Perfect is boring anyway


Madis toob mulle lilli – emadepäevaks, naistepäevaks, sünnipäevaks, pulma-aastapäevaks. Ütleb, et ma näen hea välja. Ütleb, et armastab. Märkab, kui mu pokaal on tühi, sest Naised ei vala endale ise – selleks on mehed.🍷🤷 Tegeleb lastega ja märkab ka neid – nii seda, mis neid rõõmustab, kui seda, mis neile kurbust toob. 

 

Teeb oma perele pühapäeva hommikul pannkooke ja mulle eraldi pätikohvi, mis sest, et garaažis saab cappuccinot nupust. Teab, et ma ei taha vaktsineerida ja sestap on lennureis praegu kahtlane … ning pakub siis välja, et kui suvel Sitsiiliasse ei saa, sõidame hoopis autoga Põhja-Itaaliasse, sest tema tahab puhata. 

 

Küsin, kas ta tõesti oleks nõus minu pärast sõitma, et see pole ju siis tema jaoks puhkus. Et minu poolest mingu sõpradega mingile seiklusele, ma ausalt pole vastu. Põhimõtteliselt annan talle hõbekandikul linnaloa minna sõpradega Gruusiasse or wherever the hell nad kunagi plaanisid (jooma😂) minna, aga tema ütleb, et tahab minuga puhata. Ja kuna mina tahan minna ainult Itaaliasse, siis tahab tema ka.💔

 

Mu jutu mõte on see, et jah – mul on väga hea mees, toredad lapsed, ilus kodu. Ma naudin laupäeva hommikul terrassil abikaasa tehtud kohvi ja pannukaid 🥞☕  ning mul on süles siledakarvaline taks, kellega koos elamisest ma lapsena unistasin. Ma mõistan, kui ideaalne see kõik sulle väljast sisse piiludes näib. Ma mõistan ka, et kõik mehed pole sellised ning mul on Madisega väga vedanud. Ning et ma muud ei tea – sest ma pole mitte kellegi teisega suhtes olnud ja koos elanud –, on väga lihtne võtta tema hoolt ja tähelepanu iseenesest mõistetavana. Et on lihtne muutuda tänamatuks. 

 

Aga mida sa väljast vaadates ei näe (ja mitte sellepärast, et ma kiivalt seda varjaks, vaid ma lihtsalt ei räägi sellest avalikult ... iseenesest mõistetavatel põhjustel), on kärgpere keerukad mustrid, vaikimised ja solvumised, palju ütlemata asju ja lahti rääkimata tundeid, valesti käituvad täiskasvanud ja sinu ning minu – mitte meie – lapsed. 

 

Kärgpere pole päriselt ka kerge ning sama palju kui Madis on mulle laste kasvatamisel toetav partner ja komplimente tegev abikaasa, on ta ühtlasi totaalne lõviisa, kes on mulle algusest peale iga tüli käigus öelnud, et mina pole mingi ütleja, sest ma pole ema. Ehk siis ma tean ilma ühegi kalli teraapiatunnita, kust see lõhe ja the mother of all our problems alguse saab, kuid et tema laps on all grown up ehk praktiliselt juba üles kasvatatud ... ning kuidagimoodi oleme me suutnud selle aja üle elada ja kokku jääda, näib praegu selle teema teraapiasse viimine eriti narr. 

 

Samas ma vaatasin üks päev @dali.karat podcasti (https://www.youtube.com/watch?time_continue=5&v=xSITu4-GQqk&feature=emb_title) ühe meessoost paariterapeudiga ning mind väga paelus üks statistika, mis nad seal välja tõid. See kõlas umbes nii, et 90% kõigist suhteprobleemidest pärineb su lapsepõlvest – kuidas sind kasvatati, sinu traumad ja vastandumised oma vanematele – ning kõigest 10% neist probleemidest on actually seotud su partneriga. Kui sa nüüd sellele mõtled, siis on ju täiesti jabur oma probleemidega mitte tegeleda, vaid kanda neid suhtest suhtesse edasi, iseenda sees vahepeal midagi muutmata. 

 

Kuulasin üks õhtu kaartide tegemise kõrvale Getterit selle terapeudiga vestlemas pool tundi ja panin siis pausile, sest tahtsin seda Madisega jagada. Järgmine hommik sõime (jälle) pannkooke, rääkisin talle sellest saatest ning ütlesin, et ma ei arva, et me kohe kuskile midagi lahendama peame tormama. Kuid podcast on tasuta ja nõuab vaid tund aega kaasa mõtlemist. Ning selle alguses ütleb kogenud terapeut, et enamasti jõuavad paarid tema juurde alles siis, kui üle 10 aasta on selja taga ning omavahel ei saa ega ole enam millestki rääkida. Et siis on juba päris keeruline ühist pinda leida. 

 

Meil on ka üle 10 aasta ühist elu ette näidata – mis oleks, kui õpiks lõpuks ometi rääkima nii, et me mitte lihtsalt ei kuula, vaid üksteist ka päriselt kuuleme? Mis oleks, kui võtaks kõik need 20+ aastat kestnud ja siis lahutatud abielud … ning teeks teisiti, teeks nii, et meie oma kestaks päriselt kuni surm meid lahutab?

 

Ühesõnaga. Mis ma tahtsin öelda – minu elu ei ole ideaalne. Madis pole ideaalne, mina ise pole ideaalne ja ma julgen väita, et keegi meist ei ole. Ma teen vigu, ma vaidlen, olen kangekaelne ja solvun liiga palju. Aga elada tähendabki tunda. KÕIKI tundeid. See tähendab häid ja halbu päevi, tõuse ja mõõne, paduvihma ja vikerkaart. 


Ma kardan tohutult autoga Itaaliasse sõita, sest mis siis, kui me teeme avarii? Ma kardan Itaaliasse ka lennata, sest mis siis, kui me kukume alla? Aga samas … on meil tänu kahele lennureisile olnud unustamatud elamused Cinque Terres ja Sorrentos, Capril ja Roomas, Positanos ja Sirmiones. Nii et mis siis, kui me käime lihtsalt ümber Garda järve kondamas, naudime gelatot ja Spritzi, saame palju ujuda ja terve hunniku ilusaid mälestusi ning tuleme tagasi poiste uute Birkidega nagu tavaliselt? 

 

It’s good to be scared. It means you’ve got something to lose.

🖤

Ma lisaks siia: see tähendab, et sul on millegi nimel elada. 



So, shall we go?



Yes we shall, ainult et seekord autoga. 😉




 

 

Kommentaarid

  1. Olen nagu Muhv ja lisan siia kommentaari, mis tuli mu meilile, aga mille ma kogemata kustutasin. Aitäh kirjutajale! :)

    Anonüümne lisas uue kommentaari teie postitusele „Perfect is boring anyway”:

    Mina käin konstellatsioonides. Ja kui nüüd näiteks minna kärgpere mingi teemaga sinna, siis alustatakse üldjuhul ikkagi algusest: "Palun pane üles oma isa, ema ja iseennast." See on kommentaar Su mõttele, et "nüüd oleks juba narr see teema teraapiasse viia". Inimesed, olukorrad jne tulevadki meie ellu, et midagi näidara. Nt on midagi jäänud tervendamata (suguvõsas), peres on keegi, kellest ei räägita jne. Konstellatsioonides alustatakse tervendamist tihti just tagantpoolt ehk kui esivanemate teemad on ära puudutatud, mis Sinu elu mõjutavad, siis jõutakse lõpuks ka iseenda teemadeni. Umbes nii �� Ehk see kärgpere probleem ei pruugigi olla seotud kellegi teiega isiklikult, vaid tuli näitama mingit lugu (nt emade, isade, vanaemade ja -isade traumast, ellujäämistaktikast jne). Kui nüüd probleemi taga olev lugu nähtavale tuleb ja toimub aktseptsioon, võib ära langeda probleemne situatsioon, sest selle töö on tehtud �� Soovitan ka lugeda Tiiu Bolzmanni "Perekonna varjatud seadused", aga päris teema mõistmiseks läks minul ikka reaalseid töötube (konstellatsioone) vaja. Kuigi iga töötuba üllatab järjekordse informatsioonige, sest ega raamat kõike ära ei mahutagi �� PS! Ilusat puhkust Itaalias! Sest Sa tundud olevat naine, kelle unistused täituvad! ������

    Avalda
    Kustuta
    Märgi rämpspostiks

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused