Let's be honest, shall we?



Jalutasin täna Saaraga kodupoodi kartuleid ostma, seelik seljas ja plätud jalas, päike paitas õlgu, nuusutasin tee ääres lõhnavaid sireleid, vaatasin selget sinist taevast ja ohkasin kõva häälega suurest õnnetundest: „I love you, weather!“ 💛 Mul ei ole tõesti palju vaja – piisab soojast tuulest ja päikesepaistest ning mul oleks nagu mingi talvekasukas seljast tõstetud. Me planeerime juba nädal otsa Madisega Itaaliasse majutust, lappan vaheldumisi Airbnb, Bookingu ja Mapsi lehti ning ausalt öeldes tunnen sellest planeerimisest rohkem stressi kui rõõmu. Aga täna seda sinist taevast vaadates ja päris päikest oma õlgadel tundes kiskusid mu suunurgad esimest korda üles ning kõht tõmbus elevusest krampi, kui mulle meenus Itaalia kõrvetav päike ja Madisega Vernazzas käsikäes säravsinisesse vette hüppamine. ☀️ Ja pärast tervet maikuud luhtunud sõprussuhete pärast kurvastamist tegin tagasiteel neid sireleid kaasa korjates Edi sõnad pisut ringi ning ümisesin omaette:

🎶I guess you look happier, you do,
my hubs told me one day I’ll feel it too.
And until then I’ll smile to hide the truth...
But I know I was happier with you.🎶

Mul ei ole tõesti elus sõprussuhetega vedanud ... aga olgem ausad, kõik suhted on kahepoolsed, nii et küllap lasub osa süüst ka minu õlul. Ja pärast pikka peeglissevaatamist ma vist viimaks tean, mida ma pidevalt valesti teen. I wear my heart on my sleeve. Always have & always will. Ma ei oska teha sita mängu juures head nägu. Mõni kutsub seda diplomaatiaks, mina kahepalgelisuseks – ja see on üks asi, mida ma kunagi ära ei õpi. Vähemalt mitte lähisuhetes. Ma arvan, et ei ole olemas sellist asja nagu liigne otsekohesus ja ausus – sa kas oled seda või mitte. Ja mina olen. Kui ma sinust hoolin, siis ma kannan sind kätel – ja kui sa teed mulle haiget, siis ma ütlen selle välja. (Ja nagu elu on näidanud, siis that, my friends, is how you lose friends😄)


Aga on üks asi, millega mul on elus nii kõvasti vedanud, et mulle meenuvad sellele mõeldes Charlotte’i sõnad ning minu pidev hirm ja mure igal hommikul, kui Madis kolme lapsega hoovist välja tagurdab: „I have everything that I have ever wanted. I am so happy that I’m terrified. Nobody gets everything that they want!“

Ja neil hetkedel, kui see ärevus kõige selle pärast, mis võib Madise, laste või meie koduga juhtuda, läheb nii suureks, et ma ei saa magada, elada ega hingata, tuletan endale meelde, jah – kõike head korraga ei saa. Igaühel jääb (tema jaoks!) täiuslikust võrrandist alati midagi puudu. Minul on selleks 0 Tõelist Sõpra ... ja kui ma Madise kooliajast alanud ja siiani püsivaid tugevaid ja tõesti ägedaid ning elu rikastavaid sõprussuhteid kõrvalt ei näeks, ei usuks ma enam ka selle võimalikkusse.

Ma tean, et Madise võrrandist on puudu selline töö, mis tooks talle passiivselt piisavalt sisse, et ta saaks oma vaba ajaga teha nii palju trenni, kui süda lustib, ning olla perega koos ja käia reisimas. Mina seevastu ei vaja passiivset sissetulekut, ma vajan hoopis aktiivset ajukasutust ja tegevuskava, kuhjunud töid ja tähtaegu, sest see paneb mind mõtlema, uusi tekste looma ja meenutab mulle, et ma olen ikka veel elus – ja mind on kellelgi vaja. Ma olen 30 aastaga aru saanud, et see on minu toimetulekumehhanism ja redel, millel püsimine ja aina üles ronimine päästab mind depressiooni-, enesehaletsus-, motivatsioonikriisi- ja sellest august, mis paneb sind autoga maanteel sõites mõtlema, mis oleks, kui sõidaks teelt välja. Ma tean, et on palju neid, keda sellised tunded aeg-ajalt kollitavad – isegi siis, kui su enda väiksed lapsed istuvad taga. Seepärast ma tean ka seda, et kõik, mis ma teen – kaasa arvatud siin avameelselt oma tunnetest rääkimine või sõbrale ausalt ütlemine, et tead, sitt sõber oled, et mu sünnale ei tulnud – päästabki mind neist mõtetest. Ma pole mitte kunagi arutlenud, mis oleks – ma hoopis kardan, et see juhtub. Ja ma tean, et see hirm on tegelikult hea hirm. It’s good to be scared. It means you’ve got something to lose.


Aga ma olen enda vastu aus ja tunnistan, et ma vahel väga igatsen oma endisi südamesõpru ... ja teinekord lausa nii palju, et unustan ära, millega mul ON elus vedanud ja millele tegelikult keskenduma ning oma energia suunama peaks. Ma arvan, et kuna mul on Madisega nii kõvasti vedanud, siis ju mulle ongi ette nähtud õnn armastuses. Ning kui sellega kaasneb halb õnn sõpruses, siis ... that’s a small price to pay for a lifetime of happyness.🖤

PS. Kui sinul on elus mõlemaga vedanud, siis viska endale viis ning täna oma õnne. Ma pole veel õnneks inimestes nii pettunud ja kibestunud, et ma selle võimalikkusesse ei usuks. Võib-olla on sinu võrrandist puudu hoopis ideaalkaal. Või all the time in the world to read good books. Igaühe elu ja võrrand on erinev. Oluline on lihtsalt puuduva kõrval märgata seda, mis on, ning olla selle eest tänulik. Mind puudutas hiljuti sügavalt Brené Browni loeng Netflixis, kus ta ütles:
We get so busy chasing the extraordinary moments that we don’t pay attention to the ordinary moments. The moments that if taken away we’d miss more than anything.


So ... think about that.

Ma vaatan küll nüüd lapsi vannis mahlapulka söömas või liivakastis selle üle kaklemas, kummal rohkem ämbris vett on, ning mulle sülle ronimas ja maailma suurimaid kallisid jagamas pisut teise pilguga. Meil seisab ees jaanipäevast algav kaks kuud kestev suvepuhkus ... kolmekesi, sest Madis on päeval tööl ja õhtul trennis ning mina teen nii palju, kui tuleb, jälle öösiti. Kui varem tekitas sellele mõtlemine – öösiti töötamine, 3 tundi magamine, kell 7 kiddodega tõusmine ja kuni lõunauneni survive’imine – minus totaalse masenduse, siis sel suvel kavatsen ma olla parem. Kassida vähem selle pärast, mis tegemata, ning olla rohkem kohal – ja vähem kodus. Ma arvan, et the key to surviving soloparenting is ... getting out of the house! Olgu selleks kas või mänguväljak Tabasalus ehk kahe tunni sisustamine enne lõunaund, aga vähemalt me teeme midagi ja saame majast välja. Ning kui me oleme augusti keskpaigaks elusad, terved, pruunid ja kõigil veel silmad ka säravad, siis … siis oli kordaläinud suvi. J



Kommentaarid

  1. Anonüümne5/6/19 22:19

    Tere. Mulle ka väga-väga meeldivad su kirjutised. Mõnikord samastun, mõnikord mitte, aga sa kirjutad inspireerivalt.
    Seoses konkreetse teemaga, siis samastun, kahjuks. Ma olen juba leppinud sellega, et mul on mu pere ja õde. See sõpradest lahkumine oli karm, aga täna sellest puudust ei tunne. Ju siis peab nii olema. Karm ja valus oli see küll.
    Sulle aga jõudu. Ütleks, et kirjuta tihedamini, aga kuna sa selle eest raha ei saa, siis ei saa seda paluda. Oled väga vahva :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hei! Aitäh, et kirjutasid. Ega ei saagi ju oodata, et päris kõigega samastuks, sest me oleme ikkagi erinevad inimesed erinevate elude, põhimõtete, tõekspidamiste ja kogemustega. Aga ma arvan, et on huvitav näha vahel teise inimese pähe ja mõista, kuidas tema maailma näeb. :) Ning kui vahel ka mõistmise ja samastumise hetki leidub, siis on ju ainult tore. :) Ma kirjutaks HEA meelega tihedamini, sest ma väga naudin seda, aga ma lihtsalt ei leia laste kõrvalt selleks mahti. Ja olgem ausad, vahel ka energiat adekvaatsete mõtete koondamiseks. :D Aga aitäh, et ütlesid, seda on alati hea (ja tohutult üllatav! :D) kuulda, et keegi mu mõtteid lugeda viitsib ja lausa uusi ootab.

      Kustuta
  2. Anonüümne5/6/19 22:23

    Kusjuures majast väljas käimisest rääkides, siis soovitan raamatukogus käia. Meil vähemalt on väga vahva raamatukogu. Käime lastega üle nädala seal, mõlemad valivad endale raamatud välja ja siis loeme iga päev neid kodus. Siis viime tagasi ja lapsed saavad oma raamatud ise ära anda jne. Võib-olla olete proovinud juba, aga ma ja lapsed oleme sellest võimalusest väga vaimustuses. Seal olles me ka loeme, meil seal mõnikord näitus või kontsert.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma peaks selleks sõitma linna! Ja lastega. Ja nagu ... ma ei jaksa. :D Aga mõte on iseenesest hea ja kui me elaks Väike-Maarjas, kus mul asus raamatukogu üle tee, siis me oleks seal raudselt igapäevased külalised. :)

      Kustuta
  3. Ilusad ja õiged mõtted! Ja seda “diplomaatiat” ei salli ma ka absoluutselt. Olen isegi ühe sõpruskonnaga suhted lõpetanud, sest kui inimesed ei huvitu, kuidas sul PÄRISELT läheb, ei viitsi su uut kodu vaatama tulla, ega su lastki vaatama tulla, siis mis sõprusest me räägime. Seda enam, kui inimene ise arugi ei saa, et ta teisele hinge riivanud sellega on. Sa olen nii khuul mom ja inimene!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pole päris kindlasti khuul mom ja ma usun, et päris paljud peavad mind kohutavaks inimeseks. :D AGA! Aitäh, et sa kirjutasid ja eks ikka ole hea ja südantsoojendav teada, et maailmas on ka neid, kes mind helges valguses näevad. :) Aga sõpruse teemal ... mul on nagu osalt kahju, et sul on selline kogemus olnud, sest ma tean, kui raske see vaimselt on ... aga samas on nii lohutav ja hea teada, et ma pole ainus mittediplomaatiline inimene maamunal. :D Vahel tundub küll, et mis mul viga on, sest asi peab ju minus olema. Eks paljuski ole ka, aga samas ma ei nuta ühtki luhtunud sõprust taga sedasi, et seda taastada tahaks. Mis oli, see oli, ja mis läinud, see läinud. Bestikatega leppimine on mu meelest umbes sama nagu eksiga vana supi üles soojendamine ... nothing good can come out of it, sest mõneti on need suhted läheduse astmelt sarnased. Ma loodan, et ühel hetkel elus jõuan ma arusaamisele, et ma ei peakski otsima sõprussuhetest sellist lähedust ja sidet nagu mul on oma pereliikmetega. Sest päevas on vaid 24 tundi ja aastas loetud arv päevi ... ning mu pangakontol piiratud kogus vabu finantse, mida ma peaks kulutama lähedaste üllatamiseks, mitte sõpradele kallite kinkide tegemiseks. Aga kuni ma seda kunsti ei oska, siis polegi mul tervislik kedagi nii lähedale lasta, et temast mu uus lähedane saaks. Muidu öeldakse, et kardetakse uus suhe luua, sest kaotatakse end sellesse suhtesse ära. Noh, mul on nii sõpruse, mitte paarisuhtega. Ma nagu sukeldun pea ees sõprusse ja kaotan iseend selle sees ära – mulle hakkavad meeldima samad asjad, riided ja kõnemaneer nagu mu parimale sõbrale ... ja kui see sõprus otsa saab (ning alati saab), olen jälle nagu peata kana, kes ei tea, kes ta selline üldse on. Raudselt kui mingi psühholoog seda teksti praegu loeks, mõistaks ta kohe mu sellise inimeste tõrjumise hukka, aga ma ei saa sinna midagi parata. Mulle praegu nii sobib ja ma usun, et mu lapsed ja mees ja pereliikmed ei kurda, et nad rohkem tähelepanu, aega ja kinke mult saavad. :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused