And if the music is good you dance



Viisin hommikul poisid aeda. Jõudsime 9.15, mil neljasel ujumine just algas. Teadsin juba soojas voodis äratuskella edasi lükates, et ta täna ei jõua … ning tegin sellega rahu. Kui 8.45 kodust sõitma hakates küsisin, kas keerame Väänast paremale või vasakule (et mis nad arvavad, kust kiiremini saab), siis neljane pakkus, et keerame paremale, sest ta tahab kauem sõita.🙏 Vastasin, et ära muretse, kalla, jätsin su ujumisasjad nagunii koju ning lapsed on juba ujumas, kui me jõuame. Ütles: Viuh, vedas! ja lubas mul vasakule (kiiremale teele) keerata. 😄

 


Kallistasime-mopsutasime rühma uste ees ära, soovisime üksteisele head päeva ja jalutasin tagasi auto poole. Vaatasin ringi ja märkasin aia taga hommikuringi tegevat taksi, aia sees päiksega üle kullatud laste mänguväljakut ning raagus puid ... ja ütlesin, ise üle näo särades, endale vastu jalutavale neljase õpetajale Tere hommikust – kas pole mitte ILUS hommik?! 😍 Kuidagi NII mõnus ja soe oli, et kui linnud oleksid ka laulnud, oleks tundunud, et kevad on käes.🙈

 

Andsin endale autosse istudes lubaduse, et teen kodus pool tundi joogat, söön hummuseleiba ja teen pisut tööd ning pärast käin Sidiga metsas pikal ringil, sest lihtsalt patt oleks sellise ilmaga ainult arvutis istuda. Avasin rumala peaga enne liikuma hakkamist telefoni ja Fb seina alla kerides ilmus üks üleskutse ja kurb maailm on hukas live teise järgi. Ära saa minust valesti aru – ma olen kõigega nõus, mida Carmen Pritson postitab. But there is only so much my heart can take.💔 Võib-olla ongi maailmas uus natside (loe: 💉-mata kodanike) koonduslaagri moodustamine käimas. Võib-olla ongi kodusõda igas riigis. Aga mina suudan sellest kõigest üle olla, tunda 10-kraadisest 1. novembrist rõõmu ja märgata kõike head oma elus tänu sellele, et ma lülitan välismaailma vahepeal välja. 

 


Ma olen tänulik, et on inimesed nagu Carmen (ja paljud-paljud teised). Tänu temale saan ma panna teleka kinni ja vahetada uudiste ajal raadiojaama.🙉 Ning avada esmaspäeva hommikul täie rahu ja rõõmuga koduukse, panna peas Robbie Williams käima ning märgata, kui äge see on, et ma astun tuppa, pistan autovõtme vasakule nagisse, lükkan paremat kätt asuva garderoobi liugukse lahti, saan jalanõud riiulisse ja jope puu peale panna ning astuda oma avarasse ja valgusküllasesse kööki. See ei ole alati nii olnud – see on alles viimased paar aastat niimoodi olnud. Esik oli meil siia majja kolides külm ja pime konku. Ja mul on see meeles iga kord ust avades ning talla all puhast, sooja plaati tundes. Kui palju me oleme teha jõudnud. Kui kaugele jõudnud. Paganama äge protsess.

 

Robbie laulab: I love my life. I am powerful, I am beautiful, I am free. I love my life. I am wonderful, I am magical, I am me. I love my life. Ja ma laulsin seda täna hommikul tagasi koju saabudes, ust avades ja oma ilusat kodu – oma ilusat elu – märgates temaga koos.

 

 Nii et ma tahan sulle midagi meelde tuletada. Kui asjad kisuvad hapuks, sul on meel must ja maailm näib hukas, siis ... lülita see lihtsalt vahepeal välja. Take a break. Ära kuula uudiseid. Ära vaata ühtki live’i ja ära loe, mis kõik valesti on. Keskendu vahelduseks sellele, mis on hästi, mis on endiselt olemas ja mille üle sa oled tänulik. 

 

Mina olen täna tänulik kodulõhna ja -tunde eest. Mille me oleme Madisega kahekesti koos loonud. Ma olen tema ja laste üle ka tänulik, aga see postitus läheks liiga pikaks, kui ma üritaks kirja panna, mis moodi nemad mulle iga päev rõõmu teevad. Teinekord. 

 


Täna tahan ma sulle kui fellow overwhelmed & a bit tired from the world inimesele öelda: it’s ok to take a break, log off, shut down. On okei kuulata enda sisemaailma ja blokeerida väline. On okei astuda esmaspäeval kell 10 koduuksest sisse ja mõelda: issand jumal kui ilus kodu, kas see tõesti on minu oma või? Ise lõin ja kujundasin, päriselt? How the hell did I get to be so lucky?!


Korjad maast viiekümnendat legojuppi ja mudelautot, viskad kaks paari sokke ja aluspükse pesukorvi ning viid hommikul laiali loobitud pidžaamad üles kummutisahtlisse uut und ootama. Sa ei tunne, et sa ei jaksa nende väikeste inimeste järelt koristada. Sa mõtled, et sa oled need väiksed inimesed ka ise loonud ja kujundanud – kuidas, kurat, sul nii palju elus vedas?!

 


Küll me ükskord jalutame jälle käsikäes Manchesteris, võtame ühelt tänavanurgalt kuuma kohvi ja põikame järgmises õdusasse kohvikusse sisse. (Ma ei tea, miks, aga mu hing ihkab kogu selle sügise Inglismaale. Võib-olla sellepärast, et Ronhilli AW launch toimus enne pandeemiat alati novembri algul ja mul on palju mälestusi nii 4-tunnisest sõidust Romfordist Manchesteri (ja gas stationites pauside tegemistest … need lihtsalt on seal täitsa teistsugused kui meie üks ja ainus Circle K siin) ja Manchesteri suurlinnamelust ja ... see sai meil vist juba kevadiseks ja sügiseseks harjumuseks ning ma alles nüüd mõistan, how much I loved our little trips).

 


Praegu on ka täitsa hea. Ma lähen nüüd Sidiga Keila-Joa metsa päikest nautima, siis teen tagasi jõudes natuke kalligraafiat ja õhtul ootab mind jooga. Kui tead inimesi ja kohti, saab ka ilma igasuguse passita trennis käia. Ja kui sa massimeediat ei tarbi, on maailm täitsa ilus paik. 

You should try it sometimes! 

 

Kommentaarid

  1. Couldn't agree more!! Eile tegin teadlikult täiesti nutivaba päeva ja läksin lastega õue ratastega sõitma, jalutama, metsa ja noo nii mõnus oli ja kordagi ei igatsenud ei sotsiaalmeediat ega miskit muud! Elu on ilus, kui võtad aja maha ja lihtsalt oled :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused