I choose you ♡



Mul on blogimisega täielik kokku-lahku suhe, sest every now and then juhtub midagi, mis võtab mult igasuguse soovi oma mõtteid maailmaga jagada. Ma mõtlen üle päeva, kui mõttetu mu praegune põhitöö on, sest ma küsin 2–3-tunnise käsitöökaardi meisterdamise, sissekirjutuse ning hoole ja armastusega kujundatud pakendi eest vaid 15€ ... ning olen liiga enesekriitiline, et seda üleüldse hinnata. Kuniks saan kliendilt kirja, kui õnnelik ja rahul ta mu tööga on ... ning isegi siis võtan sõnu sa oled tõeline kunstnik ja megailus“ ja ma olen sulle nii tänulik with a grain of salt.

Ning kuniks ma pole oma kirjatükke kuskil avaldanud ja jätkan ettevõtetele copywritingu ja tõlgete tegemist, ei pea ma ka end päris kirjanikuks, kuigi olen selleks soovinud saada väiksest peale. Ja kuniks maailmas leidub inimesi nagu mu kooliaja parim sõbranna, kes kokkutulekul kõigi ees soolaselt oma klassiõele kommenteeris, kas ta kavatseb mu mehe vennaga abielluda 08.08. nagu mina abiellusin Madisega 07.07.2017 – ilmselgelt halvakspanuga, et milline idioot valib pulmakuupäeva mingi totra numbrikombinatsiooni järgi –, jään ma alati haavatavaks ja tõmbun maailmast korraks tagasi, sest I will always wear my heart on my sleeve ning saan alati haiget, kui praegused või endised lähedased mind sõnadega ründavad.

Aga täna on teistsugune päev. Täna lapin ma end kokku, kas või üheks päevaks, ega mõtle sõprussuhetele, mis mu elust kui vits vette on kadunud, ega inimestele, kes on mulle elus palju haiget teinud. Täna näitan ma poistele meie elutoa seinal rippuvaid ära raamitud pilte, kus kolmene oli alles pooleaastane ja viiene kahepoolene, ning ütlen neile, et täna on emme-issi pulmapäev. Kui koroona poleks maailma pea peale pööranud, oleksime täna Sitsiilias, sest eelmine aasta olime Roomas ja jalutasime Colosseumis, üle-eelmisel matkasime Cinque Terres ning aasta enne seda pidutsesime perega Ruhes. Aga kuna me Sitsiiliasse minna ei saanud, lähme täna üle 3 aasta taas Ruhesse ... ja poisid lähevad õhtuks tädi Kertu, Bettani ja Britta juurde. 

Me abiellusime 3 aastat tagasi 7. juulil ... ning veetsime 3 kuud enne seda Õnnepalees praktiliselt terve päeva imiku ja kahesega järjekorras seistes, et just seda kuupäeva saada. Ma usun, et enamik noorpaare seisis seal koos meiega sellepärast, et neile lihtsalt meeldis mõte 07.07.2017 abiellumisest – ja minu meelest on see täiesti okei, mitte põhjus klassi kokkutulekul sapiseid kommentaare loopida. Ent meie valisime allkirjade andmise kohaks Õnnepalee põhjusel, et käisime seal mõlema poja nime registreerimas (ning as luck would have it saime oma registreerijaks naise, kes meile Tallinna Raekojas nii Etsu kui väikevenna nimetunnistused üle andis, seega meie jaoks oli see väga ilus asjaolude kokkulangevus), ning 7. juuli sellepärast, et täiesti juhuslikult allkirjastasime 8 aastat varem sel päeval oma esimese üürilepingu. Ning kuna mina olen inimene, kes sülitab musta kassi nähes kolm korda üle vasaku õla, koputab laste tervisest rääkides kolm korda puitu ning valib oma õnnenumbriteks alati 5 või 7, meeldis mulle väga mõte 7. juulil 2017. aastal abiellumisest. Not to mention ma olen läbi ja lõhki suve-, mitte talveinimene, ning minu meelest ainus õige aeg Itaaliat külastada on just tipphooajal, kus väljas on +33 kraadi ja kohvrisse võib pakkida vaid õhulised suvekleidid ning bikiinid. 

Seega mina olen meie pulmakuupäevaga üdini rahul – ja seda suurem rõõm on mul täna õnne soovida meie endistele naabritele Keila-Joal. Elukohta me küll enam ei jaga, sest nemad elavad tänaseks Kloogarannas ja meie Türisalus, aga nüüd jagame hoopis pulmakuupäeva.

Saatsin neile 5 minutit enne nende notari aega järgmised õnnesoovid ... ning pool tundi hiljem helistas mulle Madis ja ütles, et küll oli ilus kiri ... ja tänas mind, et tema nime ka alla panin. Vastasin, et nojah sina oleks ju öelnud lihtsalt Palju õnne ja Erkit õlale patsutanud. :D Madis: No mis teha, kõigil pole sellist kirjasoont nagu sul. Ma vähemalt viskan Erkiga kildu, see läheb ka arvesse. :D Ma: Ei peagi ju olema. Selleks me üksteisel olemas olemegi, et teineteist täiustada. Sina viskad kildu, mina kirjutan. Tiim! :D



Armsad Erki & Merru!

Meie ütlesime Madisega Jah 3 aastat tagasi kell 14 – teie ütlete seda täna pool tundi varem. Ma ei saa öelda, et meie viimased 3 aastat abielu on sellele eelnenud 8 aastast kooselust väga palju erinenud. Abielu ja kooselu on ju mõlemad elu, mis kulgeb tõusude ja mõõnadega, võitude ja kaotustega, äikesetormide ja päikesetõusuga. Seega ainus asi, mis tegelikult abielus on teisiti, on valik. 

Abielu ei tähenda, et pulmapäevast alates on teil Kloogarannas pilvitud ilmad, hea tuju ja täielik teineteisemõistmine. Abielu tähendab, et nüüd ja edaspidi teed sa iga päev valiku – I choose you, nagu laulab üks mu lemmiklaulja. Sa valid olla teise inimesega koos, nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses, nii tervises kui haiguses. Ja sa teed selle valiku iga hommik, iga õhtu ja iga tormi haripunktis. Jah, abielu on totaalne kompromiss ning pooltel kordadel teise soovide ja vajaduste enda omadest kõrgemale asetamine, aga nagu ma alati ütlen — ei ole võimalik toita leeki, mis pole kunagi ereda leegiga põlenudki. 

Seega … mida teile täna teie pulmapäeval soovida? 

Ma soovin, et teil ei läheks kunagi meelest see pilk, millega te täna kell 13.30 teineteist vaatasite, ega see tunne, mida südames tundsite. Ma soovin, et Madise sõrmusesse graveeritud sõnad Astu alati ja minu omasse esimene samm aitaks ka teil rasketel hetkedel meelde tuletada, et elu on täpselt nii raske, kui raskeks sa selle ise elad … ja vabanduse palumine tegelikult väga lihtne. Ma soovin teile palju ilusaid ja erilisi hetki, mida jagate vaid teie kaks … ning viimaks ma soovin, et leiaksite alati aega, võimalust ja tahtmist oma leeki toita. 

Palju õnne ja armastust!

Gerda ja Madis


Kommentaarid

Populaarsed postitused