Never trust your tongue when your heart is bitter

Hei, armas lugeja!

Mega veider on sedasi alustada, sest ma pole kunagi üheski tekstis lugeja poole pöördunud. Sest ma endiselt ei pea end blogijaks, vaid salamisi-loodan-saada-kirjanikuks-Gerdaks. Sest kirjutamine ei võrdu blogimine. Õigemini vastupidi. Blogida võib tänapäeval igaüks – päriselt kirjutada see-eest oskavad minu meelest vähesed. 

Aga selle kirjutamisega on naljakas lugu. Ma olen õppinud meediakommunikatsiooni ja ajakirjandust, ent päriselt ajakirjanikuna töötanud täpselt null päeva. Sest tegelikult tahtsin ma magistris õppida turundust, et panna oma kirjutamisoskus paremini enda kasuks tööle ja osata ettevõtetele paremat copywritingut pakkuda ... aga paraku sain ma sisse hoopis meedia suunale. Kust väljusid kaks aastat hiljem tänased Postimehe, Delfi, Äripäeva ja ERR-i töötajad ... ning mina, kes ei tea Eesti poliitmaastikust endiselt ööd ega mütsi. :D

Ma astusin magistrisse Etsut oodates ja lõpetasin, üheaastane Ets puusal. Ja kuna ma armastan kirjutada – ega armasta palgatööl käimist ja kindlatel kellaaegadel töötamist –, võtsin vastu KSA pakutud copywriteri ja tõlkija koha, kui Ets oli kõigest 4 kuud ja ma ise kirjutasin samal ajal oma magistritööd. Pärast KSA-d tuli kuidagi väga sujuvalt Breden ja seejärel Dadamora, suured kalligraafiatellimused ning iga suvega suurenev hunnik pulmakaarte. Kuniks käis koroona-krahh ja Breden koondas pool oma turundustiimi ... ning minu. 

Ja nii ma olen viimased poolteist aastat vegeteerinud, poistega kodus olnud, üksikuid kaarditellimusi täitnud ning vahel nõu ja jõuga oma abikaasat tema töös aidanud. Vahepeal teraapias käinud ning ... kirjutanud. Nii siin kui Instas ja seda täiesti pahaaimamatult. Kuni pidin juuli algul enne Sitsiiliasse sõitmist kliendile kujundusnäidiseid saatma ja guugeldasin galligaarti. Ning sain Perekooli linki avades pehmelt öeldes šoki.

Panin oma Instagrami privaatseks ja võtsin blogi maha. Siin on sätetes selline valik, et kas blogi on avalik või nähtav ainult mulle kui autorile. Pidasin suuri siseheitlusi, et mitte enda igasugust online-eksistentsi ära kustutada. Käisime Sitsiilias ning jagasin seda kogemust täiesti teadlikult vaid minimaalselt. Võtsin vastu otsuse, et kuniks mul pole plaanis palgatööle minna, ei saa ma endale nende kontode kustutamist lubada, sest siis pole mul enam ühtki tellimust, mitte kunagi, ja tulevastest copywritingu klientidest võin ka vaid und näha, sest keegi ei tea ju mind siis enam! Aga. Ma saan selle kuvandi (täiega vihkan seda sõna – see pole üldse mina, mina ei loo ju mingit võltsi kuvandit, what you see is what you get!) muuta professionaalsemaks. Ja ma saan nii ennast kui oma perekonda selle maailma pahupoole eest paremini kaitsta, et ühelgi Perekooli Kägul poleks millestki kinni hakata.

Ma ei lasku vaenlase tasandile ega aruta siin detailselt, mida kõike ma neil Eesti Ämmaemandate Ühingu loodud portaali veergudel enda ja oma abikaasa kohta teada sain, sest ... need Kägud pole lihtsalt mu aega, energiat ja tähelepanu väärt. Plus, you know what they say – don't feed the monster. ;) Ma ütlen vaid üht. Kui sul on nii palju vaba aega, et sa käid enda jaoks võhivõõraid inimesi netis taga klatšimas ja mitte ainult neid, vaid ka nende pereliikmeid poriga loopimas, mõtlemata hetkekski, kuidas sinu alatu ja täiesti alusetu laim (sulaselge vale, tegelikult) teiste inimeste sissetulekut võib mõjutada, siis ... ma isegi pole su peale pahane. Ma lihtsalt tunnen sulle kaasa, et sa kannad endas nii palju viha ja negatiivsust ning elad siis oma sitta tuju, nädalat või aastat võõraste peal välja. Kahjustades sellega nende mainet ja õõnestades potentsiaalselt nende ettevõtet. Reaalselt, ei tahaks sinu nahas olla, kulla inimene.

Aga mul on hea meel, et ma tol õhtul selle šoki sain. Ma tean nüüd, et ma ei jaga enam MITTE KUNAGI oma laste pilte, kus nad on näoga. Ma kas katan selle ilusa näolapi südamega või jagan selja tagant tehtud pilti või hoopis figureerin edaspidi ise oma kontol rohkem või näitan elutoa ehitust ja sisekujundust. Kaarte muidugi vahel ka, aga pigem siiski harva, sest väga väike protsent inimesi tunneb käsitöö vastu huvi. :D Ma olen siiani laste pilte südamerahuga postitanud, sest ma suhtlen Instas normaalsete emadega ja mulle on jäänud (täiesti ekslik, ilmselgelt) mulje, et mind jälgivadki vaid teised minuvanuselised emad. Ja mul on olnud alati hea meel, kui keegi on mulle kuskil kontserdil, spordivõistlusel või söögikohas juurde tulnud ja öelnud, et tsau Gerda, sina mind ei tea, aga mina sind küll, nii tore sind näha! Või pärast kirjutanud, et nägi poes minu kolme meest. See ei tundunud mulle varem kahtlane või midagi, mille pärast muretseda. Ent nüüd, mil ma tean, et Etsu lõvilaka võib tänaval, poes, koolis, ujumistrennis või laulmas ära tunda mõni Perekooli Kägu ... läheb mul süda pahaks ja mu käsi ei tõuse enam oma vahvaid väikemehi  maailmaga jagama, ükstapuha kui uhke ma ka nende üle poleks. 

Mu Instagram oli pikalt privaatne ja blogi suletud. Täna õhtul magama minnes ei saanud ma aga und ja üle pika aja ei olnud mul ka tunnet, et vaataks Netflixist "Below Deck Mediterranean" uut osa (mul käib juba teine hooaeg ... mega põnev on! :D), vaid ... ma igatsesin kirjutamist! Nii et ma tulin siia ja hakkasin vaatama, mis mul siin on ja mida pole, ning otsustasin enamik postitusi arhiveerida. Jätsin alles vaid need, mis ei räägi mu eraelust, kustutasin allesjäänutest ära oma abikaasa pildid ning otsustasin, et poisid on vahepeal piisavalt muutunud ja ma ei pea paari vana foto pärast muretsema.

Põhimõtteliselt otsustasin, et ükski ajukääbikust Kägu ega ammu sulgemist ootav institutsioon nimega Perekool ei võta minult ära kirjutamise rõõmu. Ma lihtsalt teen seda nüüd ettevaatlikumalt ja teadlikumalt, mis tähendab, et kui sa järgmises postituses mind Sitsiilias näed ja mõtled, miks ma seal üksinda olen, siis non ti preoccupare (don't you worry) – Matu oli ka kaasas, aga ma jätan ta nüüd ja edaspidi kaamera taha. Ja see Sitsiilia postitus tuleb, kuid saab olema ülevaatlik, vaid ühe ja sama fotomodelliga :D ning stiilis "kus käisime ja kuhu soovitaks minna". Peredraamasid ei lahka ja õnneks neid seekord polnudki, seega mul pole isegi kiusatust. :D

Ja viimane mõte. Kuna ma armastan sisekujundust ning meil käib praegu elutoas remont, mis tähendab, et ma saan valida uued valgustid, kõikidest pisidetailidest rääkimata, siis mu meelest on tore oma piltidel tootjad ja Eesti sisustuspoed ära tagida, mis sest, et ma kõik need esemed ise ostan. Mul on suur respekt igaühe vastu ning neid tagides saavad nad mu pilti enda kontol jagada, mis aitab kaasa nende turundusele. Aga nad ei saa seda teha, kui mu konto on privaatne. Sama kehtib Dadamora ja kõikide teiste ettevõtete kohta. See on reaalselt mu ainus motivatsioon oma konto avalik hoida ... ning mulle jõudis üks päev lõpuks kohale, mis vahe üldse avalikul ja privaatsel kontol tegelikult on. 

Sattusin vaatama kedagi, kellel on umbkaudu sama palju jälgijaid kui minul ... ning ta konto oli privaatne. Vaatasin seda numbrit seal: 1500+, ja mõtlesin omaette: jumala mõttetu! Sa ei tea elu sees KÕIKI neid inimesi, reaalselt TUHAT viissada inimest, can you even imagine!? Seega tegelikult on privaatsel kontol jumet ainult siis, kui sa päriselt TEAD kõiki oma jälgijaid päris elus ja nad on su sõbrad ning pereliikmed. Kui see ring läheb juba sellest suuremaks, pead sa olema valmis selleks, et sind näevad KÕIK. Ja nad näevad KÕIKI su mõtteid, pilte, hetki. Seega mulle koitis, et kui mul on seal juba praegu üle 1500 inimese, siis ei saa ma välistada, et nende seas JUBA mõnda kibestunud Kägu pole. Ja selle teadmise pealt otsustasin ma ka Instas arhiveerida kõik pildid, kus poisid või Matu on nägudega.

Selle postituse võiks kokku võtta mõttega: käisin varjus ära, mõtlesin asjad selgeks ja tulin tagasi teadlikumaid valikuid tegema. :D Tegelikult hakkasin kirjutama pelgalt sellepärast, et soovin Sitsiilia üles talletada, aga mulle tundus, et ilma väikse eelloo ja sissejuhatuseta on see pisut veider üleminek. 

Niisiis, kõik vajalik sai öeldud, ma lähen nüüd magama ega loe viis korda seda teksti üle, et siis hommikul uuesti viis korda üle lugeda nagu üks korralik referent-toimetaja muiste. :D Vajutan avalda ja ... guess I'm a blogger after all. :D

Sitsiilias näeme!

Kommentaarid