In your 20s you shop til you drop at Ikea. In your 30s you invest in Softrend.



Madis ostis meile maja 5 aastat tagasi maikuus. Nagu ma tagantjärgi kuulnud olen, oli tal sel hetkel 0 € sissemakseraha ja pangalaenu saamine rippus juuksekarva otsas. 2015. aasta suvel ei käinud me mitte kuskil, sest Madis võõpas kogu vana suvilatüüpi maja sisemuse valgeks ning laenas sõpradelt raha, et töömehele vannitoa ehituse eest maksta. 

Et kõik majaga seotud kulutused olid Madise õlul – nagu ka isapalk märtsis sündinud Etsu eest –, ning minu sissetulek ümmargune null, laenasin ma tema tädilt 2000 € ning Madis laenas omakorda mu õemehelt üheks päevaks Mersu bussi ja me sõitsime üle lahe Ikeasse. Tõstsime selle summa eest bussi nii diivani kui 6 söögilaua tooli, 2 baaritooli, telekalaua ning kirjutuslaua Milkale ja töölaua mulle. 

Ma maksin seda summat Madise tädile aasta otsa tagasi ning see oli ilmselt majanduslikult kõige raskem aasta mu elus. Madis kandis mulle iga kuu oma isapalgast 400 €, millest pool läks laenu tagasimakseks, ülejäänud 200 eest pidi aga jaguma nii Etsu mähkmeteks, riieteks kui ka söögiks, pluss 90 € igakuine õppelaen kuni mu 30-nda sünnipäevani, sest referent-toimetaja baka semestritasu oli aastatel 2008–2012 16 000 krooni. Ma ei ostnud sel aastal endale mitte ühtki sokki, muust rääkimata, ning enamiku Etsu riidekapi eest olin tänulik oma endisele naabrinaisele – maailma parimale kaltsukahundile Chrissule.👋🏻🖤

Hüppame ajas 5 aastat edasi ning meie maja on tundmatuseni muutunud, saanud esikulaienduse, uue köögi, juba 2 korda renoveeritud vannitoa, valge puitaia ning peagi valmiva sauna. Madis ei ole enam elektritarvete kaupluse juhataja, vaid jagab oma aega nelja ettevõtte vahel, millest esimene sai vajaliku tõuke just tänu Etsu tulekule ja minu emapalgast loobumisele.

Töötasin enne rasedust 3 aastat ühes Eesti parimas tõlkebüroos nooremtõlkijana – ning maksimaalne palgalagi oli mul esimesel aastal juulikuus, mil tegin roppumoodi tööd ja sain selle eest kätte ...trummipõrin🥁... 740 €. (Mul on täna magistrikraad, aga see on endiselt suurim number, mida mu konto on kunagi näinud.🤦🏻‍♀️

Rasedaks jäädes astusin aga magistrisse ning teenisin enne Etsu sündi õpingute kõrvalt töötades olenevalt kuust 4–500 €. Kuna Madise kaupluse juhataja koha eest maksti tol ajal mitu korda rohkem, tundus loogilisem Madisel end isapuhkusele vormistada. See andis talle 1,5 aastaks kindlustunde ja võimaluse proovida, sest kui juhtub, et ei õnnestu, saab ju iga kell palgatööle tagasi minna. 

Õnneks vist õnnestus, sest kuigi me pole täna kaugeltki mitte rikkad ning Madisel on tunduvalt vähem vaba aega kui Milka lapsepõlves kauplust juhatades, on meil see-eest oluliselt rohkem võimalusi tema vähesel vabal ajal kuskil käia, maja renoveerida ja endale ning lastele midagi lubada.

Mina olen muidugi enam-vähem samas seisus, mis 5 aastat tagasi emaks saades, sest vahepeal liitus meiega väikevend ning ma endiselt pole aru saanud, kust tulevad need tänapäeva superemmed, kes suudavad teha sadat asja korraga ehk juhtida ettevõtteid (mitmuses!) ja kasvatada lapsi (samuti mitmuses!) samal ajal. Minul pole see igatahes 5 aastaga õnnestunud ja ma keeldun uskumast, et neil superemmedel see ka päris sedasi õnnestub, et ettevõtted on edukad ja lapsed rahul. Something's gotta give, nagu öeldakse, ja ma kahtlustan, et superemade tähelepanust tunnevad puudust pigem lapsed kui ettevõtted.

Ets on lasteaias käinud viimased 3 ja väikevend 2 aastat ning ma olen nendel sügis-talvedel teinud ära hunniku kalligraafiatellimusi – nii presidendi kantseleile kui Haridusministeeriumile, nii Stockmannile kui KIA Autole – ja olnud vahepeal ka copywriter sellistele ägedatele ettevõtetele nagu Breden ja Dadamora ning vabakutseline tõlkija-toimetaja KSA-le. Aga nii kui kätte jõuab mai ja ilmad on toas istumiseks liiga ilusad, pole mul enam südant lapsi lasteaeda saata, sest suurel õel on koolist 3 kuud suvepuhkust – oleks ju täiesti ebaõiglane väikestele inimestele vähem puhkust anda!

Ja nii ma igal suvel pooleldi hullun, sest suvi on teadupärast pulmahooaeg ning minul kaarditellimusi rohkem, kui ma teha jõuan. Aga kuna minu tunnitasu on 5 €, siis sellega ilmselgelt kolme last, kahte autot ja üht maja üleval ei pea, seega on mõistlikum lastele suvepuhkust võimaldada minul, mitte Madisel. Ja kuigi me oleme üks tiim ning päeva lõpuks pole vahet, kumb meist selle tsirkuse keerlemisse rohkem panustab, tunnen ma aeg-ajalt ikka, et Madise panustatud finantsiline pool kaalub minu lastega tegelemise panuse üles ja ma peaks ikkagi suutma endast rohkem anda.


Selle mõtte pealt astusin täna Roccas Softrendi kauplusse, kus ma varem juba ühe korra käinud ja eeltöö ära teinud olin, ning ootasin Madist, et ost ära vormistada. Mina tulin lastega kodust, Madis aga linnast töölt, ning kui olin talle ja teenindajale öelnud, millist katet ja mis mudelit ma tahan, läksid nemad pabereid täitma, mina aga jäin meie väljavalitud Macile istuma ja peas arvutusi tegema, mitme kuuga ma Madisele selle summa tagasi suudan maksta.


Umbes paar nädalat tagasi tegin poistega elutoas suurpuhastust, mis tähendab, et käisin lapiga üle söögilaua toolid ja vedasin nurgas seisnud veiniriiuli toa keskele, et sealt kõik pudelid välja tõsta ja nii riiulilt kui pudelitelt tolmukiht lahti lüüa ... ning vahetasin TAAS diivanikatteid, mille valgena hoidmine mul kahe väikse lapse ja kahe taksi kõrvalt üha enam üle jõu käis.

Vedisin katted pealt ära ja pistsin kolmes jaos pesumasinasse ehk kokku KUUS korda pesumasin-kuivati trajektoori läbimist. Vaatasin umbes tund aega elutoas ringi ning selle asemel, et veiniriiul tagasi oma vanasse nurka tirida ning värskete katetega Ikea Ektorp akende alla lükata, tõstsin toa ringi. Vahetasin diivani ja söögilaua kohad ära ning kuigi diivan uude kohta ei mahtunud, olime poistega uue paigutuse üle maru õnnelikud. :D 

Tegin kiiresti Insta stooridesse müüginurga ning juba järgmisel päeval andsin 60 € eest ära Stokke Tripp Trapp söögitooli, mille ma Etsule tema 7. elukuuks Beebikeskusest 225 euroga ostsin, ülejärgmisel päeval loovutasin 25-kaga Etsut oodates netist 125 € eest tellitud kiiktooli ning nädal aega hiljem saatsime 100 euroga Haapsallu oma Ikea Ektorp diivani, mille Etsu 4. elukuul Soomest 600 € eest ära tõime. 

Ehk teisisõnu – Madis ostis meile kodu, ostab värvid ja materjalid ning maksab töömehele palka, mina sisustan. Valin toonid, tellin tapeedid ning finantseerin kõiki sisekujunduselemente. (Kuidas ma sel esimesel majanduslikult raskel aastal Värvikeskusest Borastapeteri kalleid paane või elutuppa Teasponi kardinaid jaksasin osta, on mulle siiani mõistatus. :D)

Madisel poleks mingit probleemi uus diivan ise kinni maksta, aga kuna mina ostsin eelmise ja soovisin seda nüüd välja vahetada, näib mulle ainult aus seda üritust ka ise finantseerida. Ja nii otsustasin ma pärast põhjalikku kaalumist Softrendi kasuks, sest erinevalt Ikeast ei saa Softrendist ostu sooritades uut diivanit mitme legojupina otse laost koju vedada, vaid see on custom-made ehk valmistatakse täpselt sinu soovide järgi ning tuuakse sulle koju, pannakse kokku ja viiakse pärast prügi ka veel ära. Ma ei ütleks, et see lisateenus on tasuta, vaid see sisaldub diivani hinnas – samamoodi nagu sa KSA-s maksad 2400 € laseropi eest, aga saad kõik ravimid, konsultatsioonid ning järelkontrollid enne ja pärast oppi "tasuta". Tegelikult pole midagi tasuta, vaid selle nimi on normaalne klienditeenindus kvaliteetse kalli kauba eest.

Valisin Aquaclean töötlusega kanga, mis võimaldab laste tekitatud šokolaadiplekke ja koera poriseid käpajälgi lihtsalt veega välja hõõruda, ning mudeliks ühe kalleima valikust – Mac –, sest see on maailma kõige mugavam asi, millel ma kunagi istunud olen.

No ja kui ma Rocca salongis seda imetledes istmepatjade alla ja seljapatjade sisse piilusin, sain aru, kust see suur hinnavahe võrreldes Ikeaga tuleb: Softrendi patjade sees ja katete all on tugev puuvillane materjal, mis ei lähe iial topiliseks ega kulu õhukeseks, nii et ma tõesti ei imestaks, kui see 20-aastane garantii end õigustab ja diivan on pärast nii pikki aastaid endiselt ... diivan. 

Versus Ikea Ektorp, mille katetelt plekkide eemaldamiseks olen ma pesumasinasse lugematus koguses Vanishit valanud ja mille all on õhuke marlit meenutav riie, millest võib sõrmega augud läbi torgata. Ikea ja Softrend on kvaliteedilt erinevad nagu öö ja päev – nagu ka nende hind.

Viis aastat tagasi tõime Ikeast 2000 € eest terve bussitäie kaupa koju – täna investeerisime praktiliselt sama summa ühteainsasse diivanisse. Tegin Madisele kodus esimesed 200 € sissemakset ära :D ... ja ma ei kahetse järgmist 9 kuud järelmaksu mitte üks teps. Kvaliteet, I'm 31 & ready for you!





Kommentaarid

Populaarsed postitused