Eelkoolidest ja eliitkoolidest

Etsul on kodus üks tore naabripoiss, kes elab meie lähedal ja käib 2. klassis. Eile lõunal palus ta oma emal mulle helistada ja küsida, kas poisid on kodus ja tahaks temaga mängida. Pidin teda kurvastama, sest Etsul on lastekas sel nädalal teemaks inimese keha ja ta on sellest nii põnevil, et keeldus isegi kolmapäevasest puhkepäevast💁 ning neljase rühmas on taas põhikamraadid koos ja seega on ta jälle motiveeritud käima. #jess 😄

 

Jäin seda kõnet lõpetades mõtlema, KUI hea meel mul on, et poisid sel koledal koroonaajal lastekaealised veel on ja nende elu küllaltki normaalselt jätkub. Ma pean tõsimeeli kangelasteks kõiki vanemaid, kes ongi valinud kooli asemel koduõppe ja võtnud täieliku vastutuse oma lapse hariduse eest. Ma pean neist lugu – nagu ka kõikidest õpetajatest –, sest ma tean, et mina seda ei suudaks. 

 

Mul langes kivi südamelt, kui ma Etsule eelmisel suvel RAM väikekooli leidsin, sest ma tunnen ja tean oma last ning nägin, et ta on teadmiste omandamiseks valmis … aga ma ühtlasi tunnen ja tean ennast ning mina ei ole see ema, kes temaga vooliks, maaliks, arvutaks ja maailma asju arutaks. Või noh, maailma asju me arutame küll, sporti teeme ka – kui ratastel kulgemist ja metsas koeraga jalutamist spordiks saab nimetada –, raamatuid loeme unejuttudeks ning kaisutame ja kallistame täie eest. 

 

Ma ei ütle, et ma olen superema – aga ma ei ütle ka, et ma olen halb ema. Ma arvan, et on okei enda piire ja võimeid tunnetada ning leida siis enda puudujääkidele lahendused. Näiteks ma teenin ise elatist käsitöökaartide ja kalligraafiaga … ent kui Ets paneb oma videotunni pausile, sest töövihiku täitmine ja õppimine sai läbi ning algab kunstitund ja tal on vaja värvilisi pabereid, liimi ja nööri, pajutudusid ja vesivärve … siis mul reaalselt tõusevad karvad kuklas turri ja ma tahaks raputada kedagi, kes vastutab selle eest, et mu laps seda kunstitundi praegu kodus minu töölaua taga teeb, mitte ei istu koolipingis ega vaata naabrile otsa ja küsi õpetajalt küsimusi.

 

Muidugi ma sunnin end rahulikuks ja teen temaga need asjad ära. Aga ma tunnen, kuidas ma üldse ei taha. Kunsti tegemine on minu jaoks täna teraapia ja hobi, mida ma teen üksinda. Ma ei oska – ja ma tean, kui halvasti see kõlab, aga ma päriselt ka kohe üldse ei taha – seda lapsele õpetada. Sestap ma tohutult hindan ja väärtustan oma laste õpetajaid – alates söögitädist ehk õpetaja abist kuni muusika-, ujumis-, liikumis- ja rühma õpetajani välja. Ning sestap olen ma nõus maksma huvihariduse eest ja tassima Etsut ujuma, laulma ning eel-eelkooli ehk 5–6-aastastele mõeldud kord-nädalas väikekooli.

 

Ma ei taha, et minu mõtteid lugedes tunneks keegi end kehvema vanemana, sest tema laps ei läbinud juba lasteaiaealisena sadat sisseastumiskatset, huviringi ja eelkooli, vaid läks otse lasteaiast tavakooli. Aga ma ei taha ka, et keegi peaks mind tõusikuks sellepärast, et mina olen valinud teise tee. See on täiesti okei, kui sa arvad, et lapsed jõuavad kooliajal huviringides käia küll ja veel ning neile pole vaja hirmkalleid eelkoole ja veel kallimaid eliitkoole. 

 

Ma olen täiesti nõus, et kui sa annad endast maksimumi, sulle meeldib õpetada ja sa oled selles pagana hea, siis polegi sul vaja kellelegi teisele maksta, et ta seda sinu eest teeks. Ma olen ka nõus, et ilma eelkoolide ja sisseastumiskatseteta on samuti võimalik targaks saada. Ja ma toonitan igaks juhuks veel kord, et keegi valesti aru ei saaks ega tunneks end minu valikute pärast halvasti – ma ei pea end ega oma lapsi sellepärast paremaks, et ma neid sinna või tänna kooli ja ringidesse vean. 

 

Igasugune lastesse puutuv teema – olgu selleks siis kool või toit või vaktsiinid – kütab täiskasvanutes kirgi ja sellel on alati üks põhjus: me kõik armastame oma lapsi ja tahame neile parimat. Ning me kõik teeme otsuseid sellest tundest lähtuvalt. Seega on täiesti mõistetav, kui minu valikud tekitavad sinus pahameelt, sest sina valisid teisiti ja nüüd sulle tundub, et ma kritiseerin sinu kasvatust. Usu mind, absoluutselt ei kritiseeri. Aga mida ma tahan sulle öelda – palun ära sina mind ka kritiseeri ega pea mind tõusikuks sellepärast, et ma olen leidnud enda jaoks toimiva lahenduse, mis mulle südamerahu pakub. Nii palju, kui on maailmas inimesi, on ka erinevaid võimalusi – igaühele oma. 

 


Registreerisin täna Etsu RAM eelkooli, kuigi veel aasta tagasi vaatasin ma esimesel koolipäeval Roostiku ustest sisse sadades (me jäime väikekooli esimesse tundi hiljaks, nagu tavaliselt :D) ringi ja nägin kokkutulnud vanemate hulgas kahte isa, kellest üks oli tuntud muusik ja teine tuntud blogija mees. Mõtlesin nende kõrval Etsule põsemusi andes ja teda üle ukse lükates, et okei – see on vist tõepoolest rikkurite kool nagu mulle RAM-i kodukal kooli ja eelkooli hinnakirju uurides näis (väikekooli kuutasu oli kordades odavam ja mulle taskukohasem :D).

 


Ent aasta hiljem (millest küll kohapeal on Ets saanud käia heal juhul pooltel kordadel) pean ma tõdema, et  … mulle väga meeldib selle kooli lapsevanem olla. Mulle meeldib Etsu armas õpetaja Seige, mulle meeldib Roostiku väike maja, mulle meeldib, et see asub mu kodust 25-minutilise – ja Etsu lastekast 5–10-minutilise – autosõidu kaugusel, mulle meeldib, et Haven Kakumäe sadama ees on suur parkla (mitte nagu kesklinnas TIK-i ees, kuhu minek on minu jaoks alati peavalu) ja ma saan Etsule liiga vara järgi jõudes neljasega mere ääres jalutades aega parajaks teha. Mulle ühtlasi meeldib, et mu kodupood ehk Rocca keskus on sealsamas lähedal ja ma saan Etsut ära viies või talle järgi minnes seal kõik vajalikud toimetused aetud ja ostud tehtud. Mulle meeldib, et marsruudist Keila-Joa/Õismäe lastekas/Roostiku koolimaja/Rocca keskus on saanud minu jaoks omamoodi Väike-Maarja. Tähendab – ma tunnen neid kohti. Mul on hea ja mugav seal käia. See on minu jaoks suur asi. Ning ma olen tõepoolest selle mugavuse eest nõus maksma. 

 

Kui Ets sündis, oli Milka 10 ja käis TIK-i 3. klassis. Kui Milkast sai TIK-i esimese klassi õpilane, kolisime Keila-Joale kolmetoalisse üürikasse, et Milka saaks oma toa koos kirjutuslaua ja kõige muu kooliks vajalikuga. Ma mäletan tema kõige esimest 1. septembrit siiani – ma tegin oma ülikooli lähedal Nautica keskuses aega parajaks, kuni Madis aktusel käis, ja pärast puhkesin autos nutma, kui ta mulle järgi tuli ja rääkis, mis aktusel toimus ja mida direktor rääkis. Ma nutsin, sest see oli pikalt minu unistuste kool – ja see oleks olnud minu esimene võimalus selle ustest sisse astuda. Ma nutsin, sest enne aktust teatati, et ruumipuuduse tõttu oodatakse majja vaid vanemaid, kuid meie olime ainsad lambad, kes seda korraldust järgisid ning kõik tädid ja onud, vanaemad ja vanaisad marssisid uhkelt saali. Milka vanaemagi osales aktusel. Siiamaani mäletan, kuidas see Madise jutt mu südame murdis ja kui kahju mul oli, et ma kohal polnud. Ma oleks direktori igat sõna nagu kulda kuulanud. :D

 

Minu armastus inglise keele ja Inglismaa vastu algas koos inglise keele tundidega põhikoolis ja kui mu ema oleks minu soovi ja huvi rohkem toetanud, oleksin ma tahtnud oma haridust jätkata TIK-i gümnaasiumis. Ma ei pane talle seda täna pahaks – tõenäoliselt oli see tol ajal meie võimalusi arvestades õige valik ja ta tegi seda, mida emana paremaks pidas. Mul on kahju ainult sellest, et ma ei saanud võimalust proovidagi – ma ei käinud isegi katsetel. Võimalik, et ma poleks sissegi saanud, millest poleks mitte midagi hullu juhtunud ega katki jäänud. Mul lihtsalt oleks täna hing rahul, sest midagi poleks kahetseda.

 



Ilmselt selle kogemuse pealt püüan ma ka oma lastele anda võimalikult palju valikuid. Ma tassin neid erinevatesse ringidesse, millest nad vähegi huvitatud on, ja tutvustan neile võimalusi. Ning kuna ma näen, et Etsul on tohutu teadmistejanu ja tõesti lahtine pea, siis oleks rumal jätta see potentsiaal kasutamata ja mitte proovida teda mõnda paremasse kooli sisse saada. Milka lõpetab täna TIK-is 9-nda (ja praegust olukorda vaadates näib, et tuleb full circle ehk et ma ei pääsenud ta TIK-i esimesele päevale ega pääse ka viimasele … ta nimelt plaanib kooli vahetada) ning ma olen selle aja jooksul näinud, KUI erinev on selle kooli suhtumine lastesse, õpetajatesse ja õppetöösse. Ja jällegi, ma toonitan – see on ainult minu isiklik arvamus ja on täiesti okei, kui sina arvad teisiti –, aga see kool ON parem kui näiteks Väike-Maarja kool. Või võin ka julgelt väita, et Jüri mammutgümnaasium. Ja seda igas aspektis.

 

TIK-i õppemaks on täna 400 € aastas. See läheb täismahus õpetajate palgalisaks (mille nad minu arvates on täielikult ära teeninud!) – ja tänu sellele on sul koolis tööl motiveeritumad õpetajad. Tõsi, sisseastumiskatsete tõttu on neil ka mõnusam tööd teha, sest sul on klassis ühtlane tase ja koos vaid helged pead. Lausa lust ju sedasi töötada! Aga sellest tähtsam on suhtumine, mis algab juhtkonnast ja mida Madis mulle iga kord suure elevuse ja entusiasmiga kirjeldas, kui ta järjekordselt lastevanemate koosolekult tuli. 

 

Koolis on suhtumine, et mitte lahendus ehk tulemus ei loe, vaid loeb lahenduskäik. Seetõttu ei soovitata sul lapse eest kodutööd ära teha, vaid lasta tal ise pusida. Kui ta jõuab sinu mõistes vale tulemuseni (näiteks kirjutab töövihikusse matemaatikatehte taha vale vastuse), siis ei tohi sa seda numbrit seal paberil ära kustutada, vaid saatma ta järgmine päev sirge seljaga (ja vale vastusega) kooli. Kui tal on seal midagi kirjas, siis see pole tegemata töö – ja kui seal on kirjas vale vastus, siis pole sinu töö talle õiget lahenduskäiku õpetada. Selleks õpetaja koolis ongi. Laps peab oskama õpetajale oma mõttekäiku selgitada, ehk siis oluline pole mitte tulemus, vaid KUIDAS ta selleni jõudis. Ta ei õpi mitte midagi, kui sa tema vale vastuse ära kustutad ja õige numbri asemele kirjutad. Aga klassi ees enda tehtest rääkides õpib ta julgelt ja selgelt oma mõtteid väljendama. Ta õpib arutlema, mõtlema ja mis veelgi tähtsam – ta õpib, et vigade tegemine on normaalne. See pole midagi häbiväärset ja seda ei pea kartma. 

 

See, et vigade tegemist ei pea kartma, et tähtis on lahenduskäik, mitte lahendus ise ja et vigu võib teha, oli minu jaoks täiesti revolutsiooniline mõte – see muutis kardinaalselt mu suhtumist haridusse ja kooli. Me oleme Madisega nii palju rääkinud mingitest aukudest enda koolielus ja haridussüsteemis ning meile mõlemale väga meeldib TIK-i mentaliteet ja suhtumine. Meile meeldib ka see, et 6. klassiks oli Milka jaoks täiesti tavaline teha referaate ja neid klassi ees esitada. Inglise keeles. Või et 8. klassis hakkas ta käima sellises asjas nagu väitlusklubi, mis on minu meelest parim leiutis üldse! Sa õpid rahulikult ja ratsionaalselt argumenteerima, väiteid struktureeritult koostama ja esinemishirmu kontrollima. Minu meelest ülivajalik oskus kogu eluks, mis tuleb kasuks nii tööl kui inimsuhetes. 

 

Tõsi, TIK (nagu kahtlemata ka paljud teised nn eliitkoolid) on väga intensiivne ja sestap see polegi kõikidele lastele mõeldud. Ja ka see on okei. See ei tähenda, et neist teistest lastest ei saaks kunagi edukaid ettevõtjaid, ärimehi, helgeid päid ja maailma muutjaid. Me oleme Madisega ka sellest rääkinud, kuidas paradoksaalselt on kordades edukamad need Väike-Maarja kolmemehed, kes täna viielistele tööd pakuvad ja töökohtade loomise läbi kohalikku elu edendavad. Tegelikult on majanduslikus mõttes ka kolmemees Madis edukam kui viieline Gerda – ühel on täna oma ettevõte, millega ta peab üleval oma maja, kolme last ja kahte autot … teisel on ette näidata vaid kaks last ja väike taskuraha tootev bränd, millega saab poest avokaadosid, koerakonservi ja mänguautosid osta. 

 

Nii et ma absoluutselt ei väida, et eelkoolid ja eliitkoolid annavad lapsele mingid paremad väljavaated eluks või avavad talle rohkem uksi. Kindlasti mitte – kõik uksed tuleb igaühel ikka ise lahti lükata. Küll aga tahan ma väita, et kui vanematel võimalik ja lapsel huvi, siis mina siiski prooviks. Sellest ei jää midagi katki, kui Ets järgmine aasta TIK-i sisse ei saa. Aga ma ei annaks endale kunagi andeks, kui ma ta potentsiaali vähemalt proovile ei paneks. Sest uksi see kool kindlasti ei ava, aga rohkem eriilmelist haridust, teistsugust suhtumist ja lähenemist ning huvitegevuse võimalusi annab päris kindlasti. 

 

Roccasse me ilmselt ikkagi ei lähe, sest kui ühe lapse kuutasuga ma saaks veel hakkama, siis 2 x 2000 € aastas käib juba mu maksejõust üle ... ning palju sel neljaselgi enam koolini on jäänud. :D Prantsuse lütseumi me ka kindlasti ei proovi, sest ei minul ega Madisel pole prantuse keele vastu sooje tundeid ja me ei soovi seda koos lapsega õppima hakata. :D Nii et ilmselgelt tuleb valmis vaadata ka mingi tavakooli variant, aga milline täpselt – mul pole aimugi. Õnneks on natuke veel aega ringi vaadata ja praegu pidi otsuse langetama vaid üheks, mitte järgnevaks üheksaks aastaks.

 


Küsimuste ennetamiseks – meile kõige lähemal on Laulasmaa ja Vääna koolimajad, aga et Madis käib iga päev linnas tööl ning Milka veel mõne aasta kesklinnas koolis, tundub täiesti mõistusevastane panna laps enda töökohast nii kaugele kooli, kui sa nagunii pead teda sinna viima, poolest päevast peale võtma ja siis huviringidesse tassima. Ning isegi kui minu saatus ongi nüüd ja igavesti kodust töötamine, :D siis ka minul tuleb ette töökäike ja kohtumisi ning ma ei tahaks enda päeva lapse kooli alguse- ja lõpuaegade järgi kinni panna. Lisaks on enamik huvitegevusi siiski linnas (kuigi, tõsi küll, ujumas käime Laulasmaal) ja … ma ei tea, meie perele nii sobib. 

 

Kui sinu aju mõtleb hoopis teisiti ja sulle näivad teistsugused valikud loogilisemad, siis see on sinu õigus! Ja see on okei. Ma loodan, et sa said siia lõppu jõudes aru, et postituse eesmärk ei olnud kellegi valikuid kritiseerida või öelda, et nii nagu mina teen, on ainuõige. Ma lihtsalt tutvustasin enda valikut, mis on üks paljudest võimalikest. Siin ei ole õiget ega valet, on vaid see, mis tundub endale parasjagu kõige parem. Oleme üksteise valikute suhtes sallivamad – see oli minu jutu mõte. J

 

Ma vist natuke kirjutasin sellepärast ka, et mõni aasta tagasi tegi mu endine kursaõde Postimehes suure loo, kus ta küsis, kas eliitkool on ikka vajalik või tulevad maakoolist ka täiesti normaalsed inimesed. Ma iga kord muigan selliseid rünnakuid ja sõnavõtte lugedes. Mina olen samuti maakoolist tulnud, nagu ka Madis, meie õed-vennad ja enamik sõpru. Ent mul on enesehinnanguga kõik korras – ma ei pea võtma sellepärast hoiakut, et ah, seal linna eliitkoolis käivad vaid rikkurid ja nagunii nende emmed-issid on need kohad kinni maksnud või tutvuse kaudu saanud ja nendest koolimajadest tulevad vaid ma olen teistest parem suhtumisega äratõusnud noored. Jah, neid on kindlasti ka – nagu tavakoolideski. 

 

Ent eliitkool ei tähenda eliiti … ja et kogenud ajakirjanik üldse nende kahe vahele võrdusmärgi asetab, näitab tema ignorantsust, mitte intelligentsust. Ma asendaks tegelikult selle sõna eliit hoopis millegi helgemaga … nagu helgete peade kool või helge kool või … sest nii kui ütled eliitkool, kuuleb tavakoolis käinud inimene sõna parem. Ja see on lihtsalt kurb ning sealt meie lõhestumine ja kõik hädad hakkavadki. 

 

Tegelikult ma lihtsalt loodan, et lapsed saaksid sügisest taas normaalselt koolis käia, kaaslastega suhelda ja õpetajatega rääkida. Ükstapuha siis, mis kool see on, aga peaasi, et ilma riidelappide, karantiinide ja sulgemisteta. Ma võin vaid ette kujutada, et algkoolilapse (eriti eelkoolilapse ja esimese klassi junsu) jaoks on möödunud aasta nagu mahavisatud … nii arengu kui kogemuste suhtes. Milkal näiteks jäi ära eelmisel kevadel keeleõppereis Prantsusmaale ja sel kevadel jääb ära lõpureis Inglismaale. 

 

Jah, kuskil on inimesed nälgas, töötud ega tea, kuidas saaks järgmine kuu üüri makstud – tähendab, inimestel on palju suuremaid muresid kui mingid eliitkooli ärahellitatud jõmpsikate lõpureisid, eks. :D Tõsi! Aga kui sa vaatad Instas psühholoogi Anna Mathur mõtteid (või lihtsalt oled laia silmaringiga ja tead inimese psüühikast pisut rohkem), siis ta ütleb hästi, et see, kui Aafrikas on lapsed nälgas – või su sõbral lahtine jalaluumurd, siis see ei tähenda, et sinu südamevalu on sellepärast vähem tähtis või vähem valus kui teise luumurd või et sa ei võiks tunda frustratsiooni, kui järjekordselt köögis panniga tõtt vahid ega suuda otsustada, mida täna õhtusöögiks teha. 

 


Nii et mul on õigus tunda kurbust sellepärast, et Ets alustas sügisel ujumistreeninguid … kuid nende piirangute tõttu pole ta mitu kuud basseini näinud ja pole pooltki nii palju edasi arenenud, kui võiks. Ma olen kurb, et RAM väikekoolist tuleb mulle iga kuu 60 € asemel 30 € suurune arve, sest ka nende koolitunnid kolisid Internetti ja ülimalt normaalne juhtkond tuli mõttele vähendada kuutasu. Mul on kahju, et ma ei mäleta, millal ma viimati ujumiskooli arvet sain maksta. Mul on kahju, et ma ei saa poisse viia teatrisse, kinno ja kohvikusse. Mul on kahju, et me ei pääse mais Inglismaale ja mul on kahju, et ma ei julge teha suveks plaane ega tea, millal me lõpuks Sitsiiliasse saame. Või kas üldse enam kunagi saame, sest mina pole nõus vaktsineerima. Mul on SIGAkahju selle kõige pärast. Ning jah – ma tean, et tegelt on kõik korras. Et on privileeg üldse seda kõike taga igatseda ja selle kõige pärast kurbust tunda. Aga ma tean ka seda, et on OKEI neid tundeid tunda. On okei neil lasta tulla ja neid tervitada, selle asemel, et need minema tõrjuda ning mõelda Mis mul viga on. Ma olen inimene, mul ei ole mitte midagi viga – and all my feelings are valid



Kommentaarid

Populaarsed postitused