You are imperfect. Permanently and inevitably flawed. And you are beautiful. (Amy Bloom)

Hakkasin postitama oma Instagrami kontole pilti järjekordsest õhupallikaardist, aga vaatasin just ETV saate Selge pilt kordust ning jäin mõtlema, kus mina täna omadega sel anoreksia teekonnal olen. 

 

Ma kaalusin 15-aastaselt 45 kg – täna 31-selt 57 kg. Kõige rängematel pubeka päevadel oksendasin vannitoas õhtusööki välja ja mõtlesin isegi sellele, kui palju nätsus kaloreid on. Tänaseks olen õppinud toitu süümepiinadeta nautima ning kuigi anoreksiast alanud armastus kõige tervisliku vastu pole kuskile kadunud (ja on ilmselt söömishäire ainus positiivne kõrvalmõju), ei hakka ma vist mitte kunagi end peeglist adekvaatselt nägema. 

 

Käisime täna Madise ja lastega spaas ning viskasin selga suvel (kahjuks küll ära jäänud) Sitsiilia reisiks ostetud bikiinid – alumine osa S ja ülemine XS (kahest imetamisaastast tingitud korvilangus C-lt A-le😩😄). Ja kui sa tegelt mõtled, et need on saleda inimese numbrid – pluss see väike fakt, et ma ei näe peeglist ühtki venitusarmi, pekivolti ega tselluliiti (kuigi pärast kahte last oleks need igati normaalsed!) –, siis saunalaval või basseiniääres istudes tundsin end oma nahas väga halvasti. Alasti. Kõik vaatavad. Mul pole meiki. Pea on pesemata. Raudselt vaatavad ja mõtlevad, kui kole ma olen. 

 

Mis sest, et spaas oli minust kordades suuremaid naisi ning ma mitte ühegi kohta sarnaseid mõtteid ei mõelnud. Ja mis sest, et Madis mulle kahte lehte komplimente loopis ning kolm temavanust kutti mind saunas sebida püüdsid. 😎😂 Mingisugune body image mu peas on vist selle põhikooli lõpus põetud anoreksia tõttu elu lõpuni nii väärastunud, et ma näen seda trimmis kõhtu ainult pildilt – mitte ei tunne. 

 

Ma ei tea täpselt, kuidas ma sellest välja tulin, mis mul selle triggerdas või kas ma tegelt lõpuni üldse välja olen tulnud. Üle süüa nt ei suudaks ma iial – ma söön kõike, aga täpselt nii palju, et hea on olla. Ülesöömine punktini, et kõht valutab ja halb on olla, on minu jaoks kujuteldamatu. Ilmselt on asi mingis enesehinnangu puudumises või kontrolliküsimuses või ... 🤷🏻‍♀️

 

Miks ma postitasin? Sest vaimse tervise küsimused on olulised. Sest vaid ilusate piltide jagamine on minu meelest tänapäeva maailmas ... sisutühi. See ei anna midagi ega aita kedagi. Sest kõige hullem tunne maailmas on see, et sa oled oma murega nii üksi. Maailmas on ~8 miljardit inimest. Suure tõenäosusega pole sa mitte kunagi üksi.

 


Please be kind in the comments. Ma võin küll arvata, et sina oled mulle spaas vastu tulles ilus (õigemini ma ei vaata kunagi, ükskõik kus, ringi sellise pilguga, et kuidas keegi välja näeb – minu jaoks pole teiste inimeste kaal probleemiks. Mina ise olen üks suur probleem!), aga see ei tähenda, et ma iseennast sedasi näen või tunnen. Ja tegelikult ma tean küll, mis minu anoreksia kooliajal triggerdas – ühe klassiõe pahaaimamatu kommentaar, mis kõlas umbes nii: Mine pekki, KUI peenike sa oled! Sina võid süüa kümme tuhat kohukest, sulle ikka ei mõju! Tahaks näha Gerdat kunagi rasedana! Raudselt ei saa arugi, et tal beebi kõhus on!

Madala enesehinnanguga ja kergesti mõjutatava põhikooliõpilase jaoks sellest piisas, et võtta see endale eesmärgiks. Ja mõelda, et peenikesena olen ma aktsepteeritav. Peenikesena olen ma ilus. Täiesti totter, aga need sõnad hakkasid mu ajus mõjutama seda, mida ma lubasin endal suhu panna ja mida mitte. Nii et kui üldse midagi, siis ma loodan, et mu postitus pani sind rohkem mõtlema sellele, mida sa oma sõbrannale või lapsele ütled. Sinu sõnadel on võime panna kedagi end keelama oma hommikuhelvestele piima peale valada. Yes that actually happened.

Kommentaarid

  1. Tuttav teema ja vaatasin ka ise ETVst nimetatud saateosa. Mulle meenus selle saatega aga hoopis 2007. aastal linastunud Eesti dokfilmi “Väsinud end vihkamast”, mida nüüd uuesti vaatasin ja see tõi valusad mälestused eredalt meelde.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma polegi seda näinud, aitäh soovitamast! 🖤

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused