täpselt minu vastand. Motokross, benji-hüpped, kiirkatsed maanteel, purjus peaga sõitmine, kõikvõimalikud mõnuained ... ma isegi lisaks siia kalapüügi ja eriti vähipüügi, mille jaoks inimene, kes armastas kella kolmeni PÄEVAL magada, tõusis kell kolm ÖÖSEL ning läks järve äärde. (Täielik müstika mu jaoks siiani.) Keio rääkis mulle kunagi, et tema lemmikosa lennureisist on õhkutõus ja maandumine. Mina seevastu surun iga kord lennukisse istudes küüned Madise reide ja varbad kronksu ning pobisen omaette „palun ära kuku alla, palun ära kuku alla, palun ära kuku alla“ terve aeg, mil lennuk kõrgust kogub. Ja see hetk vahetult enne seda, kui lennuki rattad maad puudutavad – ning siis jälle enne seda, kui seisma jääb, olen täiesti veendunud, et lennuk lendab õhku – ja kui seda ei juhtunud, siis ta kindlasti ei saa pidama ja me sõidame vastu mingit seina sodiks. Et kui keegi on mõelnud, kas ma olen optimist või pessimist, siis see vist vastab küsimusele. :D

Nii et kujutage ette, mis moodi ma kaheksa aastat tagasi üksinda lennukisse istusin ning Milanosse lendasin. Ihuüksi ja üheotsapiletiga! Nutsin kõik kolm lennukis veedetud tundi ja Bergamo lennujaama ees bussi oodates ning Madisele helistades ka veel. Fast-forward seitse aastat edasi ning ma seisin sealsamas lennujaamas koos Madisega – olles selleks ajaks kümme aastat koos ja ühe aasta abielus olnud.

Ma vahel ikka mõtlen (kui Madis mind väga närvi ajab), et miks me oleme ikka veel koos. Nagu näiteks ühel maikuu laupäeval (ma nimelt kirjutan seda postitust umbes kuu aega juba :D). Hommik algas idülliliselt: astusin kell 10 öösärgi väel terrassile, poisid mängisid liivakastis, Madis oli teinud munavõi, avokaado ja tomatiga ciabattat ning kohvi ja taustaks mängis Timmeri ja Parve suhtesaade. Teemaks oli seekord maagia ja mul tuli meelde, et ma tahtsin Madise emale selle netilehe lingi saata, kust eelmist saadet järgi saab kuulata, sest talle on soovitatud minna seda asja õppima, aga Kirsti sõnul sa kas tead ja oskad ja näed – või lihtsalt ei tea ega oska ega näe. Et kui sulle pole antud, siis ära torgi. Madis: Nojah eks arvamusi on erinevaid. Õppimine ei tee kunagi paha ju.“ Ma: Misasja Kirsti just ütles, et teeb ikka küll!“ Madis: Igaühel oma arvamus!“ Mille peale ma võtsin oma pooliku ciabatta ja kohvikruusi ja marssisin demonstratiivselt tuppa tagasi. :D Läks 10 minutit mööda, mul sai võileib otsa – ning viha samuti – ja sammusin tagasi terrassile ära leppima ja uut ciabattat tegema.

Madis oli juba poistega eterniiti käru peale ladumas ning kui mul saade kuulatud sai, viskasin kärmelt ühe Soome suunduva kaarditellimuse kotti ja läksin nendega Tabasallu kaasa. (Postkontor oli suletud, muidugi. Nice work, Gerda. :D) Eterniidist ohutult lahti saadud, suundusime mingisse karjääri killustikku tooma, mis tähendas Etsu jaoks maailma parimat päeva, aga minul hakkas juba tukk peale tulema. :D Umbes sel ajal avastasin Madise telefonist meie aastataguse Itaalia reisi pildid ja videod ... ning kogu mu tusatuju oli kui peoga pühitud. Ma mäletasin korraga väga hästi, miks me oleme täna koos, oleme nii kaua olnud ja tõenäoliselt tahame olla elupäevade lõpuni.

Aga mul tuli ühtlasi meelde üks varasem StarFM-i suhtesaate lõik, kus Kirsti rääkis sellest, et kui Instagram on täis ilusaid armunud pilte ja jutukesi sellest, kui palju ikka üksteist armastatakse, siis need suhted on tavaliselt suletud uste taga mäda. Et kui kõik oleks hästi, siis poleks seda vaja kogu aeg näidata. Ühest küljest noogutasin kaasa, aga teisalt tundsin end korraks puudutatuna. Sest ka mina olen jaganud nii blogis kui Instas oma emotsioone, kui kõik on hästi. Hell, ma kirjutasin Madisele siia sügisel terve armastuskirja. Aga võib-olla sel põhjusel olen ma sama palju kirjutanud ka meie tülidest ja draamadest, sest ma ei usu, et üks normaalne ja terve suhe saab ilma nendeta läbi ... ega taha sulle näidata, justkui minu elu oleks sinu omast lillelisem.

Ja tead, miks? Sest minu elu on minu elu – koos minu isiklike tõusude ja mõõnade, äikesepilvede ja lauspäikese, võitude ja kaotustega. Sinul on hoopis teine teekond käia – ja see on ilus, sest see on sinu oma. Ehe ja päris, mitte pelgad pildid kellegi blogis. Või jutud sellest, kuidas vahel harva on halvasti – tegelikult on mul väga tihti halvasti, ma lihtsalt ei jõua ega taha sellest alati kirjutada. Ja kui ma teinekord jõuangi siia kirjutama, siis usu mind, ma ei mõtle seda tehes, et nüüd ma tahan kedagi õpetada või maailmaga oma õppetunde jagada. Ka üheksa aastat hiljem ei mõtle ma postitust avaldades sellele, kes kõik mu mõttekäike lugeda võivad (kuigi nagu ajalugu on näidanud, siis vahel peaks).

Ma kirjutan siiamaani enda meelest sahtlisse, iseenda analüüsimiseks ning oma tunnete ja mõtete lahtiseletamiseks. Või lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib kirjutada – ja mis on ka põhjus, miks ma ei sallinud magistrantuuris diskursusanalüüsi. Kus 50 varjundit“ tehti pihuks ja põrmuks küsimustega Mida autor küll sellega öelda tahtis?. Ma reaalselt sügasin nukke, kuulates feministe vaidlemas. :D Olgem ausad – enamik kirjanikke kirjutab mitte selleks, et iga lause taha mingit tagamõtet peita, vaid sõnad ja lood lihtsalt voolavad neist välja, sest nad naudivad kirjutamist kui tegevust. They write for the sheer beauty of it – I know I do. 

Ja sestap on mul teinekord päris ehmatav saada Instagrami sõnumeid stiilis Kuidas need karbid maitsesid? Me istusime seal Viigi kohvikus teie kõrvallauas!“ või Nägin sind üks õhtu Ülemiste ees!“ või Salmes DanceActi Practice Nightil!“ või Vapianos, aga ma ei julgenud tere tulla ütlema!“ :D Mina ju kedagi teist ei tea – aga läbi siinsete juttude, piltide ja Insta stooride teate teie minu elust päris palju ... ja selle peale ma kunagi ühtki kirjatükki avaldades ei mõtle. Võib-olla peaks edaspidi kirjutama ilma pildimaterjalita? J

Mõte on ahvatlev, aga justnagu üks pilt ei ütle rohkem kui tuhat sõna, ei anna ka sõnad üksi seda hetke, emotsiooni ja ilu edasi. Näiteks ma võin kirjutada väga emotsionaalse loo sellest, kuidas me Madisega oma pulmareisil üheainsa korra tülli suutsime minna, sest minult rööviti Cinque Terre neljandas külakeses emale suveniiriks kaasa ostetud kaelakee ära, ja me sõitsime rongiga vaikides viiendasse külakesse ning seisime seal, seljad vastakuti, kaks tundi keset turiste ja vaatasime merd ... aga kui ma ei lisa siia juurde seda pilti, mida Madis mul palus endast teha ning mille jaoks ma selle kaelakee pingile asetasin ja sinna unustasin, ei hakka see lugu sugugi mitte sedasi sinu peas elama nagu ma seda ise mäletan. :D

Oleks mul vaid pilt sellest ka, kuidas me sealt otsejoones välikohvikusse veinitama suundusime ja ma südame pekseldes mäest tagasi üles tormasin, kui mul see kee ükskord meenus ... ja kuidas ma tundsin esimest korda elus seda kohutavat tunnet, kui sinult on midagi emotsionaalselt hinnalist röövitud (see kaelakee maksis küll vaid 20€, aga oli kohalik käsitöö, valgete ja pastellroheliste puithelmeste ning linnukesega – minu emale ideaalne ja oh seda õnne, et olin talle poiste hoidmise eest midagi nii erilist leidnud!).

Selle tunde tegi eriti kohutavaks asjaolu, et kui ma ise leiaksin pingilt paberkoti suveniiriga, jätaksin ma selle sinnapaika ja loodaksin, et omanik tuleb sellele järgi – mul ei tuleks mõttessegi, et kellegi kingitus kaasa haarata! No ja nii mu suunurgad alla kukkusid selles maalilises Itaalia külakeses, endal kõht veini ja juustu täis ning viimane külake veel külastamata ... ja kuna ma ei suutnud sellest tundest kiiresti snap-out-of-it teha, sai Madis pahaseks, et mida ma pahurdan ja mossitan nii kaua. Me olime järgmised neli tundi ühes suures ja täiesti mõttetus tülis – ning sõitsime õhtupimeduses rongiga La Speziasse oma ööbimiskohta tagasi ja naersime terve tee iseenda rumaluse üle. :D
That’s (married) life for ya. :D

Aga kui see üks totter tüli marsruudil Manarola -> Riomaggiore välja arvata, oli see päriselt ka läbi ja lõhki dream come true tripp ... ning mitte ainult minu jaoks. Ma tean, et on tõeline vedamine, kui su kaaslasele meeldivad samad asjad, mis sinulegi, ning kogu elu pole üks suur kompromiss ja teineteisele vastu tulemine. Madis lendas suurema õhinaga meie Toskaana majutuskohas istanduse peremehe järel cantinasse ehk veinikeldrisse ringkäigule kui mina ning ootas, suu ammuli, et ma talle kõike tõlgiks, mida see vahva onu meile oma pere ajaloo ning viinamarjade ja oliivide kohta rääkis. Tema oli see, kes otsis Coopi pealt kokku piknikukraami ja kaks suurt veiniklaasi ning viis mind siis Valpolicellas salaja viinamarjade alla päikeseloojangut vaatama. Või julgustas mind kõrvetava kuumusega koos itaallastega Vernazzas kaljult vette hüppama. Või tellis meile Verona keskväljakul Martini Biancod ja otsustas, et kui juba, siis juba – käime Veneetsias ka ära. Madis armastab seda maad ja +33-kraadist leitsakut sama palju kui mina ning kuigi keelt ta ei oska, armastan mina teda selle eest, et ta lubab kõik pitsad ja pastad, gelatod ja cappuccinod, „Due birre, per favore“ ning „Due bicchieri di vino, o meglio – quanto costa una bottiglia?“ minul tellida, et keelt harjutada. J

Me küll unistame sellest, et ükskord Hawaiil ära käia ning seal Kreeka saarel ka, kus Mamma Mia“ filmiti, ja küllap me jõuame kõiki muid ilusaid kohti maailmas avastada küll ja veel, aga vähemalt järgmised kolm suve kavatseme ainult Itaalias trippida. Sel juulil lähme oma 2. pulma-aastapäevaks Rooma ning Positanosse ja Amalfi rannikule, järgmisel loodetavasti Sitsiiliasse, neljandal korral ehk mõtlen välja, kuidas saada Sardiiniasse ja oma 5. pulma-aastapäeval plaanime korrata Cinque Terre 12-kilomeetrist matka ja sealsetes külakestes pikemalt kui vaid üks päev peatuda. Ning maybe, just maybe... olen ma siis valmis muud maailma ka nägema. J

Ma ei tea, kas Madis seda postitust kunagi loeb (või vaatab ainult pilte nagu tavaliselt :D), aga ma loodan, et Kirsti küll ei loe ega arva, et näed – järelikult on luukered magamistoas, kui siin sedasi oma meest kiidab. :D Sest ma võin küll vahel seda hirmus halvasti välja näidata, aga tegelikult teeb ta mind tõesti õnnelikuks. Mitte sellepärast, et ta Itaalias need pastad ja pitsad kinni maksab (mõned jaksan ikka mina ka maksta! :D), vaid oma elurõõmu ja huumorisoone pärast. Sest ta oskab elu nautida ... ja õpetab seda möödaminnes minulegi. Kui mu kõrval täna Madist poleks, siis oma isa tütrena J... ei oskaks ma seda siiamaani ega saaks tõenäoliselt ka tulevikus oskama.

Niisiis ... siin ta on – meie 12 päeva Itaaliat pildis ja jutus. Head nautimist! J

Pakkisin asju. :D

Maandusime. Lennujaama eest võtsime takso, õigemini võttis selle takso üks teine Eesti paar – ma olin selleks ajaks kolmel juhil palunud meid lennujaama hotelli viia, aga ilmselt on see liiga lühike ots ja too little money, nad otsisid ikka Milanosse minejaid ehk tunniajaseid trippe. :D Ja kui mul poleks tol hetkel Reet Ausi T-särki seljas olnud, poleks nad meid kui kaasmaalasi ära tundnud ja oma takso peale hõiganud. :) Puhtjuhuslikult suundusime samasse hotelli (Airport Hotel Bergamo, booking.com), tegime hotelli ees kell 1 öösel väiksed valged veinid, arutasime maast ja ilmast ning lastest ja abielust, sest selgus, et ka nemad olid 5-päevasel tripil oma pulma-aastapäeva tähistamas. :) Ja hommikul läksime koos ühe taksoga tagasi lennujaama autosid rentima. Oli tore! :)


Sisenesime Bergamo lennujaamast autostradale.


Väljusime autostradalt Genoa Nervis ja hüppasime vette. :)

Madis tegi ofc enne pisut tööd ka. :)

Pärast guugeldasin seda kohta ja saime teada, et täiesti juhuslikult jalutasime mingil kuulsal vaatamisväärsusel ringi. :D


Sõitsime edasi ja otsustasime, et väljume Nervist mitte tagasi autostradale, vaid väldime teemaksu ning sõidame mööda väikseid külateid. Miks? Sest Bergamost kiirteele sisenedes ei teadnud me, et peame mingist automaadist biglietto võtma, mis tee peal olevasse tollipunkti tuleb anda/sisestada ja mille järgi teemaksu arvestatakse. Ning kui sul seda anda või sisestada pole (mõned punktid on automatiseeritud, mõnes aga on inimene sees), määratakse sulle maksimaalne summa. Saime selle laksu kahel korral, aga kuna me jäime liiga kauaks mõtlema, et kas tõesti on 80-eurine teemaks reaalne, väljastas automaat meile nö trahvi, mis oleks tulnud siis hiljem ära maksta. Aga kuna me olime suht suures šokis, helistasin rendifirmasse ja küsisin, et A kas autostradal sõitmine ongi nii kallis ja B, kuhu me seda tasuda saame. Ning nemad olid lihtsalt hämmingus, et kuidas me üldse tõkkepuu alt läbi saime ilma bigliettot võtmata. :D Lõpuks saime siiski sotid selgeks ning meile öeldi, et tuleb need trahvitšekid kaasa võtta ja kurb nägu pähe teha ning Punto Blu-sse marssida. Aga kuna me olime kummagi trahvi saanud erinevas maakonnas, siis esimese saime kohe järgmisel päeval korda aetud, teise aga tagasiteel lennujaama. Õnneks kõik lahenes ning vuristasin oma ettevalmistatud itaaliakeelse A4-ja kutsikasilmadega ette ja 80 euri asemel maksime kõigest 4€. :D Ja edaspidi autostradale ilma bigliettota ei sisenenud, kuigi ühel korral masin jälle tõrkus ja kui me poleks aiutot ehk abinuppu vajutanud, oleksime sama vea teinud. Mis seal ikka – ega muidu ei õpi kui oma ämbritest. :D

Vähemalt vaade oli selle autostrada jama peale mõeldes ilus. :D

Õhtul jõudsime La Speziasse, kus peatusime 2 ööd, ning kuna järgmine päev oli meie esimene pulma-aastapäev, otsustasime, et sööme õhtust esimest korda elus Michelini restoranis. Sest täiesti juhuslikult jäi see meie ööbimiskohast 500 m kaugusele. :) Sõime eelrooga, pearooga ja magustoitu ning jõime ära pudeli veini. Kõige paremini kulutatud 101 eurot meie elus, päriselt. Toit ja teenindus ja atmosfäär oli lihtsalt ... divine


Kõht täis ja tuju hea ja Madis käekõrval ehk nagu laulab Paolo Nutini: 
I've got food in my belly and a licence for my telly and nothing's gonna slow me down ... 
but the best of all – I've got my baby :D

Esimese pulma-aastapäeva hommik La Spezias. Not bad, not bad at all. :D

Kuidas me tähistasime? Läksime +33-kraadises kuumuses mägedesse matkama! :D 

First stop: la colazione ehk itaallaste hommikusöök: cappuccino ja croissant. Kui tänava pealt puuvilju poleks ostnud ega tarbinud, oleksime võinud endale korraliku kõhukinnisuse tekitada seal viibides. :D

Apelsinipuu! Teel rongijaama.

Rongil, suunal La Spezia -> Cinque Terre. Sõitsime kõige üles Monterossosse ja hakkasime alla matkama, selle soovituse sain siit

Viimane matk Manarolast Riomaggioresse oli suletud ning selle läbisime rongiga (millega hommikul tulime) ja Riomaggiore oli ideaalne punkt, kus matkapäev lõpetada. Vaade oli lihtsalt hingemattev, päriselt. Ja nagu ma eespool kirjutasin, vaatasime seda 2 tundi vaikides, keset turiste, seljad vastakuti. :D

Matka algus. Tulime rongilt maha ja selline kuumalaine (mida ma AR-MAS-TAN!) oli, et tekkis tahtmine enne rajale suundumist varbad vette kasta. Ja kuna ujukad olid lühkarite all juba nagunii, siis – why not. Rätikuga polnud nagunii midagi tarka seal peale hakata, sest päike kuivatas 5 minutiga kõik ära. :) Mu lemmikilm!




Siuksed vaated rajalt. Mu elu kõige ilusam elamus, päris kindlasti.




Sinna alla läksime kaljult vette hüppama koos kohalikega. Vat see on üks sellistest hetkedest, mis jääb vist eluks ajaks meelde. Meie kaks keset turiste ja itaallasi, käsikäes säravsinisesse vette. 





Kui ma nüüd ei eksi, on see tagasivaade kolmandale linnakesele ehk Cornigliale. Seal ei saanud vees käia. :D 

Täiesti uskumatu, aga see vaade avanes meile kohvikust, teel kolmandast külakesest neljandasse. Tegime ühed külmad Coronad ja nautisime. Iga jumala keharakuga. Päriselt ka. Sinna me läheme ühel päeval tagasi. 




Ja see, my friends, on hetk 4. külakeses Manarolas, kus ma selle ema kaelakee pildil vasakule pingile asetasin ning järgmisel hetkel arvas Madis, et läheks teeks ühed külmad valged veinid ja suupisted selles vahvas kohvikus, millest just mööda jalutasime. Ma isegi mäletan, kuidas ma südamerahuga seal istusin ja mingit hirmus head pestosaia sõin. :D Pärast vantsisime täis kõhtude ja väikse vinega :D mäest alla tagasi ning alles siis mulle meenus see kee. Jooksin, keel vestil, mäest üles tagasi ja avastasin eest tühja pingi. :( 

3. päeval alustasime sõitu La Speziast Viareggio ja Forte dei Marmi kaudu Toskaanasse San Casciano in Val di Pesasse. Mul on hea meel, et me käisime ja ära nägime, sest A) Madis sai United Colors of Benettonist ägeda T-särgi ja mina kleidi :D ning B) ma ei vaata enam ühe itaalia naise IG kontolt tema puhkusepilte nii igatseva pilguga. :D Ta on Londonis elav itaallane, kes käib oma itaallasest mehe ja lastega mitu korda aastas Firenzes vanematel külas, aga nende suvepuhkus möödub alati Forte dei Marmis. Aga meie jaoks oli seal vesi samasugune nagu Pirital. Läbipaistmatu. Nii et rohkem ei läheks. Cinque Terresse ja Sirmionesse see-eest läheks iga kell.


Täiesti valged, veel. :D

Ainus kord, kus Madis kogu reisi jooksul ise pakkus, et ta minust pilti teeb: 
Vaata, sinu värvi auto ju! Tahad ma teen pilti?! :D

3. päeva õhtuks jõudsime oma ööbimiskohta San Casciano in Val di Pesa (panen selle koha lingi allapoole), kuhu jäime neljaks ööks. Järgmisel päeval seiklesime sealt Sienasse, kus ma 2011. aasta septembris EILC keeltekoolis itaalia keele B2 kursusel käisin. See oli kuuks ajaks mu kodu ... ja 7 aastat hiljem tagasi tulla oli päris tore. :)



Il campo! Kunagi istusin selle väljaku paremas ääres maha ja kirjutasin Madisele sünnipäevakaarti. Ja ühel teisel õhtul (õigemini väga mitmel selle septembrikuu jooksul) saime seal üliõpilastega kokku ja istusime lihtsalt maas, jutustasime ja noh, mõistagi jõime veini. :D







Siin ma elasin! Ühe Poola päritolu naise juures, kes iga päev kaasaegse vespaga ehk motorolleriga tööle sõitis. :) 


Seal kohas jalutasin selle poolaka koeraga, kui ülikoolist tulin. :D

4. päeval käisime Firenzes, kus ma pärast Siena keeltekooli elasin 5 kuud, Erasmusega. Taustal Firenze sümbol – vana sild ehk Ponte Vecchio.

Eluõnnes! :D Kõik need üksinda või mitte üksinda – hoopis Slovakkia kuttidega nt :D või ühel korral ühe ilusa Itaalia noormehega, kes I'm pretty sure tahtis mind ära sebida :D – jalutuskäigud tulid meelde. Nii päeval kui õhtuste linnatulede saatel, sooja ilmaga kui külmal talvel. Aga Madisega koos neid tänavaid lapata ... täiesti teine tunne. Nagu viimane pusletükk oleks paika läinud. 



Täiesti lambist astusime ühte prillipoodi sisse ja esimese asjana jäi mu pilk pidama hallidel mattidel RayBanidel. Ja Madisel tuli meelde, et ta lasi maikuus mu 29-nda sünna üle. :D

Ma ei jäänud alla ka. Ostsin Madisele 4 paari CK boksereid. :D

Meie muuseumid on veinipoed. Selle vahega, et näituse esemeid saab kaasa osta. Kõigest 13 euroga nt. :D


Jalutasime Piazzale di Michelangelole ehk M. väljakule, kuhu ma ka väga tihti üksi vantsisin vaadet nautima. 




6. päeval Toskaana teedel. :) Cappuccino paus.



Madis: Näe, vaata, SINU puud, need puud, mida sa mulle filmides näitad kogu aeg! Tahad pilti teha?! :D Ehk et ta tahtis tegelt, et ma temast pilti teen. Nende minu puudega. :D


Viisin Madise veiniMÕISA. No konkreetselt mõisa. Il Castello di Brolio – kuhu mind 7 aastat varem viisid Kadri oma isa Matiga (ei, mitte need, kes Triigis elavad :D), kellega kohtusin Siena keeltekoolis. Kadri ja Mati läksid edasi Bolognasse (kui ma ei eksi), mina aga Firenzesse. :)




Hello, I live here. :D








Meie taga paremal on veinimõisa pood/degusteerimine. 

Ja otse loomulikult Madis ei saanud ilma pudelita lahkuda. :D


Tagasiteel hüppasime läbi San Gimignanost, kust ostsime kööki suveniiriks kukekese ehk Chianti Classico sümboliga linase põlle. Aga kuna me olime selleks ajaks juba käinud nii paljudes imelistes kohtades ja mul oli ootus selle linna kohta nii kõrge, sest kõik sugulased ja sõbrad on käinud ja näinud ja rahule jäänud, siis. Pärast kogu reisi kõige kallimat gelatot ja cappuccinot ning kehva teenindust olid mul suunurgad seal linnas ikka väga all. Ja see on ka üks põhjus, miks ma väga enne reise EI taha kuskil YouTube'is teiste reisivloge ja videoid vaadata ning teen seda vaid minimaalselt marsruudi planeerimiseks. Käi alati mööda sissetallamata rada, põika sisse tee peale jäävasse kohvikusse, mitte sellesse, mida keegi soovitas, ning lihtsalt ... take it all in, come what may. Siis tabad need ilu- ja õnnehetked paremini ära, sest need juhtuvad spontaanselt. Aga kui lähed ootusega, et siin peaks nii ilus või seal nii hea toit olema, siis üldjuhul ei ole. Nt saime soovituse Firenzes üht restorani külastada ja istusime ning sõime ... ega saanud üldse aru, miks me siin istume ja siia raha jätame. Inimeste maitsed on lihtsalt niivõrd erinevad, mistõttu käigu pealt – siis kui parasjagu Corona või Margherita viilu isu tuleb või jalad on väsinud ja tahaks just nüüd ja praegu seda jääkülma Martini Biancot nautida – saab raudselt parema elamuse kui Google Mapsi järgi tund aega kohta ja parkimist otsides. :)


6. päeval oli meie neljas ehk viimane õhtu Azienda Agricolas, külakeses nimega San Casciano in Val di Pesa (link Airbnb majutusele SIIN). See onu, kes pildil Madisele enda cantina veini valab, on koha omanik, ning taustal on nende suur maja, mille ühel poolel elab ta koos oma naisega, teises pakuvad aga majutust. Ta tegi meile oma veinikeldris ringkäiku ja rääkis perekonna ajaloost – ühelpool maja on neil 3 hektarit viinamarjaistandust ja teiselpool 3 hektarit oliivisalusid ehk et oliiviõli ja vein on juba sajandeid nende perekonna leib. Väga põnev ja tõsiselt mõnus õhtu oli, mis lõppes degustatsiooniga, 3 veinipudeli ostmisega, ühe ärajoomise ja piknikuga päikeseloojangu saatel. Romantika to the max, meie moodi. :)

7. päeva hommik: Madis läks viimast korda selle külakese tõuse võtma. :D



Ja farewell ehk ci vediamo


Vaatasime seal San Casciano in Val di Pesas ringi ka enne ärasõitu. Ja leidsime kuke! :D Chianti Classico veini kvaliteedimärk. Pärast eelmisel õhtul selle märgi saamisest ja hoidmisest kuulmist oli päris äge. :)


Ja leidsime Etsule 26-eurosed sandaalid, mis nägid välja ja on jalas täpselt nagu Birkenstockid (millest mina kuulsin alles esimest korda sel reisil, Verona keskplatsil nende esinduspoodi sisse jalutades, imeilusaid oliivitooni sandaale jalga proovides ja mõeldes, et ei, 88€ no-name ja jalas veidralt istuvate jalanõude eest on ikka too much, mis sest, et igal teisel olid need tänavapildis jalas. Alles Eestis sain teada, et polnud midagi no-name. :D) Need sandaalid olid Etsul terve aasta lasteaias jalas ja lähevad veel see suvigi. ;)

Pilt seeriast Gerda ja ilusad hallid uksed. :D



No suht häppi olin meie leiu üle. :D

Silm-puhkab-kui-ilus-värv! :D

8. päev: sõitsime Toskaana ja Chianti veinipiirkonnast pisut üles Valpolicella veinipiirkonda. Konkreetselt olimegi Valpolicellas, mis on üks meie lemmikuid veinisorte (minul vähemalt). Vahe oli suur – viinapuud olid hoopis teistsugused ja maastik täiesti teine. Toskaanas oli ilusam, tegelikult, sest seal on mäed ja viinamarjad kasvavad üles ja alla kulgevate küngaste peal. Valpolicella oli jällegi täiesti teine kogemus. Mis oligi kihvt, sest neid kogemusi me saama ju läksimegi. :)


Õhtune piknik selle Airbnb majutuse viinamarjaistanduse keskel (link SIIN) ... pretty sure me poleks tohtinud seal olla, süüa ja juua ning ringi jalutada, aga keegi ei näinud ega keelanud ... ning kuna me ju endast prügi maha ei jätnud ja midagi katki ei teinud, siis arvasime, et ah, seikleme! :D Me elame ikka täiesti noatera peal, don't you think?! :D

Madisel on tühi pudel käes, muide. Tõestuseks, et viisime oma taara ise minema. :D 


Tegime seal lastele koduvideo neist viinamarjadest, mis maitsesid nagu toored tikrid. 

Päike loojus kusjuures sinna vasakule künka taha – ja me pole elus vist nii suurt ja PUNAST päikest näinud. 


9. päev ja lõunasöök enne teele asumist. (Lõuna sellepärast, et Madis käis hommikul jooksmas, mina lõpetasin FINALLY oma subtiitrite tõlke samal ajal.) Raviolid ricotta ja pestoga. Njomm!

Sõime kõhud täis ja sõitsime Valpolicellast ... Veronasse! 




Kusjuures ... käisime Julia rõdu juures ka ära ja ... sinna küll ei tasu minna. See EI ole sama vaatepilt nagu filmis Kirjad Juliale. See on PAKSULT turiste täis ning iga liigutuse ja Romeo&Julia sümboolikaga suveniiri eest küsitakse raha. Pigem jäta minemata ja kujuta ette, et ongi nii nagu seal ilusas filmis. :D

Eeltöö täiesti tegemata nagu ikka, arvasin ma linnatänavatel ringi jalutades, et see ongi või – mis Lost in Verona ja Romeo&Julia ... mitte midagi erilist ja ilusat pole ju vaadata peale miniatuurse Colosseumi ehk Verona amfiteatri. Aga täiesti juhuslikult Madise kannul jalutades leidsime üle jõe minnes trepi, mis viis meid siia. Ronisime üha üles ja üles ning siis alles saime aru, et ahjaa – tõesti on ilus. :D





Veits palav oli üles ronides. Aga ei vingu! Happy faces only.



Ja õhtul taas Valpolicellas piknikul. 



10. päev: Valpolicellast Veneetsiasse! Toksisin eelmisel õhtul Veronast saabudes Google'i otsingusse How to drive to Venice by car ja jõudsin SIIA. Madis ütles, et teeme ära! Ja tegimegi. ;)


Väike 0,6-ne Carlsberg ja Margherita Veneetsia tänavatel. :) Kaks pitsalõiku ja üks jook: lõunasöök 10€ eest.


Privaatne gondlisõit maksis 100€, aga kuna õhk üldse ei liikunud seal, siis tundus, et me võime jalgsi ka selle Veneetsia läbi kapata. Ja kappasimegi, kusjuures. Ostsime veebussi päevapiletid ka kohe alguses ning vaid 2 korda hüppasime sinna peale: algul, et kesklinna sõita, ja siis tagasi jalutades ka ühe peatuse.

Aga väga äge oli ja seal tasus küll ära käia. Olin kuulnud palju halba selle linna kohta, a la et vesi haiseb ja on räpane ja totaalne turistikas. Ma ei tea – mitte ühtki sellist asja polnud. Täiesti juhuslikult sattusime sinna aasta oodatuimal päeval ehk õhtul hakkas seal pihta kogu öö kestev festival Festa del Redentore, kuid siis me tulime ära (ja sellest oli tegelikult kahju, sest see on ilmselt elamus omaette). Veneetsia on ikka unikaalne – reaalselt autode asemel on seal paadid ning maja välisuksest välja astudes watch your step või kanna ujukaid, sest nad ju päriselt ka elavad keset vett. Ülikihvt! :)

Madis vaatab sinna suunda, kust järsku diskomussi hakati laskma ... ettevalmistused redentoreks. :)





Kõmpsisime tipust tagasi ja ühel hetkel lihtsalt tekkis tunne, et vot siin kohas nüüd ja praegu teeks ühe külma kokteili. Esimest korda elus vist istusime maha ega küsinud, palju jook maksab, ning pärast maksime 12€ nägu. :D Aga mis teha ... mõnus oli sellegipoolest. :) Ja joogid ülihead. Meie ees oli Polizia paat (mitte auto, endiselt ajab itsitama see fakt :D) ning mõtlesime, et teeme Etsule maale FaceTime'i. :)




Jalutasime edasi. 

Ja leidsime šokolaadipoe! :D


11. päeva hommikul jätsime veiniistandustega hüvasti ja hakkasime lennujaamale lähemale sõitma. Kaks viimast ööd peatusime Garda järve poolsaarel Sirmiones. 

Väike Aperol Spritz ja küsisin teenindaja käest, kus rand on. (See on küll poolsaar, aga rand on alles tipus.) Saime juhised kaasa ning hakkasime vantsima. :)

Mida vett! Imeilus!



Poolsaare tipus, vahetult enne alla randa minemist, on üks mõnus kohvik. :) 



Vaatasime seda sillerdavat vett ja paate ja taamal paistvaid mägesid, kust me just tulime, ja no ei tundunud väga reaalne, et me päriselt ka praegu siin oleme. Ülituus! 

Rannas pilte ei teinud, ainult koduvideoid. :) See on tagasiteel rannast.


Teisel päeval oli pisut vihmane ... kusjuures paadimehed, kes meid iga nurga peal sõitma kutsusid (ja tegelikult on mul natuke kahju, et me seda 50€ kahe peale ei raatsinud maksta ega teinud Gardal üht tiiru – see oleks elamus olnud küll), ütlesid mu lause peale Aaa no-no, forse domani! – Ma domani piove! – Nooo...non ti credo! – Si-si, piove! :D ehk tõlkes nad teadsid, et homme sajab. Ja sadaski! Aga polnud hullu – meil oligi vaja supermercatot külastada ja nii nägime ka muid ilusaid kohti Garda ääres. 

Viimane puhkusepäev. Süda nii rahul kui vist üldse olla saab. 

Madis käis ujumas, mina imetlesin kive – ma korjasin Etsule kolmest rannast kive kaasa. Genoa Nervis olid reaalselt AINULT mustvalged kivikesed rannas ... nagu mismoodi! Ma oleks need kõik tahtnud taskusse pista. :D Võtsin mõned väiksemad ja erilisemad. Siis Sirmiones nt olid ainult valged kivid. Ja siin rannas sellised hallid. Ma pole elus kive fännanud, aga nüüd on Etsul terve karp Itaalia randadest pärit kivikesi täis. :D Ja ta hoiab neid nagu aardeid. 

Viimasel õhtul Sirmiones. Sõime kõhud restoranis täis, jalutasime hotelli tagasi, haarasime külmikust oma veini ja laualt kaks pokaali, mille kohe reisi alguses endale Coopist ostsime (naturally :D) ... ning nautisime. Pärast jalutasime, tühjad pokaalid käes (okei, paberisse mässitult minu kotis :D), tuledes linnas ringi ja sõime gelatot ning vaarusime südaööl väsinult voodisse. 


Ja 13. päev ehk viimane hommik Itaalias – Madis oli juba hommikujooksul, mina tõusin ning nagu FaceTime'ist nägin, siis Ets, mu väike Nuki, oli juba porgandpaljalt mamma hoovi peal ringi lippamas. :D 

Kell viis Bergamo Orio al Serio lennujaamas.

Kott autosid ja värvilist pastat täis. :) Mul oli tegelikult üks hall õlakott käsipagasiks kaasas, aga kuna me läksime tagasi ühe Vespa, kahe Polizia auto ja ühe Polizia helikopteriga, :D ei mahtunud asjad ära. Jalutasin lennujaamas ringi, leidsin ühe ägeda Itaalia kohvripoe ja esimese asjana jäi pilk pidama sel kotil. Tõstsin asjad ringi ja ... Madis viskas mu vana koti minema. :D No see oli lihtsalt räbal ja it was now or never. :D


Puhanud ja pruun, hästi söönud ja palju trenni teinud – võib koju tagasi minna küll. ;)

Jõudsime pärast 23 õhtul maale ja see kallistus ... ♡ siiamaani mäletan seda tunnet. 

Esimene hommik tagasi oli esmaspäev, seega Madis läks linna tööle, mina jäin poistega kuni lõunauneni maale. 

Ja taaskohtumine meie 1,5-se pisipojaga ... ei olnud nii roosiline nagu eelmisel õhtul kolmeaastase Etsuga. :D Ta oli ikka ELUsolvunud, et me ta maha jätsime, ning tal läks tükk aega, enne kui mul end sülle lubas võtta. :D

Mamma poja. :D

Isegi venna kaissu ronis ennem kui minu. :D

Aga siis ... leidsin ma mamma külmikust paar vahvlitopsi ja me saime jälle sõbraks. :D



Ja saigi seiklus läbi! :) Kolme nädala pärast lähme jälle – seekord 10 päevaks ja lendame AirBalticuga Riiga ja Riiast Rooma, oleme 3 ööd täitsa kesklinnas Airbnb korteris, külastame Colosseumi, Fontana di Trevit ja Vatikani ning seejärel sõidame Amalfi rannikule, Positanosse, Sorrentosse, Salernosse, käime paadiga Capri saarel ning vaatame Vesuuvi vulkaani ja Pompei linna ka üle.  Roomast edasi meil majutust IKKA VEEL pole (sest mul on nii palju kaarditellimusi ... mis on ju tegelt hea! :), et ma lihtsalt ei jõua seal Airbnb-s kolada, aga ilmselt lähipäevil tuleb see ära teha). Ja reisielevust ka veel pole ning ilmselt enne lennujaama jõudmist ei teki ka. Aga oma 2. pulma-aastapäeval Roomas ringi jalutades ... samal ajal kui kogu Eesti laulupeole koguneb ... saab ilmselt päris eriline olema. ♡ Eks näis, kas jõuan sellest reisist varem postituse kirjutada kui aasta pärast. :D



Kommentaarid

Populaarsed postitused