Anoreksiast, ausalt. Saade "Katus" IDA raadios.


Räägime täna kell 15 Tõnisega selles Telliskivi Loomelinnaku taga olevas sinises karbis (also known as IDA raadio: https://idaidaida.ee/shows/katus ) anoreksiast – kuidas see mul algas ja milles väljendus ning millal ma taas sööma hakkasin. Räägime Netflixi sarjast The Crown ja printsess Diana buliimiast ning Tõnis soovitas mul ära vaadata ka Diana in her own words


 

Unustasin aga selle napi tunni jooksul mainida üht Netflixi filmi, mis mind paar aastat tagasi joogamatile naelutas ning mida võiks iga söömishäirega lapse vanem (või lihtsalt vanem, kes peab joogat püstihullude pärusmaaks) vaadata: I am Maris. Kusjuures seda ägedat Marist jälgin Instas siiani: @yogamaris. 

 

Jõudsime natuke puudutada ka Instagrami teemat, et kuidas mu kaartidest koguni 1600 inimest huvitatud on ... ja jõudsime tõdemuseni, et ega ilmselt polegi. Väga väikest osa ühiskonnast huvitab käsitöö ja kalligraafia – ma pakun, et 90% inimestest on mu kontol siiski päris elu pärast. 

 


Tõnisele (nagu ma ju tean, et ka paljudele teistele) ei mahtunud pähe, kuidas ma julgen jagada oma (pere)elu nii avalikult – minule see-eest ei mahu pähe, miks inimesed kardavad olla nemad ise. Miks me kardame pidevalt seda teiste arvamust? Miks sa lood endale fassaadi ja kardad, et sinu päris mõtteid nähes jääb talle sust vale mulje? Et ta hakkab siis sinust halvasti arvama? Aga mis siis, kui hakkabki? MIKS see sind huvitab? MIDA see muudab?

 

Sa ei peaks hoolima mitte kellegi teise hinnangust peale iseenda – sest vahe nende kahe vahel seisneb selles, et sa saad kontrollida ainult seda, mis toimub sinu peas. Ja kuniks sina ise tead, et sul on süda õige koha peal, polegi ju vahet, kas teised seda teavad või üldse näevad.

 


Mind on kasvatatud üles teadmisega, et mina ja minu arvamus ei loe. Et ma olen väike, rumal ja tähtsusetu, aga kõik teised suured, targad ja tähtsad. Ja kuigi loogiliselt võttes peaks ma selle mõjul tänaseks ebakindel hall hiireke olema, kel on lihtsam kuuletuda ja käske täita kui oma peaga mõelda ja enda rada käia, olen ma omadega hoopis teises kohas. 

 

Ma olen kohas, kus ma ei suuda istuda 8–17 vaikselt arvuti taga ja teha oma haridusele vastavat tööd ehk ülimalt alatasustatud tõlkeid, sest see sõna otseses mõttes imeb minust elutahte välja ja kustutab sära mu silmis. 

 

Ma olen kohas, kus ma sisestan oma lastele, et nende erinevused teevad neid eriliseks ja ilusaks, mitte teistsuguseks ja koledaks. Olen kuulanud viimase poole aasta jooksul ära terve hunniku ingliskeelseid podcaste ja üks hetk avastasin enda jaoks Täitsa pekkis saate. Kõik episoodid ja iga minut igast episoodist mulle suurt väärtust ei anna, aga igaühest on siiski olnud noppida mõni hea mõte. Hanna Martinsoni omast võtsin kaasa selle, kus ta rääkis, kuidas ta vanemad on talle väiksest peale sisestanud, et a la kui sul on esihammaste vahel suur vahe, siis see pole midagi koledat, mille üle häbi tunda, vaid see teeb su just eriliseks ja ilusaks. Minu meelest väga profound parenting tip, mida iga lapsevanem võiks meeles pidada. Sinul on vanemana võime panna oma laps end peeglist nägema kas ilusa, enesekindla ja erilisena – või koleda, häbiväärse ja halli massina. Ka aastaid hiljem, kui temast saab avaliku elu tegelane ning teda kritiseeritakse absoluutselt kõige eest. See hetk lapsepõlves määrab ära, kas see kriitika teda mõjutab – või jätab täiesti külmaks, sest tema ise teab, kes ta on ja mida ta väärt on.

 

Ja ma olen ka täna kohas, kus sellesama avameelsuse pärast on mu Insta privaatsussätete all terve hunnik blokitud kontosid, mille hulka kuuluvad nii sugulased kui võhivõõrad kui seesama eespool mainitud podcast. MITTE sellepärast, et ma ei julgeks olla mina ise, vaid mina ise valin, mis energia ma endale ligi lasen. Blokk-nupp on leiutatud põhjusega – ja ma tõesti ei karda seda kasutada. Minu süda ja käed ei värise, kui võhivõõrad mind saates 10 minutit sajatavad – mul on hoopis kahju inimesest, keda minu arvamus, et jah tõepoolest – sinu kui lapsevanema kohus ON keelata oma lapsele Laysi ja kokat, mõjutas nii palju, et tal käed enne kliendikohtumist värisesid ja süda läks pahaks. Minu meelest see ütleb tema emotsionaalse küpsuse kohta palju rohkem kui minu. 

 

Ühel on fassaad ning hirm mulje jätmise ja maine kahjustamise pärast – teine kuulab seda teel terapeudi juurde, vaatab autoaknast avanevat talvevõlumaad ja tunneb hinges täielikku rahu. Miks? Sest ma olen lasknud lahti soovist ja vajadusest kontrollida seda, mida teised minust arvavad. Kui nad tahavad mu väljaöeldud mõtteid ja sõnu valesti tõlgendada, siis see on nende probleem. Mina tean, et mul on süda õige koha peal, ma pole kellelegi kaikaid kodaratesse loopinud ega tühja koha pealt lahminud. Kui inimene ei suuda võtta vastu kriitikat, mille kohta ma sain lugematul hulgal südameid ja positiivset vastukaja stiilis JAH, just, aitäh, et mu mõtted välja ütlesid, siis olgem ausad – ta ei peaks ka oma 17 K jälgijale rääkima, kuidas on okei lapsele kokat ja krõpsu sisse sööta. J

 

Minu meelest ülekaalulised lapsed ON probleem, millest peaks rohkem rääkima, sest sellega me harime lapsevanemaid, kes oma laste eest nende toiduvalikuid teevad … ning ma ütlen seda täie südamerahuga ja mingit maine kahjustamist kartmata, sest it blows my mind, et minu põlvkond endiselt ei tea, et toit võib olla nii su mürk kui ravim. Ja koka ON mürk. Kui ka sinu meelest pole selles midagi halba, et nelja-aastane teab, mis moodi kokad ja muud limpsid maitsevad, siis loe palun raamatut Kuulikindlad lapsed ja EELKÕIGE loe pärast tiitellehte tulevat dr Haavli eessõna. 

 

Mitte mina ei leiutanud jalgratast mõttega, et ülekaalulised lapsed on probleem, but I get it, et mind on lihtsam sajatada selle eest, sest ma olen kättesaadavam kui kõik need julged arstid. J Aga nagu ma Instas oma arvamust jagades ütlesin: ma olen kindel, et ühel päeval nad mõistavad, sest elu lihtsalt paneb mõistma. Ma rohkem seda saadet küll ei kuula, aga sinul soovitan sealt ära kuulata ka Andri Peetso loo. Noh ja kõiki teisi inimesi, kellel ON elus siht, eesmärgid ja hommikurutiinid ning kes ei arva, et jooga on jobudele. Just to balance it out you know. J



Seega mul pole absoluutselt vahet, kas mu kontol on 1600 võõrast, 100 tuttavat või 0 jälgijat. Mina olen mina, doing my own thing, ja kui keegi vaatab ja teda kõnetab – tore. Kui ei meeldi, siis loe palun raamatut Emotsionaalne paindlikkusja küsi endalt, et miks see sind praegu ärritab ... and go deal with your emotions somewhere else please.

 

Ja kui mitte keegi ei jälgi, siis – that’s fine, too. Ma olen siin ainult iseenda pärast. Ma armastan elu kõigis selle värvides ning ilusates ja kurbades päevades, ma armastan head toitu, sisekujundust ja disaini ning kui see Katre Kulboki enesearmastuse challenge mulle midagi andis (peale teadmise, et ma olen ikka täielik Ana, sest organized group activities aren’t really my thing, either), siis on selleks eeskuju. 

 

Mu viimase aja lemmiksari on Netflixi Dream Home Makeover ning üht Katre ülesannet tehes ma viimaks mõistsin, miks see mind käivitab ja hea tujuga nakatab. Ma ei tea, kas ma just ise sisekujundajaks saada tahan, aga sisekujundaja Shea moodi tahaks ma küll rohkem olla: rõõmsameelne ja särasilmne naine, kel on hea maitse elu kõigis aspektides. Ma leian, et samamoodi nagu sa ei peaks usaldama tervisliku toitumise teemal ülekaalulist ja näost halli arsti, ei saa sa võtta tõsiselt ka ühtki sisekujundajat, kelle hea maitse disainis ei kandu üle hoolitsetud välimusse. 

 

Mina tahan ka kanda värvilisi kleite ja lillelisi seelikuid ning loomulikku meiki. Ma ei saa aru inimestest, kes ärkavad hommikul üles, panevad selga oma mustad riided ja lähevad siis pesemata peaga tööle … psühholoogi kabinetti inimesi nõustama või turundustiimi ettevõtteid konsulteerima, ise näost hall ja peast rasvane. (Konkreetselt olen kohanud kahte.) Ma ei saa võib-olla päris täpselt aru ka neist, kes oma nägu kirurgiliselt korrigeerivad, rinnaimplantaate paigaldavad või huulde Botoxit süstivad, AGA ma mõistan seda soovi ja ideed seal taga. 

 

Huuli mul küll suurendada pole vaja, sest lapsepõlves katki kukutud mokk tagas mulle keskmisest lopsakamad huuled (mis sest, et isa hurjutas, et nüüd kasvab sulle jänesemokk ja sa oled kole for the rest of your life – thanks for the confidence boost, dad :D). Ent oma kahe imetamisaasta järel C-lt A-le langenud rindu suurendaks ma ilmselt küll, kui ma poleks näinud piisavalt õõvastavaid breast surgery gone wrong lugusid ega teaks juhtumeid, kus implantaadid on tagasi kutsutud (recalled), sest on leitud seos implantaadi ja leukeemia vahel. Kui millegi kohendamine on meditsiiniliselt võimalik, su rahakotile teostatav ja mis kõige tähtsam – tõstab su enesehinnangut ja elukvaliteeti, siis I say go for it!

 

Üleüldse go for EVERYTHING, mis tõstab su tuju ja muudab sulle peeglist vastu vaatava inimese kellekski, kes on sinu silmis ilus ja hea. Saa selle inimesega seal peeglis sõbraks – ning sul pole vaja ühegi seeliku ostmiseks sõbranna nõu või heakskiitu ja üksinda kohvikus, kinos, teatris ja eriti reisil käimine saab su jaoks palju nauditavamaks kui pidev teiste inimeste soovide ja eelistustega arvestamine. 

 

Mina elan täna 100 % iseendale ja jagan oma vaba aega ka vaid sellele ägedale inimesele seal peeglis. Ma küll pole veel täielikult seal, et oma peegelpildile Mel Robbinsi moodi high five’ida ja Hey gorgeous öelda, aga ma tegelen sellega läbi raamatute lugemise, podcastide kuulamise (edaspidi taas vaid ingliskeelsete :D) ja teraapias käimise. Ainsad inimesed, kellele ma täna tähelepanu, aega ja oma raha annan, on minu pere, kuhu kuuluvad Madis ja meie kolm last, kaks taksi ning neid kõiki majutav maja ja saun. 

 

Ma tunnen täna, et ei jaksa, taha ega suuda (ega peagi tahtma ega suutma!) end veel mõnele sõbrannale või veel hullem sõprusseltskonnale jagada. Ja see on okei. Ma lasen Madisel ülima hea meelega tema sõpradega üritustel käia ja saunas istuda – tähendab, minu sotsiaalne eraklikkus ei tähenda, et ma tema külge klammerdun ja tal jala küljes ripun, kui teda kuskile kutsutakse. Mul pole alates Etsu sünnist saati ühtki sellist hommikut olnud, kus ma ärkan üles ja mõtlen, what a dreadful dull day – ma tõesti ei tea, mida tähendab igavus. Kui mul just parajasti kaarditellimusi või mõnda kirjatööd ootel pole, siis ma koristan ja sisustan ning tõstan tube ümber, surfan netis kodupoodides, loen Studio McGee blogi või kirjutan ise oma blogi või hoopis meetripikkust Insta postitust. Käin koertega metsas jalutamas, mere ääres jooksmas või teen joogat. Organiseerin laste pildialbumeid (vähemalt mõtlen sellele) või jõuan viimaks mõne oma öökapil lugemist ootava raamatu kätte võtta. 

 

Ühest podcastist kuulsin, kuidas minuvanuseline inimene ütles, et kui ta enne laste saamist linnas elas, siis tal polnud praktiliselt ühtki nädalavahetust, kus ta oleks lihtsalt kodus istunud. Et ta lihtsalt PIDI iga jumala nädalavahetus linnast välja kellelegi külla sõitma. Mul tuli selle peale meelde ETV saade Selge pilt, kus üks teine noor naine rääkis oma alkoholismist ja sealt joonistus välja sarnane käitumismuster, kuigi erinevatel eluetappidel: ta ei osanud emaks saades enda päevi täita muud moodi kui lihtsalt pidi hommikul uksest välja astuma ja sõbrannale külla jalutama ning suutis koju naasta alles õhtul, kui mees töölt tuli. Aga mõlema loo point on, et inimesed ei oska üksi olla. Kuulasin neid naisi ja mõtlesin: mismoodi?! Minu jaoks oleks just see pidev külast külla uhamine nii vaimselt kui füüsiliselt kurnav! Inimesed on ikka nii erinevad … ja kõiki vist ei õnnestugi mõista, kuigi ma vahel seda väga sooviks. J

 

Kui sa saad iseendaga sõbraks (mida mina olen tegelikult juba väiksest peale olnud – mul polnud vaja, et sõbranna tuleks külla ja aitaks mul nukkudega mängida, ma sain sellega väga hästi ise hakkama ja kasutasin oma elavat fantaasiat), siis pole sul imelik istuda üksi kodus, kohvikus, kinosaalis või teatris. Ma enam üksinda Itaaliasse reisimisest ei unista, sest selle tegin juba ammu ära ning rohkem ma neid kohvreid 30-kraadises kuumuses rongile tassida ei ihka :D, aga Madis on ka reaalselt ainuke inimene, kellega koos olen ma nõus reisile minema. 

 

Meil on sarnased soovid ja harjumused ning ükski tripp pole kunagi kompromiss. Kuna me saame majanduslikel põhjustel nii vähe käia, siis ma lihtsalt pole nõus mingi seltskonna peale seda kord-aastas reisi kulutama, et siis majutuse, söögikohtade ja peatuspaikade või kuskil kohas kulutatava aja osas kompromisse teha, mis on ju ainult loomulik, kui reisile minnakse koos mitme perega. Kõigil on omad soovid ja ettekujutused ning inimeste arusaamad mõnusast vaba aja veetmisest võivad ikka vägagi erinevad olla. Aga kui sa oled saanud kogeda, KUI mõnus on kahekesti autos Eros Ramazottit kuulata, autoaken alla lasta ja selja taha jäävat Positanot vaadata ning mööda kaljuserva Amalfi poole sõita, siis sa tead, et you wouldn’t have it any other wayJ (Okei, The Corrsi lugu Breathless sobis Erose ja George Ezra ja Mamma Mia II soundtracki vahele ka väga hästi. :D)


Igatahes, kuula Katust, tee endale peeglist möödudes high five nagu Mel Robbins, õpi nautima iseenda seltskonda (kui vaikuses ei suuda, siis pane mõni hea lugu käima ja dance it out – minu mõned lemmikud selleks on Sara Bareilles King of Anything, BraveGonna Get Over You ja Armor, Brandi Carlile Hard Way Home ja Gone West Knew You) ning tegele oma lapsepõlvetraumadega. Ma julgen väita, et me kõik oleme seest katki, sest alles praeguste 30-aastaste põlvkond on need lapsevanemad, keda võib pidada teadlikuks inimese psüühikast ja psühholoogiast. Kelleni jõuavad paremaks lapsevanemaks olemise koolitused ja kes end laste kasvatamise teemal harivad. Ma ei tea täna reaalselt MITTE kedagi, kel poleks oma vanematele mingeid etteheiteid. Mis ongi normaalne, sest meie vanemate teadmised kasvatuse mõjust ja inimese psühholoogiast olid hoopis teised kui need meil täna on. Meie vanemad ja nende vanemad kasvasid ajal, mil ümberringi käis sõda ja kõigest oli pidevalt puudus. Kellelgi polnudki aega mõelda, kuidas nende väljaütlemised ja käitumine laste arengule mõjuvad, kõigil oli pelgalt elus püsimisega tükk tegu.


Oluline on jõuda süüdistamisest ja etteheidetest kaugemale ning püüda mõista, mitte hukka mõista. Siis saad sa öelda, et oled arenenud ja omadega paremas kohas. Ma loodan, et ühel hetkel mõistab ka meie vanem põlvkond, et kui su laps elu jooksul MUUTUB, siis see on positiivne nähtus, mitte midagi, mida talle ette heita. Muutumine on progress, sellega kaasneb areng. Igasugune liikumine on parem kui paigalseis. Ja on ainult super, kui su laps on arenemisvõimeline täiskasvanu, kes mõistab, mida sina tegid valesti – ja mida tema saab oma lastega teha paremini. Eksimine on inimlik, aga eksimistest tuleb õppida.


Ja teraapias, psühholoogi ning psühhiaatri juures käimine on normaalne nähtus. Sellest tulevad välja vaimselt tugevamad ja tervemad inimesed, kes murravad teadlikult endale lapsepõlves sisse kodeeritud käitumismustreid, kellel on õnnelikumad paarisuhted ja tervislikum suhe oma lastega. Oh kuidas ma soovin, et Keits oleks praegu elus ja ma saaks talle öelda: Mäletad, kuidas sa mulle ütlesid Vaata, et sa sellest kellelegi ei räägi, kui ma sind Madise Audiga Koplisse psühhiaatri juurde sõidutasin? Kallis venna, see on tänapäeval normaalne! Sa oled palju rohkem vaimselt terve kui kõik su nõmedad sõbrad, kes samamoodi oma mured ja traumad alkoholi ja ainetesse uputavad, aga kes kunagi sinna kabinetti põhjustega tegelema ei jõua.


Gerda, 31, 01.02.2021 – 5 minutit enne oma teisele teraapiaseansile sõitmist. Tulin juba teist korda tagasi teadmisega, et olen täpselt seal, kus olema pean. Sitaks hea tunne!


Kommentaarid

  1. See saade oli väga tore kuulamine, super, et julged sellest rääkida nii avalikult! Ja mul on niii hea meel, et oled teel enesearmastamise poole. Sa oled äärmiselt ilus inimene, päris tõsiselt!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused