31 & thankful



Ma sain nädal aega tagasi 31 ... ja me pakkisime pärast 2 kuud kodus olemist lapsed varahommikul autosse ning sõitsime maale emadepäeva tähistama. Kuna Milka oli juba reedel oma emaga maale läinud, siis olid pühapäeva hommikul kodus vaid mu kolm meest, kes mind valgete tulpide ja punase sametkoogiga kell 7 poistetoa voodist üles laulsid. 🎂 Tulin alla ja sain kolmeselt veel ühe kimbu valgeid tulpe – Need on sulle emadepäevaks, kallis emme, nagu ta ütles – ja viiene ulatas mulle kingipaki valge kiivriga. Kuna mul tekkis hinge väike lootus, viskasin jalga oma valged Ralph Laurenid ja selga eelmisel päeval endale Rõõmust sünnakingiks skooritud helesinise suvise pluuse ... ning ema-isa hoovi sõites kilkasin õnnest nagu väike viieaastane. Lisaks emale, isale, Kertule ja Bettanile ootas meid seal kell 10 hommikul ka üks ilus itaallane – mu päris oma valge retroratas, valge korvi ja imeilusate itaaliakeelsete detailidega, otse Itaaliast (st Rakvere Rattabaasist – Kertu käis 2 nädalat enne mu sünnat Kristeriga Kallel poes külas ja siis käis Madis Kallel külas ja noh, kui üldse kuskilt ratas osta, siis ilmselgelt endiselt Cofidise profiratturilt🚴‍♂️). (See kukkus välja nagu reklaam, aga kuna me müüme Kalle poes Hilly jooksusokke ja nii Etsu 20-tolline poisteratas kui Madise maanteeratas on Kallelt soetatud – ning tõenäoliselt saab ka meie praegu kolmene oma neljandaks sünnaks Rattabaasist ostetud ratta –, siis ma teen ülihea meelega talle vabatahtlikult reklaami.)

Tegin, valged hortensiad korvis, esimese proovisõidu Pärtli talu põldude vahel ära ning läksime tuppa hommikust sööma. Emal oli laual värske kartulisalat, soojad viinerid, kohupiimakook ja Napoleoni kook ja kohv ja 🍰☕... pärast 2 kuud ainult kodus olemist tundus see nagu maailma maitsvaim hommikusöök. Istusime ja jutustasime ja pärast istusime ja jutustasime õues ning lapsed ei lasknud mammat kiikede juurest kaugemale. Käisime veel Rakke surnuaias vanaemale head emadepäeva soovimas🕯️ ning tagasiteel hüppas Madis Äntus vette ja ujus üle ja tagasi. Pärast grillisime Madise ema aiamaal, Kieran andis mulle sünnipäevakingiks terve aluse enda kasvatatud kõikvõimalikke taimevõrseid🌱 (mille, ma hoiatasin, anti-rohenäpuna ma suhteliselt kindlalt kodus ära killin, aga tänasin teda siiski minu peale mõtlemast😁) ning jõudsime tagasi koju alles kella kümneks. Olin jõudnud tee peal vastata vaid umbes pooltele mulle sel päeval Messengeri ja Instasse laekunud õnnesoovidele ning plaanisin seda õhtul kodus edasi teha, aga tõstsin autos ööunne vajunud väsinud väikemehed voodisse, vaatasin köögilaual oma lillede ja maiustuste hunnikut 💐... ning kuigi olin möödunud päeva üle siiralt õnnelik ja ime kombel ühe Madise klõpsitud pildiga isegi täiesti rahul, ei suutnud ma rohkem ühtki õnnesoovi avada ega seda pilti Instasse postitada. 



Kui sa mind Instas jälgid, siis tead, et ma ei postita kunagi ühtki pilti lihtsalt postitamise pärast (mis näitab ilmselgelt mu puudulikke teadmisi sellest, kuidas sotsiaalmeedia töötab😂), vaid pigem otsin oma mõtete lahtikirjutamiseks sobiva pildi juurde. Aga tol õhtul ei suutnud ma leida õigeid sõnu, sest Aitäh kõigile õnnesoovide eest ja mina seal juures valgel rattal laialt naeratamas tundus kuidagi ... vale. Like I'm shoving my bike in your face ja kiitlen, et vaadake kõik mu ägedat elu – kui maailmas on NII palju inimesi, kel ei saja sünnipäeval taevast valgeid rattaid ja kelle emadepäev ei ole nii eriline. 

Madis muidugi naerab mu iga kord välja, kui ma talle jälle ohkan midagi stiilis do you even realize how incredibly lucky we are, sest tema tööpäevad mööduvad klientide seltsis, kelle Porschede, jahtide ja maalikollektsioonide maailma me mitte iial ei mahu. Aga mina luban endal kord aastas jõuludel Kodutunnet vaadata ning nutan silmad peast, sest me küll ei ela Selveri omanike klaasist ja marmorist majades, kus nii kahele koristajale kui lapsehoidjale on oma tuba ... aga me elame sellegipoolest majas, kus on mitte lihtsalt piisavad pesemistingimused, vaid uus ja ilus ja soe vannituba, kõikide mugavustega köök, garderoob ja avar magamistuba, minu töötuba ja teismelise tuba ning praegu veel poistele paras mängutuba. Lastel on kummutid nii korralikke lasteaia- ja linnariideid kui aias trööpamise riideid täis ning meil on võimalik pakkuda neile täisväärtuslikku toidulauda. Muidugi saaks alati paremini – saaks näiteks ehitada praegu sauna Kakumäele või Viimsisse ilma, et peaks ootama mitu kuud mingitelt võlgnikelt laekumisi, aga ma pole üldse kindel, kas ma Kakumäel või Viimsis elada tahaksin. Mulle väga meeldib mu kodukoht. Ja ma arvan, et kui meil on võimalik kolme lapse, kahe koera, majalaenu, saunaehituse ja kõige muu juures veel (kamba peale, kuid siiski) üksteisele sünnipäevaks rattaid kinkida, siis see on juba iseenesest päris hea elu.

Mul on osad õnnesoovid siiamaani vastamata, aga mitte sellepärast, et ma poleks nende üle tänulik või arvaks, et neid kirjutanud inimesed pole olulised. Vastupidi. Ma hoopis tunnen, et pole ise oluline. Et ma pole neid õnnesoove väärt.



Päev enne oma sünnipäeva leidsin end märgades rätikutes Madise käte vahel kuumi pisaraid valamas. Tulin duši alt ja suundusin garderoobi riideid vahetama, kui ta korraga magamistuppa hüppas ja küsis, kas olen homse pärast pisut elevil ka. Eneselegi ootamatult vajusin voodisse ja hakkasin nutma ... ning suutsin välja nuuksuda vaid sõnad Ei ja Mis vahet seal on, mis päev on ning Nagunii kedagi ei huvita ja Keegi ei hooli ja ... well, you get the point. Madis kallistas mind kõvasti ja pikalt ja ütles lihtsalt: Aga kallis, meie ju hoolime. Poisid on nii õhinal ega suuda saladust hoida ning tahavad sulle juba nii väga kingitust üle anda. Kas meie siis ei loegi? Ja muidugi see küsimus nõelas mind otse südamesse ning pani mind veelgi rohkem nutma ja nuuksuma: Loete küll, muidugi loete. Ainult teie loetegi! Anna andeks! Lamasime seal sedasi oma hea 10 minutit, pühkisin nina Madise särgi külge ja ta ütles: Sa pead õppima ennast rohkem armastama. Sa oled meile väga tähtis. Ma tahaks, et sa oleksid iseenda jaoks ka tähtis“. 

Nii et kui mulle järgmisel päeval Messengeri õnnesoovid hakkasid laekuma (sest olin pärast Kertu konto kaaperdamist Facebookis oma privaatsussätteid muutnud ning keelanud muu hulgas seinale kirjutamise – ma pole elus mõistnud, mis mõte on ühele oma 400-st nn sõbrast, kellega sa pole juba võib-olla aastaid suhelnud, kirjutada kiiruga kaks sisutühja sõna. Palju õnne ei tähenda, et sa mõtled selle inimese peale. See ei tähenda, et sa võtad tema jaoks aega, et ta päeva rõõmsamaks muuta. See tähendab lihtsalt, et sa said mingil sotsiaalsel skaalal punkti kirja. Olid viisakas. Well I say fuck that shallow courtsey🤷‍♀️), olin siiralt üllatunud. Ja lihtsalt nii paganama tänulik. Tänulik tädi Maiele, et ta viitsis mulle ka sel aastal ühe luuletuse arvutisse toksida. Tänulik Liinale, et ta võttis aega ja kribas mulle Instasse personaalse ja väga läbimõeldud õnnesoovi. Tänulik Taivole, Andresele, Urvele, Kadrile, Kätlynile, Katile, Kadile, Jaanale, Sirlele, Vallole, Kristiinale ja Kristinale, Arnisele, Liisule, Getterile, Märdile ja Mardile ning nende isa Matile, Kadrile, Triinule, Janele ja Kristelile, Merilinile ja Helenile ning Atsile, kes üritas mulle ainsana sel päeval helistada (aga nagu tavaliselt, oli mul telefon hääletu peal🙈). 

Ent ma olin eriti tänulik Laivile, sest kui ta poleks mind eelmisel õhtul Instas ära tääginud ja enda päeva jagamise teatepulka teiste seas ka mulle visanud, oleksin ma hoidnud telefoni kogu päeva lennurežiimis nagu juba mitu nädalat tagasi plaanisin ega teinud ühtki pilti. Ning ma poleks näinud kõikide nende eespool mainitud inimeste Gerda peale mõtlemise hetki ega tundnud, et mu maailm on siiski natuke laiem kui mu kitsas perering ja ma lähen kellelegi korda. Mis ei tähenda, et ma ei oska oma perelt tulevat armastust ja hoolimist hinnata – ma vist pigem tunnen, et see on loomulik. On loomulik, et Madis peab eelmisel õhtul poistega plaani ja peidab lilli ning ajab nad hommikul minu kaisust vaikselt üles, et minna alla koogile küünlaid panema ja vaasist tulbid haarata ning mul siis pisarad lahti laulda. 🤗 Ja see kõlab võib-olla pisut tänamatult, aga ka see ratta orgunn minu ja tema vanemate ning mu õe vahel oli mõneti loomulik, sest ... mina teen nii tema kui laste sünnipäevadel täpselt samamoodi. Madis on saanud minult kingiks üllatuspeo (ehk 500-eurose toidupoe arve😬), Garmini spordikella ja Dieseli käekella, Montoni mantli, The Craftori rahakoti, lennupiletid Romfordi mulle, talle ja Milkale ... aga ka väikseid asju nagu kommikott (või 33 šokolaaditahvlit😜) või sall – sõltuvalt sellest, mida parajasti vaja on ja mida me endale lubada saame. Aga mis iganes seal kingipaki sees ka poleks, siis me mõlemad pingutame, et teineteise päev eriliseks muuta. Mina olen sõitnud õhtul enne tema sünnipäeva oma õe juurde talle toorjuustukooki küpsetama – ja tema sõitis laupäeval Kertu juurde mu kiivrit pakkima. Ja see on iseenesest mõistetav, sest me hoolime üksteisest. Sest see on partner, kelle ma enda kõrvale valisin. Ja ilmselt sel põhjusel mulle näibki, et pereliikmete armastus it's a given, kuid võõraste, tuttavate ja sõprade õnnesoovid, õigemini aja võtmine õnne soovimiseks, on valikuline. Ning selle võrra mõneti justkui ekstra eriline.

Nii et kui Jana mulle õhtul Instasse kirjutas, et mul oli nii armas päev ja nii toredad inimesed ümberringi – et olen ikka üks õnnelik inimene, siis tundsin korraks südames valutorget. Kas ma olin ikka täna piisavalt tänulik oma lastele, mehele, õele, emale ja isale? Või võtsin seda päeva iseenesest mõistetavana? Kas ma ikka oskan hinnata oma ilusat sooja kodu, tublisid lapsi ja head meest, kes panid mind end täna nii erilisena tundma? Kas ma olen nende armastust üldse väärt? Kas ma olen seda ratast väärt? 



Nii palju küsimusi, millele saan vastuseid leida vaid enda seest. Ja sinna vaadates näen, et olen täna 31 – kuid endaga rahul täpselt sama vähe kui pool mu elu tagasi põhikooli lõpetades. Kui mu vanemad korterist majja kolisid, pani ema lastetoa riiulil seisnud lõpuraamatud, tunnistused, kiituskirjad jms kotti ning andis mulle. Ja ma ei mäletanudki, et mul oli oma 9. klassi portreepildi pärast nii piinlik, et katsin selle kleepsuga. Vaatasin ükshaaval kõiki oma endisi klassikaaslasi ... ega näinud neist ühegi näos vigu – Birgit oli ikka Birgit, Tauri oli Tauri ja Kati oli Kati. Ent mina olin ilma ühegi vinnita piitspeenike pikkade sirgete juustega 16-aastane, kes tundus endale kole nagu öö ja ainus viis, kuidas suutsin oma pilti seal raamatus taluda, oli katta enda nägu kleepsuga. Täna on mul muidugi oma rumaluse pärast kahju, sest kleeps jättis mu näo kohale liimijäljed – ning mu pähe kustumatu mälestuse sellest, kuidas ma olin kunagi tohutult ebakindel ja äärmiselt väärastunud body image'iga teismeline, kellest on saanud tänaseks täpselt sama ebakindel ja anoreksiast küll paranenud, kuid mitte iial oma keha peeglist õigesti nägev täiskasvanu.

Ma ei mõelnud seda postitust selleks kirjutada, et end haletseda ja saada toetavaid kirju stiilis you're beautiful, you're great, keep up the good work – ma tahtsin seda kirjutada sellepärast, et me keegi ei näe, mis teise inimese peas toimub. Isegi kui ta elu näib sulle Internetist ideaalne. Võib-olla oled sa megaenesekindel, saanud kodust kaasa sületäie tingimusteta armastust ja tead, et võid soovi korral kas või maailma vallutada. Kui see kõlas nagu sina, on mul sinu üle hea meel. Ent ma usun, et minusuguseid ebakindlaid 31-aastaseid on maailmas veel ... ja suisa palju. Kes ei ole ikka veel õppinud end armastama, kuigi on võib-olla ära kuulanud kõik TED-talkid ja podcastid, mis räägivad tegelikult üht ja sama asja: kõik algab sinust endast. Kõige alus on iseenda armastamine, sest alles siis saad sa armastada ja hinnata teisi. Kuigi ma sooviks väga seda iseenda armastamise kunsti osata, vaidleks ma sellele teooriale tegelikult vastu. Ma olen Madist ja Miat armastanud juba 12 aastat ning poisse 3 ja 5. Nad võivad küll kõik kinnitada, et olen neist vahel väsinud ning võin nendel väsimushetkedel oma hääle detsibellide üle kontrolli kaotada, kuid ma ei ole mitte kunagi kaotanud ära armastust nende vastu. Mis sest, et armastust iseenda vastu ... ei ole ma kunagi üles leidnudki.

Nii et ma kirjutasin selle postituse tegelikult neile kümnele võhivõõrale ja oma kahele klassivennale, kes selle asemel, et küsimust ignoreerida, stoori vahele jätta või see ekraani paremast ülanurgast kinni vajutada, valisid Don't really care. See polnud minu jaoks mitte lihtsalt ebaviisakas, vaid ka 10-minutiline vestlusteema Madise ja Milkaga. Ma ei eeldagi, et mu sünnipäev+emadepäev peaks kõigile korda minema. Mulle ei lähe ka paljude Insta-päevad korda. Aga ma ei lähe seda neile ütlema ega anna seda neile mingis küsimustikus  teada. Nii lihtsalt ei tehta. Kui sind ei huvita ja sa oled normaalne inimene, siis ignoreeri. Mitte ära ela oma sitta tuju, päeva või nädalat võõra inimese peal välja. Sinu one unkind deed a day võib mõjuda kellelegi laastavamalt, kui sul aimugi on. Minul on õnneks Madis, Milka, poisid, mu õde ja mu vanemad, kes mind armastavad ka siis, kui mina endas midagi armastusväärset ei leia. Aga paljudel pole. So think about that.

Aitäh kõigile, kes võtsid oma päevast selle minuti, et mulle õnnesoov kirja panna. It really did mean the world to me. 🖤

Võrdluseks 10. mai suvistele piltidele üks 16. mail Madisega vanalinnas kolades ja veinitades klõpsitud talvine pilt.❄️ Kui ma saaksin valida, siis käsi südamel, ei elaks ma täna Eestis, vaid nuputaks omale mingi kaugtöö/kirjanikuameti välja, mis võimaldaks mul kuskile sügavale Itaaliasse Toskaana päikse alla kolida. Aga kuna Madis ei tule ja lapsed ei tea paremat tahta😂, siis oleme me täna siin, talvemantlid seljas ja saapad jalas. Roomas on neljapäeval 29 kraadi ja lauspäike. Breaks my heart.😭😁



Kommentaarid

  1. Mul oli 30.04 sünna ja iga aastaga jääb neid sisutühje "põs-e" seinal aina vähemaks. Ja iga aasta kustutan ka mõned inimesed sõbralistist tänu sellele, et nad kirjutavad mulle või tuletab fb meelde, et neil on sünna ja noh... Ma kustutan nad ära.
    Palju tähtsamad on need väiksed videod lauluga või spets mulle tehtud pilt oma kassist.

    Aga selle insta kohta tahtsin öelda, et on ka võimalik kogemata valele vajutada. Ma tihtipeale skipin teatud stoorisid ja kiirelt klikkides avastan, et vastasin mingile küsimusele ja üldiselt ka valikuga, mida pigem poleks valinud. Here's hoping, eh?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa täiesti arusaadav, nendele inimestele ma seda lõiku ei kirjutanudki, kes sõrmevääratuse pärast valisid. :)

      Kustuta
  2. Anonüümne19/5/20 03:11

    "...kes selle asemel, et küsimust ignoreerida, stoori vahele jätta või see ekraani paremast ülanurgast kinni vajutada, valisid „Don't really care“" - Sellega võis vabalt ka nii olla, et vajutades telefonil teatud kohta, soovitakse tegelikult storyst kiiresti edasi minna, st klõpsab muudkui edasi. Ma ei usu, et see kuidagi pahatahtlikult oli vajutatud.
    Ja samas, kui see oli vajutatud... siis sa ju ise panid selle valiku sinna. Mina jälgin sind eelkõige sinu loometegevuse pärast, kuid kuna sul ei ole selleks eraldiseisvat kanalit, vaid on see, kus sa kajastad ka oma pereelu, siis ma lasen ka vahel mõned storyd kiirelt mööda.
    Kui sellised igapäevased killud ei huvita mõnda, mis sellest siis nii väga halba on?
    Ära mõtle asju suuremaks, kui need tegelikult on :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, absoluutselt, muidugi võis ka sõrmevääratus olla, seda tuleb teinekord ette. Nendele inimestele ma seda mõtet kirja ei pannudki ja kui see olid sina, ei ole sul ju millegi pärast end pahasti tunda. Ma mõtlesin pigem inimesi, kes kolavad netis ringi mingi paha emotsiooni pealt, näevad seal teiste "ilusat elu", teadmata selle "ilu" tagamaid ja nägemata teise inimese pähe, ning panevad teele sapise kommentaari, mis võib teha palju kahju. Ma ei mõelnud konkreetselt iseend – kirjutasin ju, et minul on õnneks toetav pere selja taga, aga paljudel võib-olla pole. Ja see, et mingi valik kuskil olemas on, ei tähenda, et sa pead seda valima. See, et netis on võimalus kommenteerida, ei tähenda, et seda peab tegema. Mu arust pole õige see ütlus, et kui kriitikat ei talu, siis ära kirjuta/jaga/avalda. Jah, minul on võimalus mitte kirjutada/jagada/avaldada, aga sinul on alati valik mitte kommenteerida ja kritiseerida. Ainult seda mõtlesingi selle lõiguga, muud midagi. :)

      Kustuta
  3. Anonüümne19/5/20 08:33

    Soovitan Sulle kahte raamatut: Mia Törnblom "Enesehinnang!" ja Gary Chapman "Armastuse viis keelt".

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused