Life is what happens to you while you're looking at your smartphone


Tegin täna oma kahesele puhkepäeva. Pärast eilset arenguvestlust plaanisin parem ema olla ja temaga  päev otsa jutustada, joonistada ning jalutamas käia ... ja siis loodetavasti magamistoas juba mitu nädalat seisnud pesuhunniku ära triikida, kodu koristada, piparkooke küpsetada ning Madise ja Etsu tulekuks õhtusöögi ahju pista.💪

Reaalsuses kauplesin temaga kella 9-st 10-ni teemal Palun lähme tädi Anu juurde hambaarstile, ta on ju nii tore, ta lihtsalt loeb sul hambad üle ja näitab sulle oma ägedaid masinaid ja uhket tooli! Kaubale me siiski ei saanud ning kuna Etsul, kes tegelikult ise sinna pidi täna minema, oli lasteaias isadepäevahommik, olin sunnitud aja tühistama. Ning teades oma kahest oleks olnud totaalne ajaraiskamine temaga Nõmmele sõita, sest kui tema ikka ei taha, siis tema ei taha. Oleksin seal üksi seda Anu uhket tooli pidanud vaatama. Aga ma olen seda juba viimased 10 aastat kord aastas nii 10 minuti kaupa vaadanud küll ... ja selle aasta mõõt sai mul täis juba mais. 😁


Seega panime hoopis riidesse ning sõitsime Keilasse, et postkontorist mulle Jaapanist saadetud Tombow pliiatseid ja sulepäid täis pakk ära võtta, Konsumist piparkooke osta ja järgmised tund aega Rõõmus mänguasju vaadata. 🙄 Tulime koju ja panime teleka YouTube'ist automultad peale, sõime piparkooke ning värvisime NS Kingast meile eile ostuga kaasa antud värviraamatut ... maksimaalselt 5 minutit, sest kauemaks tal lihtsalt püsivust polnud. Panin ühe masinatäie pesu pesema, tõstsin toolid laudadele (pärast seda, kui need kleepuvad lauad švammiga puhtaks küürisin, mõistagi) ning jagasime sõbralikult tolmuimejat ja põrandapesulappi. (Sõbralikult on muidugi leebe väljend selle kohta, kuidas mina-faasis olev kahene sellest stseeni teeb, et sa oma peaga tolmuimeja välja võtsid ega taibanud pakkuda, et tema seda teeks.🤪) 

Enne kui ma arugi sain, oli kell kuus ning Madis helistas mulle kodupoest, et mis ta toob. (Õnneks Ets teatas talle kõrvalt, et tema tahab frikadellisuppi, seega pikalt mõtlema ei pidanud. 😁) Pool tundi hiljem Madist koos lastega porgandeid koorima jättes ja üles garderoobi pesu kuivama panema minnes mõtlesin, et mis me siis täna emme ja poja päeval toredat tegime. Ratast garaažist välja ei võtnud, puslet ei pannud ning värviraamatu avamisest annavad aimu ainult Etsu toast elutuppa tassitud pliiatsitopsid – me ei lõpetanud ühtainsat piltigi. Kas lapsel oli tore? Kas minul oli tore? Kas ta sai uue mälestuse, millest homme lasteaias õpetajatele jutustada?


Ma ei tea, mis tema väike pea sellest päevast arvas ... sest kuigi lasteaias pidi ta koduse elu kohta maad ja ilmad kokku jutustama, siis kodus pean ma talt lasteaiamuljeid välja kangutama. Mitte et ta oleks hirmvaikne, aga mulle on alati tundunud, et erinevalt Etsust teda eriti ei huvita Madisega koos aias toimetamine või minuga söögi tegemine. Meie sisukaimad vestlused temaga kõlavad umbes nii: 
Sa oled mulle nii kallis ja ma armastan sind, kas sina mind ka?
– ... kandev paus ...
SA ARMASTAD EMMET EKSJU?!
– heal päeval saan vastuseks ülimalt tüdinud häälega lausutud: „Jaaa, tavaliselt aga kriiskab ta kiljuval häälel „Mkmmm!“, umbes et ära sega ega musita mind.😂


Aga kuna ta teadis lasteaias rääkida, mis värvi issi saag on ning et emme auto on töökojas ja selle rehvid vahetatakse ära, siis järelikult tal polegi päris ükskõik meie toimetustest. Kuna ta pole kunagi ei aias ega toas eriti osavõtlik olnud nagu Ets, kes võib tundide viisi puid laduda ja aeda värvida, siis ma ei osanud arvatagi, et ta sedasi kõike enda ümber toimuvat salvestab. Ta küll ei näita seda välja, aga ma usun, et see on tema jaoks väga oluline, kui issi neid vennaga kastiautoga sõitma ja liiva tooma või segumasinat viima võtab. Ning kuigi me otseselt ei tee midagi erilist koos, on tema jaoks siiski oluline, et me oleme koos. 


Seega ma loodan, et talle jäi sellest päevast meelde, kuidas me istusime diivani ees maas ja lugesime koos Rõõmust ostetud lasteraamatuid PettumusHirm ja Rõõm ... ning kuidas ta siis mind lohutas, kui Pettumuse raamatu kurbades kohtades mu pisarad põskedelt tema peale tilkusid. 💙 Aga üle kõige loodan ma, et ta EI pannud tähele: emme ei istunud kordagi telefonis. 

Ma küll rääkisin kolm korda Madisega, kaks korda Kristeriga ja ühe korra nõustusin Kodu&Aia tellimusega, aga ma ei kirjutanud kellegagi – ega lugenud ka kellegi sõnumeid. Ma olen püüdnud seda teha poiste suvepuhkusest saati, aga siis ei saanud ma seda endale alati lubada, et ainult öösiti kaarte ja tekste vihtusin ning päringutele vastasin. Ja nii oli meil päris tihti olukordi, kus ma tegin tööd, telefon käes, ja palusin poistel rattasõiduga natuke oodata ja pisut omaette mängida. Aga see töö tegemine läks tihti väga kiiresti ja täiesti märkamatult üle eravestluseks. Avad ühe sõnumi ja vastad teisele ja ... nii need tunnid tiksuvad. 

Ühel sellisel hetkel telefoni toksides tundsin, et ma enam ei jaksa. Lihtsalt puhtfüüsiliselt käed tahtsid otsast kukkuda ja sees tekkis tunne, et ma ei taha. Ei jaksa ega taha seda telefoni enam ühtki sekundit käes hoida, sest need vestlused on lõputud ja võtavad nagu mingi tüki minu küljest, kui ma näen, et kell muudkui liigub ja lapsed ootavad tegelemist. Või päris tööasjad vajavad tegemist. 


Ja nii ma hakkasin lihtsalt telefoni poole vestluse pealt käest panema. Lihtsalt, poole sõna pealt, sel hetkel, kui telefon mu silmis jälle telliskiviks muutus. See tunne on VABASTAV. Tohutult vabastav. Istusin laste juurde maha ja panin nendega puslet. Või ehitasime legodest maja. Või kastsime aias lilli või läksime ratastega sõitma. Mida iganes nad sel hetkel välja pakkusid, seda tegime. Koos. Ja kogu mu mure-, süü- ja kohustuste koorem oli kui õlult tõstetud. Sest päris tööasju nagu tekstide tõlkimine, copywriting või kaartide tegemine ei saanud ma nagunii päeval nendega koos teha ... mu aju lihtsalt ei funka, kui nad on üleval või minu lähedal. 😅 Seega ma kaotasin tegelikult igast päevast ei midagi muud kui nendega koos – ja KOHAL – olemise aega. Ja kuna suur osa minu viimasest tõelisest sõprusest seisnes Messengeris nii öösel kui päeval kirjutamises, siis ma tundsin, et raiskasin nendele sisutühjadele chattidele oma laste elust vähemalt ühe aasta. Mil ma polnud kohal. Nii et rohkem ma seda endale lihtsalt ei luba. Sest ma ei taha, et mu lastele jääks mälupilt emast, kes istub nende kõrval, telefon käes. Justkui on nende kõrval ... aga tegelikult on kuskil ära.

Mul on praegu Instas umbes 20+ lugemata vestlusakent. Praktiliselt iga päev on ... ja ma vastan neile teinekord alles kolm päeva hiljem. Kui sina oled mulle kunagi kirjutanud ja tundnud, et olen sinuga suheldes ebaviisakas või ... uninterested, sest ma ei vasta või vastan lühidalt või kaon poole vestluse pealt ära, siis. Anna andeks. Aga need on praegu minu prioriteedid.


See ei tähenda, et ma tööd ei teeks – meilidele vastan ka laste puhkepäevadel ning kõik kaarditellimused on mul töölaua kohal seinakalendris kirjas. Aga sõnumeid ignoreerin julmalt kuni laste uneajani ... ja ma soovitan seda soojalt sinulegi. Võta laps sülle ja kallista teda kõvasti. Musita neid pehmeid põski. Ole kogu keha ja hingega KOHAL. Ning sa näed, kuidas laps on rõõmsam – ja sa ise rahulikum.🤗

Sest üks koledamaid pilte pole minu meelest tänapäeval enam mitte suitsetav ema, vaid lapse kõrval telefonis istuv ema. Kelle väike vahva rüblik ümber tema mängib ja võib-olla paar korda isegi Emme, pane see palun ära ütleb, aga ema ei näe ega kuule, vaid muudkui trükib. Mõeldes omaette, et mis sellest siis on – ma olen ju siinsamas, tema kõrval. Õigustades ennast, et sul on ju ka vaja tööd teha ja inimestele vastata ja oma asju ajada. Aga tegelikult sa pole seal. Sa võiksid sama hästi sõbrale külla minna ja jätta laps üksi koju, sest täpselt nii ta end tunnebki, kui emme on telefonis. Või arvutis või raamatus või oma töölaua taga.

PS. Kui sa tundsid end praegu puudutatult ja tunned, et tahad mulle halvasti öelda selle eest, et mina siin teisi lapsevanemaid halvustan või kedagi oma last kasvatama õpetan, siis sugugi mitte – see kiri on peamiselt mõeldud ikkagi minule endale. Meeldetuletuseks. Äratuseks. Me kõik teeme vigu ja astume aeg-ajalt ämbrisse – see on normaalne, sest me oleme inimesed, mitte robotid. Ent kui sul on süda õige koha peal, siis sa märkad oma nõrki külgi, julged neid endale tunnistada ja tahad olla parem. See eristab minu meelest häid inimesi ... kõikidest teistest. 😊


Now put your phone down. 😄


Kommentaarid

Populaarsed postitused