Unistan & üritan


Kas teadsid, et pistan igasse ümbrikusse kaasa kaks galligaardi logoga õhupalli, mis on tellitud Õhupallikeskusest ja valmistatud biolagunevast looduslikust lateksist? 🎈 Tellisin õhupalle mais 200 tk ja täna on mul neid alles vaid kümmekond (olgu, mõned on poisid pihta pannud + suvel oli paar sünnipäeva + vahepeal vähendasin Insta stoorides kolmese väikseks jäänud kapisisu ning no kuidas sa saadad teisele lapsele riideid ilma teda palliga rõõmustamata?!🙈). 



 

Kulu oleks küll poole pisem, kui ma neid palle nii heldelt välja ei jagaks, aga kahe kakleva venna emana tean ma hästi, milline fiasko on mis tahes pakist midagi ainult üks leida🤪 – ning olgem ausad, enamik mu klientidest on teised emad.😄



Pildid postitasin Instasse puhtalt blogi jaoks (kuigi – uus postitus kord nädalas või nii poleks ka konto aktiivsuse mõttes paha😄), sest nii salvestub mu telefoni pildialbumisse automaatselt 9 väikse töötlusega pilti ning ma saan need sealt kiiresti ja lihtsasti blogi vahelehtedele Minust ja Kontakt lisada. 

 


Uut blogipostitust ei plaaninud ma aga kirjutada niipea, sest kui teised soovivad jõuludeks kleiti või kotti või pärlikeed, soovin mina leida ideed, mida kaante vahele kirjutada. (Ent kuna Instagramis on ühe postituse sõnade arv minu loominguliste sõrmede jaoks liiga piiratud, olin sunnitud telefoni märkmetest kogu teksti hoopis siia kopeerima.) 

 

Ma olen neid tühje tasuta blogipostitusi oma lõbuks kirjutanud juba liiga kaua – aeg on midagi päriselt ära teha. Aeg on edasi liikuda ja edasi areneda ... ning kuigi Madise käibefraas Iga asi omal ajal on vahel väga frustreeriv (sest: Mis siis, kui see aeg ja idee leiavad mind alles pensionipõlves?! Mis siis, kui ma ei saavutagi kunagi mitte midagi?! Mis siis, kui ma olengi elu lõpuni lihtsalt ema?!), siis ma hakkan järjest enam uskuma, et mu raamat jõuab minuni täpselt siis, kui ma olen selle kirjutamiseks küps. 

 


Varem arvasin, et minu nišš ja lugu on mu kärgpere – aga et ma ei saa sellest kirjutada, sest see teeks paberile pandult paljudele haiget. Mis suurendas minu niigi ebatervet viha selle loo teise poole suhtes, sest lisaks kõigele muule võttis ta mult sellega võimaluse kirjutada. Tegelikult – pole keegi minult midagi ära võtnud. Tegelikult on kõik minu enda peas ja südames kinni. Ning tegelikult – minu lugu ei peakski rääkima sellest, kuidas kasvatada teise naise last. 

 

Minu lugu peaks hoopis algama 1. detsembri õhtul köögilaua tagant, kus mu abikaasa ütleb mulle, et ma kas õpin end armastama ... või see perekond koos ei püsi. Sest tema armastusest üksi on vähe. Sest üritades kaitsta end haiget saamise eest, tõrjun ma enda ümbert ära kõik, kes mulle liiga lähedale tulevad ja mind tundma õpivad ning võivad mind potentsiaalselt tulevikus hüljata – ja seeläbi mu südame murda. Sest isegi KUI kõik minust halvasti arvavad, ei tohiks see tegelikult midagi lugeda, sest ma peaksin teadma oma väärtust. 



Probleem on selles, et ma ei tea. Aga mul on kogu mu täiskasvanuelu olnud kõrval inimene, kes teab, on seda mulle korduvalt kinnitanud ja tahab mind nii vaimselt kui finantsiliselt toetada, et ma Oma enesekindlust mitte tagasi ei saaks, vaid selle ükskord üles leiaks, sest seda pole sul vist kunagi olnudki

Nii et ma lubasin talle kellegagi rääkida, aga vandusin, et see keegi pole Kristjan ja Confido ning see keegi pole päris kindlasti mees. Ning et ma ei tee seda iseenda pärast – see oleks liiga raske ja selleks oleks vaja ennast natukenegi väärtustada. Ma tahan näha, kas mu juulikuine kogemus ongi psühholoogide lagi või oli see vaid varba vette kastmine ja tegelikult ikkagi leidub kuskil inimene, kes suudab minusse mingit eneseusku süstida ning mind päriselt muuta. 

 

Kui jah, peaks siit ainest raamatuks 31, abielus, kahe lapse ema, magistrikraadiga, tegeleb kaunite kunstidega, elab oma majas ja justkui ideaalset elu, aga näed ikka õnnetu piisavalt sündima. Kui ei, siis elan oma justkui ideaalset elu lihtsalt edasi ja life goes on ning no harm done. 



Aga ... ma ikka hirmsasti tahaks seda tunnet üks kord elus tunda nagu Jo filmis Little Women, kui ta oma päris esimest ja sõna otseses mõttes trükisooja teost kätel hoidis. Sest ma tean, et elus on hullemaidki asju kui being just a mom, aga ma tunnen end tänaseks piisavalt hästi, et teada: ma olen palju parem ema oma poistele, kui ma pole lihtsalt nende ema. Sest on okei olla lihtsalt ema – aga on ka okei tahta elult rohkemat. Ma ei suuda ega tahagi kunagi olla Hunt Kriimsilm, kes rabeleb end maailma nimel lõhki, samal ajal, kui kogu see maailm tema lapsi hoiab, ning ma ei tahagi kirjutada kümmet raamatut. 

 

Ühest ideest ja teostusest piisaks täiesti.


🖤




Kommentaarid

Populaarsed postitused