Täna õhtul menüüs: good moms have sticky floors, messy kitchens, laundry piles and happy kids♡



Tahtsin täna postitada oma Instagrami kontole pildid tolmukübemeteta poistetoast (sest ma tõstsin seal jälle asju ringi ja panin kaks uut riiulit seina ning lihtsalt istusin maas ja imestasin, kui hea sisekujundaja ma ikka olen :D), aga mingi Instagrami ime läbi sattusin jälle ühele kontole (@tuulavintage), kus laps pole terve. Vahelduseks mitte 4. staadiumis vähihaige, küll aga immuunpuudulikkusega ja enamuse aja oma elust haiglas veetnud. :(


Mulle tundub, et Internet mängib minuga mind-gamese ja saadab mulle neid meeldetuletusi just siis, kui ma seda kõige rohkem vajan. Et näed – teised peavad oma lapse sünnipäeva haiglas, kus üks palat on toaks sisustatud, sest laps on sunnitud seal elama, mitte olema ... aga sina saad viia oma neljase esimesele rattavõistlusele ja vaadata oma kahest seiklusrajal turnimas ega pea kartma muud kui järjekordset jonnihoogu kohvikus, kui teatad neile, et me ostame jäätise asemel hernesuppi. Sinu jaoks nii tavalised hetked, teiste jaoks aga helesinine unistus.


Mul oli eile kella kolmeks kopp täiesti ees sellest Kõrvemaast ja külmast ning kui Madis pärast oma edukat sõitu (kus ta tuli 325 lõpetaja seas 15-ndaks!), sauna ja suppi küsis, kas jääme autasustamist ka vaatama, siis ma põhimõtteliselt jooksin, lapsed kaenlas, sooja auto poole. Ma teadsin juba koju sõites, et ei kavatse nendega õhtul mängutuppa kaasa minna, vaid naudin üksinda olemist, koristamist ja küünlavalgel tulikuumas vannis ligunemist. 


Ma küll ei kahetse iseendale võetud aega, aga mulle jõudis kohale, et olen seda viimasel ajal liiga kergekäeliselt võtnud ja jätnud end sellepärast nii mõnestki mälestusest ilma. Me käime enamikes kohtades lastega eraldi – kui minu tuttav kutsub poisse sünnipäevale, lasen mina nendega mängutoas liugu ja Madis on samal ajal jooksmas ning vastupidi (selle vahega, et mina olen siis kodus vannis, mitte trennis :D). Me teeme pigem harva asju lastega koos, vaid kasutame üksteist lapsehoidjatena ... ja kui võtame teineteise jaoks aega, palume vanaemadel lapsi hoida.

Ma annan endale aru, et see on tavaline, kui sa oled lapsevanem, kel on peale töö muud hobid ja huvid ka – kõike lihtsalt korraga ei jõua. Aga vahel ju võiks. Vähemalt võiks püüda. 


Seega. Ma lähen täna lastele ise lasteaeda järgi – mitte sellepärast, et ma pean (kuigi põhimõtteliselt peangi, sest tavaliselt viib ja toob neid Madis, aga täna on ta kauem tööl), vaid ma SAAN. Ja me teeme koos õunakooki – esimest korda üle aastate, sest ühel hetkel Etsu beebieas mu armastus küpsetamise vastu kustus. Ilmselt sellepärast, et ma valmistasin talle umbes viis korda päevas nullist toitu ja mulle tundus, et kogu mu edasine elu ongi üks suur pepupesu ja söögitegu ... ning ma pole kunagi tahtnud ei kokaks ega koristajaks saada. 

Täna on see minu jaoks üks väsitavamaid asju emaks olemise juures ning ma tunnistan ausalt, et olen kohutav kokk. Meie põhiroad on pestopasta parmesaniga (täiskasvanutele lisaks kirsstomatite, rukola ja praetud kikerhernestega), frikadellisupp, keedetud ja seejärel sibula ja tilga sojaga praetud tatrapuder ... ka frikadellidega, makaron hakklihaga, praekartul ja ahjukartul viilutatud peedi, porgandi, brokoli ja lillkapsaga (viimast nelja söön muidugi ainult mina). Vahel teeme ka krõbekana ning salatimaterjaliga täidetud tortillasid ning Santa Maria maitseainesegu, kookospiima, kana ja juurviljadega pastasid, aga siinkohal nimekiri lõppeb. Seda, et hommikusöök võib ka kaerahelbepuder olla, teavad mu lapsed vaid lasteaiast – neil on taimne piim ja müsli. Aga kuna ma ei suudaks isegi kell 6.30 suurt muud endale sisse ajada, on nad minu meelest isegi tublid. 

Ma küll tean siiamaani, et taimetoit on tee tervise ja südamehaigustevaba eluni, ja ma pole veel täielikult maha matnud unistust, et ühel päeval on meie toidulaud üleni värske ja värviline, aga mu entusiasm on kahtlemata raugenud ja taimetoit.ee ning deliciouslyella.com lehtedelt pole ma uusi retsepte katsetanud vähemalt üle aasta. Madis on küll nõus kõike sööma, kuni see on hästi maitsestatud, aga Ets on täpselt sama valiv sööja nagu ta õde samas vanuses ning ütleme nii, et hiljutine boršisupi lisandumine tema söödavate toitude loendisse on suur ime.

Ja mina? Mina elan ja hingan põhiliselt hummuse, tomati ja avokaadoga kaetud võileibadest, meesaiadest ning kohvist ja sidruniveest. Aga ma püüan endale sisestada, et see on lihtsalt üks pikk mõõnaperiood ning küll ma ühel päeval võtan need Sandra Vungi läätsekotletid jälle ette, tellin Amazonist viimaks ometi Ella kokaraamatud ära ja õpin sünnipäevadeks tegema mõnda muud kooki peale küpsisetordi. 

Täna õhtul teeme poistega algust ja pistame ahju mamma kohupiima-õunakoogi. Ja ma mitte ei ohka raskelt, vaid hoopis rõõmustan nende jahuseid nägusid, jalgu ja põrandat nähes. Sest ma mitte ei pea oma laste järelt koristama, ma SAAN seda teha. Mõtte jõud on tugev – ja sedasi mõeldes on võimalik ka kõige tüütumatele tegevustele uus tähendus anda.

Ning neljapäeval lähen Madisega matustele kaasa. Sest ma olen lubanud ta kõrval olla nii heas kui halvas ... ning ma ju tean, et lause "Ei sa ei pea sinna tulema" tähendab meeste keeles tegelikult "Palun tule". Ning kuigi see pole just rõõmus mälestus, on see siiski mälestus. Ühine mälestus.


Meie tubli rattur! Elu esimene võistlus 
Kõrvemaal, 22.09.2019. :)

Etsul on käes lasteaiast kaasa võetud KIVA karu, kes käib aasta jooksul rühma igas peres midagi vahvat tegemas. Meie tegime sportliku alguse. :)


Pärast Etsu sõitu elasime issile kaasa. :)


Ja ronisime seiklusrajal.



Ning väsisime ära. Bäkaptiimi elu! :D



Kommentaarid

Populaarsed postitused