Mängime kodu. Või ongi kodu?


„Emme, me võiks ükskord terve perega Inglismaale minna!“
„Emme, kui ilm ilusaks läheb, kas me võiksime siis loomaaeda minna?“
„Emme, kui me vennaga ujuma õpime, siis me võiks minna Itaaliasse sinna sinisesse laguuni, kus te issiga käisite! Kas te lähete sel suvel ka Itaaliasse?“

So many questions, so little answers. 🤷‍♀️


Ma pole lasknud sel maailma lukustamisel siiani oma meeleolu kõigutada – after all mu maailm on ju tegelikult üsna väike ja keerleb ümber kahe väikse inimese. Ent kui ma üks päev poole kõrvaga Elmari uudiseid jäin kuulama ja seal öeldi, et eriolukord kehtib ka nii mais kui juunis ning kõik avalikud üritused jäävad ära, vaatasin oma köögi seinal rippuvat Liisi Elkeni kalendrit ja sinna kritseldatud ... avalikke üritusi aprillis, mais ja juunis, tabas mind mingi täiesti mõõtmatu kurbuselaine.😔 


Ma olin sel talvel otsustanud, et ainus viis see pikk pimedus üle elada on leida endale miski, mida oodata. Võtsin Piletilevi ja -maailma lahti ning leidsin Draamateatri repertuaarist 5 etendust, mida Madis kunagi näha ei taha (sest nagu ta ütleb: „Elus on piisavalt draamat“😁) ja mõtlesin kassasse suundudes, et mis oleks kodust töötavale emale parem teraapia kui lüüa end üles, jätta lapsed isa hoolde ning sõita ihuüksi teatrisse Ita Everit vaatama.💃


Lisaks ladusin korvi 2 piletit majanduskriisist rääkivale etendusele „Lehman Brothers“ ja abielu lahkavale tükile „Päikesetriip“, mille jaoks oleksime lapsed sel laupäeval mamma juurde viinud. Ning esimest korda plaanisime suvel lisaks päris Itaaliale külastada killukest Itaaliat ka Eestis – Haapsalu 🇮🇹 Muusika Festivali pääsmed ripuvad mul kalendri vahel juba jaanuarist saati ja ma pole neid ikka veel raatsinud ahju visata, kuigi teade ärajäämisest tuli juba kuu aega tagasi. Ja ma ei raatsi vist iial ära visata ka oma James Blunti piletit, 7. koht 7. reas 1. rõdul – mu elu esimest välismaise artisti kontserti, kus mul oleks kõikide laulude sõnad peas olnud. Mulle ei mahu lihtsalt pähe, kuidas saab miski, mida ma nii pikisilmi ootasin ja endale oma 31. sünnipäevaks kinkida plaanisin, lihtsalt ära jääda. Noh, umbes samamoodi nagu mu viiese kuu aega tagasi toimuma pidanud sünnipäevapidu Liivala mängutoas, mida see viiene samuti pikisilmi ootas.💔


Poisid on minuga tänaseks kodus olnud ligi 2 kuud ja ma ei saa just öelda, et tegu oleks meie jaoks mingisuguse erilise olukorraga – olen viimased 5 suve kodune olnud ja neist 3 kahe väikse kratiga oma päevi sisustanud. Tähendab, teinud nende kõrvalt kaarte, kalligraafiatellimusi, tõlkeid KSA-le ning copywritingut Bredenile ja Dadamorale, seega kodukontor ja öötöö on minu tavamõisted, mitte ajutine olukord. Tänavu saabus see pikk suvepuhkus lihtsalt mai asemel märtsis, muud midagi. Poisid ei igatse veel oma sõpru ja ilmselt suuresti sellepärast, et esiteks on nad ise teineteise suurimad sõbrad ja meelelahutajad, teiseks me käime mu õe perega endiselt tihedalt läbi ning kolmandaks Madis võtab nad kord nädalas Laulasmaale sõbra juurde sauna kaasa, seega sotsiaalset isolatsiooni keegi meist ei tunne.



Kusjuures kolmene ärkas alles üks hommik kell 9 nutuga: „Ma ei taha täna lasteaeda minna!“ … kuigi ta polnud seal juba poolteist kuud käinud. 😁 Ja üleeile teatas ta mulle: „Emme, tead, mina ei tahagi enam lasteaeda minna! Kodus on palju lõbusam!“ ning kui ma neile Eliisi pandud muusikaõpetaja videoid näitan, ei tunne tema nende vastu erilist huvi. See-eest Ets laulab „Sulgen väikese mängutoosi ma, panen laulud kõik puhkama. Täna lehvitan, täna kummardan, varsti jälle me laulame!“ kaasa ja tunneb neist 12-st Varjega veedetud minutist siirast rõõmu ning ma näen, kuidas ta igatseb sõpradest enam õppimist – laulutundi, liikumistundi, ujumistundi ja kõike seda, mida õpetaja Ülle neile praegu kevade, munadepühade ja läheneva emadepäeva puhul õpetanud oleks. 


Me oleme Etsuga „Pokuaabitsa“ kolm ja „Pokuraamatu“ kaks korda läbi lugenud ning ta pakub juba päris õigesti, mis tähega mingid sõnad algavad. Aga sellega minu pedagoogiline pädevus paraku piirdub. Poiste kahjuks pole ma pärinud oma suguvõsa naiskonnalt õpetaja geeni ning mul puudub laste õpetamiseks nii püsivus kui kannatus. Kui, olgem ausad, huvi. Ja sestap teadsin ma väga hästi juba enne seda eriolukorda, kui raske ja alatasustatud see õpetaja amet tegelikult on. Ei ole nii, et võtsin oma laste õpetajaid iseenesest mõistetavatena ja nüüd võeti nad mult ära. Ma oskasin neid juba varem väärtustada. Palun andke nad meile tagasi. 🙏😁


Kuna olukord on täiesti ette ennustamatu, lasteaedade taasavamine minu kontrolli alt väljas ja majanduskriisi tõttu kaotasin ma juba kuu aega tagasi kõik oma copywritingu koostööd, siis olen ma praegu täiskohaga meeleheitel koduperenaine ja sellega rahul. Ma leian, et kuniks me saame hakkama ja Madis majandab meid ära, on meile kõigile kasulikum, kui ma uusi kliente juurde ei otsi ja teen lihtsalt jooksvalt kaarte ning kalligraafiatellimusi nii palju, kui neid tuleb. Ma näen ja kuulen, kuidas kõik kodukontorit+lasteaeda+kooli+puhastusteenust ja toitlustusettevõtet pidavad emad hõiskavad, et jah, raske on, aga vähemalt on töö, mida teha. Mina ütlen täna kolmese ja viiese kõrvalt vastupidi: jumal tänatud, et mul pole tööd, mida teha! Jumal tänatud, et Madisel on säästud ja passiivsed sissetulekud ning viimased kaks kuud vabalangemises olnud majandus meid tänavale ei tõsta. Jumal tänatud, et mu päeva suurim küsimus seisneb selles, kas minna kõigepealt ratastega sõitma või nautida enne natuke terrassil päikest ja värvida üks aiatool valgeks. Papiga just priisata pole, aga vähemalt närvirakud on kõik alles.🙌


Küllap see kõik möödub sama kiiresti kui laste lapsepõlv – üks päev sattusin vaatama pilte Etsu 3. eluaastast ning mõistsin, et viimased 2 aastat on justkui täiesti märkamatult mööda lennanud. Ets oli kolmeselt blondide lokkidega R-i asemel L-i hääldav pisike peenike poiss. Täna on ta paksu lõvilakaga R-i põristav pikk ja peenike koolieelik, kel pea jagab kui koorelahutaja ning kes sõidab oma 20-tollise suure lapse rattaga nagu vana kala. Meie väikevend on täna veel kolm … ja mulle näib, et maailm vajutas STOPP-nuppu, et ma taipaksin rohkem hetkes elada ega magaks tema järgmist kahte aastat samamoodi maha nagu Etsu omi.


Ja kuna näib, et me elame siin oma väikses õnnelikus mullis veel pikalt, siis sel aastal kingin ma lastele enda sünnipäeva puhul mängumaja – nende enda päris ehtsa puidust väikse maja, millest kodu mängida armastanud väike Gerda võis vaid und näha.💛 Andrus ehitas poistele sügisel uue ja suurema liivakasti, mille Madis kevade algul valgeks võõpas ja tikripõõsaste kõrvale paigutas, pühapäeval tirisime kahekesti selle kõrvale kiiged, mille mina eelmisel suvel valgeks võõpasin, ning nende kõrvale paneme omakorda selle Ikea laste piknikulaua ja Palmako mängumaja Harry. Leidsin maja algul Mänguväljakud.eu lehelt, kuid guugeldades selgus, et Madis saab seda parema hinnaga Puumarketist ka. Võõpame selle meie maja värvi ning ongi meil siin oma väike valge maailm, kust polegi põhjust lahkuda. Küllap ükskord kirjutan ma taas raha eest – täna aga mängin kodu. Tähendab, kaks oma kõhust tulnud last, üks teisest kõhust pärit teismeline, abikaasa ja kaks taksi … see vist ongi kodu? 🏠🖤






Villased sokid: minu armas tädi Marje, pusad: Etsu kolm modellitööotsa Dadamoralt. Kusjuures jäin neid sokke vaadates mõtlema, et poisid polegi neid viimased 2 kuud vajanud. Ent kogu sügise ja talve on villased sokid meie parimad sõbrad, sest viilutan iga nohu ja köha korral pool sibulat ühte puuvillasesse sokki ja teise poole teise, ajan talla all laiali ning viskan villakad peale. Magavad ja haisutavad paar ööd oma sibulasokkidega ära ning ongi nohud-köhad kadunud. Pildil olevad on meil juba 5. ja 6. paar tädi Marje osavat näputööd ning me oleme talle nende eest maailmatuma tänulikud! 💛


Kommentaarid

Populaarsed postitused