Ülekäigurajad Keila-Joale!



Kaks aastat tagasi olin ma ühese ja kolmesega kodune ema – teisisõnu just another tired SAHM –, ning kui Madis õhtul töölt tuli, võtsin talt autovõtmed, istusin autosse, panin raadio üürgama ja tagurdasin aiast välja, endal silmad peas säramas ja nägu hõõgumas nagu läheksin pikale puhkusereisile Pariisi. Tegelikult läksin lihtsalt Laulasmaa Comarketisse süüa ostma, aga iga kodune ema teab, et üksinda poes käimine võrdubki minipuhkus Hawaiil. :D

Jõudsin Comarketi parklasse ja sain kõne Noored Kooli programmist, kuhu paar ööd tagasi oma avalduse saatnud olin. Tüdruk teiselpool toru tundus igati tore ja entusiastlik ning ütles: 

"Meile VÄGA meeldisid kõik teie pikad vastused, aga meil on ainult üks mure. Te ei märkinud kodanikualgatuse lahtrisse mitte ühtki konkreetset projekti, kus te olete initsiatiivi ja juhtimisoskust üles näidanud. Me väga tahaks teid projekti vastu võtta, aga ilma selleta pole see lihtsalt võimalik."
Kohmetu Gerda: "Eh, nojah, mul tõesti ei tule praegu midagi konkreetset pähe. Et siis ilma selleta ikka kohe kuidagi ei saa jah?"
Tore tüdruk telefonis: "No kuulge, Gerda, tulge nüüd mulle poolele teele vastu. Äkki olete oma kodukohas laste mänguväljaku rajamisele kaasa aidanud või ...?"
Kohmetu Gerda: "Noh, tegelikult mitte. Ma pole väga selline tähelepanu keskpunkti ega esinemist armastav inimene, et ... võib-olla ma siis ikkagi ei sobi õpetajaks."
Tore tüdruk telefonis: "Eino kõik muud vastused olid teil ju väga head, lihtsalt see üks asi. Aga sel juhul soovin teile ilusat suve ja näidake siis vahepeal initsiatiivi üles ning loodetavasti uuel kandideerimisel juba kohtume!"


Tänaseks on mu ühesest ja kolmesest saanud kolmene ja viiene, mina olen endiselt nendega kodune ja üksinda poes käimine on siiani üks mu tõhusaimaid tried & tested akudelaadimise viise ... ning ma olen LÕPUKS OMETI endale välja mõelnud ühe kodanikualgatuse, mis peaks mulle Noored Kooli programmi pääsme tagama (no kui see ei ole front-row ticket initsiatiivi näitamise eest, siis ma tõesti ei tea, mis on). Ainult et ... õpetajaks ma täna enam saada ei soovi. Seega nagu öeldakse – kõik juhtub siin elus põhjusega. Vaatamata mu suurepärastele ankeedivastustele ei pidanudki ma kunagi õpetajaks õppima minema. Ja vaatamata mu suurele soovile kodust välja saada, hommikuti kleit selga, meik näkku ja kontsad jalga visata, ei pidanudki minust kunagi Laulasmaa kooli (ülekvalifitseeritud magistrikraadiga) sekretäri saama. 


Aasta tagasi (taaskord kevadel) kandideerisin ma õpetajaameti asemel sekretäri kohale – ja sain oma õega meie täditütart New Yorgis külastades teada, et koht on 1. maist minu, kui seda soovin. Tulime reisilt tagasi ning olin tõsise dilemma ees, sest ei minu toona neljane ega kahene polnud tegelikult valmis 11 kuud aastas täiskohaga lasteaias käima, kuid Laulasmaale sekretäriks minnes oleks nii mul kui poistel puhkust vaid igal nädalavahetusel ja igal juulil. 

Madis ütles, et kui ma tõesti olen nupust nikastanud ning soovin oma referent-toimetaja baka- ja meediakommunikatsiooni ja ajakirjanduse magistrikraadiga 800 euro eest täiskohaga tööle minna, sest mul on vaja kodust välja saada ja see teeks mind õnnelikuks, siis olgu pealegi – aga kuna ma olen sellele kohale ülekvalifitseeritud ja nad mind tahavad, siis on praegu kaardid minu käes. Et öelgu ma direktorile, et tulen tööle tingimusel, kui saan ühe päeva nädalas vabaks ning mu lapsed saavad Laulasmaa lasteaeda sügisest kohad.

Lugesin juba neid tingimusi (millest sõna "vaba" asemel kasutasin kolmapäevase puhkepäeva asemel hoopis sõna "kodutööpäev" ja "ma olen kõigest 10-minutilise autosõidu kaugusel ja vastan telefonile ja meilidele ning võin iga kell lapsed auto peale pakkida, kui selleks peaks vajadus olema") direktorile öeldes ta näost, et see koht pole enam minu ... ning mu naiselik vaist ütles, et seda sugugi mitte sellepärast, et Laulasmaa lasteaeda on raske kohta saada. Mu vastas istus naine, kellel on samuti väike armas kaheaastane, kuid kelle kohustuste koorem ei luba tal keset nädalat talle puhkepäeva teha. Ja ma ausalt ei taha teada, mis toimub selle ema südames, kes peab kaheaastase 5 päeva nädalas 11 kuud aastas lasteaeda saatma. Ei saa just tore tunne olla.


Nii et KÕIK siin ilmas juhtub põhjusega. Kui ma oleksin selle sekretäri koha vastu võtnud, ei oleks ma eelmisel aastal Rahvusarhiivi galerii Vabadussõja näitusele pildiallkirju kirjutanud, teinud Tartu jõulugala kutseid ega koostööd Stockmanniga. Ja ma poleks päris kindlasti jaksanud teha Pärnus Rõõmsate Laste Festivalil käsitöökaartide töötuba ega rõõmustanud ühtki pruutpaari, kelle pulmadesse minult eelmisel suvel lugematul hulgal õnnitluskaarte telliti – ja tellitakse ka sel suvel. Ning minu eelmisel kevadel alanud ja selle kevade alguses lõppenud copy koostöö Bredeniga oleks saanud kiire otsa, sest ma poleks jaksanud täiskohaga koolis töötades mingeid lisaotsi teha. 

Ma pole superema – ma olen kõigest inimene, kelle võimetel on piirid. Ja ma arvan, et see on okei, mis sest, et ma näen Instagramist ja Facebookist ja miljonist blogist endale vastu vaatamas naisi, who seem to have it all. Ma võtan pigem väiksema sissetuleku ja väiksema jälje jätmise välismaailma ... ning suurema mõju tekitamise oma väikeste inimeste südametesse ja mälestustesse. 


Aga minnes edasi sealt, et kõik juhtub põhjusega, siis on asju, mis ei peaks juhtuma ja mille ärahoidmisse me saame ise panustada. Asju, mille juhtumist me ei peaks käed rüpes ootama, et alles siis tegutsema hakata, kui keegi on ohvriks ja õppematerjaliks toodud. Öeldakse küll, et õnnetus ei hüüa tulles – aga mina ei taha olla see ema, kelle laps jooksis auto ette kohas, kuhu Maanteeamet rajab ülekäiguraja alles pärast temaga juhtunud õnnetust.


Me elame täna küll ametlikult Türisalu külas, aga kuna meie maja asub Keila-Joale nii lähedal, et juga ja loss pole meie jaoks mingid vaatamisväärsused, vaid igapäevane jalutustrajektoor, ning Keila-Joa pood on meie kodupood, ütleme ise ikka, et elame Keila-Joal. Ja kuigi meie kodu juurest läheb Joale ja sealt edasi Laulasmaale ja Kloogaranda korralik kergliiklustee, ootame nii meie oma Türisalu külas kui mu õe pere ja meie endised naabrid Lossi tänaval juba viimased kolm aastat, et nende uute kergliiklusteede ristumiskohtadesse rajataks ka korralikud ülekäigurajad.


Nädal aega tagasi värvisin kodus aeda ja Ets tegi oma rattaga, kiiver peas, ümber maja tiire. Meie töömees Andrus ehitas samal ajal sauna ja küsis Etsult, et noh, rattur, kuhu minek – kas poodi jäätist ostma. Ets lõi selle peale silmad maha ja vastas talle kurvalt: "Ei, emme ei luba". Rääkisin siis Andrusele, mismoodi ma muretsen, et temaga teed ületades midagi juhtub, sest kodust poe poole sõites pole ju kahe kergliiklustee ristumiskohas ülekäigurada – ja see ülekäik asub nii totral liiklusohtlikul ristmikul, et ma isegi vaatan alati 10 korda vasakule ja paremale, enne kui teele julgen astuda. Andrus, kes meile 5 päeva nädalas juba 5. suve igal hommikul marsaga tuleb, vangutas selle peale pead ja tõdes, et tõepoolest see on nii ilmselge koht, et täiesti mõistusevastane, miks seal sebra maas pole, eriti kuna osad autojuhid libisevad praktiliselt 50-ga kurvi ega märkagi, et nurga taga ootab laps võib-olla üleminekuvõimalust ning kui mõni ettearvamatu kolmene (nagu minu oma) otsustab teed ületada just sel hetkel, kui nurga tagant mõni tööle kiirustav juht läheneb ... ma ei taha mõeldagi.😩

Andrus läks pärast meie vestlust tagasi sauna ehitama, mina aga vaatasin pintslit oma käes ja valget värvipotti maas ... ning viha mu sees kasvas nii mõõtmatult suureks, et pintsel ja kindad lendasid mu käest ja ma marssisin otsustaval sammul tuppa, haarasin oma töölaualt arvuti ... ja pool tundi hiljem oli nii Lääne-Harju vallavanema kui 10 teise vallaametniku postkastis üks emotsionaalne ja pikk kiri ühelt murelikult emalt. Tundsin kergendust ... ja samas ka jõuetust, sest arvasin, et ega enne nädalat siit mingit vastust kindlasti ei tule. Kaks tundi hiljem saatis vallavanem mulle järgmise kirja:


Safe to say I was over the moon! Tundsin end korraga võitmatult ja uskusin tõsimeeli, et olin mingi vankri nüüd liikuma veeretanud. Et ehk tõesti hakkavad asjad liikuma ja tehakse see kolm aastat aega võtnud töö ühe päevaga ära (sest olgem ausad, 3 sebra on ühe päeva töö, kui sedagi).


Aga. Minu õemees saatis sarnase kirja valda juba 4 aasta eest, kui kergliiklusteed alles ehitama hakati ja tema lapsest – minu õetütrest – sai küla vahel omapäi liikuv ja koolibussi kasutav koolilaps ... nii nagu minu Etsust varsti saab. Ja olgem ausad, küllap on Keila-Joal teisigi murelikke lapsevanemaid, kes nõudsid ülekäigurada poe ja joa vahele juba ammu enne kergliiklustee projekti loomist. Seega ma mõistsin, et mu kiri on ilmselt piisk meres – ja üksi ma mingit vankrit siiski ei liiguta. 


Ent kuidas suuri projekte algatatakse ja täide viiakse? Meeskonnaga! Ükski suurorganisatsioon ei sõltu ühest inimesest – iga väiksemgi mutter ja ametipost on tähtis, et suurt pilti töös hoida. Ja nii sündis minu kodanikualgatuse projekt pealkirjaga "Ülekäigurajad Keila-Joale!" – 10-minutiline YouTube'i video, mida saab jagada kõikvõimalikes sotsiaalmeediakanalites. Minu panus ühiskonda on antud – tegime poistega video, monteerisin selle ühel reede õhtul oma vanematekodus kokku, kirjutasin kella neljani öösel seda postitust ... ja sinult palun ma vaid üht: JAGA! 🙏🏻

Jaga nagu homset poleks, sest ainult nii paneme üheskoos selle vankri liikuma ja koputame Maanteeameti südametunnistusele (või vähemalt nende PR-osakonnale, kes pärast seda oma maine päästmiseks pükstest välja peab hüppama!). 



Lõpetan oma postituse sõnadega, millega lõpetasin ka vallavanemale saadetud kirja: vabandan emotsionaalse postituse eest, kuid mu laste elud on nendega riskimiseks liiga kallid, ja ma ei kavatse peatuda enne, kui ülekäigurajad maas. Nii on.

Lugupidamisega
murelik pühapäevarattur ja kahe lapse ema Gerda
🖤



jagatav video link: https://youtu.be/VLmcX6v-y0U 

Kommentaarid

Populaarsed postitused