Ets 5



Ets sai 5 küll juba 10 kuud tagasi, kuid kaks nädalat enne tema elu esimest juubelit algas Eestis eriolukord, mis lõi kõik mu mõtted sassi. Vahepeal küll olukord normaliseerus ja me pidasime enne jaanipäeva ka ta sünnipäeva Liivala mängutoas tagantjärgi ära, aga üks hetk tabas mind privaatsuse ja küberturvalisuse paranoia ning ma ei suutnud endale põhjendada, miks peaks oma lapse pildid ja iseloomustuse netti riputama. (Mõeldes sellele, kui palju kohutavaid kodanikke meie keskel leidub ja ringi liigub.) Siiamaani täielikult ei suuda, sest Timmer arvab, et sellistel vanematel on pea asemel õlgadel kaalikas ning mu kodus elava 15-aastase sõnul on lapsevanema kohustus oma last kaitsta – ent tema piltide netti riputamine pole päris kindlasti su lapse parimates huvides.


Aga mis on tulemus, et lasin end teiste arvamusest mõjutada? Olen kurb, et mul puudub mälestus sellest, milline meie argine pidupäev 26. märtsil 2020 täpselt välja nägi. Mis tundega tähistasin seda vinget kutti ja enda 5 aastat emana ning mis pilguga vaatasin sügavas eriolukorras tulevikku. Aga mis kõige tähtsam – kes oli 5-aastane Ets, mida talle teha ja süüa meeldis, mis teda naerma ajas ning millised mõtted tema peas liikusid?


Muidugi saaks lihtsalt väikse jutu beebialbumisse kritseldada. Aga see pole see. See ei pane mind end kokku võtma ja sisukat teksti looma, mida on aastaid hiljem endalgi tore lugeda (nagu see kiri, mille ma Etsu 1. sünnaks kirjutasin). Seega pärast pikka procrastinatingut olen otsustanud alustada enesekindluse leidmise teekonda, tegeleda enesearenguga ning  ... ma tahaks öelda, et jõuda tunneli lõpus enesearmastuseni, aga tänaseks ma tean, et ka see pole mitte eesmärk, vaid teekond. Alustan aastat eesmärkide seadmisega ja enda jaoks tähtsate asjade ära tegemisega – ning üheks neist on laste pildialbumite koostamine (beebialbumid ja siis iga aasta kohta üks album). Aga kuna mulle meeldib kirjutada – ning ma ei oska ega taha teeselda, et ma olen imeinimene ja mu vaimse tervisega oli Etsu 5. eluaastal kõik korras, siis ma arvan, et pildialbumitest suurem väärtus on hoopis neil kord aastas tehtud numbripalliklõpsude juures oleval tekstil. Ma loodan, et kui poisid on ükskord suured mehed, siis nad võtavad need märkmikud kätte, vaatavad, kuidas nad õhupallide kõrval pikemaks venisid ja loevad, millised nad erinevates vanustes olid. 

Minu suurim lootus on, et neist kasvavad vaimselt terved ja tugevad isiksused, kes teavad oma väärtust ning oskavad oma elu hoida ja hinnata, aga kui peaks juhtuma, et nad vajavad kinnitust, kui tähtsad ja vajalikud nad siin maailmas on, siis nad tajuvad seda läbi minu sõnade ja silmade. Üks mu tuttav, 30-aastane mees, rääkis mulle, et kui ta paar aastat tagasi depressiooniga maadles ja elamise mõtte ära kaotas, leidis ta oma vanematekodu pööningult ühe vihiku, mida ta ema tema beebiea kohta täitis. Ta ütles, et neist ridadest kiirgas nii palju armastust, et ta mõistis – ta peab edasi olema ja edasi pingutama, sest ta ei saa ega taha oma emale haiget teha. Mul on nii hea meel, et see vihik õigel hetkel tema kätte sattus, sest minu meelest on tegu ühe maailma kõige ägedama kutiga ja any girl would be lucky to marry him! Nii et minu suurim soov emana on, et mu poisid teaksid, kui armastatud ja hoitud nad on – ja just sellistena, nagu nad on. Siis oskavad nad hoida iseennast, kohelda hellalt ja austavalt naisi ning olla õiglased ja truud sõbrad. Kõik algab kodust, aga õnneks kõik on muudetav. Püüaks anda oma lastele alguse, millest nad ei pea kogu oma ülejäänud elu paranema.

Mina nt ei tea, mis minuga vahepeal juhtus, et ma selle ägeda Gerda ära kaotasin, kes käis algkoolis näiteringis ja tahtis järgmiseks Ita Everiks saada ning kes läks täiesti ebamusikaalsena ja andetuna, aga 200% enesekindlana muusikakooli katsetele – ning kobamisi sisse sai ja tüdrukutekooris viisi pidama õppis. Kuidas ta somewhere along the way oma eneseusu kaotas ning lavanärvi ja avaliku esinemise hirmu  omandas. Püüaks teha nii, et see äge ja julge 5-aastane, kes tahab saada lauljaks ja kel on enamike Taukari lugude sõnad peas, oleks sama sama julge ja ambitsioonikas ka 30 aasta pärast.


Nii et siin ta on – minu Ets. The boy who made me a mama ja kellele ma kirjutasin 5 aastat tagasi armastuskirja.


Ma küll enda siseheitluste tõttu Insta-posti ei teinud, aga telefoni notesidesse panin mõned märkmed siiski kirja. Üllataval kombel küll alles siis, kui Ets oli viie ja poolene. Parem ikka kui mitte midagi ... ja loodetavasti armastust täis sellegipoolest.

Ets 5,5 (emps 31). Lemmiktoit: pestopasta parmesaniga, hummusekrõpsud, toores porgand ja "issi vesi" – meil on garaažis Värska ladu. 🙈 Endiselt ühtki kastet ega kartulisalatit ei söö ning tomatit ja avokaadot keeldub maitsmast, aga kuna Milka oli väiksena sama veider (ja tänaseks täiesti normaalne inimene 🙄😄), siis ma jätkuvalt ei muretse ja viilutan edasi ta pestoleiva peale mamma kurki (kirjutasin seda septembris 2020.) Lemmiklaulja pole pärast 4. eluaastaks kingitud plaati muutunud ja Taukari kontsertidel oleme juba regularid. ✌🏻 Kui Etsu rühm äsja lasteaias ametitest rääkis, oli ta ainsana oma rühmas lauljaks tahtnud saada, ent kui küsin, kas panen ta Meero Muusikusse neljapäeva õhtuti kirja, vastab lauldes: 🎵Ma ütlen EI! 🎵 (Edit: oktoobris ta siiski nõustus minema ning sellest sai kuni detsembri koroonapiiranguteni Etsi ja papsi neljapäevaõhtune ühistegevus – Madis võttis ta aiast peale, viis laulma, tegi kesklinnas 45 minti jooksu ning läks võttis siis Etsu Toompuiesteelt taas peale.)

Lemmiksport: papsiga ratastega Laulasmaale ja tagasi väntamine (10 km!💪🏻) ning tema ideaalne päev on ta enda sõnul selline, mil ta saab pärast Madise lõputuid toimetusi temaga koduaias jalkat taguda. Samas jalkatrenni keeldub minemast ja kui ma ta suvel Laagrisse jalkat vaatama viisin, jättis see ta suhteliselt külmaks ja põnevam oli hoopis tribüünidel hüpata. 🤷🏻‍♀️😄


Mul pole õrna aimugi, kes sust saab, kid, ja ma arvan, et see polegi oluline. Su ema on 31 ega tea päris täpselt ikka veel, kes ta on ja mis tööd ta teeb. 🤨😆 Minu suur soov on, et sa oled õnnelik ja tead, kui äge kutt sa oled. Sul on suur süda, sa oled lahke ja viisakas, õiglane nagu su paps ning täpselt sama töökas ja diplomaatiline. Sa tegid oma püsivuse ja sitkusega isegi Madisele silmad ette, kui te sügisel aeda koristasite ja kivihunnikut käru peale ladusite – issi tuli tuppa ära, aga sina tahtsid tööd jätkata. Sul on lahtine pea ja sa oled nutikas ning uudishimulik. Leidsin sulle suvel sellise asja nagu Rocca al Mare väikekool, mis on üks samm enne eelkooli. Kui paljude vanemate jaoks tundub juba eelkool ebavajalik, siis väikekool näib neile ilmselt täiesti üleliigne pushimine ja pingutamine, aga pool aastat in ja ma näen, et see oli ainuõige otsus mul sind sinna panna. Käisid enne jõule seal kord nädalas kaks tundi ja you have loved every minute of it. Alles eelmisel nädalal saatsin sinu õpetaja Seigele tagasisidet jaanuarikuus toimunud videotundide kohta (sest koroonapiirangute tõttu oli koolimaja lukus) ja ta kirjutas mulle sinu kohta nii:

Ets on hea suhtleja, temaga on mistahes teemal nii põnev juttu ajada. Tal on pea häid mõtteid täis ja mis eriti tore, et  ta oskab suurepäraselt oma mõtteid edasi anda. Neid lapsi on palju, kellel on pea häid mõtteid täis, aga kui nad rääkima hakkavad, siis ei saa mina ega ammugi mitte kaaslased suurt midagi aru. Ets hakkab oma loogilise ja targa jutuga väga silma. 

Ets on kannatlik ja keskendub tegevustele, oskab tähelepanelikult kuulata. Ta on väga hea sõbralik poiss. Teda hinnatakse ja temaga tahetakse sõber olla. Kindlasti on ta sotsiaalne tegelane ja väikekoolis käimine on ta jaoks just suhtlemiseks oluline, õppimisega saab ta ka omaette hakkama. 

See tegi mul südame nii soojaks, aga tead, mis? See ei üllatanud mind mitte üks teps. Sa oledki selline julge suhtleja kõigiga ning ma võin sinuga mis tahes kontserdile, teatrisse ja kohvikusse minna ilma muretsemata, et siit mingi draama tuleb – sinu peale võib alati kindel olla ja sinuga saab kokkuleppeid teha. Ja tänu sellele, et sa oled lisaks kõigele muule ka suurepärane vanem vend, oskan ma kõike eelnevat kõrgelt hinnata, sest noh ... su väikevennaga pole just alati kerge. 😬😂 


Alles üks õhtu oli meil kodus järgmine situatsioon. Panin teile söögi lauale, sina hakkasid ilusti sööma, aga venna pistis kisama, et miks tema makaronid väiksemas kausis on kui sinu omad. Ma leian, et mul on üsna suur kannatuste karikas, aga venna ajuvabad meltdownid kõige ajuvabamates kohtades võivad mind endast vahel täiesti välja viia, sest ma lihtsalt tunnen end neil hetkedel nii jõuetult. Ent selle asemel, et vennaga riidlema hakata, ütlesin hoopis, et ise teate, kas sööte või ei söö, mina lähen nüüd saunamajja puid juurde panema, et emme ei saa praegu teie juures olla. 😩😄 Panin puud ära, hingasin 10 korda sisse-välja ja tulin tagasi ning olin juba vaimselt valmis sõda jätkama, kuid selle asemel avastasin eest vaikselt ETV2-te vaatavad näod ja tühjad kausid. Küsisin, mis just juhtus, ning sina laiutasid käsi: "No ma selgitasin talle, et makaronid maitsevad mõlemas kausis ühtemoodi ja andsin talle maitsta ning siis ta mõistis!" See hetk võtab sinu vanema venna olemuse suurepäraselt kokku. Where there's a will there's a way ... ning sina tahad alati, et vennal oleks kõik hästi. 🖤


Üks asi veel. Maailma kõige kihvtim saunamees oled sa ka. Mäletan, et pistsin su Keilas Kiksi ja Pireti saunas papsi põlvele juba siis, kui olid alles 9-kuune ... ning sa ei teinud teist nägugi. Meie kodusaun valmis detsembris 2020 ning me oleme sellest ajast peale nädalas 2–3 korda sauna teinud ... ja sa pole veel ühtki leili vahele jätnud (samas kui su väikevend on lava esimesele astmele jõudnud vaid kahel korral ja siis ka nii, et varbad on ukse alt väljas 😄). Jaksad laval higistada nagu vana mees ja sul pole üldse vahet, kas seal istuvad issi sõbrad või meie kahekesi. 


I love you like crazy, kid. Your mom.
🖤

Pistan siia mõned highlights-hetked sinu 5. eluaastast.












Kommentaarid

Populaarsed postitused