Can I lay by your side?

Ma mõtlen, et ... alustaks kohe algul väikse disclaimeriga.

 

Kui sina paned oma lapsi magama hoopis teisiti kui mina ja sinu kodus on ehk pisut rohkem reegleid, rutiini ja distsipliini, siis – see on täiesti okei. You do you, sest sina tunned iseend ning oma lapsi kõige paremini.😉 Millest ma jahun? Laste uneajast. 

 

Jahun sellepärast, et jälgin Instas juba pikalt üht Ameerika naist, kes hiljuti jagas, kuidas ta pojad kilkasid rõõmust, kui emps nõustus neid magama panema. Siirast elevust täis sõnad Mom is going to lay by us tonight! pani seda naist mõistma, kui vähe on ta lastel õnneks vaja – ja kui lihtne on tal seda neile anda. Ent ometi … tuleb see tal pähe harva, sest pimedas toas pikutamine on tema ülehelikiirusel töötava aju jaoks tõeline piin. 



Mõtlesin seda lugedes, et ... ma ei tea, kas see on nüüd hea või halb, aga minu poisid ei oskagi vist midagi nii lihtsat üldse hinnata. See on nende jaoks elementaarne, et punkt 1 nad magavad 140 cm laial madratsil koos, punkt 2 ma ronin unejutu lugemiseks nende vahele ja punkt 3 – I never leave.

 


Või noh, vahel harva suudan neist kauem silmi lahti hoida👀 ja olenevalt õhtust kas alla Madisega veini ja filmi nautima minna või oma voodisse vaaruda ning enne uinumist end üleni sisse kreemitada. Eile just tundsin oma väsinud keha poiste vahele settides, et huuled hirmsasti kuivavad ja käed on karedad ... aga mitte ühegi keharakuga ei viitsinud end uuesti püsti ajada. 

 

Muigasin omaette, et minust ei saa vist niipea see korralik täiskasvanu, kel on hommiku- ja õhturutiinid ning kõik käib kella järgi. Minu kellaks on mu kutid ja kreemide järgi haaran siis, kui meelde tuleb või need mulle öökapilt vastu vaatavad.💁 Ja mulle nii sobib. 

 


Ma ei kujutaks ette, et me saadaks lapsed iga päev kell 20 magama või et nad läheks magama üksi. Kui nad on päev otsa lastekas olnud ja jõuavad kell 18 koju, ei saaks nad elu sees kahe tunniga söödud, mängitud, kõik jutud räägitud ja pestud. Ning loobuda poiste magama kaisutamisest – ma ei suudaks.🙅 (Samas tõele au andes enne koroonat ma siiski püüdsin nad 20-ks voodisse saada, sest äratus oli juba kell 6, et nad jõuaks õe kella 8-ks kesklinna kooli viia. Midagigi head selles koduõppes – poisid saavad kauem magada. :D)

 


Madis on mulle selgeks teinud, et kolme lapsega tema majanduslik võimekus piirdub ning kuigi see on good common sense ja ma ise nelja aasta eest kahe lapse emaks saades vandusin, et ma neid rohkem toota ei jaksagi🙈, siis täna pean tunnistama, et never say never. Kui sa ikka oma silmaga näed, kui kiiresti lapsed suureks sirguvad, iseseisvaks saavad ja sind enam ei vaja ... pluss kui sult ilma diskussioonita võimalus ära võetakse ... siis pole ka imestada, et ma igat märga musi ja kallistust selle võrra rohkem hindan ega raatsi poiste kaisust ära tulla.

 

Aga samas ... isegi kui mul oleks praegu üks väike Ella beebihällis nohisemas, paneksin ma arvatavasti ikkagi poisse samamoodi magama nagu praegu. Sest lisaks sellele, et mina vajan seda lähedusehetke nendega, vajavad minu täit tähelepanu ja kohalolu ka nemad. Ma ei oska olla sedasorti lapsevanem, kes loeb unejutu ära, paneb tule kustu ja teki peale ning istub siis laste jalgade juures telefonis seni, kuni nad uinuvad. Ma ei oska olla Madis. 

 


Õiged unejutud siis alles algavadki, kui tuli läheb kustu. Päeval võin poisse pinnida palju tahan, et mis lasteaias toredat tegite või mida uut täna õppisite või kas hommikul putru sõid ja mis lõunaks pakuti. Neil kas pole aega või nad pole sellel lainel – Ära sega, ma mängin või Aaaah EMMEEEE, sa küsid liiga palju küsimusi!.🤦😄

 

Ent voodis tuleb neil järsku täpselt meelde, mis värvi õhtuoote riis oli (eile oli näiteks oranž) ja millise kaisukaga Klim magab või et uus tüdruk ei oska veel kabet mängida ja mis harjutusi nad ujumas tegid. Tõsi, täiesti võimalik, et nende jutukuse taga on soov magamajäämist edasi lükata, aga olgu siis pealegi. See pool tunnikest voodis jutustamist ongi meie õhturutiin ... ning ma mõtlen, et – kui hästi ma oma lapsi ilma selleta üldse tunneks?

 


Mõistagi ei kesta selline rutiin igavesti ning ühel hetkel hakkavad poisid eraldi magama ja küllap tahavad siis juba ise üksi uinuda. Ent kuniks seda ei juhtu, siis pealekasvu puudumise tõttu😄 võtan ma olukorrast viimast ja kavatsen oma kutte magama kaisutada seni, kuni nad seda soovivad. Kes teab, võib-olla vajan mina nende lähedust rohkemgi kui nemad minu.💛



Kes nüüd luges ja mõtles, et ma hellitan oma lapsed ära ja neist vendadest kasvavad tõelised memmepojad, siis. Mina ei usu, et lapsi – olgu need siis poisid või tüdrukud – on võimalik armastuse, helluse ja hoolega ära hellitada. Ning teiseks – you reap just what you sow, nagu ütleb Adele. Mul on selle kohta hea näide. Mu vanemad käisid hiljuti Etsu sünnat tagantjärgi tähistamas ja settisid end minekule. Neljane kallistas mu ema ja ütles: Ma hakkan sind igatsema, mamma. Sa oled väga hea mamma! Ma armastan sind! Mille peale ema ohkas: No küll sina oled meil ikka armas! Kuidas sina oskad kohe nii vahvasti öelda?

 

Sel hetkel tegin enda peegelpildile mõttes high five (Mel Robbins, kes juhuslikult ei tea🙌) ja tundsin nii enda kui oma lapse üle uhkust. Ma tean väga hästi, miks mu neljane on nii armas ja väljendab vabalt ja verbaalselt oma tundeid – sest mina väljendan neid vabalt ja verbaalselt. Laused Sa oled minu kallisKuidas sa saad nii armas olla?Ma armastan sindÜtle issile, et ta sõidaks ettevaatlikult, sest emme kullatükid on peal! ja Ma igatsesin sind, kui sa lasteaias olidon mulle sama loomulikud nagu kätepesu. 

 


Ning sellesama neljase pealt ma näen, et headus ongi päriselt ka üks suur ring ning armastuse avaldamine ja tunnetest rääkimine õpetatav ja õpitav. Kui Ets on selles osas minu moodi, ta on väiksest peale mulle puusalt komplimente tulistanud ja ka tema armastuse keel on füüsiline puudutus, siis meie väikevend on tehtud täiesti teisest puust (ilmselt siis Rouhijainenite puust🙈). 

 

Ta pole kunagi suurem asi kallistaja olnud ning veel kahe-kolmeselt vastas ta minu Ma armastan sind, sa oled emme kallis poja! peale tigedalt Ma pole kellegi oma! Ma olen iseenda oma, RARRRR! 😂🤦 Ent kuskil kolmanda eluaasta lõpus läks ta lahti ja kuigi ta elab lisaks headele emotsioonidele ka oma pahameelt väga verbaalselt välja (viljakamad näited being Sa oled loll emme! Kõige paham emme maailmas oled!😩), on mul selle eneseväljenduse üle pigem hea meel. Etsu (ja tema 10 aastat vanema õe) emotsioone on palju raskem tõlgendada ja tema tundeid mõista. 




Can I lay by your side“ on ühe mu lemmiklaulja Sam Smithi loo Lay me down refrääni algus. 
Good song. :)

Kommentaarid

  1. Kristiina6/4/21 20:55

    Oeh. Mina olen see ema, kes viib oma lapse kell 20 magama (või noh, ideaalis ta kell 20 juba magab). Istun pimedas toas tema juures, ilma telefonita, aga juttu ka ei räägi (laps 1,5a). Ma väga tahaks teda kaisutada, aga esiteks magab ta võrevoodis alles. Teiseks, ilmselt olulisem, ma ei suuda loobuda sellest "oma ajast" ja öösel "oma ruumist". Ehk et kuigi mu süda tilgub iga õhtu teda omaette magama jättes verd, siis ma ei suudaks iga jumala öö ühe pisikese kaheksajala kaisus magada. Varsti teine laps ka sündima, eks siis paistab kuidas see magamiskorraldus olema saab. Kas suurem laps magab beebi nutu ja öised hääled üle või ei (ta on väga õrna unega). Esimene lahendus on, et mees hakkab tema toas magama ja kui vaja, siis magavad suurel madratsil kaisus. Kui sellest ikka ei piisa, siis mõtleme edasi.
    Aga mida ma tahan öelda, et minu silmis kuulub palju suurem imetlus emadele, kes suudavad olla nii isetud. Kes suudavad kasvõi tunni (või rohkemgi) lapsi magama panna ja seeläbi loobuda enda ajast. Kes suudavad magada, pisikesed varbad suus või roiete vahel ja ikka hommikul rõõmsana ärgata. Vot teie oletegi kangelased!
    Ps. Mina ei ole oma last harjutanud üksi magama läbi nutu, seda ei teeks ma isiklikult iialgi. Aga jah, olen olnud üsna järeleandmatu kaissu võtmise suhtes.

    VastaKustuta
  2. Aitäh!! Seda oli väga vaja :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused