Rant. Sleep. Eat. Repeat.


Mõtlesin pikalt ja laialt, kas üldse ja mida kirjutada. Kas blogi taas lahti teha või jättagi privaatseks, nii et kirjutan päriselt ka sahtlisse. Ja pärast pool jaanuarikuud sügavas masenduses elamist jõudsin ühel õhtul oma poiste vahel pisaraid neelates ja Etsu küsimusi Miks sa oled kurb, emme? vältides tõdemuseni, et: KURADILE! Mul on nii kuradi kõrini, et inimesed arvavad, et nad võivad tulla minu ja mu abikaasa vahele probleeme tekitama. Et ma olen NII. KURADI. LOLL, et ei oska ikka veel neid pseudoprobleeme ette näha ega kasuta oma tekstides pseudonüüme nagu homo sapiens, vaid kirjutan Madise sõbrad. Kusjuures sõbrad ise on normaalsed, probleem on hoopis selles, et inimesed on rumalad ja uudishimulikud ning tulevad küsima, kas tõesti oli nii, nagu galligaart kirjutas. Saamata aru, et kogu mu postituse point polnud kedagi taga klatšida või kellegi teise eraelu lahata, vaid kasutada teiste kogemusi oma loo edasi arendamiseks ja poindini jõudmiseks. 


Ja mul on NII. KURADI. KÕRINI, et lasen enda tujul langeda, kui mu väga lähedane inimene kritiseerib mind pool aastat hiljem selle eest, kuidas ma OMA juubelil käitusin ja mitu kokteili ära jõin. Et inimesed ei saa aru, kust läheb piir ja mida lihtsalt välja ei öelda. Et SEDA ENAM, et ma olen su lähedane inimene, ei sobi seda öelda. Sa kunagi ei ütleks oma sõbrannale, et ta on madalalaubaline ja käitus oma sünnipäeval valesti (khm, SINU arust valesti!), ega ju? Aga pereliikme elu kohta on sul justkui õigus arvamust avaldada? Et asi pole selles, et Sulle ei või ju midagi öelda ... vaid on asju, mida MITTE KUNAGI EI ÖELDA. Eriti oma pereliikmele.

Jaanuar on minu jaoks aasta suurim madalseis. Inimesed ei mõtle, et mind kritiseerides võtavad nad minult ära midagi, mis aitab mul siin nelja seina vahel hullumisest pääseda. Pärast kõiki neid aasta alguse draamasid ja teatud inimeste Instas blokkimist (ma ei kavatsegi neid blokke maha võtta muide – mu elu on hulga lihtsam, kui kõik homo sapiensid mu mõttemaailmas ringi ei kola ja mu tegemistega kursis pole, eriti – ERITI, kui nad nagunii kunagi ühtki mu postitust ei laigi ... what's up with that, huh?!) vaatasin ühel reedel kogu päeva tühja pilguga lakke, nutsin ja magasin. Tundsin end tühja ja tundetu kestana. Mul polnud isu midagi teha, kuskile minna ja kedagi näha. Sain aru, et olen nüüd päriselt ka ühe veinipokaali ja muuvinaiti kaugusel depressioonist, sest ma pole seda küll kunagi tundnud, kuid usun, et tundetus ja emotsioonitus on diagnoosile üpris lähedal.


Tol õhtul lapsi magama pannes ja nende vahel hääletult pisaraid valades mõtlesin, mis mul viga on. Miks ma end nii tunnen? Ja kui lapsed lõpuks uinusid ning mu pisarad olid kuivanud, leidsin lõpuks vastuse. Sest ma tunnen, et minult on võetud suur tükk ära. Tükk, mis teeb minust minu. Ma ei taha enam kirjutada ... aga ometi ma armastan kirjutada – see on minu teraapia. Ma tean, et on palju verbaalseid inimesi, kes kardavad kirjasõna ja arvavad, et avalikult kirjutamine võrdub automaatselt madalalaubalisuse ja musta pesu pesemisega. Minu jaoks on asi ristivastupidi. Ma olen väga kehv end verbaalselt väljendama ja ma ei oska absoluutselt konfliktisituatsioonis adekvaatselt käituda. Ma lähen endast välja, värisen üle kogu keha ja karjun. Ütlen asju, mida ma ei mõtle. Mida tagasi võtta ei saa. Ent kirjutades läheb mul pea lahti, mõte jookseb ja analüüsivõime töötab. Ma loen ka Instagramis kõik oma stoorid ja postitused 10 x läbi nii enne kui pärast avaldamist, seega minu puhul ei kehti absoluutselt see, et kirjutan, mida sülg suhu toob. Ma ei suuda enamikke blogisid lugeda just nimelt sel põhjusel, et autor on ühe jutiga oma mõtted kirja pannud, justkui räägiks ta sõbraga näost-näkku, mitte ei kasutaks kirjakunsti. Seega kui mu lugejad mulle ütlevad, et nad väga naudivad seda, KUIDAS ma kirjutan ... siis see näitab minu arust väga hästi, kui palju energiat ma kirjutamisse panen.

Muidugi ma võin mõelda, et ei tohi teisi süüdistada ja tuleb vaadata peeglisse, kui oma elus käärid on. Mitte sina ei ole süüdi, et sa oma mehele ja sõbrannale mu stooridest screenshotte edastasid ja sõbranna mees siis minu mehele helistas ja kaebas, et mida see Gerda jälle elust arvata julgeb. Kogu selle draama taga olen ju mina, sest mina alustasin – mina panin oma mõtted ja tunded kirja. Aga teate, kuhu selline mõtlemine mind viinud on? MASENDUSSE. Ma passin päevad läbi toas nelja seina vahel (ja mis siis, et need on ilusad seinad, on need ikkagi üksildased seinad!) ja haletsen end viisil, mis ületab juba ammu igasugused normaalsuse piirid. Seega – I'M DONE. Mulle aitab! Aitab olemast ohver ja mõtlemast, et ise olen rumal ja ise olen endale selle jama kaela tõmmanud. Mina pole teiste suhetesse kaikaid loopinud või oma pereliikmeid nende julguse eest olla nemad ise kritiseerinud, seega kaeba palju tahad, aga see on minu blogi ja mul on õigus siin seda sulle öelda: FUCK IT! Mu blogi on taas avalik – ja kui sa oled tõesti nii rumal ja uudishimulik, et sa ei seedi mind silma otsaski, aga ei suuda samas end mu elust eemal ka hoida, siis – sinu kaotus. Ma ei kavatse muuta seda, kes ma olen, lihtsalt sellepärast, et sina ei saa aususe ja avameelsusega hakkama ... ning ma ei kavatse lõpetada oma elu headest JA halbadest kogemustest kirjutamist kartuses, et Madis saab varsti järjekordse kõne stiilis Kas sa tead ka, kui kohutav naine sul kodus on?! By the way – braavo selle eest. Normaalne lause ju, mida öelda.


Muide. Probleemide vältimiseks oleme Madisega otsustanud, et kuna meie kodurahu huvides peab piir jooksma temast, siis temast edasi ma (temapoolsete) inimestega ei suhtle, külas rohkem ei käi ja ühegi sõbra lapse või lellepoja sünnipäeval enam ei osale. Sest ma tean küll, et Madist on nii mõnelegi aastavahetuse– vm üritusele jäetud kutsumata, kuna, noh ... mind ei oodata seltskonda, aga keegi ei julgeks kunagi Madisele otse öelda, et tule, kuid jäta naine koju. :D Seega – no worries, peeps! Mulle meeldivad mu neli seina. Ise disainitud hästi disainitud. :D Pealegi, minu kvaliteetaeg tähendab nagunii ainult Madisega kahekesi olemist, mitte small-talki minu jaoks võõraste inimestega samal ajal, kui Madis sõpradega saunas istub. Järgmine pikem kvaliteetaeg tuleb juulikuus – tähistame oma kolmandat pulma-aastapäeva kaks nädalat Sitsiilias ringi trippides. Can't get much better than that if you ask me. :)

Et keegi uudishimutseja ei saaks nüüd jälle valesti aru, siis ei, ma pole ikka veel lahutatud (kuigi ma tean, kui paljud selle peale käsi plaksutaks) ja meil on Madisega kõik hästi. Lihtsalt kõik need probleemid saavad alguse sellest, et ta ei viitsi tegeleda pseudoprobleemidega – ning just pseudoprobleem see ongi, kui keegi helistab talle keset tööpäeva ja küsib, kas ta ikka on kursis, mida ma kuskil kirjutanud olen. (Again, I repeat: braavo, people!) Seega siin on transkribeering meie hiljutisest vestlusest.

Mina: Madis, ma panin oma blogi kinni selle postituse pärast, kas tahad panen Instagrami ka?
M: Sa ju tead ma ei taha, et sa midagi kinni paned, ma lihtsalt palun, et piir, kellest sa kirjutada võid, läheks minust.
Mina: Ma ei saa sinna midagi teha, et inimesed on idioodid! Ja uudishimulikud! Nagu kui lollakas sa oled, et loed midagi ja helistad inimesele ning ütled: kuule ma just lugesin galligaardist ja mulle tundub see lugu rääkis teist, kas teil juhtuski päriselt see ja see? Nagu esiteks, kas sa oled lugenud seda postitust? Selle kogu point oli hoopis midagi muud, mitte et oo tead, mis sellel suhtes juhtus?!
M: Ei ole.
Ma: NO VOT JUST enne kui judge'id, mine loe!
M: Saad aru, Gerda, mul on tööl nagu PÄRIS probleemid, millega oma pead vaevata ... nagu tarneajad või inimesed ei maksa oma võlgu ära ... kas sa saad aru, KUI vihaseks see mind ajab, kui ma pean selliste mõttetute asjadega tööl tegelema?!
Ma: SEST INIMESED ON IDIOODID!
M: Jaa! Ongi! Õpi ükskord ära, et osad ongi idikad, seega palun enneta neid probleeme, et ma ei peaks tegelema selle juraga!
Ma: Aga sa saad ju aru, et sa oled tige nende rumalate inimeste peale, kes selle asemel, et tulla MULLE ütlema, et neil on minuga probleem, helistavad hoopis sulle ja sisuliselt kaebavad sulle minu peale?!
M: Gerda, ma olen nii väsinud.
Ma: Okei. Dropping it.


Live and let live, people. Rant over.


Kommentaarid

Populaarsed postitused