Piglet noticed that even though he had a very small heart, it could hold a rather large amount of gratitude. (A. A. Milne)



Kell on 22. Leban pärast järjekordset õhtujuttu (seekord otsisime koos Nuuskmõmmikuga Muumiorus kevadlaulu🎶) oma poiste vahel ja tunnen, kuidas maailma magusaim uni tahab peale tulla ... aga meenutan siis endale, et ma ju ei tohi. Must not fall asleep – kaarditellimused ootavad täitmist ja üks ettevõte uuendas eile oma töötajate nimekirja ning saatis selle mulle koos meeldetuletusega, et palume õnnitluskaardid aegasti välja saata.😬

 

Ja ma tundsin korraks seda tunnet, mida kõik ei-mitte-öelda-oskavad inimesed neil hetkedel tunnevad, kui kohustused üle pea kasvavad: ahastust. Kassiahastust, if you will.🙀

 

Kell 22.10 kuulsin allkorrusel välisust avanemas ja mõtlesin, et tore on – Madise tööpäev sai just läbi, minu oma alles algab. Tõusin istukile ja vaatasin oma kutte enda kõrval nohisemas – kolmene mu paremal ja viiene vasakul käel –, ning mulle meenus korraga kaks päeva eelmisest nädalast, mil see ühteaegu nii väike ja tühine – ning sama palju suurt õnne, südamerahu ja tänutunnet täis hetk siin ja praegu, mu laste magamistoas, võinuks olemata olla.

 


Sõitsin kolmapäeval linna nendele toolidele järgi ... ja Vääna poolt tulles vasakule Paldiski maanteele keerates tundsin päikest oma nahal ning Taylor Swifti uut plaati oma kõrvus – ja jäi sekundi murdosa puudu, mil ma oleks Keila poolt 90-ga tulnud autole ette keeranud. Mu käed värisesid ja ma panin ühe neist rahustuseks oma vasakule õlale ... ja ütlesin kõva häälega: Aitäh, Keio.🖤

 

Neljapäeval tulid poisid pärast neli päeva maal asumisel olemist (et ma saaksin hoogsalt kaarditellimusi täita) koju ja me käisime Kalju-laval Taukarit kuulamas. Ning reedel ajasime muruniiduki garaažist välja ja asusime niitma – nagu meil kord nädalas ikka kavas on: mina niidukiga ja poisid oma suurte mänguautodega mööda aeda rallimas ja kasti muru korjamas.

 

Vaatasin neid silmanurgast ja tundsin, et see on üks neist tuhandetest väikestest hetkedest, mida ma ühel päeval meenutan ja taga igatsen. Peatasin niiduki ja jooksin tuppa telefoni järgi, et neid sedasi õunapuude vahel kastiautodega rallimas filmida. Viisin telefoni tuppa laadima tagasi, tõmbasin niiduki käima ... ja järgmisel hetkel kuulsin kõva pauku.

 

Mu aju registreeris juhtunu kohe – olin liivakasti kõrval väikesele kivile otsa sõitnud –, ent käed lakkasid toimimast. Nägin kivi niiduki alt mu poiste suunas lendamas, aga käed ei lasknud töötavast niidukist lahti. Ma olin nii suures šokis, et lihtsalt seisin ühe koha peal, käed niidukil, ja vaatasin oma poisse.😱

 

See kestis ilmselt vaid sekund-kaks ja kuigi mu keha oli paigale tardunud, töötas aju meeletul kiirusel ja ma kujutasin ette juba kõige mustemaid stsenaariume, kuidas see väike niiduki alt lennanud kivitükk mu lapse jalga või rinda või pead läbistas, kuigi ma kohe verd kuskil ei näinud ja karjumist ei kuulnud. Lasin niidukist lahti ja tormasin poiste poole – ning enne, kui sain sõnagi suust, katsusin nad üksipulgi läbi, veendumaks, et neil tõesti pole ühtki auku rinnus ja nad tõesti ei kuku jala pealt ega sure mu käte vahel.

 

Kes mind Instas kauem jälginud on, siis teab, et umbes aasta tagasi jagasin oma stoorides videot sellest, kuidas Madis poistega muru niitis – tema ees ja poisid oma autode ja kärudega järgi, issit jäljendamas. Olin veel õnnelik ja uhke, et vaat kui tore kvaliteetaeg lastel issiga.

 

Ent selle peale kirjutas mulle Kerli, kes rääkis mahlakaid ja õõvastavaid lugusid esmaabikoolitustelt, kuidas emad on sõitnud niidukiga õunapuu alt läbi ja puu otsas roninud laps on kukkunud niiduki ette – ning et sul on see liikumine nii sees, ei lase käed niidukist lahti ja sa sõidad oma lapse käest üle. Või kuidas kivi on lennanud trimmeri alt lapse oimukohta ja laps on kukkunud jala pealt – ega tõusnud enam kunagi. Päris lood, päris inimestelt, meie omal Eestimaal. Seda kõike oli nii jube lugeda ja ette kujutada, et loomulikult ma keelasin Madisel edaspidi igasuguse ühisniitmise.

 


Ent sellest on aasta möödas ja ma olen need lood ära unustanud. Ja mõelnud, et ah, minuga ikka ei juhtu, sest ma olen hoolas. Sest ma ei lase lastel nii lähedale tulla. Sest ma tean paremini. Kuni juhtub … ja sa ei jõua ära kahetseda.

 

Ma kallistasin poisse seal murul põlvitades pikalt, tundes südames tohutut tänutunnet, et neil need autod jalge ees olid ja kivi vastu üht kastikat põrkas, mitte ei läbistanud nende sääri. Ja rääkisin siis, mis praegu just juhtus – ja juhtuda oleks võinud. Ning me leppisime kokku, et edaspidi, kui emme muru niidab, mängivad nemad kas maja ees või üldse toas, sest emme ei elaks seda üle, kui nendega midagi juhtuks.

 

Poisid läksidki maja ette mängima ja mina panin niiduki uuesti käima. Ning mõtlesin oma tegevust automaatselt jätkates sellele, kui üürike ja ettearvamatu meie aeg siin Maal on – ja kui habras on elu.

 


Ma ei tea, kas see nii ka tegelikult on, aga ma tõesti tunnen, et Keio valvab minu ja poiste (ning ma usun, et ka Kertu ja tüdrukute) üle. Et ta kaitseb ja aitab ja hoiab halvima ära. Panin oma parema käe uuesti vasakule õlale ja laususin omaette: Aitäh, Keio. Kogu südamest, aitäh praegu selle eest. Ma ei tea, mis ma teeksin, kui… Aitäh.“ 🖤

 

Muide, ma teen seda vahel ka autoga sõites, kui ärevus ja hirm ning mõtted stiilis Mis siis, kui praegu põder auto ette jookseb mind kimbutavad nii, et ma ei saa hingata ega 60-st kiiremini sõita. Koputan kolm korda vasakule õlale ja lausun mõttes Keio, palun kaitse. Ja ma tõesti tunnen, et ta on minuga. Ja et ta kaitseb.

 

Sel põhjusel ei käi ma ka tema haual – ma ei tunne, et ta oleks seal, vanaisa kõrval, mulla all. Ma tean, et mu vanemad ei mõista seda, aga mul oli raske juba matusepäeval seal hauaplatsil seista – ja siis kohustuslikus korras talle esimesel jõulul küünlaid viia, kuigi iga mu keharakk kisendas mulle, et ära mine – teda pole seal.

 

Tänaseks on sellest möödas kuus aastat ja nüüd ma käin jõuludel küünlaid panemas hea meelega, sest see on kuidagi sümboolne ja mulle väga meeldib koos Madise ja poistega enne jõululauda istumist nelja surnuaia vahet sõita, neis tuledes hingeaedades ringi jalutada ja igale lahkunud pereliikmele häid pühi soovida. Sellest on saanud meie väike jõulutraditsioon ja see on minu jaoks nüüd seda enam eriline, et Rakkes ootab meid nii mu vanaema, vanaisa kui vend. Mis sest, et ma teda seal endiselt ei tunneta – ma tunnetan teda hoopis kõikjal, kus ma tema peale mõtlen ... nagu selles luuletuses, mille üks blogilugeja mulle enne matuseid saatis.

 

Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall,
viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal eemal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm.

 

Ma mõtlesin Keio peale enne neid kahte juhtumit viimati ka Ebavere Kange stardis, kui Maarit vaatas minu kõrval seisnud kärsitut Etsut (Emme, MILLAL see stardipauk ometi käib?! 😆) ja ütles, et Ets näeb NIIII Keio moodi välja. Kui Etsu esimesel eluaastal ei tahtnud ma seda kuulda, sest mul oli mingi rumal hirm, et Keio sündis uuesti minu lapse kehasse ja tal – MINU kallil konnapojal – tuleb vaimselt sama raske elu nagu mu vennal, siis nüüd on mul südamest hea meel iga kord, kui keegi nii ütleb. Ja paljud Keio klassikaaslased on kusjuures öelnud. 


Mu vanemad näevad nüüd väikest Keiot hoopis meie kolmeses. Ema isegi ütleb, et tal ongi vahepeal tunne, nagu ta tegeleks oma väikse pojaga. Aga minu meelest ongi Keio kohal nendel väikestel hetkedel, kui me teda meenutame, ja niiviisi elab ta meie mõtetes ja südametes edasi.



Tänutunne elu eest on suurim motivatsioon ja tegutsemistahte andja. Ma ei mõelnud enam neid kahte päeva meenutades oma poiste voodiserval, et ma PEAN praegu siit soojast pesast püsti tõusma ja kõrvaltuppa kaarte tegema minema. Ma SAAN seda teha.

 

Elu, ma armastan sind. Aitäh, et mina olen, et poisid on, et Madis on, et Milka on. 

🖤

 


Selle tunde ja mõtte pealt lähen ma sel neljapäeval Confidosse oma elu esimesele psühholoogi vastuvõtule. Armastusest elu, oma laste ja Madise vastu – et ma õpiksin nende kõigi kõrval iseennast armastama ja väärtustama, sest kuigi ma ise end nende vääriliseks ei pea, tean ma oma südames, et nemad on väärt ema ja naist, kes on endaga rahul. Ja kes oskab armastada iseend sellisena, nagu ta on – nii, nagu ta oma lähedasi armastab.

 

Jah, ka minu kohvitass on praegu pisaraid täis, mitte ainult sinu. 😊 Aga need on õnnepisarad. Kui hästi läheb, valmib minu teekonnast ühel ilusal päeval raamat. Ühelt katkiselt hingelt kõikidele teistele katkistele hingedele. Ma tean, et ma pole üksi. Ja see teadmine kannab mind edasi. 


Toolid: HK Living, Softrend



Kommentaarid

  1. Sul on õigus, poole lugemise pealt hakkasid lihtsalt iseenesest pisarad voolama.Te olete imearmas perekond ja ma olen 100% kindel, et teil on olemas kaitseingel, kes teid hoiab ja valvab. 🖤

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused