Helju Soosaar – 29.08.1928–29.01.2020

Ma mäletan, et kui vanaema sai 85, siis meil oli Laululinnu puhkemajas suur pidu, ma tegin palju pilte ja kirjutasin sellest blogipostituse


See on minu lemmikpilt tollest päevast. 🖤

Seda postitust sattus lugema mu vanaonu eksnaine Malle, kes mulle selle peale kirjutas ja kellega meist mõneks ajaks kirjasõbrad said. Tänu temale sain teada, et Madise tütre klassis käib minu väike sugulane – meie vanaisad on nimelt vennad. Meie kirjasuhtlus Mallega oli pikk ja põhjalik ning täna neid kuus aastat vanu kirju oma postkastist avastades oli mul nii hea meel sealt järgmised read leida:

29.04.2014, kell 11:49

Tere, Malle!

Sa pole kindlasti minu armsat vanaema ammu näinud, nii et siin on üks väike pilt, mille temast viimati tegin, kui teda nartsisside ja kommidega üllatasin. Vanaema on lahe kuju, ütleb küll, et ah, ega ta ei tohiks ju kommi süüa, aga siis pistab ühe põske. :)

Tervitades
Gerda Noorlind



Ma mäletan, et tegin selle pildi 10 päeva varem, mil sõitsin Keila-Joalt üksi maale ja mõtlesin vahetult enne Tamsallu jõudmist, et pole ammu vanaema kallistanud. Võtsin Grossi poest talle kommid ja nartsissid ning leidsin vanaema mööda oma ilusat aeda jalutamas. 💛

Kuu aega hiljem läksin uuesti vanaemale külla, kuid seekord koos Kertu ja emaga, et teda emadepäeva puhul kallistada. Ütlesin vanaemale, et küll ta näeb täna hea välja, soeng peas ja kleidike seljas ja ... Vanaema naeratas ja ütles ainult talle omase muigega: "No aga muidugi, ma olen ju juba viimased 85 aastat iga päev hea välja näinud!" 😉😄


Ma mäletan, et see maikuu oli tegelikult meie perele väga raske, sest see möödus Keio pärast nuttes ja tema Norra kaljude vahelt leitud surnukeha DNA-testi vastust oodates. Ma mäletan ka, et sellele järgnesid kõigi aegade kõige kurvemad jaanid, sest vahetult enne jaanipäeva seisid ema ja isa Tallinna lennujaamas, oodates Norra lendu, et oma poega tagasi kodumaale tervitada ... urnis. 

Ma mäletan, et jäin varsti pärast seda rasedaks ja seisin 2015. aasta veebruarikuus vanaema Tamsalu köögis, taas koos Kertu ja emaga, ning ütlesin talle, et ma nüüd rohkem enne beebi tulekut maale ei tule. Kuu aega hiljem sündis Ets ... ja vanaema jäi nädal varem voodihaigeks. 

Ma mäletan, kuidas ma Kertu ja oma pooleteisekuuse pojaga esimest korda maale läksin ning me Rakvere haigla ees peatuse tegime, et vanaema emadepäeva puhul kallistada. 💐


Ma mäletan, kuidas ligi kaks aastat hiljem viisin ka oma teise poja vanaemaga kohtuma, seekord Sääse hooldekoju. 

Ma mäletan, ma mäletan ... ei, ei ma ei mäleta! Mul puudub sellest esmakohtumisest pilt ja jutt ja seega ka teadmine, millal see täpselt juhtus. Tegelikult ei mäletaks ma ühtki ülaltoodud hetke, kui ma poleks neid kas siin blogis või Instagramis talletanud ja üles kirjutanud. Täna on mul nii hea meel, et olen seda teinud, sest erinevalt vanaemast pole ma suurem asi kõnepidaja – see kõlab võib-olla antud asjaolusid arvestades irooniliselt, kuid avalik esinemine hirmutab mind surmani. Ent teatava sõnaseadmisoskuse olen ma vist küll temalt pärinud, sest kirjutada armastan ma üle kõige. 



Ema palus mul täna mõelda välja mingi tekstinupuke postkaardile, mis nad plaanivad koos vanaema pildiga igaühele matusel mälestuseks jagada. Kammisin terve Interneti läbi ja lugesin luuletusi surma, kaotuse, leina ja matuste kohta ... ning igaüks tundus vale, külm ja isikupäratu. Seega hakkasin vanaema lapsi, lapselapsi ja lapselapselapsi kokku lugema ning otsisin üles tema lemmiklaulu "Mustlase elu" sõnad ... ja mu telefoni Notes'idesse tekkisid iseenesest järgmised read.

🖤
Helju Soosaar
29.08.1928–29.01.2020
Ema, vanaema, vanavanaema ja vanavanavanaema

91 ilusat aastat – seda ei anta igaühele. Helju jõudis selle jooksul luua enda ümber terve armee teda armastavaid inimesi. Ta oli ema seitsmele, vanaema 15-le, vanavanaema samuti 15-le ja vanavanavanaema kahele. Ta armastas lilli ja luulet – ning kuigi tema Tamsalu magamistoa kummutisahtel oli kirjutisi täis, jääb ta oma lastele ja lastelastele siiski kõige paremini meelde oma puusalt tulistatud vabade värsside poolest. Helju oskus sünnipäevadel, jõuludel ja koosviibimistel kõnet pidada oli klass omaette. 

Ta alati lohutas, alati teadis, alati kallistas ja alati nuttis, kui pidu sai läbi ja ta suur õu jälle tühjaks jäi. Heljul oli kullast süda ja mustlase hing – pole vist ühtki last ega lapselast, kes poleks teda vähemalt kord elus “Mustlase elu” laulmas kuulnud. Meie kallis Helju – nüüd lõpuks saadki, mustlasena, maailmas ringi veel rännata. Armastame sind alati ja mäletame igavesti. Puhka rahus!
🖤

Mu tädid arvasid muidugi selle peale, et neid ei peaks sugugi laskma matusetalitajal ette lugeda, vaid ma võiksin seda ise teha. Ent ma mäletan siiani, kuidas mul Keio matusel kõnet pidades põlved värisesid ja hääl murdus ning kuidas ma endale mõttes sosistasin "Ole tugev, Gerda, ära hakka nutma!" Nii et ma ei tea veel, kas suudan. Elame pühapäevani ja näeme.

Soosaarte suguvõsa kõigi aegade kõige kurvem kokkutulek saab olema sel pühapäeval (02.02.2020) kell 12 Rakkes Ao kabelis. Kui sa meie vaba mustlashinge tundsid, siis tea, et oled oodatud.


PS: ma kuulan siiani köögis süüa tehes Elmarit ... ja olen nüüd selle üle veel uhkem kui varem. (LINK) Kallis vanaema, sa andsid mulle lapsepõlve, millist on raske üle trumbata ja mille eest olen sulle südamest tänulik. Aitäh, et olid meiega nii kaua, et sain sulle oma poisid ära näidata. Ma loodan, et sa kõlgutad koos vanaisa ja Keioga pühapäeval pilvepiiril jalgu, vaatad alla ja naeratad, kui näed, kui palju sind armastati. Igatsen sind juba maailmatuma palju!
🖤

Kommentaarid

Populaarsed postitused