How's life?


Minu viimast kuud viiene Ets. Ühel lumisel veebruarikuu esmaspäeval koduaias puhkepäeva nautimas, lihtsalt sellepärast, et vanaema jäi ööseks ja mul polnud südant oma viiest ja neljast kell 6.30 üles ajada.

 

Just putting it out there, sest ma tunnen üle päeva süümepiinu, kui Madis hommikul kolme lapsega aiast välja tagurdab, mina hommikumantlist joogapükstesse hüppan ning tund hiljem Firefly Lane’i saatel kuuma kohvi ja avokaadoleiba naudin. Siis märja pesu masinast välja võtan ja garaaži kuivatisse viin, uue täie pesema panen, köögi ära koristan ja toad tolmukaga üle käin. Ning lõpuks, enne kui ma oma töölaua taha maandun (kui üldse maandun), viskan alumiselt korruselt kokku korjatud riided üles garderoobi ... ja ma silman peeglist möödudes enda retuusides ja krunnis meigita peegeldust.

 

Ma ei näe enam, et ma olen kole (nagu kõik need aastad varem), aga mul hakkab hinges kurb. Vaatan oma garderoobi stangel rippuvaid kleite ja seelikuid ning mul on nii neist kui endast kahju, sest ma ei mäleta, millal mul viimati oli põhjust midagi ilusat selga panna. Tunnen end sel päeval andetu, kasutu ja mõttetuna ... 

 


Kuniks kell on kaheksa, ma lasen oma krunni alla ja laman kuttide vahel, kuulan nende lasteaialugusid, me kaisutame ja Ets korraga teatab: Emme, kuidas sa NII ilus oled?!

– Mina või?! Kust otsast?!

– No IGAST otsast, sa oled maailma kõige ilusam!

 

Oh, kid. Ühel teisel sarnasel õhtul ütles ta mulle sealsamas voodis lebades nagu välk selgest taevast hoopis nii: Kõik inimesed armastavad sind

Mina, suurest imestusest, kust see nüüd tuli: Eee ... keda?

Ets: Mh, SIND, totu!

– Sa arvad, et kõik inimesed armastavad ... MIND? Miks, kallis?

– Sest sa lihtsalt oled kõige parem maailmas!

 

Ja just praegu, kui me istume diivanil, väikevend koos Sidiga mu kõrval ja Ets diivani ääre peal, nosime kõrsikuid ja vaatame ETV2-st multasid, kummardab Ets mu kõrva juurde ja sosistab:

Mul on sulle üks suur saladus! Vaata, et sa vennale ei ütle!

Ma: „Olgu, väga põnev“.

Ets: Ma armastan sind kuni surma lõpuni“.
Ma: 
Mina sind ka, kallis, ja veel kauemgi. Tead, miks? Sest ma jään alatiseks sulle siia alles, isegi siis, kui mind enam ei ole (panin käe ta südamele).

 


Kust ühe viiese pähe tulevad mõtted, mis on minu suurimad valupunktid?! Kust ta võtab need? Ma vanasti arvasin, et see on totaalne kamarajura, et lapsed tulevad meile midagi õpetama – nad lihtsalt tulevad ja on ja selle tähenduse mõtled sa oma ahviarmastusega lihtsalt ise juurde. 

 

Ei, kulla noor ja roheline Gerda. Täna ma tean, et Ets on andnud mulle lisaks tiitlile Ema midagi palju enamat. Ta on andnud mu elule mõtte – see tähendab midagi. M i n u elu tähendab midagi. Ja ma olen oluline. Ma olen selle väikse mehe maailma kõige tähtsam inimene (koos ta isaga mõistagi) – ja kui sa oled elus tundnud end väärtusetuna, siis sa mõistad, kui suur asi see on. 

 


Minu teine kutt on seevastu tulnud mulle õpetama tolerantsust – ja seda eelkõige teiste lapsevanemate vastu. Ta kasvatab mu kannatust iga jumala päev ning sunnib mind leidma endast üles rahuliku lapsevanema, kes lahendab jonni ja jauru mitte riiuga ning lapse emotsioonide ja tunnete allasurumisega, vaid nalja, mõistmise ja rahuga. Tänu temale kõlab üks mu lastekasvatuse lemmiktsitaate järgmiselt: When little people are overwhelmed by big emotions, it’s our job to share our calm, not join their chaos (L. R. Knost). 

 


Nii et jaa, lapsed tulevad meile päris kindlasti midagi õpetama. Iseasi, kas vanem võtab õppust.

 

Ma ei teagi päris täpselt, mis selle postituse eesmärk oli või kuhu ma jõuda tahtsin. Ma pole vist end kunagi enda emaks olemise ajal nii kasutuna tundnud kui viimase ehk Etsu viienda eluaasta jooksul ning see annab nii vaimselt kui finantsiliselt tunda. Ma pole ka kummagi lapsega olnud lapsehoolduspuhkusel ehk dekreedis, sest Etsut oodates pistsin tõlkebüroo juhataja lauale lahkumisavalduse ning teadsin, et ma ei soovi sinna mitte kunagi enam tagasi minna. Ma teadsin ka seda, et selleks tuleb mul end kohe liigutama hakata, sest viis aastat tööturult eemal olles on nullist palju raskem alustada. Ja seda ma olengi teinud – läksin magistri loengutesse tagasi, kui Ets oli 2-nädalane, ning kirjutasin tema kõrvalt valmis oma magistritöö, tegin KSA-le blogipostitusi ja täitsin jooksvaid kaarditellimusi. Vahepeal sündis väikevend ning KSA asendus Bredeni ja Dadamoraga, kaarditellimusi tuli nagu muda ja kalligraafiat sai teha nii presidendi kantseleile kui Haridusministeeriumile, Stockmannile, Kia Autole, Tartu jõulugalat korraldavale Event Pro-le ning Rahvusarhiivi galeriile. Heck, ma käisin isegi Pärnus Rõõmsate Laste Festivalil kaartide töötuba tegemas! Elu oli ilus ja tööd sadas uksest sisse ilma otsimata. Kuniks tuli koroona ja ma istusin lastega praktiliselt pool aastat kodus. Sügisest läksid nad tagasi aeda, on olnud KOGU sügise ja talve terved nagu purikad ning mina ... teenin praktiliselt 100 €/kuus. :D Vist ... on tagumine aeg jalad tagumiku alt välja võtta, Netflix kinni panna ja CV Keskusse sukelduda!




 

 



Kommentaarid

Populaarsed postitused